Laskmisest

Jälle pole jupp aega ühtki vaimusünnitist maha saanud. Aga meeles paganad mõlguvad. Laskmine eriti. See kahel jalal lonkav spordiala. Aga liigub, kas just edasi aga liigub. Igatahes toon siin nüüd hunniku oma nägemusi ja arusaamu ning tegelikkuses võivad olla kokkulepped ja põhjused muud.
Ahjaa, seekord on põhjust tänada Rein Valdrut asise teksti eest ühes eelmise nädala Postimehes. Õigesti kirjutas, aga vähe. Teagi palju ja kuhu ja kellele peab kirjutama. Igatahes ka allolev juba enne Reinu teksti meelel olnud ja nüüd lihtsalt mõtted üsna samas suunas.

Mis siis on Eestlaste ala? Mis tuleb hästi välja ja oleme edukad? Ühe meelevaldse piiri tahaks tõmmata - hoolimata aktiivsest pallitagumisest ja viskamisest, on maailmatasemel edukad meil alad, kus rassitakse üksi või heal juhul kahekesi - maadlus, jalgrattasõit, karate, judo ja ... loomulikult laskmine. Seega individuaalalad. Vaadates aga minevikku, leiame maailma tippude hulgast just enim laskjaid. Püssid ja püstolid, ühed või teised harjutused. Viimastel aastatel võib öelda, et mitte vaid Eestlased vaid ka Eestimaalased. Kuid tõesti - tipptasemel meeskonnaliikmeid meeskonnaladele eip jagu ju nii väikse rahvaarvu juures.
Laskmisega tegelevad meil mitmed organisatsioonid: laskurliit, kaitsejõud, kaitseliit, spordikoolid, IPSC, politsei, Eesti Jahispordiliit, Eesti Jahimeeste Selts. Viimane küll enamuse juba eelviimasele delegeerinud. Samas neid organisatsioone vast rohkemgi, lihtsalt peast eip tea. Aga organisatsioonide ja huvide virvarri juurde tagasi veidi aja pärast.
Iseseisvuse taastumise ajal olid hädas kõik spordialad ning tõenäoliselt siis küpsesid toredad plaanid siduda laskmine ja lasketiirud ning kaitsejõud - kaitseliit või kaitsevägi või miski kolmas viis. Idee ju hea - kaitseväelased peavad harjutama, vajavad tire ja moona ning tänu surostudele saavad viimast eriti soodsalt. Asi see siis kõrval sporti toetada. Saadsama lahenduse ja veidi vabama hingamise see mõnedes seotud kohtades ka tagas - eks spordikoolid jäid ikka eraldi aga laskurliidu keskus, nagu MTÜde liidu keskus ikka oli midagi ära teinud ja allorganisatsioonide eest tema võitlema ei pidanud. Tallinnas on laskmine vähenenud endises TSIKis, mõni ala väljagi visatud suletud on mitmeid tiire ning lõpptulemusena polegi siin erilisi harjutuskohti. Ega Tartuski olukord kena pole. Ehk nagu Reingi väitis - praktiliselt puuduvad harjutuskohad.
Teine pool - osad alad ju edenevad, aga laskmine suurt mitte. Atraktiivsus. Kõige atraktiivsemaks peetakse täna jahilaskmise alasid ja neist just haavlilaskmist. Kena ju näha, kuis märgist tolm saab ning möödalask ei vii konkurendist 10 silma, ainut 1 võrra tahapoole. Aga ikka ei peeta ala atraktiivseks. Mina muidugi päris hästi aru ei saa - reketitega tundide viis keeruliste reeglite ja segase punktisüsteemi järgi pallitagumist jälgimist peetakse huvitavaks. Et kas tulemuste suurel ja samaaegsel videokuvamisel ja pingeridade muutumist näidates tekiks publikut taha rohkem? Äkki ehk tekikski. Aga kipuvad tänased asjad ikka võrdlusse telepildi ja selles oleva atraktiivsusega. Joonele või sest üle minevat palli võib suumida ja aegluubis näidata, kohtuniku otsuseid vadlustada ja eduseisu muutumisega olevat närvilisust ja vigu kommenteerida. Ning kõrvalvaatajale paistavad oma pikka laskeseerjat sooritavad võistlejad pigem kivikujud ja robotid. Aga ala nõrgast vaadatavusest hoolimata on maailmas väga palju tegijaid ning meil potentsiaal tippude hulka trügida. Ja sellest hoolimata on kiiking ja saapavise popimad.
Äkki peaks ala populaarsemaks tegemisel Laskurliit senisest rohkem, kardinaalset ja teistmoodi sellele lähenema. Palkama abilisi ning konsultante ning mõtlema miskit veel välja.
Hüppega organisatsioonide ja tiirude juurde. Igal organisatsioonil omad eesmärgid ning siin kaks piiri - esiteks kasutushuvid ning teiseks ... riigivara ja riigiametnikud. Viimaste hulgas piisab paarist tolgusest, et asjad eip liiguks ning juhtimis-otsustusviisiks oleks pidur. Ettepanekute ja kuidas küsimuste vastuseks saab ei ja nii ongi kaitseväega ühiste laskebaaside loomine ülikeeruliseks aetud. Mis siis, et eraraha kaasamisel oleks kulud väiksemad, mis siis, et harjutavad noored oleks ka tulevikus väärtuslikum sisend kaitsejõududele. Siin on paber ja siin on kabinet. Kaugemale ei paista. Mitte kuidagi. Kohad, kus tegu kaitseliiduga on elu lihtsam, sest reeglid lihtsamad. Isegi eesmärk toetada noorte sportimist tundub vast toimivat. Aga sõnum, sama mida öelnud tänaseks paljud - kõikide eri organisatsioonide ühised tiirud oleks oluliselt soodsamad eraldi mässamisest. Me hoiaksime endi st. maksumaksjate raha kokku ning oleksime koos tugevamad. Täna lämitame tiru kõrvale maja püstitanude ees müra pärast ... . Hello! Kui mõni lollakas on tiiru kõrvale maja pannud, peaks ta oma lolluse häbis vait olema... või siis hea laskmise fänn, kes saab aru, millega tegu. Ehk on tema maja kõrval harjutanu kunagi maailmameister!
Aga jälle hüpe ja tagasi laskurliidu kapsaaeda. Ehk peaks see organisatsioon olema mitte ainult promo ja tuntuse tagaajaja. Seniste koostöölepingute taha peaks saama ka reaalsed tegevused laskmise ühendamisel. Sama treener, kes hommikul treenib politseinikke saab õhtul õpetada lapsi ja päeval kaitseväelasi. Mitte tänasel viisil saades väikest palka vaid nii kuis peab - iga õpetuse eest korralikku tasu saades, kodus ja välismaal koolitustel käies jne. Ei ole see ju vaid unistus vaid küsimus eesmärgistamises ning ringiga tagasi laskurliidus veelkord. Keskorganisatsioonina tegeleb see ju nende asjadega, mida liikmed talt tellivad. Aga mida tellitakse me eip teagi vast. Kas üldse küsida, mõelda ja lõpuks või alguseks unistadagi osatakse? Ausaltöeldes eip tea ma isegi, kas meie oma koduorganisatsioon miskit nõudnud on - Eesti Jahispordiliit. Tõesti hiline üleskutse, ajal kui organisatsiooni presidendivalimised selja taga aga siiski: "klubid, ärgake, nõudke ja kisage ja tehke midagi senisest rohkemat isegi ära!". Või on klubidel endilgi liiga mugav elu?
Vist jah.
Aga seniks on enim tiire hoopis jahimeestel .. kel tihtilugu kuluks ära nõuanded lasketreeneritelt.

Igatahes on tänased põhilised järeldused:
Laskmine on killustusnud, keskorganisatsioon niisama nõrk kui tema liikmed ning ressursse tegelikult hoopis raisatakse. Tulemuseks on meil väike järelkasv, kehvad ja hõredad laskebaasid ning nii ongi järgmise Eestlasest maailmameistrini pigem rohkem aega vaja oodata. Kuni tuleb mõni mees või naine, kel jonni rohkem, kui takistavaid tingimusi ja veab end läbi. Edu talle.
Siuke segane lugu siis täna