Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris kaugelt, ajaloost siis. Noh, et juba mitu aastat väljamaal võistlustel käidud ja juba päris mitmel K kaasa haaratud ja siis veel nädalake võistluspiirkonnas ringi rallitud ning maa ja kultuuriga sõbrunetud. Ja Ungari jäi meile nende paganama Euroopa Meistrivõistluste tõttu sellel aastal ette. Sõnaga, peale jaanipäeva kulgesime Tartusse ja moosisime seekord R ja R ka kaasa. Üks R arvas, et 2 nädalat kaugel olla on maru palju ja kole ning ostis pileti Pain Baltikule nädal hiljem järgi kulgemiseks. Me siis kulude optimeerimiseks ühe A kaasa pidime haarama. Nagu ikka, tekib plaanidesse täiustusi nende arenedes.
Esmaspäev, 27. Juuni.
Plaanide täiustamiseks saime Otepääle ühe P juurde ajad. P tegeleb inimeste lihaste pehmendamise ja kontide paikasättimisega seal eriti tõhusal moel. 45 minutit raginat ja kõik on paigas ja pehme. Eriti kõverad vast 2 korda peavad käima. Sõnaga, minul võeti kõik lihastel-liigestel põhinevad ettekäänded halvasti laskmiseks ära. K sai jälle oma kaela käima ja tema selg tegi raginat, nagu oleks automaati lastud. P hea mees, lubas mulle ka varbaid hoida – pöialdega teeb ta ju tööd...
Ragistamiste taustal sai ka auto kenasti kokku pakitud ja tee läks Valga poole – A2 peale korjama. Kultuurne kütus ja eine kabanos+D-Fort.. misiganes J. Sõnaga pealelõunal läbi Läti. Head inimesed, teadke, et Riia ümbersõit ja osa sellele järgnevat teed on nüüd remondis. Seista saab. Mööda sõita saab vähe. Aga saab läbi küll. Leedus on lihtsalt kumalised märgid teeservas ning meie viimane pingutus enne Poolat oli kõhutäide Marianpoles. Poola, nõme (tee mõttes muidugi) nagu ikka algas hilisel õhtutunnil kulges väheste peatustega läbi öö ja varahommikul olime teispool, Slovakkia piiri servas. Juhtidega oli meil keeruline skeem – 1 riik, üks juht. Arles kodumaa, K Lätimaa, R Leedumaa, mina jälle Poola ja nüüd siis ohjad edasi. Nüüd natuke aega siis ei mäleta... aga ootamatult olimegi Ungaris, teetasu ostmas. Valitud sai vahepeal kahest teevariandist ha..huvitavam ehk läbi külade ja üle mägede. Igal juhul olime
Teisipäev, 28. Juuni
ennelõunal kohal ka võistluspaigas. Uimerdasime veidi ringi tutvusime ilusa taldrikulaskmisrajaga ning leidsime üllatava vindilaskmisraja. Vallideks heinapallid, rajad ajutised ning laskmine kõikuvatelt platedelt. Selgitasime, et on olemas sel õhtul võimalus ka tiirus ööbida, kuid me lubasime ka lähilinnad üle vaadata. Linnkülad siiski. Suurus nagu Eesti linnal aga kogu olu nagu külas. Mingisuguse soodsa majutuse leidsimegi. Igati kenasti ökonoomse. Potil istuja sai leida diagonaalse asendi ja lõuga kraanikausil puhata. Kui käterätt alla panna, ei paistnud pestud kuid siiski linal olev vereplekk ka välja. Tegime siis linnas kerge suure eine ja leppisime Matiga 2 tundi und kokku. Oikuiraske ärkamine aga muidu poleks võind ju ööseks und jaguda. Kuna meite majutus tiirus oli segane ja lahtine, liikusime lähdelolevasse päris linna erinevaid majutusi otsima. Leidsimegi. Õhtusöök ja uni...
Kolmapäev, 29. Juuni
Esimene treeningpäev meitele. Tahtsin lasta rohkemaid märke, kuid ka kohalikel polnud päris selga, kas siga hakkab jooksma 5 sekundiga nagu enamus kohalikke väitsid, või 2,5 sekundiga nagu reeglites kirjas. Seega 8 eur ja seisvad märgid. Oikuiõudne seeria sai. Ma lasin seas 8, lambas 9 ja rebases vist lausa 2 9-t. Vist seas 9 ka. Kohutav, niimoodi peab siis teistega konkureerima? Haavlitiirus sai ka 2*8 eur eest märke jahitud. Mõnele sai isegi pihta.
Hommikuks olid tiiru laekunud ka sõidust pool tegutsemisvõimetud P ja K ning T1 ja T2. Püüdsime nüüd ka selguse saada, kuidas tiirus on võimalik end majutada. 8 kohta ja 9 inimest. Ja selgus üllatav tõsiasi. T–Mobile on ainuke saastavõrk, kuhu EMT üldse lubab meil ühenduda ja Eestis saaksid operaatorid vist ainult trahve. Kujutage ette, et helistate kellelegi, kuulete kutsuvat tooni ja keegi ei haara toru. Näete inimest hiljem ja küsite, mis värk. Ja ta pole mitte kõnet saanudki. Seega, telefoniühenduse saamine inimestega oli 10% kindel. Kui mõni lugeja mind tabada püüdis ja ma ka tagasi ei helistanud, siis teadke, et ma isegi ei saanud aimata teie kõnest midagi. Aga selle kõneaukude ja segaduste tulemusena, saime tänu peamees L-ile ka toa, kuhu sai 3 voodit. Just niimoodi, nagu enne just admin väitis, et pole võimalik.
Kus me siis majutusime? Suuuuur aed, relvastatud valvurid, keskel mitmed majad majutuseks, söömiseks saunaks, jõusaaliks, sekretariaadile ning keskel tore bassein ja mullivann. Aia taga haavlitiir ja teisel pool põllul ka vinditiir. Kolisime sisse ja mängisime eestlasi. Seega olid meie grupi inimesed viimased, kes voodisse jõudsid. Ikka peale vestlusi ja õlut ja kohalikku õudsat jooki ja sauna ja vestlusi ja basseini ja ... . Kõigest eelnevast ma vana hing ei jaksanud isiklikult osa saada.
Neljapäev, 30. juuni
Ikka polnud selgunud sea jooksukiirus ning proovisime läbi kiirema variandi. Hea, et kohtunikuks oli seekord mingi soperdis, kes asjast ei aimanud. Hoidsime A2-ga kumbki 8 eur katsetasu kokku. Ja saime aru korraldajate .. vähesest kogemusest vintrelvanduses. 1,5 h kestis ühe vahetuse laskmine VSS-l (kodumaal on see 22-30 minutit). Märgid liikusid laskjate ette rongiga ja märkide vahetajad tegid vahvat kilplastööd. Tore oli. Ja kui seisvate märkide rajal midagi toimetati, pandi laskmine seisma ka nendest eraldatud liikuva märgi rajal. Seega ruutuimerdamine ja venimine. Kiiruga viisime raha ka haavlitiiru ja kogunesime võistkondade esindajatega kohtumisele. Õigupoolest oleks P pidanud sinna minema aga ... . Maailmas on palju toredaid inimesi - tuleb välja, et osa inimesi on lugenud juba mingeid uusi reegleid, millest ka Fitasci komisjoni juht midagi ei teadnud. Liikuvale märgile kuiva ei lubatud teha. Terve maailm laseb liikuvat märki nii, et üks mees laseb ja järgmine sihib sama märki laadimata relvaga. Aga seal siis läks teisiti. Muidugi mõeldi välja, et peale küsimist võib püssi õlga tõsta ja oodata sea väljumist. Tehniliselt ma nii lasta ei soovita. Leppisime kokku ka selle, et kohtunikud ei tohi lasu tegemise ajal laskja selja taha platvormile astuda, sest muidu on absoluutselt võimatu sihtida – püss käib tänu kõikuvale põrandale üle 5 märgi. Veel ühte-teist, mida me ühe rootslasega kordamööda tõstatasime ja saigi istung läbi. Mina ütleks enamuse võistkondade esindajate kohta jobud, kes lasevad endale pähe istuda.
Avamine. Tänu vihmale lükkus avamine edasi umbes tunni (kuulutati osadele, et tund ja siis ülejäänutele mitte). Osad said teada, et avamine on peamajas ja osad ootasid tiirus. Avamine algas mingil muul ajal. Vähem kui tund ja peamajas. Laskejärjekorrad loositi veidi enne avamist. Avamisele järgnes pidulik õhtusöök. Tervitusjook ja natuke õlut ja 4 pudelit veini. Kaks leidsid koha eestlaste lauas, ülejäänud 160 inimest pidid leppima ülejäänud kahega. Teenindajad olid usinad ja kui meile etendatud Stihli sae- ja kirvemeeste shõu ajal oma koogitldrikut ei valvanud, püüti see võimalikult ruttu nina alt rabada. Nagu ikka, lõpetasid meie omad päeva viimasena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar