Kiire kommentaar eilsele trennile

Eile kiire külaskäik haavlitiiru. 50 lendavat üksikut jahiskeet märki. Väga lahe. Üle poole pihtas. Vahepeal läks täiega. Ja siis mõned märgid compak rajal - ühest looperist ei saanud üldse sotti. Peab uuesti proovima.
Looper - noh, see siuke märk, mis visatakse ühest servast üles ja siis lendab tobeda kaarega ja kukub alla. Vast jääb kiirusest puudu, sest mitte ei suda end üle märgi vedada - vana vindimehe kombel tahan end märgi ees ikka hoida. Aga järgmine kord uuesti.

Trenniskäik

No jah, üle pika reisiaja juhtus olema eile võimalus ka vinti lasta.  Natukene. Teise natukese õpetasin A-d. Nats veel ja üks üle 190 mees juures VSS-is.
Keskendumine tasakaalule ja ülimalt kõverale kaikale lambas. Arutamine, mis tõmbab laske ülespoole seas.Ja muidugi rebane. Seekord ülima kiirusega. Ja jälle oli 6 korralikku ja 4 nats tõmmatud lasku. Püüdma peab ehk rohkem. Asendit leida ja stabiliseerida? 

Reisi teine pool

Uipgn, muidugi jäi jutustamata esimese õhtu kõhuravi. KET tundis end kõhu seest veidi ebakndlalt ja siis tuli see asi ju korda saada. Seega siis hotelli saabudes, just enne korraks pikali kebimist tellisin miskit. Küsisin lobbyst pipart - kui tädi taharuumi jooksis, palusin küll luba laualt võtta aga see saksa suure korra juures ei sobinud teps mitte. Uus toos ja paluti tagasi tuua. Mis siis, et ei viind seda teps kuskile me. Küsisin viina - pakuti 2 või 4 cl. MISMÕTTES 2 cl??? Mis mõõt see on? Järgmisena hakkavad raha eest nuusutamisteenust alkoholiga pakkuma? Noh, 4. Mis marki - smirnof või gorbatsov? Valiku kadalipp läbi ja pits letil. Ja nüüd läksid karsklasest müüjal silmad punni.Kuidas saavad nii väiksel inimesel niiiii suured silmad olla? No ma ju veidi alla poole pipratoosist sinna pitsi tühendasin. Tädi sai krambist välja, kui mahla küsisime. Ja krampi tagasi, kui KET selle ära jõi. Ta ikka jupp aega vangutas pead pärast. Vaeseke. Korralik sakslane tarbib ikka autentiche jooke, mitte kokteile nicht verstechennnn. Enschuldingen Sie bitte.

Nüüd siis neljapäev

Kuna lennukipiletitest olime loobunud, siis jätsime viimase öö hotellis ära. Maptea, mis selle bookinghouse jms jamaga on, aga vaid 10% taheti tagasi raha anda - ikka eritariif ja muud moodi ei saa. Kurat, eritariif millest? 4* kõrgemast tavaaja hinnast?Et saime vaid 3,5* kõrgema taksi? Tea, kas sel viisil selle bookingouse teenus mulle ka järgmisel korral sobib. KT ja U said veel lisaüllatuse - pappi oli reisifirma poolt tasutule juurde vaja. Ja miks - hommikusööki polnud arvestatud. Mismõttes? Äpude kari, mis muud. Autoga messile. Päeva eesmärgiks läbida veel maksimaalselt asjalikke saale ja siis, kui mahti jääb vaadata muud huvitavat.

Väike paus söömiseks ka keskel. Ja kui maksmise kord tuli, siis kukkus teenindaja tippi lunima. Mida pekki? Mille eest? Üliaeglase teeninduse eest? KT siiski mõned eurosendid leidis ...
Mitu-mitu-mitu km sai siis veel läbitud.
Aega jäi täpselt nii palju üle, et tagasi väljapääsu poole kulgedes sai diagonaalis veel mõnest senikäimata hallist läbi mindud. VW stendi juures tahtsin miskit küsida, aga kuna mul polnud musta ülikonda, siis jäi katse vastuseta ja pidingi juba edasi kokkulepitud kohtumisele jooksma. Muuseas, VW salongis on Mustamäel üks väga asine müüja. Heikki nimeks.

Kuid mess läbituks loetud (elektriroller jäigi proovimata) ning tagasi koju. Ei, siiski, tuulegeneka sisse sai ka pea pistetud ning alibaba meestele paar veateadet edastatud.
Saksamaa kulges rahulikult. Paus, kõhutäitega. Teate ju küll - eine schnitzel bitte ja korras. Edasi kalli Poola poole. Pea 100 km pärast võtsin rooli üle. Ja 30 km enne teist piiri andsin käest. Vahepeale jäid asulasisesed- ja välised kiiruskatsed. Ja õnnestumine mitte sattuda politsei huvisfääri. Igatahes oli öine liiklus hea ja hõre. Ja ärkvelolemiseks andsid oma panuse adrenaliinidoosid (50 alas hoo mahavõtmata jätmine, kiirteel 200 km/h proovimine - "rasked" kodanikud tagaistmel piirasid lõppkiiruse spidomeetri järgi 220-le, GPS ei jõudnud jälgida). Veel varusin red bulli aga see annab vist tiivad ainult unenägudemaal. Ja tiivad põietööle. Seega, kui tahate kindlasti punnis siseorganit, siis jooge üks topsike. Selle eest olin rahul Halls musta variandiga. VÄÄGA hääd. Pool Leedut magasin maha. Läti oli peatuseks - vaja ju uut silda näha ja hea küll, Lidos ka einestada. Ja olimegi Iklas. Järjekorras. KT käis korra sees WC-d kasutamas ja kuulis pealt, kuis piirivalvurid omavahel vestlesid - et kas minna sööma. Et järjekord väljas. JA siis löödi seisjatele käega ning mindi kambaga sööma. Selle asemel, et veel 2 rida avada ja rahvas läbi lasta. 10 min ja kõik oleks rahul. Sitt suhtumine, mis muud. Kuigi, jah, kord 10 a jooksul piirikontroll pole ju miski probleem, kui seda lolli suhtumist vaid poleks.
Kõrvalolevad pildid - tuulegeneraator, reaktiivmootor ja puidust hiiglasuur varikatus messialal.

Järgmise jutuni.

Messile!

Teate ju küll seda lennukite lugu. Seda, et tolm segab ja lennud jäid ära. Noh, seepärast ei saanud ju Hannoveri tehnikamessile minemata jätta. Ikka VAJA ju. Seega autoga. Ise. Erinevate teekondade järgi 1700-1900 km. Reaalselt tuligi 1900. Seda palju. Enamuse arvates. Kogunenud seltskond – mina, KET, KT ja U lootis, et pole palju. Eesmärk teisepäeva hommikuks kohale jõuda seatud. Selge – esmaspäeva varahommikul minema. 8 KT juurest start. Siiski 8:30 oli reaalsus. Noh, me kõik suudame aega üle arvestada ja puudu jätta. Start. Pärnu poole. Statoili kohvi ja Neste kütus ja edasi. Peale Riiat järgmine peatus. Nokuidas võib sattuda täiesti juhuslikult samasse hesburgeri ja kst mille putkasse hädale ja suutäit piiluma. Suutäis sealt jälle ei sobinud. Juhivahetus ja Leetu. Eesmärk tankida enne Poolat ja jälle vahetada juhti. Ekraane oli meil lisaks esiaknale ees kaks. KT kaasa haaratud Garmin ja minu Nokia. Esimene omas mitteadekvaatset kaarti. Vähemasti euroopa oma. Sõnaga sai meil reegliks, et ca 300 km ja juhivahetus. Niisiis, ilma eriliste seiklusteta otsisime enne Leedu-Poola piiri Neste tanklat ja seejärel veel võimalust keha kinnitada. Esimene kehakinnitamise võimalik koht osutus pettumuseks. Piiriäärne koht, kenad söögisildid peal. Ja siis selgus, et müüja ei räägi peale leedu keele teisi. Koristaja abiga sai selgeks, et kaardiga ka maksta ei saa. Head aega! Järgmises kohas oli müügitööd tegemas jutukas tädi, arveldas küll kaardivabalt aga see-eest kõikides mõeldavates valuutades – dollarid, eurod, meie kroonid, latid ja litid näiteks. Ja maksmisele järgnev kursiarvutus tegi pisikese taskuarvuti abil läbi tõeliselt keerulise kursiarvutusprotsessi. Seekord meie kasuks J. Väike õlu tuli pealekauba. Ja toit oli hää. Sõnaga – ca. 2 km peale Leedu viimast Nestet paremal pool teed. Õhtune Poola polnud mitte parem kui päevane. Sõnaga väga tihe liiklus. VÄGA. Peale nende pealinna leidsime peagi parema tee ning selle küljes oleva kiirtee. Ja jälle oligi minu kord rooli sattuda. Arusaamatu vahega 3*12 zlotti ja peagi olime kiirtee läbinud. Hommikopoole ööd ja veoautosid endiselt palju kitsastel teedel. Ehk siis kuni Saksamaa piirini vaid möödasõidud. Vähemasti tegevus, et mitte liigselt unine olla. Ja pääsemine. Roolist, tukkuma, Poolast, sõitma taas. KT sai oma vahetuse ajal kerge ehmatuse. Kui Saksa politsei tal kõrval vilkureid vilgutas. Õnneks mindi kinni pidama keskit järgmist. Igatahes kuni pea-aegu lõpuni sõitis ta väga korralikult. Hannoveri messi juurde jõudsime nats vara ... kohe liiga. Seega korra veel linna sisse ja kohvikut vaja leida. Leitud, kohitatud ja messile.

Teisipäev

Mess. SUUUUR. Ja esimene peatus oli vestlus miski ülikoologa – arvutavad teised vahvasti virbratsioone ja vastupidavusi. Eriti avamere parkidega. Ja jääst ei teadnud nad miskit reaalset. Järgmine peatus oli EESTI boks. Väga äge. Täitsa meeldis. Muutuva suurusega riiete mannekeen  oli väljas ja kallis tsikkel ja jooksev presentatsioon.
 

 Sõnaga üsna hea ja tasakaalustatud. Ja boks oli. Kõrval oli SUUUUR venemaa boks. Jummala tühi. Üks mees keskel, seinad triibulised. Ei tea, kas nad ei tahtnud või plaaninudki, kuid ei miskit ligitõmbavat seal küll polnud. Paari paviljoni pärast nägime ka Läti ja Leedu bokse – eimiskit. Kohe mittemiskit, mille pärast juurdegi astuda. Seega kiidusõnad EASile ja nende partneritele. Magamata ööst unise peaga sai tehtud pea-aegu tiir, lepitud mõni kohtumine, joodud kodumaa boksis kohvi ja lõpuks kuulsasse Münheni baari sööma mindud. Pettumus ruudus. Või siis kuubis. Enam ei lähe. Läksime hoopis hotelli. Lahkumisel messimajast väike pilt ka – vabalt wifi saada, vaba raha eest muidugi. Kommentaarige ise kullahinnalisi bitte ja baite. Väike uinak ja siis venitatud ülalolek, et ka ööks und jaguks. Selle ülaloleku aitas kenasti täita saksapärane õhtusöök esimeses rahvast sisaldanud söögiasutuses. Ahjaa, linn kus meite hotell, oli nimega Celle. Hotelli leidmine aga põnev üritus. Noh sõidad ja üks GPS ei tea midagi ning teine teab sihtkohta kuid ajab selget jama sõidujuhitsega. Seega KET roolis ja mina hakkasin siis juhendama. Kõik ülejäänud segaduses ja uskumatud, kuid toimis. Nokia käskis keerata paremale ja mina vasakule, mina paremale ja telefon vasakule. Teise imestuseks olime telefoni näidatud 3 km asemel 500 m pärast kohal. Ehk, kui elektrooniline abiline kaasas, eip tohi tervet mõistust maha jätta. Sõnaga jõudsime tegelikult Celle vanalinna servas asuvast hotellist välja, esimene vanalinna tänav ja esimene söögikoht. Vast 15 lauda ja tervelt üks teenindaja. Kõigile jagus aega ja kõik said teenindatud. Hästi teenindatud. Ja toit andis ööpäeva messihalli kirvele münheni toale ette. Jah, kuidas nad vaid iga päev nii palju söövad? Ise nii kõhnad. Hotelli, pikali. Järgmine hetk oli äratus. No täpselt – paned silma kinni ja hetke pärast on kell 10 h liikunud. 

Kolmapäev

Hommikusöögile järgnes bussisõit raudteejaama ja siis .. avastus – ma vana udupea olin messipileti tükkis kindla hoiukoha autodokumentidega maha suutnud jätta. Aaah, tund järgmise rongini, tund kolamist ja passimist. Ja siis rong. See sõitis TUND aega messihalli. Pagan, autoga oleks pidanud minema.  Teel rongiaknast nägime neid paljusid põlde, millel kasvatatakse ülisuuri igapäevasöögiportse J. Ja jahikultuur on kah kõrge – vähemasti on kõrge reeglina laskekoht. Ehk siis olid põlluservad täis jahikanstleid – mõnel hetkel silmasin neid lausa 20 ühel põllul. No ja kui saksa jahihärra ei oma kanslit soovitud põllunurgas, siis veab ta mõne sobiva ratastel isendi tolleks korraks kasvõi keskele. Jah, ühes kohas kesk põldu oli ratastel jahikantsel. 

Mess ise – VÄÄÄGA palju sai käidud ja nähtud, kohtutud ja räägitud. Mitte küll piisavalt ja osa vajalikust ajast haarasid endale mitte hädavajalikud vaatamisväärsused nimega elektrisõidukid. 90% neist siuksed vahvad – kohe peale üliväikest kapotti algab pagasnik ning sinna vahele peaks justkui inimene või mitu mahtuma. Huvitav kuis neil selle ADAC turvatestiga lood on? Tänu massile nende ümber väga küsima ei trüginud. Aga need 10% - tarbesõidukid ja ülikallis sportauto ja mõned mittemüüdavad ümbertehtud standardautode väiksemad versioonid. Lõputult rollereid ja rattaid kõrvale. Kas teie ostaksite elektrilise abimehega jalgratta hinnaga alates 1600.- eur? Head väntamist. 

Hotelli tagasi kulgedes veel nähtud kaks hääd pilti - vaduri sisu - ehk siis juhikabiin ning ratas, millel peal omapärane sadul. Omanik lahkelt lubas kaamerasse jäädvustada. Õhtul oli meil plaanis ühine õhtusöök teise Eestist tulnud ekipaaziga. Nad kõrvallinnas elasid. Ja tulid taksoga. Tulid tund aega. Taksojuhiks sattus neil närvihaige iseteadja. Näitasid kodanikud talle gps-ilt sihtkohta, lükati see tagasi. Anti meite hotell toru otsa, katkestas tüüp kõne ja sõimas saksa keeles. Ja tiirutas ümber hotelli. Lõpuks astusid meite omad lihtsalt taksost välja. Ja arvasid, et hull jäi ümber hotelli väljapääsu otsides tiirutama. 

Lõbus õhtusöök tuli seekord kõrtsis, kus peremees ise kõiki 20 lauda teenindas. Jooksis, suhtles, jagas, naljatas ja veidi puterdas. Kaheksa peale tuli ikka õllekanne ja toiduriistu ühevõrra rohkem. Laudade puudusel tekitati järgmistele külastajatele üks lausa koridori – pea-asi, et raha koju tuleks. Söök maitsev ja uni sai hea. Öönapsu vaid hotelli lobbyst ei antud – et nad kinni ja kõik. Das punkt! Die nicht raha neile siis.

Tuhk ja lühikommentaar trennile

Et siis esmaspäeval vaja Hannoveri minna. Sõita. Paar korda päevas uuenev info lükkab lennuaegade alguse muudkui edasi. Ikka öösel kella kolmeni ja päeval kella kolmeni. Sõit sõltumas veel kolmest lennujaamast kah. Igatahes on praegune mõistlik alternatiivplaan autosõit. 1900 km, mis see siis visata pole. Kui seda Poolat vaid vahel poleks. Aga eks näis. Otsuse teeb homme varahommikul.

Ja eile sai ka mõned lasud haavlitorust tehtud. Harjutasin ühte kindlat lendu. 45 taldrikut. Enamasti mööda ja veidi pihta. Viimased lasud palusin teist märki - maru hea oli kindlalt pihta saada! Hetk peale taldriku väljumist oli see likvideeritud. Õpetajaks olnud I. palus kolmandale veidi lennuaega anda. Andsin. Ja purustasin. Lahe. See märk mulle meeldis. Kuid jah, sisemine hirm on mitte jõuda, soov on märki sihtida ja automatism sunnib relva kohe märgi ette tõstma. Seega on vaja hajrutada, harjutada ja peale seda veel harjutada.

Iselaskjad ja nende kasutamine

Ja jõudsin ära oodata selle kena päeva, mil sai alustada välistreeningutega. Õues, suuremate kaliibritega. Õhinal kaasa pakitud suurem kogus padruneid ja kaks relva. Minu "vana" hea Steyr ja tuuuttttuuuus Blaser F3 Luxus.Viimase kohal tänu- ja kiidusõnad ka Jagdhofi meestele.
Vinditiir. 100m. Nagu viimasel ajal kombeks, ei viitsinud ma vana laiskvorst suuri loomakujusid tassida. Ega ma siis neid lase. Seega kitsas vineertahvel ja sinna peale 8 südamikku - esimeseks trenniks igast elukast 2 tk. Ja kõrval paistab, kuidas nad laskepaigast tundusid. 
Nagu ikka, no ei ole see pagan ju meeles, kuidas relva hoida ja kuidas sihtida. Seega tundusid märgid eriti kaugel olema. Aga silma õige asendi leidmisel sai ka pilt selgemaks. Edasi kulges kõik sammukaupa õigeid tegevusi meenutades - kuis päästikut hoida ja kuis vajutada ja õlas hoida ja ...

Tasapisi meenus. Sokk - esimene lask õppimisele ja 9 veendudes, et mingit kuuli katsetades sai sihikut krutitud. Lammas. Laskja ka. Sõnaga tõmblused aitavad laske teljest kõrvale saada. Pilt üleval tänu sihikule. Teises seerias märke kiirustamisest. Siga. Selle märgiga on vaja kannatada. Kannatada mitte laskmist ja kohe relva mahavõtmist. No muidu ju ei saa. Tähendab sai küll, kaheksa sai lastud. Mõlemas seerias. Õlga ja sihtida ja päästa. Ja kui ei päästa, siis maha. Nii lihtne see ongi. Hajuring veidi lai ja veidi üleval. Õnneks mitte liiga suurelt. Kõige paremini tulid need lasud, kus tuli sisse tunne, et vot nüüd panen selle kuuli 10-sse. Tõste, peal ja vajutus.

Rebane, vana kala. Esimesed viis lasku oli viitsimist osendiga mängida ja need lasud on erinevalt teistest, märgist hästi loetavad. Aga Tahab see märk mitte hullult väsinud kätt ja keskendumist asendile. Jonnakat keskendumist asendile - mingu selleks või 3 minutit 5-st. Siis on aega 5 lasu jaoks, muul juhul no ei saa mitte paika. Järelikult vaja ka külma närvi. Huvitav, kas võistlusolukorras on jaksu pigem enam või vähem sellele keskenduda? Eks näis.
Jah, märgid maha ja haavlitiiru. K pidi ka tulema. Õpetama. Siis on mind õpetanud A ja I ja R. Ülejäänud laskjad ka veidi kommenteerinud. Igaühel veidi omamoodi sõnakasutus ja terminite taga olev ja arusaamine. Ja õpetamismetoodika. Seega piisavalt erinev. Ja ma täna ei oska kaheldagi, et mõni neist valesti õpetaks või räägiks. Või halvasti. Kuid kuna nad kõik erinevad, siis lõpptulemusena meeldib mulle isiklikult R stiil enim. Aga seekord sai lastud trenni vormis kahte rada. Ja selgeks saadud, kuidas asendit pean seadma. Jäi mulje nagu lööks uus isetulistaja rohkem tagasi, kui vana kukkedega tulenui. Miskil imelikul kombel on hakanud tabavus veidi paranema, kuid kas tuleb see relvast, juhusest või seni lastud märkidest ... Vahet pole. Nüüd tuleb kodus õigeid asendeid harjutada. Eesmärk 20 25-st. Seekord muidugi vähem. Oluliselt. Aga järgmine trenn hakkan ühekaupa erinevate lendudega tegelema. Igast asendist. Igatmoodi. Pihta peab saama.

Eilse jutu lõpp

Nii, midagi jäi eile kirjutamata. Mõni avastus näiteks.
Aga enne avastust sõitsin kenasti Põlvast linna poole ja mind avastati. Sel päeval juba kolmandat korda. Miskil möödasõidul nägin kaugelt kaamerat. No mis sa teed? Sõidad kiirelt ette ja pidurdad kohe? NÕME! Aga üks auto oli veel eespool - mõtlesin selle taha varjuda. Aga pgn, liiga väike mootor mu suksul, ei vedanud välja ja vilgatus käis väike nõks enne kaamera kõrvale jõudmist. LAHE! Lolli koha peale on kaamera pandud. Jälle. Teinud siis teed laiemaks... . Täna olen juba kaks teadet menetluskeskusest kätte saanud ja varsti peaks siis kolmas kohale jõudma. Esimene, mille avasin, teatas, et 97 km/h 90 alas ehk vähemalt +3 km/h (150.- eek?). Teist pole vaadanud. Hiljem saab teada. Nimelt pole ID kaardi lugejat käepärast ja mobiilID ei aita digiallkirjastatud dokustaate avada. NÕME!
Aga avastus. Ostsin eelmisel suvel ilgelt popid laskmise kingad. Tulemused ei paranenud. Isegi pigem veidi alla käisid. Eriti need liikuva märgi omad. Laupäeva õhtul siis istusin ja analüüsisin ja torkasid need kingad pähe. No krt, 80 EUR eest peaks ju 10 silma ise-enesest juurde tulema. Ja Kaius lasin juba oma vanade tänavakingadega. Ja liikuv märk - see viimane ei sisaldanudki hulle tõmblusi. Tea, kas oli seal seos või mitte aga noh, ise jäin rahule.
Ja veel. Mul nüüd püstolilaskmises II järk! Ja saavutatud auväärne 22. koht! Järgmine kord teen veel paremini.
Ja täna rohkem ei kirjuta, minu tuhat laadimisel olevat padrunit ootavad mind!

Väike nali

Lõik  "perekooli" foorumist
Küsimus:
kuhu soovitate 5 kuusega Tallinnas ujumise tundi minna.
Sobiks kesklinna või Pirita kandis.
Vastus:
soovitan pirita rannas mõni eraldatud koht otsida sest 5 kuuske on ju
päris suured ja inimesed vaatavad imelikult kui sa neid vette tirima
hakkad.

Juhhuu - kaks võistlust .. või siis enam

Tervitused hullu laskuri poolt. Läbi see nädalavahets ja laskmine selleks korraks.Oli ikka andmine. Kõiksepealt sai gaasi anda. Tundub, et pole ammu pikka maad sõitnud, sest Põlva tundus kaugel olevat. Maru kaugel. Missioonijuhina J ja T kaasa haaratud, algas sõit omiku kell 8, või veidi hiljem. Õigemini korjasin T linna piirilt. Palus, et võtaksin ta Peetri külast peale. Peale Peetri küla sõidan-läbi-ekskursiooni selgus siiski õigeks asukohaks Kuldala. Ta oli sisse keeranud ja esimese vaba parkiiskoha kuskil kortermaja ees leidnud. Mind see ei seganud. See, et pool tundi graafikust maha jäime. Sõnaga, peale linna piiri seadistasin kiirushoidja 100 km/h peale ning GPS hakkas vilkuma 96-97 km/h peal.

Esimesed kiiruskaamerad meid ei häirinud, kuid siis tuli miski vahva möödasõit ja J kõrvalistmelt konstanteeris punase pilgutuse. Lahe. Et siis tuleb üks teade varsti mulle. Edasi sattus keski mul sabas sõitma ja panin kiiruse + 1 km/h suuremaks. Ja märkasin peagi ka kena punast välgatust järgmisest kaamerast.
Noh, sõltumata hilinemisest olime 1130 Põlvas, astusime autost välja ja ülejäänud liikuva märgi laskurite seltskond võttis meid pidulikult vastu. Nii tore.

Kohvrid lahti, seisva märgi harjutamiseks eraldi tuba ja loosimine võis alata. Muidugi oli esimene pea-aegu üksmeelne arvamus, et loosida on vaja vaid laskjad 2-7, sest ma saan niikuinii loosiga 1 laskepositsiooni. Ei saanud, sain viimase. Seega aega maailm ja lasin lõbustuseks seisvat märki. Ja tulin mõttele märkleht pooleks lasta. Nagu kõrvalolevatelt piltidelt näha, siis õnnestus. Ca. 80 lasku koos esialgse tiheduse laskmisega.
Võistlus ise. Aeglane jooks. Väga head tõsted - püss kohe täpselt õiges kohas, ole ainult mees ja vajuta päästikut. Mees ei vajutanud, vedas kaasa ja kohe ei suutnud vajutada. Ja tõmbas lasud veidi ära. 257. Õpime veel. Peagi sai lasta ka kiiret jooksu. Nüüd läks põrgu lahti. No tõstad ja vead ja vajutad ja näed, kuidas auk lehte tekib hoopis teises kohas. Küll all, siis ees ja taga. No mitte ei võinud aru. Ja augud olid kohe selgelt LIIGA kaugel sihtimiskohast. Ma kartsin, et optika õhtal. Allpool saate veast teada. 219 silma ja 476 kokku. Kohutav. Ja müstiline 2. koht. Närv must, kuid püstol kaasas. Lubati sedagi lasta. Vaesed J ja T pidid ootama - 1 h ja 45 min 60 lasu peale lubatud aeg. Tegin küll veidi kiiremini. Oli küll väsitav lasta, kui käepide veidi suur, kuid sain enam-vähem hakkama. Ühes lehes oli suurem kiirustamine sees. Siiski, miski stabiilsus hakkab juba tekkima, seega võib veel proovida. Püstoliostmistulemusest olen "õnneks" veel kaugel :)

Ja pühapäev, üks tore päev. Kaius vaja lasta 20 lasku seisvaid loomakujusid õhkrelvast, 20 vähe suuremaid sportrelvast (50 m) ja siis veel 20 kiiret jooksu jahimeeste sea pihta. Nimelt on viimasel 10 oluliselt suurem, kui sportlaskmises. Ühel diameeter 6 ja teisel 10 cm. Läksin varem kohale, uurisin, kuis on sportpüssiga - kas vaja raua pikendus ära võtta jne. Ei olnud vaja. Läksin siis õhukat seisvale märgile peale laskma - võistluseni oli veel jupp aega ju. Hunnik nõkse keeratud ja justnagu, mõni nõks veel ja pilt parem siis veel kontroll-lask ja ... AAAAH, see oli 5 cm allpool. Oot, seda nalja tegi ju eelmisel päeval ka. Laen uuesti ja  .. enam ei lae .. . Sõnaga võitsluse esimene üllatus ja uudis oli see, et õhukas rikkis. Tuleb lasta laenatud relvaga. Kommentaaridesse võib panna selle selli kontakti, kes Tallinnas õhkrelvade remondiga tegeleb.
Noh, istub siis mina kohtunikeruumis, ajab juttu ja joob kohvi - minu esimese laskmiseni veel maailma jagu aega. Esimene vahetus alustab võitslemist ja .. sisse tormab peakohtunik. Arles, lase ära, saame varem õhtale - vabu kohti on ja... . Ok, Arles laseb iga kell, vahet pole ju, küll ma pihta saan. Seega sportpüss kätte ja laskma. Proovilasud ja tunnen, kuidas kohvi veel pumpa sees mõjutab. Väike lisaparandus ja võib laskma hakata. Sokk - mõni lask niiii kaugel tundub. Korrigeerin veel veidi sihtimiskohta. Lammas. Kaks suuremat viga. Siga. Ja nüüd sain aru, et ise loll, et jooksva märgi raskuse ette jätsin. Liiga raske relv. Sant on lasta. Ja teengi 3 suurt viga - viimase lausa kiirustades. Rebasele jä veidi vähe aega ja eip saanud õiget asendit. Hädapärased päästmised joonele. Pärast märke vaadates vangutasin ise ka pead - 10-e servas olevad lasud sokus ja rebases ju 2 cm kaugusel tsentrist ning 9-d seas veidi üle 3 cm tsentrist. Optikast tundus ju leht nii palju suurem. 197. Eelmisel aastal olin lasknud sama harjutuse ilma rauapikenduseta 200. Nats aja pärast oli T tulnud, oma õhuka võistluse käigus peale lasknud ja võisingi minna. Kohtunik nõudis mult 200 laskmist. Pgn. Võõra püssiga. Aga ok, Arles laseb ju iga relvaga. Kontrollisin sihiku ja tabamiskoha üle ja tuld. Rebane puhas. Sokk puhas, lammas puhas. Aega 6 min. Siga. 2 servakümmet. Siis keskele ja üks poolservakümme. 200. Tehtud! Kahju, et oma kõiki lehti pildile ei saanud. Või siis õnneks - siin juba varsti suur pildialbum. Nüüd keerati laskejärjekord sassi ja paremad pidi jooksvat märki viimastena laskma. Seega mina kõige viimasena. Tunnid muudkui venisid. Siis paluti mul 5 laskjat kohtunik olla. Eest lahtine varjualune ja seljataga käidi uksest. Päike peale ei paistnud. Algul oli ainult jahe. 5 mehega olin täiesti läbi külmunud. Autoski sooja ei saanud. Uuesti tiiru minnes avastus, et pean järgmisena minema ette valmistama. Jah. 20 kordse suurendusega pidin esimest korda võistlusel laskma. Tõstad relva õlga ja ainult sea nina paistab. Valesti tõstad, siis märki enam ei leia. Veidi sooja ja kohe kuiva tegema. Külmast vibreerides. Ok, 20 kükki ehk abiks. St, kuivad jooksud vedasin hingeldades. Aga laskekohale asudes, tiirujäänud selja taga minu tegevusi puurimas, kadus nii külm kui lõõtstamine. Esimene võistluslask veidi halb keskendumine ja monitorist enam tulemust ei näinud. Iga lasu eel aja ajal ajasin muid mõtteid kõrvale ja siiski suutsin lasta nii mõnedki kümned äärele ja isegi mõned 9-d sisse teha. Protokollist leidsin kena 194 silma. Oleks rohkem tahtnud aga :) Kokku 591. 2 silma vähem kui eelmisel aastal. Kaks alavõitu ja üks üldarvestuses kolmandaks jäämine. Aga esikoht koondarvetuses jäi koju.

Püha idioodi müristus

Sel nädalal, ühe sündmuse käigus, millest kirjutan teine kord, juhtus üks imelik lugu.
Kesklinnas läksin poodi ja tänaval algas hirmus mürin. No pidi juba lausa vaatama, mis toimub. Üks kodanik nühkus raudsahaga asfalilt jäätükke lahti, nii et sädemepilv taga. Kuhjas autosse ja nühkis edasi. Täiesti arusaamatuks jäid küsimused: kuidas antakse nii lollidele inimestele traktorijuhilube ja kes neid tööle võtab. Tüüp laamendas ju linna asfaltkattesse auke, lõhkus äärekive, kulutas oma sahka ja mängis ümberkaudsete inimeste närvidel. Poeomanik, kes oli äärekivid oma raha eest pannud, läks asja uurima. Idikas aga ei saanud aru. Ja lahkudes, sõites vast 50 km/h lasi veel kopa korra vastu maad, nii, et asfalditükid ja sädemepilv taga.
Kole tahtmine tekkis, et füüsiline karistamine oleks ikka lubatud!

Tuhat tegemist laskmise kõrval

Seega, polegi mitte palju trenni jõudnud, kaks korda ja siis kiired topelttrennid.
Kõiksepealt natuke sportpüssi õues ja siis õhukat toas. Kõik sportalasud ei jäänud isegi kaamera ette. Aga niivõrd-kuivõrd neid tulemusi on, siis siia ka riputan.

Õhuka trennid olid ka ühte nägu - 20 seisvat 2*20 aeglast ja 20 kiiret. Ja kuna hetkel tegemisi mitu, siis ainult pildigalerii :)

Päikest!

Üllatus CV onlinelt

Eile tegi CV online mulle üllatuse. Teate, ta pakkus just mulle sobivat tööd.

Tere, Arles Taal !

CV-Online'i on tulnud Teile sobiv tööpakkumine firmalt OZON OÜ. 
Pakutav ametikoht ETTEKANDJA / KELNER (KA AINULT SUVEHOOAJAKS).
__________________

Lahe!

ja siis tuli veel üks üllatus:

____________

Tere, Arles Taal !

CV-Online'i on tulnud Teile sobiv tööpakkumine firmalt OZON OÜ. 
Pakutav ametikoht KOKK.
 

____________
 

Mulle täitsa meeldib, kui palju valikud ja hea selektsioon on. Teagi, kuhu nüüd kandideerida?