Korraldame sisu mitte piire

Alloleva teksti esialgne versioon ilmus Äripäevas (http://www.aripaev.ee/blog/2014/3/1/muudame-halduse-sisu-mitte-piire) ning sisu täpsustamiseks lisan siia esialgse teksti. 

Korraldame valdade valitsemise inimlähedaseks muutes süsteemi, mitte piire. Kohalik omavalitsus on kohalikule kodanikule lähim ja olulisim kokkupuude riigi ja elukorraldusega. Ja riik saab olla edukam, kui ta on oma kodanike lähedal. Kui täna lähtuda valikutest lähedal ja kallis ning piisavalt suur ja odav, jääb kohalik omavalitsus kodanikest järjest kaugemale, järjest anonüümsemaks. Samas on ju võimalik korraldada riigihaldust ja siduda see kohalike kogukondadega nii, et haldamine ei oleks ülemäära kulukas. 

Täna on erinevate ülesannete haldamine tükeldatud suure riigi ja väikse omavalitsuse vahel. Omavalitsuse hakkamasaamine paraneb, kui seal on enam elanikke. Mõistlik oleks aga vajaminevad haldusülesanded paindliku süsteemiga jaotada gruppidesse nii, et kohalikul omavalitsusel on võimalik delegeerida ülesandeid ja nendega seotud tulusid/kulusid näiteks maakondadele ning saada vastu seal ka proportsionaalne otsustusõigus. Kooliharidus maksab x € lapse kohta ning teehooldus y €. Nii saab kohalik omavalitsus olla ka reformimata 50 inimesega küla ja 150 inimesega vald. Ainuke valitav ametnik on külavanem, kes valitsemisevankrit saab vedada ka sümboolse (näiteks) 50 € ja talupidamise kõrvalt. Ja kui „küla“ suurem, siis saavad kohalikud ka suuremast koormusest ja kompensatsioonis kokku leppida. 

Kohalik külavanem on oma inimestele alati lähedal, saab väiksemad mured lahendada ja suuremate lahendamisel aidata. Ka on oma küla inimeste silme all keeruline pätti teha. Praegune alternatiiv on järjest suuremad vallad/linnad ning järjest suurem inimkaugus. Suures plaanis on liiga suur oht, et peagi on vallad maakondade piirides, sest muidu ei jaksa ju neid pidada. Täidesaatvat osa ehk teenuseid saab vald sel juhul tellida maavalitsusest. Maavalitsusel omakorda on võimalus osta teenuseid hulgi ja soodsalt.

Kohalik vald koosneb külavanematest ja otsustab natuke suuremaid küsimusi. Näiteks koosneks Viimsi vallavolikogu Püünsi ja Rohuneeme ja teiste väiksemate üksuste vanematest. Inimestest, kes oma küla või alevi keskel ning vabad tee-ehituseks parteikontori loaküsimisest. Suuremal asulal on volikogus kohti veidi enam ja vajalikud ülesanded jaotuvad võimetekohaselt küla/-alev-vald-maavalitsus trepil. Sellesama loogika järgi saab teha ka suurest Tallinnast Mustamäe ja Nõmme ning teised sisulise kohaliku otsustusega otsustuskogud. Päris oma võimu ja voliga. Nii võibki teeprojekte hallata keskne esinduskogu ja kohalikke küsimusi kohalik ja sisuline halduskogu. Linnavolikogu koosneks halduskogude esindajatest ning sinna pääseksid asumiseltsid sisse (oma asumi asju ajama) ajamata taga ülelinnalist 5% läve. 

Raha jagunemine ja jaotamine tuleb aga riigi tasemel süsteemselt kokku leppida. On vast mõistlik omada üldreegleid ning süsteem ja fond erandite mõistlikuks käsitlemiseks. Meie ääremaadel on neid erandeid piisavalt, et neid käsitleda otsustuskorras. Kui vald tahab ise korraldada algharidust, on tal selleks käsutada seesama x € korda laste arv ning kui jaks sellest üle ei käi, läheb summa maavalitsusele koos valla tellimusega. Erandite fond aitab asja mõistuspäraselt hallata. Täna on selle nimeks tasandusfond.

Suure territooriumite jaotamise asemel peame oma halduskorralduses keskenduma selle korralduse sisule ja inimestele, keda see korraldus puudutab. Piiride ja inimeste lugemise asemel peame võrdlema ja analüüsima ülesandeid ja vajadusi, mida lahendada. Pealegi tuleb seni tegemata kohustuste ja sellega seotud rahastamises selgus luua niikuinii. Nii, nagu täna on osa kooliharidusest kolinud kohalikult tasandilt riigi omale, on võimalik liigutada ka valla ülesandeid maavalitsusele. Kohapeal peavad olema otsused ja inimesed, võim ja sobivas mahus otsused.