Siuke uvitav lugu juhtus, et nagu .. ää ..ee see, et traditsioon vist juba .. iiumaale jahile sai mindud. Ma ei ütle, kes süüdi, kuid igatahes seekordne reis ka + märgiga punkte pidi teenima. Seega 4 jahimeest ja 4 kaaslast. Erinali küll aga kaaslased täpselt needsamad, kellega koos elatakse, vähemasti enamusel ...
Et asi lihtsam ja nimetähtedega vähem geomeetriat kasutan siis kaaslase kohal + märki :) ja nime ikka välja ei ütle. Mine tea, kelle ülemus ja mille kohta juhuotsingu abil mõne vale järelduse teeb.
Sõnaga reedel minek ja ... esimene emane mõju oli hilisema praamireisi valik ja loobumine õhtusest jahist. Krt!
Mis seal ikka, 16 ja pool praam ning K ja R koos + ja + ootasid sadamas juba nõks enne 16-t. Ja jupp aega peale meid saabus sadamasse ka A, + kaasas ja veetnud just kena hunniku aega kaubandusvõrgus - mine tea, kas saarel midagi antakse. Etteruttavalt võib öelda, et antakse kui kui Selverisse järgi sõita. Sõnaga A auto pargitud ja üle terve sadama kümme kotti kaupa tassitud, hakatigi meid paati lubama.
Paadis oli ainsaks rõõmuks toidu ootamine. Seal on nimelt valem selline, et kui tellid kapa-kohila söökla toidu sellise raekoja platsi hinnaga, siis ei arvestatakse toitumise lõpu aeg samaks kohalejõudmisega. Seega, liiga vara seda ei saa. Äkki hakkab igav ja tellid veel midagi? Aga saadud praetud pelmeenid olid .. meil hästi valitud. Kaks praadi tähendas 2*1 ühikut. Pakk pelmeene oli läbi fritüüri lastud ja siis kahele taldrikule jaotatud. Sinna kõrvale oli pakk hapukoort kahele kenasti pakinurgast tühjaks plöristatud. Kerge salatilaaldne lusikatäis ka juures. Ei ütle jammi...
Dagen haus (dagen.ee) on igal juhul valikut väärt. Ja selle ühte lahedasse elamisse end sättisime. Saarel siis juba. Toad jagatud ja maha potsatatud, võtsid mõned ++ kohe tegutsemise oma kätte ja leiva kõrvale pakuti veel leiba ja saia. Lihakattega. Mis seal ikka, oli ju vaja veel sauna külastada ja juttu rääkida ja maailm ära parandada. Viimast ei saanud valmis ning korraks heitsime pikali. No täpselt korraks, sest kohe peale silma sulgemist oli äratuskell. Selge. Oli kell juba palju ka ja vaja ju metsa minna. K ja R ja A ja mina ja +. Poolviis olime igatahes jahijuhataja juures ja tema meid laiali kupatas. Minu saatuseks sai R imeautos juhipositsioon sisse võtta. Land Rover on midagi täiesti teistmoodi. Nojah, minu autol on seal sidur, kus sellel juba pidur. Sidur on seal, kus muudel jalatugi. Rooli asukoht eeldaks küll tooli veidi autost välja ulatumist, küll aga saab ju gaziga harjutanu hakkama. Pimedas leidsime vajalikud lülituskohad tänu led lambile. Mina ja + siis torni läksime. Ühe + tehtud lolluse jätan ka välja :), algajate metsakülastajate vead ju. Isegi teinud. Istusime ja imestasime, et sääsed kesk sügist taas väljas. No kohe mitu. Igatahes tornis vaiksemalt liigutamiseks jalast võetud saapad pidid tagasi jalga minema. Aga loomadel oli sel suvehommikul miski teine plaan. Meist erinev ja nii nad sinna metsa sisse jäid.
Kõigepealt metsast minnes poest täiendust otsides majutusse suundusime. Mets muide oli ühes servas ja magamine teises ning saarel oli 2 serva veel. Või sellist kergelt väljaulatuvat osa. Seega iga liikumine ca pool tunnikest võttis (majast metsa, metsast majja jne). Aga Käina pood on ikka imetegu. Ma pole eales nii väiksest poest nii kaua püüdnud miskit leida. Ülesanne õlu, shokolaad, vesi, kohvi tähendas umbes 6-t ringi läbi poe. Lõpetuseks haaras kassapidaja õlle omale ja lubas oma jalge... juures soojas hoida, et enne 10-t ei saa. Sai küll vihjatud, et ehk siiski kuskil külmas aga sellegipoolest polnud proua nii atraktiivne, et tema jalgejuures olevale õllele ka hiljem tahtnuks järgi minna. Mine tea ..
Aga ootas meid juba pooleliolev hommikusöök. Esimene ports sööjaid sai omletti ja teine täpselt sama retsepti järgi tehtud munaputru. K ja R nimelt ei tahtnud seda värki lihtsalt pannil ringi keerata.
Ja siis tekkis plaan ja päev ise aga kujunes minu loodetud silm kinni asemel hoopistükkis reisiretkeks. Seega tiir saarele peale. 15 minutiga oli seltskond R suures ja hoolimata imelikest omadustest lahedas autos. Esimene sihtkoht vastavalt saare sündmuste kalendrile laat. Ahjaa, kõige esimese sündmuse magasime maha - kuskil klubis olevat öösel olnud 2-3 või 3-4 happy hour. Ja metsa minnes üks tunninautleja õndsalt bussipeatuses ka puhkas. Aga me siis laadale. Lahe laat. Ühes hoovis ja müügilette rohkem kui külastajaid. Kuni meie tulekuni. Esimese leti taga loterii. Mu laps oleks selle kohta öelnud õumaigaad. Miskid värvilised paberirullid ja vastavalt võidetud värvile sai valida kolmest kastist asju. Kõige ägedamas olid vanad cd plaadid ning üks mänguasjade komplekt. Teistes olid lihtsamad vanad asjad. Nojah, pealinnas pannakse ka asjad 1.- eest osta.ee-sse üles või visatakse ära. Taaskasutuskeskusesse läheb juba veidi paremas korras kraam. Muude lettide taga siis mulgipuder ja kohvi ja mesi ja mõned kudumid. Ja mõned taimed ja kaks kassipoega. Mingit .. vanakraami ka. Aga ringi lõpus ootas meid üks suure publikumenuga müügimees. Temal letil kõik kodunt toodud vanad asjad. Midagi ei saa ära visata. Vana vikati tera (kõik ei olnud veel roostest ära kukkunud näiteks). K sai omale sealt "uued" uisud. Map tea, mida ta nendega dekoreerida kavatseb aga jalga lähevad nood küll parimal juhul mõnele ta koerale. Suuruse mõttes siis. Ühele uudistavale prouale pakuti näiteks kapinuppu - täispuit ja puha. Hind 5.- ja kohe tehti ka allahindlust. Onule kangesti meeldis rääkida ja pika jutuga rääkis ta müüdavat kaupa ka odavamaks. Me tegime järelduse, et kui onu käest piisavalt asja kohta küsida, äkki räägib oma kauba hinna nulli ja annab siis niisama... Tegelt, mis seal salata, talgi olid kaks päris asja ka - vikativarred. Üks oli kohe eriti omapärase käepidemega. Tänu laadal kohatud tuttavale jahimehele ja räägitud jahimuljetele jäid selle eriomadused kuulmata. Igal juhul lahe üritus oli. Te ikka teate, kuidas maapirn maitseb?
Järgmiseks siis pool tundi kaugemal asuvad tuletornid. Kõput me sihtisime ja avastasime sel poolsaarel kehtiva süsteemi - sügisest kevadeni kinni ja tulge mais jälle. Hea oli asja juures see, et ei pidanud tornitreppi kulutama. Halb aga see, et vaba metsaalust nähes mõned seenehullusid. Sirmikud ja miskid muud elukad neil peagi näpus olid. Kurat, ma vist asja eest ikka neid ei söö - tunduvad teised tugevalt sõltuvust tekitava toimega olevat. Noh, siis veel sealtkandi meeste jahisaak sai vaadatud ja jahimaja +++ näidatud (üks + jäi autosse, sest tõesti - jahisaaki oleks võind ka veidi teisiti eksponeerida). Nähtud sarved olid ilusad ja jahimaja jätkuvalt lahe. Mis seal siis ikka. Selver ja maja ja bjuutisliip ja supp ja taas metsa. 15 min und oli vist vähe. Aga metsas seekord asukohaks heinapalli kõrval maas olemine. Mina ja + ei saand tukastada ka mitte. Sääsed kurivaimud olid nii kallal. Mind pole kaks viimast aastat nii hullult rünnatud, kui nüüd - olemuselt sääsevabal ajal. Sisuliselt 4 tundi sääskede vehkimist tipnes + õnneks ka väikse elamusega. Noh, kuna me vehkisime tagasihoidlikult, tormasid ühel hetkel põldu kaks kitse. Üks noor sokk ja teine vast tema ema. Kõiksepealt selja taha, siis avastasid meid ja hakkasid sõimama. Kohe pikalt ja kordamööda. Astusid jälle mõned sammud edasi ja mölisesid. Vaatasid meid ka ja mölisesid. Oma 240 kraadi ümber meite tiirutasid ja sõid ja mölisesid. Mu + pole mind terve 16 aasta jooksul nii palju sõimand, kui need 20 minutiga. Aga vähemasti oli + kena elamus. Vahi ise kitsega 10 meetri pealt tõtt ilma, et loomaaia tara vahel oleks. Eks me tüdisime üksteisest lõpuks nats ära ja ma nuuskasin. Kitsed seepeale vaikselt metsaserva poole läksid ja jäid sinna aeg-ajalt veel kurjustama. Udu tuli maha ja me siis nähtavuse kaotanutena ka minema sättisime. Jahijuhata ka sõbralik hing oli tühjakotiküttidele valmis seadnud kausitäie värskelt praetud maksa, et me päris häbistatutena oma +++ juurde ei läheks.
Ootas. Söök siis. Ja saunagi sai jõutud. Aga maailmaparandamisest suurt miskit välja ei tulnud. Omiku ju vara üles vaja saada. Saimegi.
Pühapäeval oli saimegi hulgas mina, R ja A. Seega jäid Mati juurde ++++ ja K. Prõnn ja poole tunni pärast olimegi taas tuttavaid põlde vahetamas. Muuseas, meil oli kohe täitsa plaan sõidugraafik välja riputada - nii kenasti süstemaatiliselt sai mööda saareserva edasi-tagasi uhatud. Põllus mul kaitseks laenatud kindad ja sääsevõrk. Ja seekord teemaks jalutuskäik. Jalutasin siis mööda pimeduses põlluserva nats maad ära ja istusin miski põõsa serva maha. Ühel hetkel toetasin käe ka maha ja tulemuseks oli läbimärg kinnas. Kurat, tehakse ikka heast riidest pükse. Muuseas, need tõesti peavad vett. Aga loodus ärkas, päike pani tule vaikselt hõõguma ja mina hiilisin põllule tiiru peale. Statistikasse jäi üks sokk. No ma ei saa aru, talle ei sobi minuga ühes põllus olla? Aga jällegi olid tühjad pihud (jah, grapsi laul oli kõigil meeles) ja nii me põldudest seekord lahkusime. Või siiski, sääsesaak oli suur. Kui ma miskil hetkel optikast vaatamiseks võrku kergitasin, sain hetke pärast 20 tk jälle lõualt neid noppida.
Majas ootas puder ja moos, mida tuli suhkruga täiendada. Kes mind teavad, need mõistavad. Kerge saareekskursioon veel ja praamile. Sattusime teise ritta ja kassas hoiatati, et ei pruugi mahtuda. Osaliselt siiski mahtusime. R ja + jäid maha. Esimese autona!!! Me küll moosisime praamikorraldajat aga too kartis, et meite suksu võib viga saada ja tema mitte nõus ei ole meite pakutud positsioneerimisega. Ohh jahh, ehk oleks pidanud talle miskit meelehead pakkuma? Igatahes jäid R ja + kurvalt kahe tunni möödumist ootama. Nemad ja praamil söömiseks tehtud võileivad ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar