Väike jahiretk

Pole ju hea jahist kirjutada. Vähemasti teatud grupi eetikute arvates. Aga jäägu neile see rõõm ja vahel mõne eredama seikluse, vähemasti sellise, millest osavõtjatel võiks "uvitav" lugeda olla, võin igatahes kirjutada.

algas kõik sellest, et T ja mina hakkasime igatsema hirvejahti. Vesise-võsase mandrimaa meestele ju hirv selline kauge ja müütiline olend. Jutud teevad selle looma vägevamaks, kui ta tegelikult on. Pealegi jäi eelmisel aastal lubatud käik ära, sest lubaja ... . Igatahes hankis T kalli aga väärtusliku hirvevasika loa Hiiumaale. Käisime mõtte Mestpahri järgselt välja siis R-le ja G-le. Noh, need sellid kohe nõus ja plaaniks järgmine nädalavahetus. Aga järgmise päeva õhtaks G-l juba plaan veelgi suurem ja uhkem - võimalus lausa pulliisandat kaeda aga toda Saaremaal. Seltskonda lisas ka K ning nii see plaan kirja sai. Piaks ka häste ja palju süüa tegema hakkama, rohkem head teksti suust ajama ning suhteid säädma. Või õigete meestega napsu võtma või .. eks neid võimalusi ja kanaleid on ju loendamatult palju ja ... Eip oska ma nii häste ja loodan siis paremate suhtlejate suhetele ja jõlgun võimalusel kaasa.
Igatahes pidime reedel rattad alla võtma ja saarele siis kimama. Noja, mis siis ikka võib hea plaaniga juhtuda. Kõiksepealt arvas T, et ei saa mitte tulla ja veel pool tunnikest enne ärasõitu lõi R ka vedelaks. Kohe nii vedelaks, et kompenseeris oma kadumist ühe vahva lihatükiga (ehk tuleb pärast juttu). No T sai sujuvalt tagasi räägitud ja kahene praam pidi meite jaoks kui loodud olema. Loodud praami järjekorras said G aj K ja minaise ka kokku. Kahe käruga üle ja sujuva lahenduse leidsime (lisaks ülipõgusale selgitusele taastuvenergia) teemal ka T logistilise murele. Seega oldi Muhumaal ja piletikassas kaks tunnikest nõus hoidma ka transpordi olulisi ligipääsu komponente – tolle, mis T jaoks sinna ootele jäi. Ja kolmekesi kulgesime, oi krt, neljakesi ikka - üks T sibas autos ka ringi - panime Kure sees oleva saare poole teele. Ei, kuidagi kokku oli see kirjutatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Igal sammul inimestega saarel vesteldes jõudsime me lähemale, vähhemaste mina jöudsin, sellele mönusale ja ja pehmele saarema jutuviisile. Peatus üks oli minu mälu viletsale olekule linnaservas olevasse keskusse. Seal oli lisaks minu unustatud magamise koti murele ka võimalus laadida täis toidupagas. Seega, magamise koti kõrval kaesime üle terrve jahipoe. Ja pääle kauba sai selgeks ka mitu jahijuttu. Telk taheti ka kaasa anda aga me seekord loobusime - kuigi mitu uvitavat kasutusvaldkonda tollele leidsime. No saab ju selles põhjata asjas end ke.. . Kõik, kes nüüd kergendamist mõtlesid võiks korra peeglisse piiluda - keerata ikke õige - muidu jääb keha ühes asendi kangeks aga nüüd põllal keski eip näe kui keha krutid. Oipagan, ma juba pool tundi trükkinud aga pole mitte metsa lähedalegi jõudnud. Seega jahipoest jõudsime toidupoodi ja lisaks imelikele hindadele (ilgelt loll on vaid kampaanianumbreid vahtida) ka vajalik kraam kotti ajada. Nüüd veel jaht pangaautomaadile ja (kuulge, ega jahimehed peagi nägema, et autumaat sust 50 m kaugusel nurgataga peidus - ega too loom ole, et häält teeb) selleks sõit kesklinna. Ja me lollid veel käisime veel ühes jahipoes, muidu jääks ju aiga üle. Nüüd jäi puudu. Meite jutuviis läks muidugist grammi veel pehmemaks ning autu veeres kenaste Nasva poole, kammides veel iluste läbi ühe teise ojaääre järgse tee. Tegelt pidime jõge otsima. Olitore küll ja siis mee maandusimegi R juures töökojas. Ei tuu oli ikke firma kohe. Mehed, kel paati vaja, siis R käest saab täitsa toreda. Kuniks G mõlgutas mõtteid koprajahi ja paadi teemal, jõudis minu aju võrrelda neid keni asju ka Amsterdami omadega. R võiks täitsa sinna neid lamedapõhjalisi müüa - lihtne ja soodne ning vastupidav. Tolles oleks kohe mönus istuda ja veini või õlut kesk kaunist linna nautida. Edasi kulgesime R sabas tema kenase suve-jahimajakesse. Täitsa tore asjandus oli too - kohe kõiksugused toredad mugavused-asjad on seal sees. No kuulge, isegi täisautomaatne kohvimassin. Anname kohe 10 punkti ära ja naudime siis lõpuni. "Vaene" R aga ikkagi tore. vaene ses mõttes, et nüid tulevad neli .. mandrilt ja tahavad hääd kohta nautida. Jahti muidugist ka. Panime aga jahiriided selga ning T rallis ka ilge paarutamisega kohale. Tia, palju see keskmine kulu nüid muutus aga kuulda oli kaugelt tolle pisukese suksu mootorvärki. Selge oli see, et meite klubi, jaotati kolmeks. G ja K said ühele poole ja mina ja T teisele poole ning väike T (et lihtsam oleks, ütlen tolle laheda eluka kohta nüid pärast t) jäi kohe üldse maha. T läks R-ga ning ma sain omale kaasa M. Too oli ka väga torre mees, mitu juttu saime maha räägitud ja puha. Ei saand küll loomi nii väga näha aga mitu kilumeetrit vantsida sai ikka küll. Isegi R-ga sime kokku ja puha. Teised nägid kohe päris mitut looma ning päris pimedas saime me kenaste oma puhkekohta tagasi. Kergeks eineks siis R kompensatsioon arvatavasti kodustatud metsasea lihast - kes toda enne kuuln on, et metsaloomal pekikiht lihast kordi paksem on - suitsuliha. Ei olnd tollega veel õhta läbi. Meitel oli veel plaanis minna A juurde, kuna tollel oli sünnipäiv olnd ning pidu pidi igate kuum olema. Saime pisukese seikluse järge kenaste kohale ja mina sain omale toreda töö autut juhtima jääda. Tuu oli igate hää töö, sest ei pidand kõiksugu jookisi näust sisse ajama, kuna mol magu täitsa treenimata. Suikse viletsa seedervärgiga võib õhtu ilmatuma lühikeseks ja järgmine pääv kohutavalt pikaks saada. Eriti see hommikune osa. Ajasime toredaste juttu ja manustasime ühte koma teist. G sattus kohe sõltuvusse merest toodud kraami suhtes ning pugis toda kolme suupoolega. Eks too ole tolle süvamaa inimeste mure, et kala kohe kangeste vajalik on. Sajandik asjadest selgeks saadud ning ülejäänu veel rääkimata (eks ma ikka jutu järgi nõnda arvasin) kui me usinaste autusse kobisime ning tagasi keerasime. Omiku vaja ju jahti minna ja puha. Pisuke öömüssu ja pikali. Kusjuures, ausõna, kogu seltskond oli ikka kenaste sirgeid poisse täis - polnd keegi topse põhjani tahtnd uurida.
Laupääv oli üits tore pääv. Algas too vara-vara ning varsti pääle ärkamist olimegi metsas. Ma sain ka ühe autu pääle ning ronisime kenale merelähedasele maatükile. Map, vilets mälumees, eip mäleta, mis olid meeste nimed, kuid toredad olid nood igatahes. No ja siis Läksid ühed ühele ja teised teisele poole ning meil oli ees pikk kena tee. Tol hommikul ei kuulnd me tolle ääres miskit erilist, kuid tagasi tulles saime esimeste meestega kokku. Nood siis märkasid kaugel hirvelehma. Ma siis oma saatjaga panin autuga neile lähemale ning teised kaks proovisid otse hiilida. Mõlemal oli lõpuks põnev ning ma sain läbi optika sarvi vahtida ja lugeda. Diskussioonivärgi rahakotiga võitis too kott ning minu näpp jäi kangeste sirgeks. Pärast tuli välja, et üks haru oleks võind sarvel (just just - lähed lehma vahtima ja pulli näed) juures olla. Eks too mullika suurune lehm ning vasikaski välja paistsid, kuid seda juba põllalt ära minnes. Jahhhhhhhh kena noor pull oli... Saime ka teiste meestega kokku ning need kirjeldasid, kuis pull mööda põldu tormas - otse ühele peale, kuniks ära keeras, sest hirmutatavaks osutus teine isane hirveloom. Lugesime jahihommiku lõppenuks kobisime jahimajakesse ja jäime ootama - olevat veel loomi saadud. "Meelelahutuseks" vaatas teine R (vist oli), kes puude viiljade peale hoopis Mihkel, tangidega esimese R viljapuud üle ja ... hää, et esimene R kõike ei näinud. Minagi sain mitu kasulikku mõtet oma aia hõrendamiseks. Kuna ootamine pikaks läks, kibelesime kaema, mis toimub. Jõudsime peaaegu seks ajaks, kui väljavedu üks P lastud loom ootas. Vedamisega aga mure oli - M oli merelt tagasi tulnd ning nüüd traktori roolis. Aga rooli alune kaadervärk oli metsameeste poolt p..e keeratud teel kinni jäänud. Muide, kui RMK niimoodi metsa laseb teha ja oma järel sellise laga lubab jätta, lisaks ära s..d teedele, tuleks töö tellijatel-vastuvõtjatel küll m..d maha võtta. Too töö oli kohe puhta