Messile!

Teate ju küll seda lennukite lugu. Seda, et tolm segab ja lennud jäid ära. Noh, seepärast ei saanud ju Hannoveri tehnikamessile minemata jätta. Ikka VAJA ju. Seega autoga. Ise. Erinevate teekondade järgi 1700-1900 km. Reaalselt tuligi 1900. Seda palju. Enamuse arvates. Kogunenud seltskond – mina, KET, KT ja U lootis, et pole palju. Eesmärk teisepäeva hommikuks kohale jõuda seatud. Selge – esmaspäeva varahommikul minema. 8 KT juurest start. Siiski 8:30 oli reaalsus. Noh, me kõik suudame aega üle arvestada ja puudu jätta. Start. Pärnu poole. Statoili kohvi ja Neste kütus ja edasi. Peale Riiat järgmine peatus. Nokuidas võib sattuda täiesti juhuslikult samasse hesburgeri ja kst mille putkasse hädale ja suutäit piiluma. Suutäis sealt jälle ei sobinud. Juhivahetus ja Leetu. Eesmärk tankida enne Poolat ja jälle vahetada juhti. Ekraane oli meil lisaks esiaknale ees kaks. KT kaasa haaratud Garmin ja minu Nokia. Esimene omas mitteadekvaatset kaarti. Vähemasti euroopa oma. Sõnaga sai meil reegliks, et ca 300 km ja juhivahetus. Niisiis, ilma eriliste seiklusteta otsisime enne Leedu-Poola piiri Neste tanklat ja seejärel veel võimalust keha kinnitada. Esimene kehakinnitamise võimalik koht osutus pettumuseks. Piiriäärne koht, kenad söögisildid peal. Ja siis selgus, et müüja ei räägi peale leedu keele teisi. Koristaja abiga sai selgeks, et kaardiga ka maksta ei saa. Head aega! Järgmises kohas oli müügitööd tegemas jutukas tädi, arveldas küll kaardivabalt aga see-eest kõikides mõeldavates valuutades – dollarid, eurod, meie kroonid, latid ja litid näiteks. Ja maksmisele järgnev kursiarvutus tegi pisikese taskuarvuti abil läbi tõeliselt keerulise kursiarvutusprotsessi. Seekord meie kasuks J. Väike õlu tuli pealekauba. Ja toit oli hää. Sõnaga – ca. 2 km peale Leedu viimast Nestet paremal pool teed. Õhtune Poola polnud mitte parem kui päevane. Sõnaga väga tihe liiklus. VÄGA. Peale nende pealinna leidsime peagi parema tee ning selle küljes oleva kiirtee. Ja jälle oligi minu kord rooli sattuda. Arusaamatu vahega 3*12 zlotti ja peagi olime kiirtee läbinud. Hommikopoole ööd ja veoautosid endiselt palju kitsastel teedel. Ehk siis kuni Saksamaa piirini vaid möödasõidud. Vähemasti tegevus, et mitte liigselt unine olla. Ja pääsemine. Roolist, tukkuma, Poolast, sõitma taas. KT sai oma vahetuse ajal kerge ehmatuse. Kui Saksa politsei tal kõrval vilkureid vilgutas. Õnneks mindi kinni pidama keskit järgmist. Igatahes kuni pea-aegu lõpuni sõitis ta väga korralikult. Hannoveri messi juurde jõudsime nats vara ... kohe liiga. Seega korra veel linna sisse ja kohvikut vaja leida. Leitud, kohitatud ja messile.

Teisipäev

Mess. SUUUUR. Ja esimene peatus oli vestlus miski ülikoologa – arvutavad teised vahvasti virbratsioone ja vastupidavusi. Eriti avamere parkidega. Ja jääst ei teadnud nad miskit reaalset. Järgmine peatus oli EESTI boks. Väga äge. Täitsa meeldis. Muutuva suurusega riiete mannekeen  oli väljas ja kallis tsikkel ja jooksev presentatsioon.
 

 Sõnaga üsna hea ja tasakaalustatud. Ja boks oli. Kõrval oli SUUUUR venemaa boks. Jummala tühi. Üks mees keskel, seinad triibulised. Ei tea, kas nad ei tahtnud või plaaninudki, kuid ei miskit ligitõmbavat seal küll polnud. Paari paviljoni pärast nägime ka Läti ja Leedu bokse – eimiskit. Kohe mittemiskit, mille pärast juurdegi astuda. Seega kiidusõnad EASile ja nende partneritele. Magamata ööst unise peaga sai tehtud pea-aegu tiir, lepitud mõni kohtumine, joodud kodumaa boksis kohvi ja lõpuks kuulsasse Münheni baari sööma mindud. Pettumus ruudus. Või siis kuubis. Enam ei lähe. Läksime hoopis hotelli. Lahkumisel messimajast väike pilt ka – vabalt wifi saada, vaba raha eest muidugi. Kommentaarige ise kullahinnalisi bitte ja baite. Väike uinak ja siis venitatud ülalolek, et ka ööks und jaguks. Selle ülaloleku aitas kenasti täita saksapärane õhtusöök esimeses rahvast sisaldanud söögiasutuses. Ahjaa, linn kus meite hotell, oli nimega Celle. Hotelli leidmine aga põnev üritus. Noh sõidad ja üks GPS ei tea midagi ning teine teab sihtkohta kuid ajab selget jama sõidujuhitsega. Seega KET roolis ja mina hakkasin siis juhendama. Kõik ülejäänud segaduses ja uskumatud, kuid toimis. Nokia käskis keerata paremale ja mina vasakule, mina paremale ja telefon vasakule. Teise imestuseks olime telefoni näidatud 3 km asemel 500 m pärast kohal. Ehk, kui elektrooniline abiline kaasas, eip tohi tervet mõistust maha jätta. Sõnaga jõudsime tegelikult Celle vanalinna servas asuvast hotellist välja, esimene vanalinna tänav ja esimene söögikoht. Vast 15 lauda ja tervelt üks teenindaja. Kõigile jagus aega ja kõik said teenindatud. Hästi teenindatud. Ja toit andis ööpäeva messihalli kirvele münheni toale ette. Jah, kuidas nad vaid iga päev nii palju söövad? Ise nii kõhnad. Hotelli, pikali. Järgmine hetk oli äratus. No täpselt – paned silma kinni ja hetke pärast on kell 10 h liikunud. 

Kolmapäev

Hommikusöögile järgnes bussisõit raudteejaama ja siis .. avastus – ma vana udupea olin messipileti tükkis kindla hoiukoha autodokumentidega maha suutnud jätta. Aaah, tund järgmise rongini, tund kolamist ja passimist. Ja siis rong. See sõitis TUND aega messihalli. Pagan, autoga oleks pidanud minema.  Teel rongiaknast nägime neid paljusid põlde, millel kasvatatakse ülisuuri igapäevasöögiportse J. Ja jahikultuur on kah kõrge – vähemasti on kõrge reeglina laskekoht. Ehk siis olid põlluservad täis jahikanstleid – mõnel hetkel silmasin neid lausa 20 ühel põllul. No ja kui saksa jahihärra ei oma kanslit soovitud põllunurgas, siis veab ta mõne sobiva ratastel isendi tolleks korraks kasvõi keskele. Jah, ühes kohas kesk põldu oli ratastel jahikantsel. 

Mess ise – VÄÄÄGA palju sai käidud ja nähtud, kohtutud ja räägitud. Mitte küll piisavalt ja osa vajalikust ajast haarasid endale mitte hädavajalikud vaatamisväärsused nimega elektrisõidukid. 90% neist siuksed vahvad – kohe peale üliväikest kapotti algab pagasnik ning sinna vahele peaks justkui inimene või mitu mahtuma. Huvitav kuis neil selle ADAC turvatestiga lood on? Tänu massile nende ümber väga küsima ei trüginud. Aga need 10% - tarbesõidukid ja ülikallis sportauto ja mõned mittemüüdavad ümbertehtud standardautode väiksemad versioonid. Lõputult rollereid ja rattaid kõrvale. Kas teie ostaksite elektrilise abimehega jalgratta hinnaga alates 1600.- eur? Head väntamist. 

Hotelli tagasi kulgedes veel nähtud kaks hääd pilti - vaduri sisu - ehk siis juhikabiin ning ratas, millel peal omapärane sadul. Omanik lahkelt lubas kaamerasse jäädvustada. Õhtul oli meil plaanis ühine õhtusöök teise Eestist tulnud ekipaaziga. Nad kõrvallinnas elasid. Ja tulid taksoga. Tulid tund aega. Taksojuhiks sattus neil närvihaige iseteadja. Näitasid kodanikud talle gps-ilt sihtkohta, lükati see tagasi. Anti meite hotell toru otsa, katkestas tüüp kõne ja sõimas saksa keeles. Ja tiirutas ümber hotelli. Lõpuks astusid meite omad lihtsalt taksost välja. Ja arvasid, et hull jäi ümber hotelli väljapääsu otsides tiirutama. 

Lõbus õhtusöök tuli seekord kõrtsis, kus peremees ise kõiki 20 lauda teenindas. Jooksis, suhtles, jagas, naljatas ja veidi puterdas. Kaheksa peale tuli ikka õllekanne ja toiduriistu ühevõrra rohkem. Laudade puudusel tekitati järgmistele külastajatele üks lausa koridori – pea-asi, et raha koju tuleks. Söök maitsev ja uni sai hea. Öönapsu vaid hotelli lobbyst ei antud – et nad kinni ja kõik. Das punkt! Die nicht raha neile siis.