Kreeka 2

Vau, jälle hommik ja reede nimeline. Kuna igal puhkamise päeval peab olema miski eesmärk, siis tänane esimene märk sai Acropolisele. Huvitav koht, alles asja ehitatakse (kraanad püsti ja katuseid pole ollagi) aga rahvast käib kui murdu. Hotelli lähedalt vaid veidi mäest üles minna. Lahe ronimine, veidi turistimassis ja siis neid kõrvalradu otsima. Tundub, et massil jäidki koopad ja kaevandused nägemata. Nad tormasid kohe peateed mööda üles ja seeärel peaväravast välja. Kuid ronides kesk kive said ka tööasjad aetud (tegelikult on nad seal tööl tublid) ja satutud peale huvitavale seigale. Mäe tagaküljest tuli alla lift, miskid VIPid sees. Pärast esiküljest marssisid aga sõdurid vammuste ja tobedate kotadega. Me vantsisime ka liftivabalt nagu n...d, kesk rahvamassi ja õnneks ilma kotadeta. Kotad ise aga olid mingid naljakad kinga ja Hollandi puukota vahepealsed ja tallad metalselt kolisevad ja ebamugavad asjad. Millegipärast olid nad ainult sõdurite jalas ja turistidele ei müüdudki .. vist. Pole muidugi omale igatsenud ka, kuid piinlev turist oleks tore vaade olnud küll. Jäi nägemata. Tegelikult on nägemata veel mitu ajaloolist kohta - peaks äkki vaatama minema?
Need ajaloolised kohad ise on veidrad. Ehitatud suure higi ja vaevaga, tapetud ja piinatud inimesi, kuritarvitatud lapstööjõudu ja mida kõike veel. Meie käime ja imestame. Austame, ehitame uuesti ning samal ajal kirume Apple koostööpartnerite tehast Hiinas ja lapstööjõu kasutamist kusiganes aasia riigi tossutehases. Inimesed on ikka tõesti veidrad loomad... . Aga õlu maitseb peale palavas turnimist ka veidralt hästi!
Kogu selle turnimise peale leidsime tänava, kus müüdi kõike ja kui seda parajasti müügil polnud, siis kindlasti kuidagi pidi saama. Jalgratast näiteks. Sõnaga mida iganes. Täna vist prügimeestel ka vaba päev, igatahes linn maru räpane. Parkides on ka huvitav, keerad aga rajalt kõrvale ja leiad üllatusi. Telgid või nende moodi asjad põõsaste vahel või puude varjus. Meie jaoks park aga mõne jaoks kodu. Tänvatel aga luusivad nodimüüjad. Mingi silmatorkav või imetegusid tegev masin käes ja tüütab inimesi. Kui siiani tegime näo, et me neid ei märka, tegid nemad näo, et ei tüüta. Kuid istudes kuskil kohvikunurgas, küpses minu peas väike kius. Tegin siis lahkema näo ja kas sa näed, tüüp astuski ligi. Võttis aga oma vidina, pani nõela sisse, vajutas klahvi, ilmus miski ork, niit taha ja oligi niit nõela taga. Oi kuidas mul oleks seda vaja olnud algkooli ajal, kui esimesed nõela-niidi kodused ülesanded anti. Selge, kodanik oli oma 30 aastat hiljaks ja 3000 km kaugeks jäänud. Sõnaga, ma siis jõllitasin tema vidinat kui maailma suurimat imet. Tüüp näitas uuesti, mina jõllitasin uuesti. Tüüp arvas, et mulle jäi segaseks ja näitas uuesti, mina vaatasin ka uuesti ja hoolega kohe. K..e kurat hakkas kõrval mulksuma. Pagan, ma ei suutnud enam muiet tagasi hoida. Ja siis jõudis tüübile ka kohale, et temaga lihtsalt ... . Muidugi ta ei solvunud, ajas pöidla püsti, et ... mine tea, mis ta tegelikult mõtles.
Muideks, lugedes tagantjärgi nendest armee sõduritest - pidid teised olema armee kõige kenamad ja pikemad mehed. Pikad olid nad küll, ilu kohta ei hakka arvama, hästi mossis aga kindlasti. Kaubandustänaval aga püütakse kasutada igat masti võtteid. Näiteks arvatakse, et sa oled KREEKLANE. Miks ta küll seda inglise keeles arvas? Kodanik kinkis ka õnnesendi, kuid küünilisel eestimaalasel küll mingit ostusoovi ei tekkinud, vaatas tuima näoga edasi ning kõndis minema. Isegi arvamus, et ma olevat seksikas kreeka mees ei mõjunud grammigi. No ei jäänud uskuma.
Mere leidsime ka üles, tuli vaid rongiga sõita. Kohale jõudes nagu D-terminali oleks sattunud. Või C ja D vahele. Teisel katsel leidsime pargitäie jalkaväljakuid - no selge, kuidas neil see mäng areneb. Söögikohti oleme püüdnud katsetada ka jõudumööda, seni pole siukest head ja kiidetavat tabanud. Vast Estia kõige normaalsem. Muidugi süüa saab aga selleks kulinaarseks rõõmuks ... no jääb puudu. Liha meeldib neil ära kas kuivatada või põletada või mõlemat. Aga mahlased rõõmud on ... hommikusöögi puuviljad... .
Ja õhtu lõpetuseks kohvikus tulnud mõte: miks me küll kodus niimoodi kohvikus istumas ei käi? Näiteks Jussi Õlletoas ... .