sitt. Aitasime traktorit natuke aega, aga abi meist suurt põlnd. Seega mindi abivahendeid tooma ja me kamba meestega hirvele järele. Mo jaoks olid tollel kenad sarved kuid kohalikele tundus, et võinuks suuremadki olla. No muidugist, kui koorekauss ees eip tundugi piim nii hüva kraam. Aga laskjal P-l oli oks kenaste kõrva taga ja meitel ees tore töö loom teele aidata. Saime nööriga teist ikke päris pikalt lohistada, kuni lahti kaevatud traktor meitele vastu jõudis. Igatahes tegi tassimise töö eriti hääks too kuradi päike, mis ka päeva kauniks muutis. Päris väänama riideid ei pidanud. Tööle järgnes kohalikel meestel kena komme ka kokku saada, juttu aada, maksa praadida ning kala suitsu loopida (just niimoodi tänu K oskustele see välja tuli - vanaste riputati kalad vähe teisiti varda otsa). Meitel oli tarves ka mo järjekordse mäluvea tõttu saare pealinna külastada. Püssirihm eesmiseks märgiks. Too asi jonksus ning veelkord produktivaru täiendatud, olimegi tagasi. Enamus mehi olid jõudnud edasi kulgeda kuid mõned olid veel vestlemas. Aga mitte meie seltskonna teine pool - need olid teiste meestega jahtis olnd ja ka maksa soojendanud ning puruväsinuna suutsid vaid tere-und soovida. Me T-ga aravsime mõne aja pärast ka targem olla veidi pikali veeta. Kole lühikeseks jäi see aeg. Õhtal läks T kuskile pukki ja ma vantsisin R-ga koos järjekordsed pikad kilumeetrid maha. Ja jälle sai looma näha - üits pull kargas üle tee ja siis pani lehm järele ning siis veel vasikas takkaotsa. Narrisime esimest neist ka mõne puhumisega ning seejärel kõmpisime edasi. Mõne aja pärast tegi narritu ka vastu mörinat. meite narrimiseks just siis, kui olime kärsitusest kaugemale jõudnud minna. Pgn. Kiusasime veel T, kes raadioga saatjat mitte kuulda eip võtnud ning ta pääseski kenade sarviliste nägemisest peale meite teadmatusest lülitatud autotulede abil... UPS. Kogunemine, amps ja põhku. Teate ju, et väsimusega on nii, et peale pikali heitmist läheb uni ära. Eriti, kui poliitilistel teemadel vestelda. Sel aastal ju füürer Edgar täiega üle kõikide piiride rallinud. Õnneks tegi uni varsti oma töö
Kurat. Ei olnud nii. Kes selle omiku nii ruttu lahte lasi? Telefun ainult kolm korda äratas ja miski seiklus läbi unise mõtte kostis. oli siis t jõudnd metsa läbi kesk ööd kammida ning leidis kähriku ülesse - G pidi tollel järgi käima ja taustaks oli terve mets irmust kisa täis. Kole kohe. Lärm siis – öö ju ja mosugune unimüts tahtis magada. Eipagan, eip lastud, käste maast lahti end ajada. Aga peale sortsu kohvi sai olemise vähe sirgemaks. Jaotusime metsa ning siis läks põnevaks. Ma sain sama põllu, mis eelminegi hommik. Kõiksepealt, niigi pime ümberringi, jalutasin mööda pöldudevahelist teed. Siuke mönus rada, kõiksepealt hirmuspikk pöld ja siis metsavahe ja lagendikud. Põllule nägi maru vähe, sest udu paganamas oli kõik kinni katnud. Hakkasin metsavahele jõudma, kui nägin kitse üle tee kargamas. Noh, ikka hoog maha ja kuulatasin veidi rohkem. Ahhaa, puude vahel miski krõbin ja sagimine. Noh, seal ju pime kui karu .... (koopas südaöösel on õige ütlemine) ning isegi hirmus hää optika eip andnud valgust juurde. Mis seal siis ikka, kuulame ja ootame, ehk läheb valgemaks-selgemaks tasapisi. Too krabin aga andis tasapisi aimu, kelle paganaga tegu, tulid nood mulle lausa kümnekonna meetri peale. No mida mas nüid nende sigadega pääle pidin hakkama. Ei kurat, noid molkuseid meil omalgi küll ja veel pool tundi nonde pärast kohal oodata pölnd kah plaanis. Hakkasin siis tasapisi astuma. Nondele elukatele see muidugist ei meeldinud. Algul tehti urrhh ja mindi 20 sammu rohkem puude vahele. Ega pilt seepärast veel selgemaks saand ning mul tuli kohe tüdimus peale. Seega mingu metsa. Järgmiste sammude peale toriseti ja uriseti veel pahasemalt ja suure siblimisega see kari ära läks. Head teed! Käisin kaugemaid põlde ka piilumas ega kesk udu eip keskit, liiatigi kostis hirvepasun esimese põllu poolelt. Tasapisi tagasi ning metsavahel pölnd sigadest enam pea haisugi, või oli siis nina kinni. KST. Noh, ilus