Alustuseks küll üleskutse - verekeskus vajab värsket verd, AB ja vast + oli neil eriti sooviks. Ma ise eip saa veel kahjuks minna (pole jalg terve veel, et mult võetaks). Kuid olge teie kenad ja aidake. Või siis .. ise teate, kui südamest eip tule, pole minna vaja.
haigekassandus teemaks algul
tänu vahvatele kogemustele jah, eip tasu vist rahul olla. ei tasu ka viriseda paremat asemele pakkumata jättes. Ei, map viitsi hädaldada seekord asjadest, mis ei meeldi. Kuid keerlemas peas üks mõte. Mõte, mis juba targemategi poolt välja on öeldud. Või siis kombinatsioon. See teenus, mille eest maksame peaks saama tasakaalustatud. Vastavalt meie panusele vast. Panuseid ju kaks: üldine tervis, elunormid ja kaaluvormid. Teatud parameetrid rohkem kulutavad (olgu see siis näiteks viinaviga või 150 kilo turjal). Ja samas anname me kõik väga erineva summa sinna potti. Kas siis peaks ka ravimised olema jagatud tasemetele - sellele tasemele niipalju ja tollele naapalju kvoote. Kõlab jah väga küüniliselt. Kuid niisama küüniliselt paistab, kui hirmsaid summasid kulutanutele ei jagu aega või tahet nende probleemi süveneda. Hello, kui kõrgema palgaga tüüp peab seetõttu kauem haiget lehte nautima, läheb see ju süsteemile rohkem maksma. Jah, selle piiri tõmbamine on raske ja valus, kuid vanal viisil ju ka poolik õun. Sestap võiks see haiguskindlustus olle osadest koosnev - riigimaksu abil baas ja vältimatu ning era või muul moel vabatahtlik pakettide süsteem. Ja kui näiteks tuleb mõni miljonär ning plekibki kinni taseme, kus ka varbaväänamise korral ukse ees limusiin ja kuuks ajaks karke hoidev või käru lükkav tüüp ukse taga, kui arstil tema mureks aega kulub tund või kaks - mis siis? Ta ju maksab selle kinni. Normaalse tunnihinnaga. Arstil on tasutud tööd ja jagub veidi ülegi. Ja patsient ise valib, kuhu tohtri juurde ta läheb. Mis sobib. Kuhu papi suunab. Ehk siis süsteem, mis koosneb natuke ameerikast ja natuke eestist ja päris palju panusest ja tervest mõistusest. Muidugi on selle koostamine tülikas ja keeruline, kuid ehk saab seeläbi parem tasakaal. Ahjaa. Selle erakindlustuse poolega tekib kindlustamise vastu ehk neilgi huvi, kel villad suured, autod uued ja palgaks miinimum...
teiseks jutuks ametnikud
no ei suuda ma imestamata jätta seda pimedust. ei saa aru. Saab üks ametkond aru, kust saabub nende palk, tuleb järgmine. Oma õigust taga ajama. Me oleme spetsialistid, kuid teie pakkuge lahendus. Ei ole ju nii. Raha ei teki riigiametis, raha ei teki süsteemi siseselt. Selle loovad ettevõtjad.
Vahemärkusena kuuldud lugu - veidi ümberjutustatuna, kuid siiski. Et oli ühel välisfirmal siia asja. Tulid asjatasid, tegid tööd. Riigi saatkond aitas, kui vaja helistada, jagas koosolekuruume. Oma riigi firma ju, toob kasu riigile, järelikult ametkonnale.
Läks eesti ametkond väljamaale. Oli soov näha koduuudiseid, saatkond ehk lähim koht. Kokkuvõtlikult kõlas vaid KÕTT.
Miks jääb meie ametnikest ka täna tihti selline mulje? Miks ei püüta kogu hingest lahendusi leida? Et teeme ja arvutame ja proovime nii ja proovime naa. On siis vaja mängida saladusi asjadega, mis netist lihtsalt leitavad? On vaja lasta lahendusi otsida neil, kes teemat õppima peavad, kui õppind mehed vaid kriitikurolli võtta saavad/tahavad?
Saaks juba kõik koos hakata mõtlema, kuidas saab.
Ja ikka jõuan ma tagasi siingi kirjeldatud mõttearenduseni - eks pea me kõik vahepeal ka teispool oma ala töötama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar