Jah, neidsamu, kes siin ümberringi askeldavad. Tuttavad ja sõbrad ja sugulased, misiganes järjekorras neid ka nimetada. Aitüma Teile!
Elu ju koosneb emotsioonidest ja emotsioone loovad inimesed. Eriliselt tore elu on siis, kui luuakse palju ja häid emotsioone ning slles mõttes olen mina sattunud häässe keskkonda. Sõnaga lahe!
neljapäev, 22. oktoober 2009
teisipäev, 20. oktoober 2009
päevaga kaja
Läbi said need valimised.. puhh, nii kõrini on, et kirjutaks kohe kah :)
Eks muidugi ikka oma lemmikutest ja "lemmikutest". Et lemmikud olid kinni oma nägemuses ning neil oleks hädasti peeglit vaja. "Lemmikud" aga olid ses mõttes tublid, et rääkisid enamuse keeles. Nende valijatest enamus tundub olema pigem madalama, kui kõrgema sissetulekuga, pigem vähema kui enama haridusega ning haritusest pole vast ka mõtet rääkida. Leierdatud teema muulased - seekordki nende ülisuur toetajaskond kuid .. mitte ainult. Aga lihtne - näitad kartulikotti ja korda tehtud palliplatsi ja tundubki - ehitavad ja toetavad nõrgemaid. Ja pole kohe üldse vahet, kas annad kartuleid 10 või miljon kotti. See osa kampaaniast oli ju tehtud suurepäraselt - inimestega räägiti nende keeles ja näidati ette sobivaid tulemusi. Teine pool kampaaniast oli valetamine ja ähvardamine - asi, mille nimetamine tasakesi ebaeetiliseks on ju NÕRK! Aga valetamine mõjub - map mäleta, kas tuleb valetada 30, 60 või 64 korda aga ühel hetkel tundub see kuulajale tõde. Lisame veel ähvardused ja automaatne mõte peas tekkinud. Eriti veel olukorras, kus omal mõttevõimet liiga palju polegi. Kampaania mõistes jällegi ju maru hästi tehtud.
Mis siis teised erakonnad tegid? Reformid püüdsid vist korra ka veidi vastanduda kuid kokkuvõttes kõlas ju grammivõrra targematele mõeldud kampaania. Ei-ei, mitte liiga intelligentne, et selgitused ja programmi lahendused ja läbimängitud ja kontrollitud arvutused-tõestused-tegevuskavad. Lajatati sinna kuhugi keskele. Mängiti "oma" valijatele. Ja neile, kel soov vastanduda "lemmikutele". Lisaks saadi need valijad, kes oskavad ise programme lugeda, mäletavad seniseid tegusid ning nendega ka nõus olnud.
Tulemustest näemegi nende kahe põhigrupi tulemusi. Ei midagi erilist. Kuid vadates kampaaniaid siis igaüks saigi need hääled, mida küsis.
"Lemmikud" oma nõrgema klassi,
sotsid nõrgemast klassist vastandujad ning mingi koguse idealiste, kuntsnikke ja maailmaparandajaid,
reform põhimõttelisi toetajaid, kes kaevad pigem maailmavaadet (ei ei ole lasknud end senistest ämbritest häirida),
res-isamaa teise osa põhimõttelisi maailmavaate toetajaid, kes pole Laari vastu ja samuti ei lase end ämbritest häirida.
Rahvaliit on asi ise-eneses ja on vast aja küsimus, kas tuleb uus partei või jagunemise järgne liitumine sotsidega. Mis teha, kui õigel ajal eip osatud kaubamärki vahetada.
Rohelised - kui viimaste päevade plakatid välja arvata, oli tegemist võrdlemisi olematu kampaaniaga, oluliselt vastandumata, valetamata kuid ... need, kes rohelisi kuulavad ja loevad - a) usuvad ilusaid sõnu ja ei kontrolli kõiki väiteid või b) kontrollivad ja saavad aru, kui kalliks (nõmedaks vms)nendest osa võivad saada. Vahenäitena kasvõi parklatesse murukivid asfaldi asemele - see ju vaid osaliselt realiseeritav. Kohtades, kus sahkadega talvel see mätas minema pühitakse ning liikluskoormus suur - enamasti on tegemist murukivi asemel porikividega. Jah, soojemates maades veab asi välja, kuid sealgi on tiheliiklusega parklates asfalt...
