Nojah oli vajadus teha üks töine sõit teisele mandrile. Kõikide eestlaste sihtkohas aafrika mandril = egiptuses juba ju käidud. Sõnaga sain mailile piletid ja hotelli ning vähem kui nädala pärast olingi lennukis. Ümberistumine Amsterdamis 5 tunnise auguga. Vähe hoiatamata L jäi aga kohale jõudes sõnum ja oligi teine varahommikul üleval, tükkis sooja vastuvõtuga. Väga sooja! Pannkoogid ja paadisõit kesk A linna. Ausõna, see linn annab Veneetsiale silmad pikalt ette. Algusest peale hea tunne ning kuidagi lahe. Varahommikune ja pea inimtühi linn, kuid siukest mõnus, pisiasjad eip häirinud üldse ja hommikust kaifi imev narkar oli pigem huvitav kui hirmutav, teretas kenasti ja puha. Need majad ja inimesed ja sõbralikkus ja püüd veidigi puhtam olla. Ok ega see vesi siis puhas seal kanalites olnud aga samas ka eip haisenud. Vast see on pohjuseks, miks elu veel tundub loogiline. Ja lahe ja vein või muu jook paatidelinnas on igati mõistlik. Kolanud linnas, jõudnud lahke pererahvaga pannkoogitada ja siis paati valmis seades sattusid meilt kaks väga tuliste silmadega turistineiut uurima, kas rendisõiduks. Tuleb välja, et kohalikud tudengid niiviisi sõites ja ekskursioonitades pappi teenivad. Neiud pidid seekord teised objektid leidma :) Kiirelt mööda kanalit lennujaama suundumist tiiru tehes jäid silma ka paadile ehitatud majad. Igat masti ja mõni lausa kivist vundamendiga ning kolmekordne. Pargid elamu kuskile kaldaserva ja elad, kirjad tulevad vastasmaja aadressi abil ning maksta tuleb miski rent. Kui ei meeldi, kolid mujale, enamus ei koli, sest elu sedasi ikka mõnus, linnarahva silme ees rippuvast pesust hoolimata.
Kahju kohe lahkuda ja siia tuleks igal viiel juhul erinevalt Veneetsiast tagasi.
Meeldejääv jäid ka rattal sõtkuv tüüp ja pakiraamil kaasa loksuv neiu, pead tüübi seljale toetades. Paadid, mis võistlesid vanaduses ja üle parda kippuvate lainetega. Kohalikel oli ka sõitvate paatidega diil - need ei pea mitte head välja nägema vaid veel püsima ning sõitjaid ja veini kandma. Ei midagi enamat - pole elu nautimiseks oluline omada ülb-uhket kaatrit ning sellega 7 km tunnis loksudes eputada, kui keegi sest suuremat eip hooli. Nojah, peab korra veel mainima, et lahe koht see.
Kuna aeg oli otsas, ootas rong ja lennujaam. Ja kohutav saba minu lennukile. Turvakontroll igas väravas ja see abiks, lennukis lugesin välja ka massi põhjuse täpsemalt - üle 400 hinge mahub sisse. Mõttest käis läbi, et selle aasta suure numbriga lennupaugud täis ja siis ajasin rumalad mõtted eemale. Kellele neid ikka vaja. Ja järgnes 7 tundi istumist. Võrdlemisi aktiivsed teenindajad abiks ning jagus nii tukkumist kui ka veini. Parasjagu, keegi meie boksis eip liialdanud. 747 nimelt siuke suur elukas, mis jagatud boksideks ja igas neist miski kümmekond rida istmeid kahes rivis. Aga minul vedas ja eip vedanud ühekorraga noh, et minu kahekohalise istme täitsin vaid mina kuid eip keskit eriliselt toredat reisikaaslaseks eip sattunud. Reisi algul oli kahe tooli peale 2 patja ja lõpuks 3, kusjuures mina küll patju juurde ei teinud. Telekas filmidega oli täpselt mahaunustet prillide vaateulatuses ning sestap raadio hea valik oli. Rockiraadio suht igav kuid teisel kanalil tuksuv woodstocki aegadetaguse ülevaade hää, isegi väga. Palju targemaks sain, kuigi, tänu väsimusele enamust eip mäleta, peale emotsiooni. Siiski kõlas blues siis hää. Paar toiduringi küll vähese ja rohkema toiduga ning kohal me olimegi. Torontos. Kus siis mujal. Ja-ah. Näita passi, veel ja siis suunati veel. Vestluselegi siis. Kena nagu eesti keeles veel öelda võib ülekaaluline neegritädi. Uuris siit ja sealt ning jäi väga rahule, kui politseiga pahanduste peale kiiruseületamised välja tõin - nagu ühine keel ja pääs maale vaba. Pagan, visiitkaart jäi ka talle, loodame, et ei helista, sest pereseisu kirjeldamiseni me ei jõudnud. Tallinna lennujaamaga võrreldav ülipikk kohvriootus ja minek. Hästi orgunnitud reisi tulemusena oli taksole kõne ja mugav ameeriklane viiski hotelli. Järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kaua ülal püsida, aitähh L, oli abiks. Korralikud ribid ja ülekandepistikupesa otsing. Nämma. Esimene siis. Pagan teab, mis te elektrikust muidu arvate, lõunaks juhtmed ja õhtuks pistikupesad. Palju õnne!
4 tel kõnet! Ja ühe korra ärkasin ise. 3 ja 4 ja 5 ja mis veel või kes mäletab. Nujahh, eestis ju aeg normull oli. 7 tõusta oli ka väga ok. Ja peale hommikusööki aadress kontori oma valesti sisestada. Et 7 km minna. Palavaga ja 1,5 käinud ning takso abil veendumus saadud - kontor oli hotellist ümber nurga. Vaja nüüd vaid hea vabandus välja mõelda. Endale, kellele siis veel.
Nujahh, õhtuks tulin põhjalinnast kesklinna või nii neid umbes siin kutsutakse. Kena koht kesk kohutavaid torne. Ilu eest annaks vaid ühe punni, nats on püütud teha. Ei tulnud peale suure kõrguse enamat välja. Ontario järve äärde jõudsin ka aga vaatekoht kesklinnas vähe vilets. Palju parem oli pullipärast võetud hiina massaaz, kus tädi jalgupidi seljas käis. Tegelt on söögid ka hääd, vähemasti minusugusel burksi ja seentevältijal. Aga nüüd on kell kolmveerand 23 või 6, kuidas kuskil. Peaksid põhku pugema?
Arles@n97.nokia.fänn
teisipäev, 21. juuli 2009
Kanada reis ehk siis canada...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar