Kokkutulek

Käidud üritusel, mis oli tõeline jaak pott selle negatiivses mõttes ning muda sõna otseses ja kaudses mõttes.

Tänud korraldajatele suurepäraselt ebaloogilise tulemuse eest. Nagu suhtlemisest inimestega kostub, andsid kohapealsed korraldajad jama tekkimiseks omapoolse tõsise panuse ignoreerides EJS juhtkonna soovitusi. Kes teab, kuivõrd ses tõtt on aga kaldun ise uskuma, et üsnagi. Keskusesga heas koostöös olnud kokkutulekud ju seni tunduvalt paremad välja kukkunud.
Nüüd igatahes ei suuda kuidagi ära imestada inimeste ääretut lollust. Igati head ja ilmekad näited:
* tänud subaru müüjatele, kes tuuritasid mööda vihma ja rahva tõttu niigi mudast platsi ning muutsid vähegi puhtamalt läbitavad kohad oma pideva kaapimisdemoga tõeliseks mülkaks
* tänud kohtunikele, kes ei jälginud reegleid ja fair play põhimõtteid
* tänud punktiarvestajatele, kes alasid väärtustasid loogikavastaselt
* tänud logistikamestele, kes ei suutnud orgunnida vähegi sõidetavaid radasid saabujatele ning platsil liikujatele
* tänud ajakava koostajatele, kelle arust kella-aeg kavas ei ole oluline ning kordi mailile saadetud infot eip oska lugeda

Tegelikult tegid ju väravas olnud poisid, mis oskasid ning aitasid ja päästsid jama. Esmaabil oli põned atv-ga mööda platsi rallida ning inimesed leidsid enamasti omas seltskonnas asisema olemise, kui kesk segadust. Ise, hästi ja mõnusalt.

Loodame, et saarlased on mõistlikud ning koos saab järgmiseks korraks planeerida igati vinge ürituse!

Kanada ja kst mitmes päev.
Kuigi on ajaga harjumine vaid siuke pool-probleem. Noh, et aeg ajalt tunned, et miski sassis, kuid leiad uue tegevuse ning ununenud juba. Oleks palju tegevusetut istumist siis jah. Lihtsalt tuleb võimalikult hilja magama minna ning ongi ok. Järjekordne töömaraton läbi ja aeg siis linnapeale tulla. Linna, mis suur ja väike vast korraga. Pindala jagub ning hoonetel kõrgust kah, kuid blokistumine teeb need kohad väikseks. Ja kõrge on vaid mõni osa peatänava ääres. Siin kuskil veidi kõrval kohe madalam, mis siis et tihe. Kahjuks täna ka viimane õhtu ja homme tagasi. Siitsamast rahvaste virvarrist. Teagi, mis rahvusest kohalikud on, nii kirju on see pilt. Erinevad aasia rahvused, kõikvõimalikud pruunist mustani, indiaanlased, rätikurahvad, poolvalged, indiaanlased, lõpmatult segatud verega isendid ning kst kes veel. Pooltel juhtudel kuuled inglise keelt. No ja mis inglise seegi, kui igal oma aktsent ning puhast am-inglist vuristavad isendid teevad seda kiirkeeleslängis. Taustaksime keep smile mille taga püüd sind hästi teenindada ja käi perse mõte, mida küll välja eip näidata. Lollakad, võlts hoiak paistab ju läbi. TäIEGA!
Pole vist ammu "kildu" visanud? Püüame siis vahelduseks. Enamuse rahvast moodustavad need, kel vist heas kohas pingutamist palju. Tänaval tulevad küll vastu kenad neegrineiud, kuid hammaste hea olukord kumab läbi punnis tagumendi välja. Autodest on vähemuses ... Ameeriklased. Söögikohtadest on enamuses idamaised ning proovitud kanada õlled peaks hoopis konnasööjatele maitsema, oma sarnase maitse pärast, mina loobusin. Kohalikele sobib söögiriistadeta söömine ja matsutamine, kuigi paljud saavad nn saksa kombel ka hakkama. Burksid õnneks eip uputa kuid levinud on toidu saia vahele suramine. Siiski näeb suur osa rahvast välja sportlik ja vähemuses, kuid vägagi näha on kaalumured. Õnneks või kahjuks usa kohutavat ülekaalulisust kohata kuidagi eip õnnestunud. Isegi vähem kui meie põhjanaabrite juures. Ja-jah, ikka meeldib mulle meite rahva ehe käitumine enam. Käitumine oma ehedusega.
Ja veel üks tähelepanek. Naised kannavad siin enamasti siukseid, mis ta nüüd oligi, slippe vist? Küsi või oma plikadelt üle. Noh, siuksed madalad sussid, ainult siin enamasti veel lääpas ja koledad kah. Ok, eks meeste pilk jõuab varvasteni peale rindu ja silmi ja juukseid ja tagumenti ja mida veel. Ametlike uurimuste järgi siis. Ja just praegu möödus üks vedrunaeratusega (sai ju hea termin) teenindaja.

Nii, järgmine päev jälle möödas ja ...
Möödas ka päev täis kohtumisi ning ummikutes liikumine lennujaama. Huvitaval kombel suudeti selles otsas inimesed samas koguses hoopis rutem läbi lasta. Positiivne osa selles ka üldiselt turvakontrollil igas väravas oleva asemel. Sõnaga olen lennukis ning läbin elu lühimat ööd. 6 h ja kella kuuest ohtul saab 6 hommikul. Saa siis aru, kuis aeg kulgeb. Hetkel küll korraks akna taga pime. Tugev valgus ja pidev teenindamine lubavad pigem jupikaupa pool-tukastada, kui magada. Kesk ennegi mainitud vedrunaeratusega tädisid. Ees ootab amsterdam kuhu kahjuks peatuma eip saa jääda. Hommikul. Jälle.

Kanada 2

Kus siis ikka jätkata kui mitte eile pooleli jäänud kohast. Noh, et istusin kuskil kesklinna pubis, vahtisin telekat ja toksisin eelmist teksti. Ajast ja selle muutusest veidi segasena tuli välja kuis tuli. Nüüd aga segasest ja veidi poolikust unereziimist mõjutatuna kukun panema uue päeva juttu kirja ... alates küll eelmise päeva metroost. See oli ka ju lahe asutus, hoolimata minu isic kaardi mittetunnistamisest. No oleks ju paar CADi kokku hoidnud aga ju nad teavad, et minusugused ongi pool-tudengid. Ses suures linnas on metroo mõistes elu lihtne - kaks ristuvat põhiliini ning mõlemal on lisaks miski pikendus. 2,75 sõit ning panevad kella 1 ni öösel. Paaril hetkel käivad maal piki kaljudevahet ning jälle pimeduses edasi. Lühike vahe rongidel ning suht lihtne korraldus - no mida siis veel vaja? Minu rong pani veel minule sobivas vahes ja mööda maailma pikimat - Torontos vaid metroo selle all, kuid siiski - tänavat. Tänav ise pidi olema 5 kilomiili pikk.
Ja hotelli lobbys istudes ning väsimust tekitades tekkis jutuots miski tüübiga, kes imede imena kohe teadis sõna eesti vastena Tallinn - olevat käinud lausa.
Tegelikult jäi eilsest välja veel üks seik, kus jäin ise-endaks, st lolliks. Noh panin hommikul kontorisse minekuks gps-i selle aadressi ja 7 km minna. 2 pärast oli kiirtee vastas ja takso võetud. Tollele aadressi näitasin ning sõitis teine tagasi, hotellist ümber nurga. Kuradid kirjutavad siin maja nr enne ja toa pärast tänavat. Sõnaga oli kontor hotellist ümber nurga. Ei, ega ma palju või pikalt eip vandunudki.
Täna aga, lõpuks siis, viitsumata keskmisse linna trügida, rändasin põhjatorontos. Siis peale ööd, mil uni eesti aja järgi mitte-käis ning sellele 8-18 tööpäev järgnes. Peatänavast kõrval on alati huvitav ning seda siingi. Kõrghoonetest said eramud ning need kohaliku tava järgi väga kõrvuti - heal juhul meeter vahet ning veidi aeda taga. Majad samas kenasti kujundatud ning hea vaadata. Mis sest et konstruktsioon puitlaastplaadile üles ehitatud, laste mänguvaljak mahtus ikka olematule murulapile. Siin siis need piklikud üksteist ahistavad majad kuni 1 milj cadi maksavad.
Peale majade nägemist ja tagaaedade piilumist siis maandusin juba vast teist korda linnaosa ainsas popis pubis ja sain sama nime all hoopis teise toidu. Ses mõttes, et ribid tuuakse ikka väga erineval taldrikul ja teiste lisanditega. Siin juba nüüd vast 2h tipptund... Inimesed trügivad sisse ja teenindajatest vist osa saamatud. Kõrvalt vaadata lahe.
Järgmiseni...

Kanada reis ehk siis canada...

Nojah oli vajadus teha üks töine sõit teisele mandrile. Kõikide eestlaste sihtkohas aafrika mandril = egiptuses juba ju käidud. Sõnaga sain mailile piletid ja hotelli ning vähem kui nädala pärast olingi lennukis. Ümberistumine Amsterdamis 5 tunnise auguga. Vähe hoiatamata L jäi aga kohale jõudes sõnum ja oligi teine varahommikul üleval, tükkis sooja vastuvõtuga. Väga sooja! Pannkoogid ja paadisõit kesk A linna. Ausõna, see linn annab Veneetsiale silmad pikalt ette. Algusest peale hea tunne ning kuidagi lahe. Varahommikune ja pea inimtühi linn, kuid siukest mõnus, pisiasjad eip häirinud üldse ja hommikust kaifi imev narkar oli pigem huvitav kui hirmutav, teretas kenasti ja puha. Need majad ja inimesed ja sõbralikkus ja püüd veidigi puhtam olla. Ok ega see vesi siis puhas seal kanalites olnud aga samas ka eip haisenud. Vast see on pohjuseks, miks elu veel tundub loogiline. Ja lahe ja vein või muu jook paatidelinnas on igati mõistlik. Kolanud linnas, jõudnud lahke pererahvaga pannkoogitada ja siis paati valmis seades sattusid meilt kaks väga tuliste silmadega turistineiut uurima, kas rendisõiduks. Tuleb välja, et kohalikud tudengid niiviisi sõites ja ekskursioonitades pappi teenivad. Neiud pidid seekord teised objektid leidma :) Kiirelt mööda kanalit lennujaama suundumist tiiru tehes jäid silma ka paadile ehitatud majad. Igat masti ja mõni lausa kivist vundamendiga ning kolmekordne. Pargid elamu kuskile kaldaserva ja elad, kirjad tulevad vastasmaja aadressi abil ning maksta tuleb miski rent. Kui ei meeldi, kolid mujale, enamus ei koli, sest elu sedasi ikka mõnus, linnarahva silme ees rippuvast pesust hoolimata.
Kahju kohe lahkuda ja siia tuleks igal viiel juhul erinevalt Veneetsiast tagasi.
Meeldejääv jäid ka rattal sõtkuv tüüp ja pakiraamil kaasa loksuv neiu, pead tüübi seljale toetades. Paadid, mis võistlesid vanaduses ja üle parda kippuvate lainetega. Kohalikel oli ka sõitvate paatidega diil - need ei pea mitte head välja nägema vaid veel püsima ning sõitjaid ja veini kandma. Ei midagi enamat - pole elu nautimiseks oluline omada ülb-uhket kaatrit ning sellega 7 km tunnis loksudes eputada, kui keegi sest suuremat eip hooli. Nojah, peab korra veel mainima, et lahe koht see.
Kuna aeg oli otsas, ootas rong ja lennujaam. Ja kohutav saba minu lennukile. Turvakontroll igas väravas ja see abiks, lennukis lugesin välja ka massi põhjuse täpsemalt - üle 400 hinge mahub sisse. Mõttest käis läbi, et selle aasta suure numbriga lennupaugud täis ja siis ajasin rumalad mõtted eemale. Kellele neid ikka vaja. Ja järgnes 7 tundi istumist. Võrdlemisi aktiivsed teenindajad abiks ning jagus nii tukkumist kui ka veini. Parasjagu, keegi meie boksis eip liialdanud. 747 nimelt siuke suur elukas, mis jagatud boksideks ja igas neist miski kümmekond rida istmeid kahes rivis. Aga minul vedas ja eip vedanud ühekorraga noh, et minu kahekohalise istme täitsin vaid mina kuid eip keskit eriliselt toredat reisikaaslaseks eip sattunud. Reisi algul oli kahe tooli peale 2 patja ja lõpuks 3, kusjuures mina küll patju juurde ei teinud. Telekas filmidega oli täpselt mahaunustet prillide vaateulatuses ning sestap raadio hea valik oli. Rockiraadio suht igav kuid teisel kanalil tuksuv woodstocki aegadetaguse ülevaade hää, isegi väga. Palju targemaks sain, kuigi, tänu väsimusele enamust eip mäleta, peale emotsiooni. Siiski kõlas blues siis hää. Paar toiduringi küll vähese ja rohkema toiduga ning kohal me olimegi. Torontos. Kus siis mujal. Ja-ah. Näita passi, veel ja siis suunati veel. Vestluselegi siis. Kena nagu eesti keeles veel öelda võib ülekaaluline neegritädi. Uuris siit ja sealt ning jäi väga rahule, kui politseiga pahanduste peale kiiruseületamised välja tõin - nagu ühine keel ja pääs maale vaba. Pagan, visiitkaart jäi ka talle, loodame, et ei helista, sest pereseisu kirjeldamiseni me ei jõudnud. Tallinna lennujaamaga võrreldav ülipikk kohvriootus ja minek. Hästi orgunnitud reisi tulemusena oli taksole kõne ja mugav ameeriklane viiski hotelli. Järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kaua ülal püsida, aitähh L, oli abiks. Korralikud ribid ja ülekandepistikupesa otsing. Nämma. Esimene siis. Pagan teab, mis te elektrikust muidu arvate, lõunaks juhtmed ja õhtuks pistikupesad. Palju õnne!
4 tel kõnet! Ja ühe korra ärkasin ise. 3 ja 4 ja 5 ja mis veel või kes mäletab. Nujahh, eestis ju aeg normull oli. 7 tõusta oli ka väga ok. Ja peale hommikusööki aadress kontori oma valesti sisestada. Et 7 km minna. Palavaga ja 1,5 käinud ning takso abil veendumus saadud - kontor oli hotellist ümber nurga. Vaja nüüd vaid hea vabandus välja mõelda. Endale, kellele siis veel.
Nujahh, õhtuks tulin põhjalinnast kesklinna või nii neid umbes siin kutsutakse. Kena koht kesk kohutavaid torne. Ilu eest annaks vaid ühe punni, nats on püütud teha. Ei tulnud peale suure kõrguse enamat välja. Ontario järve äärde jõudsin ka aga vaatekoht kesklinnas vähe vilets. Palju parem oli pullipärast võetud hiina massaaz, kus tädi jalgupidi seljas käis. Tegelt on söögid ka hääd, vähemasti minusugusel burksi ja seentevältijal. Aga nüüd on kell kolmveerand 23 või 6, kuidas kuskil. Peaksid põhku pugema?
Arles@n97.nokia.fänn

Laskmisest

Jälle pole jupp aega ühtki vaimusünnitist maha saanud. Aga meeles paganad mõlguvad. Laskmine eriti. See kahel jalal lonkav spordiala. Aga liigub, kas just edasi aga liigub. Igatahes toon siin nüüd hunniku oma nägemusi ja arusaamu ning tegelikkuses võivad olla kokkulepped ja põhjused muud.
Ahjaa, seekord on põhjust tänada Rein Valdrut asise teksti eest ühes eelmise nädala Postimehes. Õigesti kirjutas, aga vähe. Teagi palju ja kuhu ja kellele peab kirjutama. Igatahes ka allolev juba enne Reinu teksti meelel olnud ja nüüd lihtsalt mõtted üsna samas suunas.

Mis siis on Eestlaste ala? Mis tuleb hästi välja ja oleme edukad? Ühe meelevaldse piiri tahaks tõmmata - hoolimata aktiivsest pallitagumisest ja viskamisest, on maailmatasemel edukad meil alad, kus rassitakse üksi või heal juhul kahekesi - maadlus, jalgrattasõit, karate, judo ja ... loomulikult laskmine. Seega individuaalalad. Vaadates aga minevikku, leiame maailma tippude hulgast just enim laskjaid. Püssid ja püstolid, ühed või teised harjutused. Viimastel aastatel võib öelda, et mitte vaid Eestlased vaid ka Eestimaalased. Kuid tõesti - tipptasemel meeskonnaliikmeid meeskonnaladele eip jagu ju nii väikse rahvaarvu juures.
Laskmisega tegelevad meil mitmed organisatsioonid: laskurliit, kaitsejõud, kaitseliit, spordikoolid, IPSC, politsei, Eesti Jahispordiliit, Eesti Jahimeeste Selts. Viimane küll enamuse juba eelviimasele delegeerinud. Samas neid organisatsioone vast rohkemgi, lihtsalt peast eip tea. Aga organisatsioonide ja huvide virvarri juurde tagasi veidi aja pärast.
Iseseisvuse taastumise ajal olid hädas kõik spordialad ning tõenäoliselt siis küpsesid toredad plaanid siduda laskmine ja lasketiirud ning kaitsejõud - kaitseliit või kaitsevägi või miski kolmas viis. Idee ju hea - kaitseväelased peavad harjutama, vajavad tire ja moona ning tänu surostudele saavad viimast eriti soodsalt. Asi see siis kõrval sporti toetada. Saadsama lahenduse ja veidi vabama hingamise see mõnedes seotud kohtades ka tagas - eks spordikoolid jäid ikka eraldi aga laskurliidu keskus, nagu MTÜde liidu keskus ikka oli midagi ära teinud ja allorganisatsioonide eest tema võitlema ei pidanud. Tallinnas on laskmine vähenenud endises TSIKis, mõni ala väljagi visatud suletud on mitmeid tiire ning lõpptulemusena polegi siin erilisi harjutuskohti. Ega Tartuski olukord kena pole. Ehk nagu Reingi väitis - praktiliselt puuduvad harjutuskohad.
Teine pool - osad alad ju edenevad, aga laskmine suurt mitte. Atraktiivsus. Kõige atraktiivsemaks peetakse täna jahilaskmise alasid ja neist just haavlilaskmist. Kena ju näha, kuis märgist tolm saab ning möödalask ei vii konkurendist 10 silma, ainut 1 võrra tahapoole. Aga ikka ei peeta ala atraktiivseks. Mina muidugi päris hästi aru ei saa - reketitega tundide viis keeruliste reeglite ja segase punktisüsteemi järgi pallitagumist jälgimist peetakse huvitavaks. Et kas tulemuste suurel ja samaaegsel videokuvamisel ja pingeridade muutumist näidates tekiks publikut taha rohkem? Äkki ehk tekikski. Aga kipuvad tänased asjad ikka võrdlusse telepildi ja selles oleva atraktiivsusega. Joonele või sest üle minevat palli võib suumida ja aegluubis näidata, kohtuniku otsuseid vadlustada ja eduseisu muutumisega olevat närvilisust ja vigu kommenteerida. Ning kõrvalvaatajale paistavad oma pikka laskeseerjat sooritavad võistlejad pigem kivikujud ja robotid. Aga ala nõrgast vaadatavusest hoolimata on maailmas väga palju tegijaid ning meil potentsiaal tippude hulka trügida. Ja sellest hoolimata on kiiking ja saapavise popimad.
Äkki peaks ala populaarsemaks tegemisel Laskurliit senisest rohkem, kardinaalset ja teistmoodi sellele lähenema. Palkama abilisi ning konsultante ning mõtlema miskit veel välja.
Hüppega organisatsioonide ja tiirude juurde. Igal organisatsioonil omad eesmärgid ning siin kaks piiri - esiteks kasutushuvid ning teiseks ... riigivara ja riigiametnikud. Viimaste hulgas piisab paarist tolgusest, et asjad eip liiguks ning juhtimis-otsustusviisiks oleks pidur. Ettepanekute ja kuidas küsimuste vastuseks saab ei ja nii ongi kaitseväega ühiste laskebaaside loomine ülikeeruliseks aetud. Mis siis, et eraraha kaasamisel oleks kulud väiksemad, mis siis, et harjutavad noored oleks ka tulevikus väärtuslikum sisend kaitsejõududele. Siin on paber ja siin on kabinet. Kaugemale ei paista. Mitte kuidagi. Kohad, kus tegu kaitseliiduga on elu lihtsam, sest reeglid lihtsamad. Isegi eesmärk toetada noorte sportimist tundub vast toimivat. Aga sõnum, sama mida öelnud tänaseks paljud - kõikide eri organisatsioonide ühised tiirud oleks oluliselt soodsamad eraldi mässamisest. Me hoiaksime endi st. maksumaksjate raha kokku ning oleksime koos tugevamad. Täna lämitame tiru kõrvale maja püstitanude ees müra pärast ... . Hello! Kui mõni lollakas on tiiru kõrvale maja pannud, peaks ta oma lolluse häbis vait olema... või siis hea laskmise fänn, kes saab aru, millega tegu. Ehk on tema maja kõrval harjutanu kunagi maailmameister!
Aga jälle hüpe ja tagasi laskurliidu kapsaaeda. Ehk peaks see organisatsioon olema mitte ainult promo ja tuntuse tagaajaja. Seniste koostöölepingute taha peaks saama ka reaalsed tegevused laskmise ühendamisel. Sama treener, kes hommikul treenib politseinikke saab õhtul õpetada lapsi ja päeval kaitseväelasi. Mitte tänasel viisil saades väikest palka vaid nii kuis peab - iga õpetuse eest korralikku tasu saades, kodus ja välismaal koolitustel käies jne. Ei ole see ju vaid unistus vaid küsimus eesmärgistamises ning ringiga tagasi laskurliidus veelkord. Keskorganisatsioonina tegeleb see ju nende asjadega, mida liikmed talt tellivad. Aga mida tellitakse me eip teagi vast. Kas üldse küsida, mõelda ja lõpuks või alguseks unistadagi osatakse? Ausaltöeldes eip tea ma isegi, kas meie oma koduorganisatsioon miskit nõudnud on - Eesti Jahispordiliit. Tõesti hiline üleskutse, ajal kui organisatsiooni presidendivalimised selja taga aga siiski: "klubid, ärgake, nõudke ja kisage ja tehke midagi senisest rohkemat isegi ära!". Või on klubidel endilgi liiga mugav elu?
Vist jah.
Aga seniks on enim tiire hoopis jahimeestel .. kel tihtilugu kuluks ära nõuanded lasketreeneritelt.

Igatahes on tänased põhilised järeldused:
Laskmine on killustusnud, keskorganisatsioon niisama nõrk kui tema liikmed ning ressursse tegelikult hoopis raisatakse. Tulemuseks on meil väike järelkasv, kehvad ja hõredad laskebaasid ning nii ongi järgmise Eestlasest maailmameistrini pigem rohkem aega vaja oodata. Kuni tuleb mõni mees või naine, kel jonni rohkem, kui takistavaid tingimusi ja veab end läbi. Edu talle.
Siuke segane lugu siis täna