Hakkab kui otsa saama see lühike käik. Lebo päev ka muidugi - see kollane asi on kogu aeg püsinud keset taevast ning muudkui kuumutanud kõiki ja kõike. "Proovitud" loetelu täienes trammisõidu, ranna ja "vahepeal olevas" meres suplusega. Rannas sai lebada igal pool või hotellide aladel. 7 euro eest sai kasutada tooli, vett, riietuskabiine, päiksevarju ja seda, et turvamees kõigega kauplejad eemal hoidis. Vetelpääste püsis ka hotelli alal. Vaba valik sõnaga. Mere ääres elab vast üüratu arv rahvast ja käivad nad kõik higistena seal vees - miks muidu vesi niiiii soolane on.
Suvalise urka kebab tegi kõikidele seniproovitud kohtadele pika puuga maitsetestis ära. Ja toidupoes selgus õlleindikatsioon - meil on soodsam.
Natuke ka liiklusest. Autosid on palju ja parkimine lõunamaine - kuhu vähegi mahub. Isegi siis, kui algul tundub, et ei mahu. Või siis veel teise ritta teiste kõrvale. Rollerid igatahes mahtusid kõikjale. Ja sinna kõrvale ka. Osadel rollerijuhtidel olid kiivrid, vähematel need ka peas. Valdava osa jaoks (ka mootorratturite) olid need aga tülikad võõrsõnad.Turvariietest ei maksa rääkida. Kõikjal müüdi ka jalgrattaid, kuid sõitmas ei paistnud nendega kedagi. Liiklus ise oli viisakas ja tore, kui see punase tule osaline aktsepteerimine mõistlik tundub. Meile tundus. Liiklusmärkide jaoks meeldis kohalikel kasutada poste. Näiteks kolm märki ja viis posti. Keset kõnniteed ja üksteise kõrval. Kõnni nagu läbi varbaia.
Muidugi trammid. Vaiksed, uued, ilusad ja puhtad. Pilet 1,4 eur 90 min (tegelikult sai selle raames ümber istuda ka trolli või metroosse). Piletiautomaadid igas peatuses (lollikindel kasutamine vaid müntidega) ning samas ka postid, mis peale stardiaja trükkisid. Ei mingit sisenemisjärgset kompostriotsingut või haiget kiipkaarti. Ühes rongijaamas küsiti ka piletit näha - esmalt arvasin tegu olevat miski nännimüüjaga ja ei teind tast välja. Isegi mina eksin vahel :)
Õhtuks on täna veel väike mägironimine, vaade künkalt päikseloojangule ja kerge tsill linnas. Hommikul on vara-vara-vara lennuk.
Väike lisand õhtust. Esiteks tulid mäkke jalgratturid - pidin ma kirjutama, et rattureid pole. Mäest päikese loojang mägedes ... isegi pilves ilmaga teeb Eestimaine loojang pika puuga ära. Linna minnes leidsime põneva vanalinna romantiliste kohvikute ja üldse mitte nii romantiliste toitudega.
Kui lennureisil üllatusi ei tule, siis saab siinkohal reisijutt otsa. Kel plaanis, siis julgen Ateenat ja Kreekat sihtkohana igal kümnel juhul soovitada - tore ja lahke maa.
Parimat!
Arles
pühapäev, 14. oktoober 2012
reede, 12. oktoober 2012
Kreeka 2
Vau, jälle hommik ja reede nimeline. Kuna igal puhkamise päeval peab olema miski eesmärk, siis tänane esimene märk sai Acropolisele. Huvitav koht, alles asja ehitatakse (kraanad püsti ja katuseid pole ollagi) aga rahvast käib kui murdu. Hotelli lähedalt vaid veidi mäest üles minna. Lahe ronimine, veidi turistimassis ja siis neid kõrvalradu otsima. Tundub, et massil jäidki koopad ja kaevandused nägemata. Nad tormasid kohe peateed mööda üles ja seeärel peaväravast välja. Kuid ronides kesk kive said ka tööasjad aetud (tegelikult on nad seal tööl tublid) ja satutud peale huvitavale seigale. Mäe tagaküljest tuli alla lift, miskid VIPid sees. Pärast esiküljest marssisid aga sõdurid vammuste ja tobedate kotadega. Me vantsisime ka liftivabalt nagu n...d, kesk rahvamassi ja õnneks ilma kotadeta. Kotad ise aga olid mingid naljakad kinga ja Hollandi puukota vahepealsed ja tallad metalselt kolisevad ja ebamugavad asjad. Millegipärast olid nad ainult sõdurite jalas ja turistidele ei müüdudki .. vist. Pole muidugi omale igatsenud ka, kuid piinlev turist oleks tore vaade olnud küll. Jäi nägemata. Tegelikult on nägemata veel mitu ajaloolist kohta - peaks äkki vaatama minema?
Need ajaloolised kohad ise on veidrad. Ehitatud suure higi ja vaevaga, tapetud ja piinatud inimesi, kuritarvitatud lapstööjõudu ja mida kõike veel. Meie käime ja imestame. Austame, ehitame uuesti ning samal ajal kirume Apple koostööpartnerite tehast Hiinas ja lapstööjõu kasutamist kusiganes aasia riigi tossutehases. Inimesed on ikka tõesti veidrad loomad... . Aga õlu maitseb peale palavas turnimist ka veidralt hästi!
Kogu selle turnimise peale leidsime tänava, kus müüdi kõike ja kui seda parajasti müügil polnud, siis kindlasti kuidagi pidi saama. Jalgratast näiteks. Sõnaga mida iganes. Täna vist prügimeestel ka vaba päev, igatahes linn maru räpane. Parkides on ka huvitav, keerad aga rajalt kõrvale ja leiad üllatusi. Telgid või nende moodi asjad põõsaste vahel või puude varjus. Meie jaoks park aga mõne jaoks kodu. Tänvatel aga luusivad nodimüüjad. Mingi silmatorkav või imetegusid tegev masin käes ja tüütab inimesi. Kui siiani tegime näo, et me neid ei märka, tegid nemad näo, et ei tüüta. Kuid istudes kuskil kohvikunurgas, küpses minu peas väike kius. Tegin siis lahkema näo ja kas sa näed, tüüp astuski ligi. Võttis aga oma vidina, pani nõela sisse, vajutas klahvi, ilmus miski ork, niit taha ja oligi niit nõela taga. Oi kuidas mul oleks seda vaja olnud algkooli ajal, kui esimesed nõela-niidi kodused ülesanded anti. Selge, kodanik oli oma 30 aastat hiljaks ja 3000 km kaugeks jäänud. Sõnaga, ma siis jõllitasin tema vidinat kui maailma suurimat imet. Tüüp näitas uuesti, mina jõllitasin uuesti. Tüüp arvas, et mulle jäi segaseks ja näitas uuesti, mina vaatasin ka uuesti ja hoolega kohe. K..e kurat hakkas kõrval mulksuma. Pagan, ma ei suutnud enam muiet tagasi hoida. Ja siis jõudis tüübile ka kohale, et temaga lihtsalt ... . Muidugi ta ei solvunud, ajas pöidla püsti, et ... mine tea, mis ta tegelikult mõtles.
Muideks, lugedes tagantjärgi nendest armee sõduritest - pidid teised olema armee kõige kenamad ja pikemad mehed. Pikad olid nad küll, ilu kohta ei hakka arvama, hästi mossis aga kindlasti. Kaubandustänaval aga püütakse kasutada igat masti võtteid. Näiteks arvatakse, et sa oled KREEKLANE. Miks ta küll seda inglise keeles arvas? Kodanik kinkis ka õnnesendi, kuid küünilisel eestimaalasel küll mingit ostusoovi ei tekkinud, vaatas tuima näoga edasi ning kõndis minema. Isegi arvamus, et ma olevat seksikas kreeka mees ei mõjunud grammigi. No ei jäänud uskuma.
Mere leidsime ka üles, tuli vaid rongiga sõita. Kohale jõudes nagu D-terminali oleks sattunud. Või C ja D vahele. Teisel katsel leidsime pargitäie jalkaväljakuid - no selge, kuidas neil see mäng areneb. Söögikohti oleme püüdnud katsetada ka jõudumööda, seni pole siukest head ja kiidetavat tabanud. Vast Estia kõige normaalsem. Muidugi süüa saab aga selleks kulinaarseks rõõmuks ... no jääb puudu. Liha meeldib neil ära kas kuivatada või põletada või mõlemat. Aga mahlased rõõmud on ... hommikusöögi puuviljad... .
Ja õhtu lõpetuseks kohvikus tulnud mõte: miks me küll kodus niimoodi kohvikus istumas ei käi? Näiteks Jussi Õlletoas ... .
Need ajaloolised kohad ise on veidrad. Ehitatud suure higi ja vaevaga, tapetud ja piinatud inimesi, kuritarvitatud lapstööjõudu ja mida kõike veel. Meie käime ja imestame. Austame, ehitame uuesti ning samal ajal kirume Apple koostööpartnerite tehast Hiinas ja lapstööjõu kasutamist kusiganes aasia riigi tossutehases. Inimesed on ikka tõesti veidrad loomad... . Aga õlu maitseb peale palavas turnimist ka veidralt hästi!
Kogu selle turnimise peale leidsime tänava, kus müüdi kõike ja kui seda parajasti müügil polnud, siis kindlasti kuidagi pidi saama. Jalgratast näiteks. Sõnaga mida iganes. Täna vist prügimeestel ka vaba päev, igatahes linn maru räpane. Parkides on ka huvitav, keerad aga rajalt kõrvale ja leiad üllatusi. Telgid või nende moodi asjad põõsaste vahel või puude varjus. Meie jaoks park aga mõne jaoks kodu. Tänvatel aga luusivad nodimüüjad. Mingi silmatorkav või imetegusid tegev masin käes ja tüütab inimesi. Kui siiani tegime näo, et me neid ei märka, tegid nemad näo, et ei tüüta. Kuid istudes kuskil kohvikunurgas, küpses minu peas väike kius. Tegin siis lahkema näo ja kas sa näed, tüüp astuski ligi. Võttis aga oma vidina, pani nõela sisse, vajutas klahvi, ilmus miski ork, niit taha ja oligi niit nõela taga. Oi kuidas mul oleks seda vaja olnud algkooli ajal, kui esimesed nõela-niidi kodused ülesanded anti. Selge, kodanik oli oma 30 aastat hiljaks ja 3000 km kaugeks jäänud. Sõnaga, ma siis jõllitasin tema vidinat kui maailma suurimat imet. Tüüp näitas uuesti, mina jõllitasin uuesti. Tüüp arvas, et mulle jäi segaseks ja näitas uuesti, mina vaatasin ka uuesti ja hoolega kohe. K..e kurat hakkas kõrval mulksuma. Pagan, ma ei suutnud enam muiet tagasi hoida. Ja siis jõudis tüübile ka kohale, et temaga lihtsalt ... . Muidugi ta ei solvunud, ajas pöidla püsti, et ... mine tea, mis ta tegelikult mõtles.
Muideks, lugedes tagantjärgi nendest armee sõduritest - pidid teised olema armee kõige kenamad ja pikemad mehed. Pikad olid nad küll, ilu kohta ei hakka arvama, hästi mossis aga kindlasti. Kaubandustänaval aga püütakse kasutada igat masti võtteid. Näiteks arvatakse, et sa oled KREEKLANE. Miks ta küll seda inglise keeles arvas? Kodanik kinkis ka õnnesendi, kuid küünilisel eestimaalasel küll mingit ostusoovi ei tekkinud, vaatas tuima näoga edasi ning kõndis minema. Isegi arvamus, et ma olevat seksikas kreeka mees ei mõjunud grammigi. No ei jäänud uskuma.
Mere leidsime ka üles, tuli vaid rongiga sõita. Kohale jõudes nagu D-terminali oleks sattunud. Või C ja D vahele. Teisel katsel leidsime pargitäie jalkaväljakuid - no selge, kuidas neil see mäng areneb. Söögikohti oleme püüdnud katsetada ka jõudumööda, seni pole siukest head ja kiidetavat tabanud. Vast Estia kõige normaalsem. Muidugi süüa saab aga selleks kulinaarseks rõõmuks ... no jääb puudu. Liha meeldib neil ära kas kuivatada või põletada või mõlemat. Aga mahlased rõõmud on ... hommikusöögi puuviljad... .
Ja õhtu lõpetuseks kohvikus tulnud mõte: miks me küll kodus niimoodi kohvikus istumas ei käi? Näiteks Jussi Õlletoas ... .
neljapäev, 11. oktoober 2012
Kreeka1
Kuidas algas see reis? Igatahes auto parkimisega lennujaama. Värava hinnakira järgi oma 6 eur soodsamalt kui lennujaama koduleht pakkus, eks saabudes näe ..., tea, kas tahamegi nii mugvana reklaamitud maalt koju tulla.
eimidagierilistlennujaamast lennukisse ja siis hakkas pihta. Pardatoit, kallilt makstud ju ja puha. Pizza. Tainas, tomat, juust ja SEEEEEENEED!!! Kurat võtaks! lufthansa on Saksa firma ja seetõttu oli .. meie ritta jõudes õlu ka otsas! Ok, peale päringut firma kohta, leiti lennuki viimane pudel. Et paremini maitseks, müksas stjuuardess just õigel hetkel - poole kallamise pealt ... . Pole hullu, järgmine müks tuli poole hammustamise pealt - kui lihasööjale pizza asenduseks taimi oli toodud. Ja plahvatavat jogurtit. einohh, särgi sai ju peaaegu puhtaks.
Frankfurt. Ja seni parim lennujaama restoran. Kosta mis sa tahad. Ja järsku olime kohal. Athena, Athins, Athens, misiganes. Välja, takso, hinnakontroll, sõit, vaidlus lisatasude üle ja tore hotell. Vaade Acropolisele. Esimene pilt, teine ja ... kell 2 öösel algas säästureziim ja mäe valgustus lülitati välja.
Neljapäev. Mõned teevad tööd, Eestis ma mõten. Siin ka. Ei midagi erilisemat kui kuskil mujal. Turistid peavad ju kuhugi ronima, mäe otsa näiteks. Esimene oli hotelli vastas. Teine oli Acropolis ja see jäi homseks. Kolmandast kirjutan peagi. Kuna igal sammul kohtad hulkuvaid või mittehulkuvaid koeri, siis neid seekord ei pildista. Koera oleme ju näinud. Parki ka, aga park on lahe - loomad, linnud, kilpkonnad, viimaseid lausa palju. Kivist lagunenud ehitiste ja kesk lärmakat linna oleva pargi järel kohvipaus. Mitte, et vein nüüd tellimata jääks, kuid kohalik Kreeka kohvi (Türgis siis Türgi kohvi nime all) peab ju proovitud saama ja hetke pärast ... (muideks, üks siin kõrval on juba päris mitupalju pilti teinud, peab parimad palad ka kuhugi riputama) kurat, kohvi on magus, kuigi tahtsin suhkruta!!!! Neil muidugi kohvik popi koha peal ja klientide pärast ei pea ju pingutama.
Ateena on tegelikult siuke pisikene linn. Ok, kesklinn - päevaga saab tiiru peale küll, iseasi, palju siis näeb. Misiganes mäe otsast nägi küll - palju ja kaugele. Sedagi, et pisike linn on üsna kaugeleulatuv. Kenad rohelisel laigud vaheldumisi koledate majade rajoonidega. Uuemad tänavad sirged kui just kinnisvaraarendajate poolt kesk tänavat paigutatud majadega erandid välja arvata. Päris Kreeka kohvi on ka proovitud - väikses kannus ülipeeneks jahvatatud ja siis keedetud värk. Ja jääkohvi. Jood vedelikku aga tunne on, nigu näriks kohviube. Ei midagi halba, ilmselt võtan veel. Istudes mäe otsas hakkas segama mõte, et inimeseloom on ikka loll loom küll. Ronib tuhandete kilomeetrite kaugusele, vantsib vaevaga kuhugi mäkke ja siis õhkab, et on ikka mõnus tsill olla küll. Kuradi peegel ma ütlen!
Linnatänavatel vantsides jääb silma aga see, et söögikohad on kallid ja riided soodsad. Tänavatel prügikasti leidmine on keeruline ja samas prahti maas nigu polegi. Kõnnivad vaid märkamatult mõned hinged kühvli ja luuaga. Muidu linn nagu linn ikka, tänavad vaid tihti horisontaali asemel üles-alla.
Vaatame, kas saame hotelli katuselt jutu ka netiavarustesse üles...
Parimat!
Arles
eimidagierilistlennujaamast lennukisse ja siis hakkas pihta. Pardatoit, kallilt makstud ju ja puha. Pizza. Tainas, tomat, juust ja SEEEEEENEED!!! Kurat võtaks! lufthansa on Saksa firma ja seetõttu oli .. meie ritta jõudes õlu ka otsas! Ok, peale päringut firma kohta, leiti lennuki viimane pudel. Et paremini maitseks, müksas stjuuardess just õigel hetkel - poole kallamise pealt ... . Pole hullu, järgmine müks tuli poole hammustamise pealt - kui lihasööjale pizza asenduseks taimi oli toodud. Ja plahvatavat jogurtit. einohh, särgi sai ju peaaegu puhtaks.
Frankfurt. Ja seni parim lennujaama restoran. Kosta mis sa tahad. Ja järsku olime kohal. Athena, Athins, Athens, misiganes. Välja, takso, hinnakontroll, sõit, vaidlus lisatasude üle ja tore hotell. Vaade Acropolisele. Esimene pilt, teine ja ... kell 2 öösel algas säästureziim ja mäe valgustus lülitati välja.
Neljapäev. Mõned teevad tööd, Eestis ma mõten. Siin ka. Ei midagi erilisemat kui kuskil mujal. Turistid peavad ju kuhugi ronima, mäe otsa näiteks. Esimene oli hotelli vastas. Teine oli Acropolis ja see jäi homseks. Kolmandast kirjutan peagi. Kuna igal sammul kohtad hulkuvaid või mittehulkuvaid koeri, siis neid seekord ei pildista. Koera oleme ju näinud. Parki ka, aga park on lahe - loomad, linnud, kilpkonnad, viimaseid lausa palju. Kivist lagunenud ehitiste ja kesk lärmakat linna oleva pargi järel kohvipaus. Mitte, et vein nüüd tellimata jääks, kuid kohalik Kreeka kohvi (Türgis siis Türgi kohvi nime all) peab ju proovitud saama ja hetke pärast ... (muideks, üks siin kõrval on juba päris mitupalju pilti teinud, peab parimad palad ka kuhugi riputama) kurat, kohvi on magus, kuigi tahtsin suhkruta!!!! Neil muidugi kohvik popi koha peal ja klientide pärast ei pea ju pingutama.
Ateena on tegelikult siuke pisikene linn. Ok, kesklinn - päevaga saab tiiru peale küll, iseasi, palju siis näeb. Misiganes mäe otsast nägi küll - palju ja kaugele. Sedagi, et pisike linn on üsna kaugeleulatuv. Kenad rohelisel laigud vaheldumisi koledate majade rajoonidega. Uuemad tänavad sirged kui just kinnisvaraarendajate poolt kesk tänavat paigutatud majadega erandid välja arvata. Päris Kreeka kohvi on ka proovitud - väikses kannus ülipeeneks jahvatatud ja siis keedetud värk. Ja jääkohvi. Jood vedelikku aga tunne on, nigu näriks kohviube. Ei midagi halba, ilmselt võtan veel. Istudes mäe otsas hakkas segama mõte, et inimeseloom on ikka loll loom küll. Ronib tuhandete kilomeetrite kaugusele, vantsib vaevaga kuhugi mäkke ja siis õhkab, et on ikka mõnus tsill olla küll. Kuradi peegel ma ütlen!
Linnatänavatel vantsides jääb silma aga see, et söögikohad on kallid ja riided soodsad. Tänavatel prügikasti leidmine on keeruline ja samas prahti maas nigu polegi. Kõnnivad vaid märkamatult mõned hinged kühvli ja luuaga. Muidu linn nagu linn ikka, tänavad vaid tihti horisontaali asemel üles-alla.
Vaatame, kas saame hotelli katuselt jutu ka netiavarustesse üles...
Parimat!
Arles
Tellimine:
Postitused (Atom)