Aga kokkuvõtteks, igaüks sai need hääled, mida küsis ning nüüd viriseda, miks küsimata hääled ei tulnud on patt. Jah, minusugused valijad on rahulolematud - võitjate valiku üle aga rahulolematud peame täna olema nende parteide üle, kes ei püüdnud vähegi saada nende gruppide hääli, keda on nii meil kui mujal enamus. Ja nende muulaste häälte pärast kiunumine - kas (raadiost kuulsin, autorit ei mäleta) USAs saaks keegi kiruda, et kui neegrid poleks hääletanud, küll me siis...
Oleks ja teeks. Oleks minu teha kampaaniaid, peaks esiteks neid vähemasti kahe erakonna vahel koordineerima. Kampaaniatega saab välja mängida eri strateegiaid, kasutada parteide "sisevastuolusid" erinevate kampaaniate jaoks. Näidata, et see ongi parteide demokraatia. Näiteks saavad kaks parteid kahepeale teha 4 erinevat kapmaaniat, igaüks oma nägu. 2 väga intelligentset sisult ja lihtsustustega keskmisele klassile. Ning ühe väga basic tunnetel rõhuva - "lemmikule" vastanduva, kuid sarnastele tunnetele rõhuva. Ja veel ühe, nüüd sellisele vahekihile -ei liha-ega-kala massile. Häda on selles, et siukse massi mõjutamine vaid aega võtab - riigikogu valimistel mõjumiseks peab homme pihta hakkama.
Edgaril oli võib-olla isegi õigus, et Ansip on praeguste paremerakondade üks nõrkus. Jah, isiklikult arvan, et meie riik on ses jamas ikka väga hästi hakkama saanud ja Ansipi valitsus seda üsna õiges suunas vedanud. Aga küsimus on kuvandis ja selle väljamängimises. Seega saab siin mängida ju kahte mängu - Ansipi minek ja Ansipi tulek. See oleks asi, millega sotsid ehk uuesti valitsusse kaasata (hoida neid kenasti parem n.ö. heas seltskonnas). Teha uus koalitsioon, Ansip astub tagasi ja läheb ja vabandab muukeelsete ees (tegemist ju nende jaoks märgiliselt olulise sündmusega - keda see metallkuju igapäevaselt ikka kotib) ning siit alustada just selle grupi haaramist. Sellest sammust edasi tuleb väga aktiivselt hakata korjama venekeelsete liidreid - just neid, kes tegelikkuses on parempoolse maailmavaatega ning räägivad samas "keeles". Võti oleks rahvuspoliitika pööramises majanduspoliitika poole. Venelasest firmajuhi poolt (või siis tema soovitatu poolt) hääletavad väga paljud firm atöötajad ja nende sugulased. Neid vene äriliidreid peaks nüüd isa-publika ja reform kaasama. Mitte labaselt ära ostma. Sõnaga, paremerakondlikest rahvuserakondadest saaks paremerakonnad. Jah, muidugi vaja kokkuleppida mõnede, rahvusriigile omaste tunnuste muutumatuses - kuid see on ju kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.
Ja millega veel võluda lihtsama klassi valijaid - mõistusega. Kartulikoti ja sotsiaalse töökoha puhul tuleb pakkuda alternatiivi, anda inimesele valikuvõimalus ja seda väga kõva häälega reklaamida. Kasvõi küsimusega - tahad sa sotsiaalset töökohta või päris tööd?
Ehk (hall unistus :)) satub seda nüüd lugema mõni parteimõmm, kes peeglipiilumisest tüdima hakkab või tulevad nendes mõttes kinnijooksnud tubades neil endilgi värsked mõtted?
Eks muidugi ikka oma lemmikutest ja "lemmikutest". Et lemmikud olid kinni oma nägemuses ning neil oleks hädasti peeglit vaja. "Lemmikud" aga olid ses mõttes tublid, et rääkisid enamuse keeles. Nende valijatest enamus tundub olema pigem madalama, kui kõrgema sissetulekuga, pigem vähema kui enama haridusega ning haritusest pole vast ka mõtet rääkida. Leierdatud teema muulased - seekordki nende ülisuur toetajaskond kuid .. mitte ainult. Aga lihtne - näitad kartulikotti ja korda tehtud palliplatsi ja tundubki - ehitavad ja toetavad nõrgemaid. Ja pole kohe üldse vahet, kas annad kartuleid 10 või miljon kotti. See osa kampaaniast oli ju tehtud suurepäraselt - inimestega räägiti nende keeles ja näidati ette sobivaid tulemusi. Teine pool kampaaniast oli valetamine ja ähvardamine - asi, mille nimetamine tasakesi ebaeetiliseks on ju NÕRK! Aga valetamine mõjub - map mäleta, kas tuleb valetada 30, 60 või 64 korda aga ühel hetkel tundub see kuulajale tõde. Lisame veel ähvardused ja automaatne mõte peas tekkinud. Eriti veel olukorras, kus omal mõttevõimet liiga palju polegi. Kampaania mõistes jällegi ju maru hästi tehtud.
Mis siis teised erakonnad tegid? Reformid püüdsid vist korra ka veidi vastanduda kuid kokkuvõttes kõlas ju grammivõrra targematele mõeldud kampaania. Ei-ei, mitte liiga intelligentne, et selgitused ja programmi lahendused ja läbimängitud ja kontrollitud arvutused-tõestused-tegevuskavad. Lajatati sinna kuhugi keskele. Mängiti "oma" valijatele. Ja neile, kel soov vastanduda "lemmikutele". Lisaks saadi need valijad, kes oskavad ise programme lugeda, mäletavad seniseid tegusid ning nendega ka nõus olnud.
Tulemustest näemegi nende kahe põhigrupi tulemusi. Ei midagi erilist. Kuid vadates kampaaniaid siis igaüks saigi need hääled, mida küsis.
"Lemmikud" oma nõrgema klassi,
sotsid nõrgemast klassist vastandujad ning mingi koguse idealiste, kuntsnikke ja maailmaparandajaid,
reform põhimõttelisi toetajaid, kes kaevad pigem maailmavaadet (ei ei ole lasknud end senistest ämbritest häirida),
res-isamaa teise osa põhimõttelisi maailmavaate toetajaid, kes pole Laari vastu ja samuti ei lase end ämbritest häirida.
Rahvaliit on asi ise-eneses ja on vast aja küsimus, kas tuleb uus partei või jagunemise järgne liitumine sotsidega. Mis teha, kui õigel ajal eip osatud kaubamärki vahetada.
Rohelised - kui viimaste päevade plakatid välja arvata, oli tegemist võrdlemisi olematu kampaaniaga, oluliselt vastandumata, valetamata kuid ... need, kes rohelisi kuulavad ja loevad - a) usuvad ilusaid sõnu ja ei kontrolli kõiki väiteid või b) kontrollivad ja saavad aru, kui kalliks (nõmedaks vms)nendest osa võivad saada. Vahenäitena kasvõi parklatesse murukivid asfaldi asemele - see ju vaid osaliselt realiseeritav. Kohtades, kus sahkadega talvel see mätas minema pühitakse ning liikluskoormus suur - enamasti on tegemist murukivi asemel porikividega. Jah, soojemates maades veab asi välja, kuid sealgi on tiheliiklusega parklates asfalt...
Aga kokkuvõtteks, igaüks sai need hääled, mida küsis ning nüüd viriseda, miks küsimata hääled ei tulnud on patt. Jah, minusugused valijad on rahulolematud - võitjate valiku üle aga rahulolematud peame täna olema nende parteide üle, kes ei püüdnud vähegi saada nende gruppide hääli, keda on nii meil kui mujal enamus. Ja nende muulaste häälte pärast kiunumine - kas (raadiost kuulsin, autorit ei mäleta) USAs saaks keegi kiruda, et kui neegrid poleks hääletanud, küll me siis...
Oleks ja teeks. Oleks minu teha kampaaniaid, peaks esiteks neid vähemasti kahe erakonna vahel koordineerima. Kampaaniatega saab välja mängida eri strateegiaid, kasutada parteide "sisevastuolusid" erinevate kampaaniate jaoks. Näidata, et see ongi parteide demokraatia. Näiteks saavad kaks parteid kahepeale teha 4 erinevat kapmaaniat, igaüks oma nägu. 2 väga intelligentset sisult ja lihtsustustega keskmisele klassile. Ning ühe väga basic tunnetel rõhuva - "lemmikule" vastanduva, kuid sarnastele tunnetele rõhuva. Ja veel ühe, nüüd sellisele vahekihile -ei liha-ega-kala massile. Häda on selles, et siukse massi mõjutamine vaid aega võtab - riigikogu valimistel mõjumiseks peab homme pihta hakkama.
Edgaril oli võib-olla isegi õigus, et Ansip on praeguste paremerakondade üks nõrkus. Jah, isiklikult arvan, et meie riik on ses jamas ikka väga hästi hakkama saanud ja Ansipi valitsus seda üsna õiges suunas vedanud. Aga küsimus on kuvandis ja selle väljamängimises. Seega saab siin mängida ju kahte mängu - Ansipi minek ja Ansipi tulek. See oleks asi, millega sotsid ehk uuesti valitsusse kaasata (hoida neid kenasti parem n.ö. heas seltskonnas). Teha uus koalitsioon, Ansip astub tagasi ja läheb ja vabandab muukeelsete ees (tegemist ju nende jaoks märgiliselt olulise sündmusega - keda see metallkuju igapäevaselt ikka kotib) ning siit alustada just selle grupi haaramist. Sellest sammust edasi tuleb väga aktiivselt hakata korjama venekeelsete liidreid - just neid, kes tegelikkuses on parempoolse maailmavaatega ning räägivad samas "keeles". Võti oleks rahvuspoliitika pööramises majanduspoliitika poole. Venelasest firmajuhi poolt (või siis tema soovitatu poolt) hääletavad väga paljud firm atöötajad ja nende sugulased. Neid vene äriliidreid peaks nüüd isa-publika ja reform kaasama. Mitte labaselt ära ostma. Sõnaga, paremerakondlikest rahvuserakondadest saaks paremerakonnad. Jah, muidugi vaja kokkuleppida mõnede, rahvusriigile omaste tunnuste muutumatuses - kuid see on ju kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.
Ja millega veel võluda lihtsama klassi valijaid - mõistusega. Kartulikoti ja sotsiaalse töökoha puhul tuleb pakkuda alternatiivi, anda inimesele valikuvõimalus ja seda väga kõva häälega reklaamida. Kasvõi küsimusega - tahad sa sotsiaalset töökohta või päris tööd?
Ehk (hall unistus :)) satub seda nüüd lugema mõni parteimõmm, kes peeglipiilumisest tüdima hakkab või tulevad nendes mõttes kinnijooksnud tubades neil endilgi värsked mõtted?
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Kirjutaks soolaarisest kah
Et siis juhuse tahtel ja mis iganes sunnil aga sattusime sinna laupäeval. Noh, et läheks kinno või nii ja ühtlasi vaataks ka kasti üle. Päeval oli just KUKUs kiidetud, et Tartus olev kesklinnakast on tagasi tehtud. Ja nagu ikka, avaens minu sisene kriitikukurat enne sisenemist.
Siis, kui Estonia tuled olid kollase maja roheliseks värvinud ja jutt käis jagatavatest lilladest õhupallidest. Lillasid palle ja lillat Estoniat eip näinud.