omik ja ma siis omas möttes kömbin tagasi kui äkitselt pisuke laendik nii kenaste ees. Ja tolle servas, nii 10-15 sammu kauguselt vahib hirvenoorsand moga tött. Ma kohe möttes ütlesin kenaste tera ja tema omas möttes asssaraisk. Ma kalkuleerisin, et sarved juba liiga suured, ning näpp kanestus sirgeks ta aga hopsas mõnikümmend sammu edasi. Ma tahtse teist veel korra kaeda ja sättisin kenaste optika ette, ta tegi ka kena pausi, vaatse mind veel kord ja siis pani minema, justkui ma möni koll oleks. Ei olnd jah omiku metsa tulles hambaid pesnud aga ma jo hingasin nii vaikselt, süda ka eip tagunud üldse palju rinnakorvist vällapoole. Mis seal ikka. Head aega! Vist mötlesin või, et kohtumiseni. Tal olid ka omad mõtted, vast et käi p... või et hea oli tulema saada, siuke irmus laiguline peletis oli, ühe suure ja läikiva silmaga, mis sarve küljes (mittejahimehed siis teadku, et püssil külges optika ja kui püss seljas on too nagu ükssarv püsti ning sihtides klaas läigib natsa nagu suur silm). Lasin jälle pulsi alla minna ja kömpisin edasi, ise vaikselt lootes, ehk jäi poiss põllale kuskil nähtavale? Eip näind vähemaste mette, sest ikka oli udu nönna palju. Tagasi suure pölla juurde jöudes eip kuulndki enam mörinat, jo siis pausiaig. No tollest servast paistnud ka msikit targemat. Seepääle siis hakkasin põlla servas metsa mööda minema, et ehk on keskelt rohkemat näha. Hirmust häält teevad need maha kukkunud oksaraisad, siuke ragin taga. Astu edasi nagu balleriin, muidu aint kolised. Keskele jõudes oli nahk puhta soe. Hiilisin metsast kenaste põlluserva ja kaema, mis on. Kaugemal, kesk udu, pasitis üits hirve noorhärra. Kenad 4-5*2 peas ja puha, lugeda eip jõudnud, ta sahmis sääl. Torkas pähe T soovitus sättida optika sihtima ja läbi tolle telefuniga pilti teha. Seetarvis otsisin kena puu ja selle küljes oksa, kust piiluda. Ronisin ja hiilisin pisitasa sinna, sättisin püssi peale ja kaema, mis nüüd siis toimub. Nii, kadunud? Tegin ma loll siis tõeste nönna palju lärmi vöi mis? Eip, miskid sarved udus kumavad. Oi, nüid oli harusid kohe palju rohkem. Oma 13 vast, aga paremaks lugemiseks keerasin optika suurendust peale. Ja siis, kaesin sisse. Ossaaaloll. Too elukas arvas täie tambiga molle peale tormata. No mis sa kurat ütled. Ei öelnd midagist, too ajas hoopis esimest ja väiksemate sarvedega noorhärrat taga. Panid mult eest ilge ralliga läbi ja nonde kannul kalpsas miski vasikas. No on paganad, ei möistnud nüid siis udust mo poole jääda, vaja ikka sinna peitu jääda. Mölisesid teised veel põlluservas üksteise kallal ning ma siis ootsi ja lootsi, et tulevad tagasi paganad. Eipoletulnd. Tükk aiga ootsin ja siis alles sain aru – ma olin põlvili miski oksarisu peal, mis hirmsaste jagu ja vere vaba liikumist segas. Jala sirutamisele järgnes arusaam, et too liigub veel mitu minutit vaid välise abiga. Ega olndki muud, päike tuli välla ja ma narrisin veel katit ühe kena sms teatega. Ilusast ilmast ja muust toredast. Vastus tuli lakooniline – mul kraaksuvad siin ainult varesed. Jajah. Kui ootamisest küll sai ja kell kaugemale jõudis, läksin suuremale teele, kömpisin seal natuke ja siis, nii igaks juhuks sammusin suure põllu alguspaika. Vaatsin seal ringi ja astusin mõne sammu sissegi, miskist postist kaugemale kiikamiseks tuge otsima, kui silma jäi hoopis peris lähedal olev – nii 150 m peal olev noorhärra. Too 4-5*2. Ikke ei saand täpselt lugeda, sest keerutas teine nõnna palju. Ja keerutaski end vaikselt metsa. Oehh, täitsa tore oli.
Pärast tuli välla, et T-l oli saaki ja G-l oli ka ja K oli ka vaid silmadega pauku teind. Üks saak asus aga kesk oksaräga ning too oli vaja ää lohistada. Tehtud möeldud, kiirelt veel pakitud ning R-ga hüvaste jäetud. Kiirkorras maksakörvetamine A juures. Ahjaa, A naine tundus hirmus kuri, map pole enne seukest näind. Aga kõik ülejäänud olid nõnna toredad inimesed ning eipõlnd hullu kedagist. Pisukese kruusaralli järgi saimegi viuhh sadamasse ja praam ja klaarimine ja LÄBI. Nüid piaks paar päeva puhkama, siis tahaks tagasi küll. Või nii.

Arles

P.S. Kui teid häiris ö ja õ segamini ja loogikavaba kasutus, siis ega ma ka ise aru saand, millas sääl kumba kasutati.
P.P.S. ehk eip pane saare inimesed mo naljakat murraku jälejandamist koa pahaks, lihtsalt püüan söbralikult edasi anda, mis kuulsin. Kasvõi seda, kuis üits väike poiss kõvva häälega isale hõikas – ei olnnud nõnnamoodi, ikka ...

virisemisest ja muust

on mulle ette heidetud liigset virisemist ning kriitikat. Õigus neil kriitikutel. Jah, ei meeldinud kokkutulek, ei jätnud teadmist endale ja ütlesin välja. Aga ei kirunud jahindusjuhte, vaid kokkutuleku kohapealseid korraldajaid. Külapidu ja kukepoks ning suure võistluse kohtunikutöö on erinevad ning sellega peab arvestama. Aga see minevik.

Mõtlesin siin, et kui alati tuua välja meeldiv ja ilus, läheb elu igavaks, vähemasti minu kui kirjutaja jaoks ning nõnda ei teki ridagi. Aga iriseda, tuua välja eripärane ning lisada väike pipratera. Ehk on see ka vastand igapäevaelule, kus olen püüdnud rohkem positiivset teha ja öelda. Alati pole välja tulnud :).

Aga nüüd muust. Kõige olulisem muu on täna korraldamine - Metspahri korraldamine. Laskmisest kõrvalolijaile teadmiseks, et püüe teha üks laskevõistlus. Ja meie, korraldajate eesmärgiks teha sellest kõige-kõige .. parem siis. Osalejatele muidugi. Niisiis püüame mõelda asju nii, nagu võistlejatena neid näeme - kuis oleks lihtsam ja mugavam, samas unustamata tulemuste lõpplikku kajastamist, ooteaegu ja pagemisvõimalust ilma eest? Nii tulebki välja, et kattes auhinnad sponsoritega jääb ikka tuhat asja kulupoolele. Aga lootes, et võistlus osalejatele seda väärt, ennustame ja püüame hakkama saada. Lootes siis veel oma 60 inimese lisandumist. Või rohkema. Nii 100 veel :)

Olulised muud on ju veel, aga neist leierdatakse nii ja naa, pateetiliselt ja lüüriliselt - koolialgus näiteks. krt, peab ka ise oma kooliseisu kaasajastama, tea, polegi nagu kiusatust sinna pingutada aga ehk võiks? Oli see nüüd enesemotivatsioon või mis...