päevaga kaja

Läbi said need valimised.. puhh, nii kõrini on, et kirjutaks kohe kah :)
Eks muidugi ikka oma lemmikutest ja "lemmikutest". Et lemmikud olid kinni oma nägemuses ning neil oleks hädasti peeglit vaja. "Lemmikud" aga olid ses mõttes tublid, et rääkisid enamuse keeles. Nende valijatest enamus tundub olema pigem madalama, kui kõrgema sissetulekuga, pigem vähema kui enama haridusega ning haritusest pole vast ka mõtet rääkida. Leierdatud teema muulased - seekordki nende ülisuur toetajaskond kuid .. mitte ainult. Aga lihtne - näitad kartulikotti ja korda tehtud palliplatsi ja tundubki - ehitavad ja toetavad nõrgemaid. Ja pole kohe üldse vahet, kas annad kartuleid 10 või miljon kotti. See osa kampaaniast oli ju tehtud suurepäraselt - inimestega räägiti nende keeles ja näidati ette sobivaid tulemusi. Teine pool kampaaniast oli valetamine ja ähvardamine - asi, mille nimetamine tasakesi ebaeetiliseks on ju NÕRK! Aga valetamine mõjub - map mäleta, kas tuleb valetada 30, 60 või 64 korda aga ühel hetkel tundub see kuulajale tõde. Lisame veel ähvardused ja automaatne mõte peas tekkinud. Eriti veel olukorras, kus omal mõttevõimet liiga palju polegi. Kampaania mõistes jällegi ju maru hästi tehtud.
Mis siis teised erakonnad tegid? Reformid püüdsid vist korra ka veidi vastanduda kuid kokkuvõttes kõlas ju grammivõrra targematele mõeldud kampaania. Ei-ei, mitte liiga intelligentne, et selgitused ja programmi lahendused ja läbimängitud ja kontrollitud arvutused-tõestused-tegevuskavad. Lajatati sinna kuhugi keskele. Mängiti "oma" valijatele. Ja neile, kel soov vastanduda "lemmikutele". Lisaks saadi need valijad, kes oskavad ise programme lugeda, mäletavad seniseid tegusid ning nendega ka nõus olnud.

Tulemustest näemegi nende kahe põhigrupi tulemusi. Ei midagi erilist. Kuid vadates kampaaniaid siis igaüks saigi need hääled, mida küsis.
"Lemmikud" oma nõrgema klassi,
sotsid nõrgemast klassist vastandujad ning mingi koguse idealiste, kuntsnikke ja maailmaparandajaid,
reform põhimõttelisi toetajaid, kes kaevad pigem maailmavaadet (ei ei ole lasknud end senistest ämbritest häirida),
res-isamaa teise osa põhimõttelisi maailmavaate toetajaid, kes pole Laari vastu ja samuti ei lase end ämbritest häirida.
Rahvaliit on asi ise-eneses ja on vast aja küsimus, kas tuleb uus partei või jagunemise järgne liitumine sotsidega. Mis teha, kui õigel ajal eip osatud kaubamärki vahetada.
Rohelised - kui viimaste päevade plakatid välja arvata, oli tegemist võrdlemisi olematu kampaaniaga, oluliselt vastandumata, valetamata kuid ... need, kes rohelisi kuulavad ja loevad - a) usuvad ilusaid sõnu ja ei kontrolli kõiki väiteid või b) kontrollivad ja saavad aru, kui kalliks (nõmedaks vms)nendest osa võivad saada. Vahenäitena kasvõi parklatesse murukivid asfaldi asemele - see ju vaid osaliselt realiseeritav. Kohtades, kus sahkadega talvel see mätas minema pühitakse ning liikluskoormus suur - enamasti on tegemist murukivi asemel porikividega. Jah, soojemates maades veab asi välja, kuid sealgi on tiheliiklusega parklates asfalt...

Aga kokkuvõtteks, igaüks sai need hääled, mida küsis ning nüüd viriseda, miks küsimata hääled ei tulnud on patt. Jah, minusugused valijad on rahulolematud - võitjate valiku üle aga rahulolematud peame täna olema nende parteide üle, kes ei püüdnud vähegi saada nende gruppide hääli, keda on nii meil kui mujal enamus. Ja nende muulaste häälte pärast kiunumine - kas (raadiost kuulsin, autorit ei mäleta) USAs saaks keegi kiruda, et kui neegrid poleks hääletanud, küll me siis...

Oleks ja teeks. Oleks minu teha kampaaniaid, peaks esiteks neid vähemasti kahe erakonna vahel koordineerima. Kampaaniatega saab välja mängida eri strateegiaid, kasutada parteide "sisevastuolusid" erinevate kampaaniate jaoks. Näidata, et see ongi parteide demokraatia. Näiteks saavad kaks parteid kahepeale teha 4 erinevat kapmaaniat, igaüks oma nägu. 2 väga intelligentset sisult ja lihtsustustega keskmisele klassile. Ning ühe väga basic tunnetel rõhuva - "lemmikule" vastanduva, kuid sarnastele tunnetele rõhuva. Ja veel ühe, nüüd sellisele vahekihile -ei liha-ega-kala massile. Häda on selles, et siukse massi mõjutamine vaid aega võtab - riigikogu valimistel mõjumiseks peab homme pihta hakkama.

Edgaril oli võib-olla isegi õigus, et Ansip on praeguste paremerakondade üks nõrkus. Jah, isiklikult arvan, et meie riik on ses jamas ikka väga hästi hakkama saanud ja Ansipi valitsus seda üsna õiges suunas vedanud. Aga küsimus on kuvandis ja selle väljamängimises. Seega saab siin mängida ju kahte mängu - Ansipi minek ja Ansipi tulek. See oleks asi, millega sotsid ehk uuesti valitsusse kaasata (hoida neid kenasti parem n.ö. heas seltskonnas). Teha uus koalitsioon, Ansip astub tagasi ja läheb ja vabandab muukeelsete ees (tegemist ju nende jaoks märgiliselt olulise sündmusega - keda see metallkuju igapäevaselt ikka kotib) ning siit alustada just selle grupi haaramist. Sellest sammust edasi tuleb väga aktiivselt hakata korjama venekeelsete liidreid - just neid, kes tegelikkuses on parempoolse maailmavaatega ning räägivad samas "keeles". Võti oleks rahvuspoliitika pööramises majanduspoliitika poole. Venelasest firmajuhi poolt (või siis tema soovitatu poolt) hääletavad väga paljud firm atöötajad ja nende sugulased. Neid vene äriliidreid peaks nüüd isa-publika ja reform kaasama. Mitte labaselt ära ostma. Sõnaga, paremerakondlikest rahvuserakondadest saaks paremerakonnad. Jah, muidugi vaja kokkuleppida mõnede, rahvusriigile omaste tunnuste muutumatuses - kuid see on ju kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.
Ja millega veel võluda lihtsama klassi valijaid - mõistusega. Kartulikoti ja sotsiaalse töökoha puhul tuleb pakkuda alternatiivi, anda inimesele valikuvõimalus ja seda väga kõva häälega reklaamida. Kasvõi küsimusega - tahad sa sotsiaalset töökohta või päris tööd?

Ehk (hall unistus :)) satub seda nüüd lugema mõni parteimõmm, kes peeglipiilumisest tüdima hakkab või tulevad nendes mõttes kinnijooksnud tubades neil endilgi värsked mõtted?