Astud uksest sisse ja leia nüüd üles, kus ja mis ja kuidas. Selguse saamine ikka segane. Esimeselt korruselt teisele saamiseks avastasime vaid kaks nõrka viisi (äkki oli kuskil veel? sorry, pange teinekord plaan välja) - järjekorraga lift ja rahvast täis eskalaator. Sõnaga, lähed sisse ja mäletad, et kino teises otsas - mine kohe üles, muidu saad mitu edasi-tagasi siiberdada. Kinopiletite müügikoht oli .. vist hoopis pop-corni müügikoht. Selguse saamiseks tuli küsida, kas ikka pileteid ka saab. Sai, meie valitud linastusele veel mitte - et esilinastus ja venimine ja varsti pidada saama.
Hoone vaatlemine. Ühine arvamus oli, et igavene segadus. Kitsas ja harjumist vajav. natuke poode ja palju suletud alasid. Ära nõmetsetud kask ja suurt miskit rohkemat eip märganudki. Või oleks pidanud rohkem uurima.
Söögipaus. Lido arvas, et nende kassapidajad veel õpivad ja läheb aega - seega Vapiano oma tasemel ja olekus - kellele kiire makaron maitseb, võib vabalt külastada. Mulle korra kuu-kahe jooksul täitsa kärab. Palju seda jahu ikka sisse ajada, mis siis, et hästi tehtud.
Uuel katsel saime aga piletid. Püha ja tõnu ja kiusamine. Ikkagi just esilinastunud ja omamaine film. Ootamatult olid piletid kulunud ja meile jäi kaugeimaks võimaluseks 3 rida. Ja siis üllatus. Kinno ei saa. Armas rahvas, oodake siin kenasti hunnikus, enne tulevad kõik kenasti välja ja siis saab sisse. Mööda kitsast ekalaatorit ja kitsast treppi. Ja veini sai ilma topsita, ime kui lutipudelist..
Kui kõik "kenad" inimesed oma esimeselt etenduselt ära tulid, lubati lihtrahvas lõpuks kinu korrusele. Isegi tualett oli - seisad ja vahid koridoris liikujaid ja nemad sind kesk ur..st. Piletikontroll oli manuaalne - mitmed kenad tüdrukud said tööd. Enne treppe ja enne saali. Nunuh. saal, nagu ikka, kuigi ekraani ülaserv veidi kulunud. Kõlarid - kastid nagu ikka. Ja ka väikses saalis toolile pääs mõlemal pool pingirida. Heakene küll, saalipääsutunnel niiväga ei seganud.
AGA film. Eilse Postimehe arvustuses oli arvamud, et see pole realistidele. Ei ole jah, siuke soga miskite vaid kunstiringkonnas pesitsevatele inimestele arusaadavate viidetega. Segane, haige. Aga ju siis kunst. Aga huvitav, kui kaugele võiks kunst minusugustest realistidest jääda? Millise jamani tuleks toetada kultuuri või "kultuuri". Sestap vist polegi hää realistidele anda võimalust selle rahastamise üle. Et siis, erinevalt rahule jäänud ametlikest kriitikutest ei jäänud mina rahule. Mitte, et asi peaks olema möll ja lihtne tsenaarium. Pigem nagu see, et inimesed nii haiged, tsenaarium ka ja kokku pandud justkui haigel viisil. Ei, las sellised asjad jäävad nende pärusmaaks, kes sest aru saavad, musta masendust õhinaga linalt vaatavad ning sest rahuldust tunnevad. Ma vaatan pigem Tarantino "Tõpraid" ja jään oma matsi maitse juurde.
Väljapääs oli kenasti turvatud - iga 10 m tagant mustas ülikonnas turvamees, must ülikond ja lips on ees.
Võtame kokku: haibitud keskus, kus poodide arvelt rohkem ruumi söögikohtadele. Kuskil on kontserdisaal ning kino puhul on reklaamitud kõiki tugevaid omadusi - hinnasurve, kaardimakse. WC reklaamist ei saand aru - mõlemas ju sama süsteem. Kokkuvõttes - limonaadis tundus siiksi kinostamine mugavam ja tänud konkurentidele minu rahakotti säästmast.
Siis, kui Estonia tuled olid kollase maja roheliseks värvinud ja jutt käis jagatavatest lilladest õhupallidest. Lillasid palle ja lillat Estoniat eip näinud.
Astud uksest sisse ja leia nüüd üles, kus ja mis ja kuidas. Selguse saamine ikka segane. Esimeselt korruselt teisele saamiseks avastasime vaid kaks nõrka viisi (äkki oli kuskil veel? sorry, pange teinekord plaan välja) - järjekorraga lift ja rahvast täis eskalaator. Sõnaga, lähed sisse ja mäletad, et kino teises otsas - mine kohe üles, muidu saad mitu edasi-tagasi siiberdada. Kinopiletite müügikoht oli .. vist hoopis pop-corni müügikoht. Selguse saamiseks tuli küsida, kas ikka pileteid ka saab. Sai, meie valitud linastusele veel mitte - et esilinastus ja venimine ja varsti pidada saama.
Hoone vaatlemine. Ühine arvamus oli, et igavene segadus. Kitsas ja harjumist vajav. natuke poode ja palju suletud alasid. Ära nõmetsetud kask ja suurt miskit rohkemat eip märganudki. Või oleks pidanud rohkem uurima.
Söögipaus. Lido arvas, et nende kassapidajad veel õpivad ja läheb aega - seega Vapiano oma tasemel ja olekus - kellele kiire makaron maitseb, võib vabalt külastada. Mulle korra kuu-kahe jooksul täitsa kärab. Palju seda jahu ikka sisse ajada, mis siis, et hästi tehtud.
Uuel katsel saime aga piletid. Püha ja tõnu ja kiusamine. Ikkagi just esilinastunud ja omamaine film. Ootamatult olid piletid kulunud ja meile jäi kaugeimaks võimaluseks 3 rida. Ja siis üllatus. Kinno ei saa. Armas rahvas, oodake siin kenasti hunnikus, enne tulevad kõik kenasti välja ja siis saab sisse. Mööda kitsast ekalaatorit ja kitsast treppi. Ja veini sai ilma topsita, ime kui lutipudelist..
Kui kõik "kenad" inimesed oma esimeselt etenduselt ära tulid, lubati lihtrahvas lõpuks kinu korrusele. Isegi tualett oli - seisad ja vahid koridoris liikujaid ja nemad sind kesk ur..st. Piletikontroll oli manuaalne - mitmed kenad tüdrukud said tööd. Enne treppe ja enne saali. Nunuh. saal, nagu ikka, kuigi ekraani ülaserv veidi kulunud. Kõlarid - kastid nagu ikka. Ja ka väikses saalis toolile pääs mõlemal pool pingirida. Heakene küll, saalipääsutunnel niiväga ei seganud.
AGA film. Eilse Postimehe arvustuses oli arvamud, et see pole realistidele. Ei ole jah, siuke soga miskite vaid kunstiringkonnas pesitsevatele inimestele arusaadavate viidetega. Segane, haige. Aga ju siis kunst. Aga huvitav, kui kaugele võiks kunst minusugustest realistidest jääda? Millise jamani tuleks toetada kultuuri või "kultuuri". Sestap vist polegi hää realistidele anda võimalust selle rahastamise üle. Et siis, erinevalt rahule jäänud ametlikest kriitikutest ei jäänud mina rahule. Mitte, et asi peaks olema möll ja lihtne tsenaarium. Pigem nagu see, et inimesed nii haiged, tsenaarium ka ja kokku pandud justkui haigel viisil. Ei, las sellised asjad jäävad nende pärusmaaks, kes sest aru saavad, musta masendust õhinaga linalt vaatavad ning sest rahuldust tunnevad. Ma vaatan pigem Tarantino "Tõpraid" ja jään oma matsi maitse juurde.
Väljapääs oli kenasti turvatud - iga 10 m tagant mustas ülikonnas turvamees, must ülikond ja lips on ees.
Võtame kokku: haibitud keskus, kus poodide arvelt rohkem ruumi söögikohtadele. Kuskil on kontserdisaal ning kino puhul on reklaamitud kõiki tugevaid omadusi - hinnasurve, kaardimakse. WC reklaamist ei saand aru - mõlemas ju sama süsteem. Kokkuvõttes - limonaadis tundus siiksi kinostamine mugavam ja tänud konkurentidele minu rahakotti säästmast.
teisipäev, 6. oktoober 2009
Nii nõme
Kuidas on võimalik, et ainult kesikud tahavad valitseda? Kuidas on nii, et ülejäänud püüavad armetul viisil vaid nende võtteid kasutada. Kuidas on võimalik, et kõik ongi nii kinni jooksnud.
Mustamiskampaaniast kesikute moodi võib ju aru saada - korda 100 korda valet ja tundubki kuulajale tõde, valeta enesekindlalt ja inimesed usuvad kõige jaburamaidki asju. Selle jama vastu ei saa ju samade vahenditega. Kuis eip jõua teistele kohale, et vaja on teisiti? Allesjäänud nädalaga jõuaks teha küll ühe ja päris kampaania. Kuigi selleks tuleb oma tänastest kampaaniatest korra ja veidi distantseeruda, kuid siiski. Sõdides laimukampaania raamides, vastandudes ja halvustades ongi kõik valijatele samasugused - räpased. Aga ju siis ole vaja, ju ongi räpase poliitiku kuvand kõigile igatsuseks ja eesmärgiks? Ok, mõnda kampaaniat pole nagu olnudki - Rahvaliidust ja Rohelistest pole suurt miskit kuulda aga vaikides ei pruugi ju enam "Tarandit" teha. Liiatigi arvestades seekordset ja olulisemalt lihtsamat valijaskonda.
Ehk oleks tõesti vaja hoopis uut ja teistel alustel toimivat erakonda? Aga kaua seegi suudab ja kas leidub neid, kes sel viisil ka poliitikaga viitsiks tegeleda? Oma asja ajamine ju palju asisem, nässu siis selle sopaga jahmerdada vaja. Ja tulemus ongi see, mida keegi eip soovi - räpane, aeglane ning nukker.
Inimesed, minge vähemasti valima, muidu pole õigust kritiseerida ka. E tähega saab juba neljapäevast.
Mustamiskampaaniast kesikute moodi võib ju aru saada - korda 100 korda valet ja tundubki kuulajale tõde, valeta enesekindlalt ja inimesed usuvad kõige jaburamaidki asju. Selle jama vastu ei saa ju samade vahenditega. Kuis eip jõua teistele kohale, et vaja on teisiti? Allesjäänud nädalaga jõuaks teha küll ühe ja päris kampaania. Kuigi selleks tuleb oma tänastest kampaaniatest korra ja veidi distantseeruda, kuid siiski. Sõdides laimukampaania raamides, vastandudes ja halvustades ongi kõik valijatele samasugused - räpased. Aga ju siis ole vaja, ju ongi räpase poliitiku kuvand kõigile igatsuseks ja eesmärgiks? Ok, mõnda kampaaniat pole nagu olnudki - Rahvaliidust ja Rohelistest pole suurt miskit kuulda aga vaikides ei pruugi ju enam "Tarandit" teha. Liiatigi arvestades seekordset ja olulisemalt lihtsamat valijaskonda.
Ehk oleks tõesti vaja hoopis uut ja teistel alustel toimivat erakonda? Aga kaua seegi suudab ja kas leidub neid, kes sel viisil ka poliitikaga viitsiks tegeleda? Oma asja ajamine ju palju asisem, nässu siis selle sopaga jahmerdada vaja. Ja tulemus ongi see, mida keegi eip soovi - räpane, aeglane ning nukker.
Inimesed, minge vähemasti valima, muidu pole õigust kritiseerida ka. E tähega saab juba neljapäevast.
Tellimine:
Postitused (Atom)