Korraldame valdade valitsemise inimlähedaseks muutes
süsteemi, mitte piire. Kohalik omavalitsus on kohalikule kodanikule lähim ja
olulisim kokkupuude riigi ja elukorraldusega. Ja riik saab olla edukam, kui ta
on oma kodanike lähedal. Kui täna lähtuda valikutest lähedal ja kallis ning
piisavalt suur ja odav, jääb kohalik omavalitsus kodanikest järjest kaugemale,
järjest anonüümsemaks. Samas on ju võimalik korraldada riigihaldust ja siduda
see kohalike kogukondadega nii, et haldamine ei oleks ülemäära kulukas.
Täna on erinevate ülesannete haldamine tükeldatud suure
riigi ja väikse omavalitsuse vahel. Omavalitsuse hakkamasaamine paraneb, kui
seal on enam elanikke. Mõistlik oleks aga vajaminevad haldusülesanded paindliku
süsteemiga jaotada gruppidesse nii, et kohalikul omavalitsusel on võimalik
delegeerida ülesandeid ja nendega seotud tulusid/kulusid näiteks maakondadele
ning saada vastu seal ka proportsionaalne otsustusõigus. Kooliharidus maksab x
€ lapse kohta ning teehooldus y €. Nii saab kohalik omavalitsus olla ka
reformimata 50 inimesega küla ja 150 inimesega vald. Ainuke valitav ametnik on
külavanem, kes valitsemisevankrit saab vedada ka sümboolse (näiteks) 50 € ja talupidamise
kõrvalt. Ja kui „küla“ suurem, siis saavad kohalikud ka suuremast koormusest ja
kompensatsioonis kokku leppida.
Kohalik külavanem on oma inimestele alati lähedal, saab
väiksemad mured lahendada ja suuremate lahendamisel aidata. Ka on oma küla
inimeste silme all keeruline pätti teha. Praegune alternatiiv on järjest
suuremad vallad/linnad ning järjest suurem inimkaugus. Suures plaanis on liiga
suur oht, et peagi on vallad maakondade piirides, sest muidu ei jaksa ju neid
pidada. Täidesaatvat osa ehk teenuseid saab vald sel juhul tellida
maavalitsusest. Maavalitsusel omakorda on võimalus osta teenuseid hulgi ja
soodsalt.
Kohalik vald koosneb külavanematest ja otsustab natuke
suuremaid küsimusi. Näiteks koosneks Viimsi vallavolikogu Püünsi ja Rohuneeme
ja teiste väiksemate üksuste vanematest. Inimestest, kes oma küla või alevi
keskel ning vabad tee-ehituseks parteikontori loaküsimisest. Suuremal asulal on
volikogus kohti veidi enam ja vajalikud ülesanded jaotuvad võimetekohaselt
küla/-alev-vald-maavalitsus trepil. Sellesama loogika järgi saab teha ka
suurest Tallinnast Mustamäe ja Nõmme ning teised sisulise kohaliku otsustusega
otsustuskogud. Päris oma võimu ja voliga. Nii võibki teeprojekte hallata keskne
esinduskogu ja kohalikke küsimusi kohalik ja sisuline halduskogu. Linnavolikogu
koosneks halduskogude esindajatest ning sinna pääseksid asumiseltsid sisse (oma
asumi asju ajama) ajamata taga ülelinnalist 5% läve.
Raha jagunemine ja jaotamine tuleb aga riigi tasemel
süsteemselt kokku leppida. On vast mõistlik omada üldreegleid ning süsteem ja
fond erandite mõistlikuks käsitlemiseks. Meie ääremaadel on neid erandeid
piisavalt, et neid käsitleda otsustuskorras. Kui vald tahab ise korraldada
algharidust, on tal selleks käsutada seesama x € korda laste arv ning kui jaks
sellest üle ei käi, läheb summa maavalitsusele koos valla tellimusega. Erandite
fond aitab asja mõistuspäraselt hallata. Täna on selle nimeks tasandusfond.
Suure territooriumite jaotamise asemel peame oma
halduskorralduses keskenduma selle korralduse sisule ja inimestele, keda see
korraldus puudutab. Piiride ja inimeste lugemise asemel peame võrdlema ja
analüüsima ülesandeid ja vajadusi, mida lahendada. Pealegi tuleb seni tegemata
kohustuste ja sellega seotud rahastamises selgus luua niikuinii. Nii, nagu täna
on osa kooliharidusest kolinud kohalikult tasandilt riigi omale, on võimalik
liigutada ka valla ülesandeid maavalitsusele. Kohapeal peavad olema otsused ja
inimesed, võim ja sobivas mahus otsused.
