Et siis juhuse tahtel ja mis iganes sunnil aga sattusime sinna laupäeval. Noh, et läheks kinno või nii ja ühtlasi vaataks ka kasti üle. Päeval oli just KUKUs kiidetud, et Tartus olev kesklinnakast on tagasi tehtud. Ja nagu ikka, avaens minu sisene kriitikukurat enne sisenemist.
Siis, kui Estonia tuled olid kollase maja roheliseks värvinud ja jutt käis jagatavatest lilladest õhupallidest. Lillasid palle ja lillat Estoniat eip näinud.
Astud uksest sisse ja leia nüüd üles, kus ja mis ja kuidas. Selguse saamine ikka segane. Esimeselt korruselt teisele saamiseks avastasime vaid kaks nõrka viisi (äkki oli kuskil veel? sorry, pange teinekord plaan välja) - järjekorraga lift ja rahvast täis eskalaator. Sõnaga, lähed sisse ja mäletad, et kino teises otsas - mine kohe üles, muidu saad mitu edasi-tagasi siiberdada. Kinopiletite müügikoht oli .. vist hoopis pop-corni müügikoht. Selguse saamiseks tuli küsida, kas ikka pileteid ka saab. Sai, meie valitud linastusele veel mitte - et esilinastus ja venimine ja varsti pidada saama.
Hoone vaatlemine. Ühine arvamus oli, et igavene segadus. Kitsas ja harjumist vajav. natuke poode ja palju suletud alasid. Ära nõmetsetud kask ja suurt miskit rohkemat eip märganudki. Või oleks pidanud rohkem uurima.
Söögipaus. Lido arvas, et nende kassapidajad veel õpivad ja läheb aega - seega Vapiano oma tasemel ja olekus - kellele kiire makaron maitseb, võib vabalt külastada. Mulle korra kuu-kahe jooksul täitsa kärab. Palju seda jahu ikka sisse ajada, mis siis, et hästi tehtud.
Uuel katsel saime aga piletid. Püha ja tõnu ja kiusamine. Ikkagi just esilinastunud ja omamaine film. Ootamatult olid piletid kulunud ja meile jäi kaugeimaks võimaluseks 3 rida. Ja siis üllatus. Kinno ei saa. Armas rahvas, oodake siin kenasti hunnikus, enne tulevad kõik kenasti välja ja siis saab sisse. Mööda kitsast ekalaatorit ja kitsast treppi. Ja veini sai ilma topsita, ime kui lutipudelist..
Kui kõik "kenad" inimesed oma esimeselt etenduselt ära tulid, lubati lihtrahvas lõpuks kinu korrusele. Isegi tualett oli - seisad ja vahid koridoris liikujaid ja nemad sind kesk ur..st. Piletikontroll oli manuaalne - mitmed kenad tüdrukud said tööd. Enne treppe ja enne saali. Nunuh. saal, nagu ikka, kuigi ekraani ülaserv veidi kulunud. Kõlarid - kastid nagu ikka. Ja ka väikses saalis toolile pääs mõlemal pool pingirida. Heakene küll, saalipääsutunnel niiväga ei seganud.
AGA film. Eilse Postimehe arvustuses oli arvamud, et see pole realistidele. Ei ole jah, siuke soga miskite vaid kunstiringkonnas pesitsevatele inimestele arusaadavate viidetega. Segane, haige. Aga ju siis kunst. Aga huvitav, kui kaugele võiks kunst minusugustest realistidest jääda? Millise jamani tuleks toetada kultuuri või "kultuuri". Sestap vist polegi hää realistidele anda võimalust selle rahastamise üle. Et siis, erinevalt rahule jäänud ametlikest kriitikutest ei jäänud mina rahule. Mitte, et asi peaks olema möll ja lihtne tsenaarium. Pigem nagu see, et inimesed nii haiged, tsenaarium ka ja kokku pandud justkui haigel viisil. Ei, las sellised asjad jäävad nende pärusmaaks, kes sest aru saavad, musta masendust õhinaga linalt vaatavad ning sest rahuldust tunnevad. Ma vaatan pigem Tarantino "Tõpraid" ja jään oma matsi maitse juurde.
Väljapääs oli kenasti turvatud - iga 10 m tagant mustas ülikonnas turvamees, must ülikond ja lips on ees.
Võtame kokku: haibitud keskus, kus poodide arvelt rohkem ruumi söögikohtadele. Kuskil on kontserdisaal ning kino puhul on reklaamitud kõiki tugevaid omadusi - hinnasurve, kaardimakse. WC reklaamist ei saand aru - mõlemas ju sama süsteem. Kokkuvõttes - limonaadis tundus siiksi kinostamine mugavam ja tänud konkurentidele minu rahakotti säästmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar