Mis on pruudil, ptüi, karul .. krt autol kõhus

Ehk siis võrdlus sisudest ja lõplik otsus. Võrdsed ja võrreldamatud järjekorras, kus igal järgmisel tõenäosus suurem oli. Aga muidugi baas. Vähe enam jõudu, 4 ratta vedamine ja veidi kõrgem kliirens, automaatne kast juhtimas, cruise, HF, täismõõdus päris tagavararatas, võimalikult tugev põhjakaitse, kärukonks, lisasoojendus (oikuinõme on autosse istuda ja alles kontori ees tunda auto soojaks saamist), parkimisradarid, tulede pesurid, peeglid elektriliselt kokkulapitavad, katuserelsid, pagasikate, juhi käetugi, esiistmete soojendus. No ei midagi erilist, peas aga mõte sellest, et oleks adaptiivne cruise, reavahetushoiatus, kõrvalekaldumise hoiatus, heli telefonist läbi BT (podcastid), võtmeta sisenemine ja hea heli. Aknad muidugi võiks elektriga käia ja neid saaks ka puldist juhtida, mitte ei peaks süüde sees ja nuppusid all hoidma.

Volvo XC60, kes kuhugi ära kadus saab siis esimese ja vast kõige ebaõiglasema koha – oleks proovida saanud, oleks tädil rattad all .. . Igatahes oli salongist leitud auto varustus juba pea kõike võimalikku sisaldav. Hooldusintervall 30 000 km. Pagasiruum vähe kitsas tundus, kuigi mõõdulindi järgi 1 kohver mahuks, teine vast ka. Aga 5 meest ja kohvrid – max 3 ja üks tagaiste all. Auto enda maine on hea, kuid kurdetakse lagunemist. Volvo hoolduse kohta – ühel tuttaval paluti just Kuivastusse jõudnuna sõita Pärnusse. Ajal kui teised pakuvad tasuta maanteeabi (mulle on ka kesk metsa purunenud rehvi tõttu asendusauto toodud – Mazda)!! Hooldust kiidab üks tuttav ja talgi sugulane ees. Arvatavasti kasutaksin isegi seda tutvust siis. Seega auto tundus ilma sõiduta ahvatlev, veidi kitsas ning hooldus vähe tingimuslik. Tegu ka valiku kõige kallima masinaga.

Škoda Superb. Jälle ebaõiglane koht. Ses mõttes, et pole ju tegu halva autoga. Aga varustus on vähem või rohkem sel ja kahel järgmisel poole kuni põlvkonna jagu maas. Oleks võinud olla Start-Stop ja adaptiivne cruise. Telefon ei ühildunud, kuigi see võib olla testiauto seadistuste kiuks. Telefonist peaks heli saama vaid läbi juhtme. Hooldusvälp kõigest 15 000 km. Nii, veidrana tunduvad mulle kurvifunktsiooniga udutuled. Jah, esimesi udutulesid võib vaja minna, no oma 0,5 korda aastas – teevad kena valge laigu ette ja siis näeb veel vähem tegelikult sõita. Lähituledel peaks see olema. Kiituseks on masinal peal rehvitõhu kontroll, moodne pakiruumi korrastussüsteem, elektriline tagaluuk, käiguvahetus roolilt. Kõik 120 000 km on garantiiga kaetud. Ja muidugi kogu valiku1 kahest kõige ruumikamast autost. Salongimüra siin sõites talutaval tasemel – kui vaid pagasikate ikka peal on. No kohe on mahtu – juhi selja taga ruumi nagu vanas Passatis, Mazda 6-s või Subarus. Autos ei tekkinud seda päris oma tunnet, kuid ilma mudatestita oleks koht kindlasti parem olnud.

Mazda CX5. Sisse istudes tunne hea ja kõik ühendus mõne hetkega. Veerand põlvkonda tehniliselt taga oleva masinaga. Ses mõttes, et cruise ei jälgi eessõitjaga vahet ja reavahetusel hoiatusi ei paku. Aga näeb kena välja. Aga väike, on. Et oleks masin nüüd CX7 suuruses (siin enam ei pakuta, ei mäleta, kas toodetaksegi), oleks ..  see rataste lugu. Pagasiruumi kohvreid mitut ei mahu. Aga masinal Start-Stop. Juhitoolis tekkis juba päris kodune tunne. Salongimüra poolest vast testi kolmas koht. Hoolduse puhul on valida kahe salongi vahel ja kui üks eksib, saab teise kolida. Inchape hoolduse puhul esiratta juhtsüsteemi lagunemine (miski polt parema esiratta juhthoobade kinnituses) ei lähe elu lõpuni meelest. Ilma mudatestita oleks seegi masin paremas valguses.

Land Rover Freeander 2. Raske südamega neljas koht. Üks auto, milles tundsin end hästi. Raadio ja BT ühendusega oli (vist) miski kala. Nii nagu Volvogi puhul, on masinale lisada veel kuhjaga võimalusi ja numbreid. Aga jube mõnus tunne oli, kui juhiiste paika sai. No on mõne ratta taga miski emotsioon. Vähe kiiremas kurvis kõikudes meenus, et hing auto stiilist vähe noorem on. Aga ruumi on vähe, pagasiruum lai aga lühike. Auto välimus on .. kast aga iseloomuga. Seest jah, miski põlvkond justkui taga. Hinda sobiva paketiga oleks just sel masinal ainsana halogeenid, kuigi väheste sõiduminutite hinnangul üldse mitte halvad. Salongi kostva müra poolest peaks natuke laitma. Ja kiitmist vajab kindlasti rooli soojendus – külma ilmaga maru hea. Start-Stop ei ole saada. Jälle olid sõiduomadused, seekord maanteeomadused valikul suurimaks takistuseks.

Subaru Outback. Minu tänase kaaslase näokõrgendus. Sama mootor ja uuem sisu. Sama lärmakas salong. No ei olnud varem aru saanud, et kõrvadel on sõites pidev müra aga siin paar konkurenti (eriti järgnevad) seda liiga ilmekalt tõestasid. Võimalik varustus suht lakooniline ja nii mõndagi tuli katalooginurkadest taga otsida. Ju siis Subaru ostja peab ise ka fänn olema. Siiski on hunnik häirivaid pisiasju. Näiteks elektriaknad – ainuke võimalus süüde sisse ja nupp alla. Kui teistel hoiad palaval suvepäeval puldi nuppu all ja aknad korraga ise kõik avanevad. Ei peaks enam sauna istuma. Või klaasipesu vedeliku lõpu näit. Ju korralikud rallivennad kolm korda nädalas kapoti alla piiluvad ning paagist kaja kuulavad. Aga praeguse sügisilmaga kesk maanteed avastada .. . Reavahetushoiatus, adaptiivne cruise – on võimalik panna kolmanda tootja mobileye seade. Telefonist lisaks HF-le saab hääle ikka läbi juhtme kätte. Aga hoolimata väga heast ruumikusest on tegu juhi autoga. See osaline kõikumine ja juhitavus on sel masinal üks-ühele seotud rehvivalikuga. Ja vähemasti mulle masina juhitavus meeldib igal võimalikul teel. Konsoolis olev kütusekulu näit on muidugi muinasjutt (ka oma masina viimane mõõdetud viga oli 1,1 l/100 km). Muinasjutt ei ole hoolduse vahet käimine – 15 000 km on tänapäeval ikka vähe. St raha ja aeg kulub rohkem. Praeguse kogemuse järgi on Autospiritis vähemasti normaalne klienditeenindus ja avastatakse asju, mida Mariines 2 a ei märgatud. Ehk siis jätkuvalt arvan, et tegelikult väga hea masin on, mõnede pisipuudustega. Seekord siiski kuidagi kalduvad emotsioonid järgmiste poole, kuid tulevikus mine tea.

Volkswagen Passat Alltrack. Täidetud kõigega, mis varustuses mõistlik tundus. Ja kui oma naispere peale võtsin, siis oli esimeseks kommentaariks „nii igav“, „see ju samasugune, kui meie vana Passat“. Nad ei mõelnud meie ’84 aasta mudelit vaid seda järgmist, no ei mäleta – vast ’94 mudelit. Tegelikult ei ole sama ju. Pea sama kõrge ja sisse on palju enam pandud. Ning millegipärast ka võetud. Ausõna, see vana mudel tundus ikka täiega ruumikam ja praeguses tagarida ikka kitsam. Ei taha uskuda, et mälu asju ilusamaks teeb. Aga VW praktiliselt esindusmudel ja Octavias (Golfi põhjal) on taga ruumi enam? Muusikat telefonist kuulata ei saanud, kuid muu toimis hästi. Start-stop silmnähtavalt ka kütusekulu mõjutas. Leidsin ka kiirusehoiatuse – paned peale ja iga kord ületades auto hoiatab. Ka parim Cruise just selles masinas - +-10km/h reguleerimist on võimalik. Meie maanteed ju – 90/70 erinevad vaid kahe kangiliigutuse jagu. Mitte maha ja set ja siis finetune. Juhi koht on sel ja järgmisel kuidagi ümber juhi koondunud. Kõik käe juures, kitsas ei ole aga ega laiutada ka miskit ole. Pagasiruumi mahutavus järgmisest suurem ja autovalikul oli just see mudel selge favoriit ja eeskuju teistega võrdlemisel. Mürataseme poolest vast testi 2. Koht – subjektiivse kõrvamõõtmise asi. Kui seda rasket testi poleks olnud…

Opel Insignia Country Tourer. Ka see masin oli täidetud kõigega, mis mõistlik. Ainult kõik, mis testiautol peal, ka töötas, ainult lõpliku kliirensi määramiseks jäi silmavaade, kõhutunne ja servast mõõtmine. Cruisele lisaks ka kiirusepiiraja, et kogemata ei ületaks. Aga automaatkastiga see auto end foori taga välja ei lülita. Ta on ilma maru vaikne, kõige vaiksem kohe. Kui vaid kütusekulu ka seda toetaks. Aga autosse istudes oli jälle see oma ja kodune tunne. Pagasiruum aga on masinal napp. Kohe müstiliselt väikseks on see osa surutud. Kuivõrd siinkohal testi viimane auto siis teadmiseks – 5 meest ja koer, ptüi, kohvrid enam ei saa mahtuma. 3-kesi ja pool istet all. Juht muidugi on ka keset süsteeme sisse pakitud, jälle ei ole kitsas aga Subaru siinkõrval lausa ballisaal tundub.

Ja kui mõnda müügimeest esile tõsta, siis lisaks VW omale on Vikingi oma ka ülejäänutest parem. Kuulge, ma ju müügi alal töötan ja eriti tublisid tulebki kiita. Laita siis ainult ühte .. .

Kel pikad juhtmed, siis jah tellisin Insignia.

Seiklused autovalikul

Ega auto valimine ole naisevõtt, et vaatad näo üle, tundub kena, sääred ka sirged ning muudkui rabad ära. Auto valimine on selline väga tõsine asi. Masinaga pead ju kolm aastat pea iga päev sõber olema ja usaldama. Siin tulevad absoluutselt kõik tehnilised detailid mängu – kaal ja küljejooned ja kiirendus. Kilod vatti ja meetrite jagu njuutoneid. 

Lähtetingimused

Auto peaks oma kolm aastat ja 120 000 km ära kestma, hoolduseks tohiks jääda vaid korraline ja heal juhul mõni pirnivahetus. 90-95% sõidab asfaldil, vahel kruusal ja vahel üliviletsal metsateel. Viimase pärast siis 4*4 ja seda päriselt. Ja tavapärasest veidi kõrgem kliirens muidugi. Iga loom vananeb ja lõpuks minugi teadvusse jõudnud soov lasta käike vahetada automaadil ning autol kohustus olla senisest tähelepanelikum. Head tuled ja muu kah. Pagasiruumi peaks sobituma mitu kohvrit. No siuke lihtne visioon ja kogemus tänase Subaru Outbackiga silme ees. Et sõiduauto kohta väga hea maastikul ja väga hea maanteel. Ja paganama 2 sidurit vahetatud. Ahjaa, mõned finantspiirangud, nagu igal meist piiras autode kogukulud (liising + kütusekulu + muu jama). 

Võrreldes võrreldamatuid

Tahtmised suured ja eriti kui vaadata autosid, mis teoorias kõike võimaldaks. Esimene salong, kuhu sattusin oli Volvo oma ja XC60 napilt õigele poole piiri tundus jäävat – esmamuljega. Pakkumisegi sain. Kuna vahepeal aega mööda läks ja tingimused täpsustusid, saatsin millalgi täpsustava küsimuse müüjale. Ja vastus tuligi nädalaga… . Küsisin proovisõitu ka aga käesoleva kirjatüki tegemise ajaks pole sellele veel vastatud. Hea tuttav pakkus võimalust proovisõit teha peale teise mudeli kasuks otsustamist. Seega, Volvot peab ikka väga ise tahtma osta. 

Juba auto vahetuse mõttega oli silme ees Saksa kvaliteetmark ja hea mudel. Kuna neljale rõngale hammas ei hakka ja viie rõnga võistlusele veel pääsenud pole, siis rahvavagun sobiv klass. Passat ja Alltrack mudel. Müügimees väga tore ja pakkumine sai sobiv. Salongidest ja klienditeenindustest tõstaks kindlasti esile! Varustus – kõik mõistlik sai sisse ja mudel selline, mis juhile igati abiks. Esimene proovisõit möödus vaikselt ja sujuvalt. Kiirendused omal kohal, ei raputa augus ja kaldu maanteel. Ehmatavad olid hoopis pidurdused vähe viletsama pinnaga või libedaga – oli asi siis supersäästvates rehvides või milleski muus. Kohas, kus Subaru köhimata kurvi võtab, seal VW natuke enam libiseb ja ei julge. Ok, esimene on paras loom ka, heas mõttes. Telefonist muusikat mängima ei saanud, oletatavasti oli mõni eelmine proovija miskit heaks tuuninud. Sõnaga muljed positiivsed ja auto pea-aegu heaks kiidetud. Igaks juhuks tegin veel mõned katsed.

Vahepalana leidsin ühe järgneva proovisõidu käigus testraja raskemate olude kontrolliks. Laagri taga metsas on natuke kruusateed, natuke halba suurte kividega killustikuteed, pehmet liivateed ja auke, tõeline auklik metsatee, pehme teelt ära keeramine – nagu neid ümbersõite metsas ikka on. See viimane oli siis rada auku, augu põhjas natuke libedat mulla-savi pinda ja siis pehme pinnaga tõus. Ei midagi ekstreemset, üsna sarnane olukord võib vabalt tekkida ka kuskil keerulisemas kohas autot ümber keerates ja muidugi pea igal talvel. Sõnaga sealt august tuli veidi autot edasi ajada (esirattad august meeter edasi), et näha kõiki rattaid vedamas. Ahjaa, tagaratastele jäi veel alla suhteliselt kõva pind.

Kuna alustasin Alltrackist, siis siinkohal viin ka teema lõpuni. Peale kõikide teiste proovimist, tahtsin selle masinaga üle kontrollida ikka nelikveo võimu. Ja kogu ülejäänud katserada oli sobiv igati. Kruusal 80-90, ei julgenud enam (no oli selline tunne tagumikus, et saab liiast), killustikul sõitis küll, liivateel peatus ja sõitis edasi, justkui miski ei segaks. Aga libeda augu test … kõigepealt käib üks ratas ringi. Kogu elektroonika, mis võimalik maha ja uuesti. Ei midagi. Tagurdasin välja, sõitsin uuesti. Kaks ratast siblivad õnnetult ringi – anna gaasi vähe või palju. Ja mitte üks meeter ülespoole. Isegi mitte detsimeeter. Jälgede järgi viilisid mõlemad tagarattad! FAILED!

Mazda. Olen saanud üsna positiivse kogemuse selle margiga ja selja taga palju kilomeetreid, isegi kaherattaveoga metsarajad. Neil kõrgem masin CX5. Mugav, nagu nad ikka, lisavarustust ja poppe abilisi vähem kui VW esindajal. Aga ikka vaja proovida, mälu ju kiidab. Stardid ja stopid ning lühikese kere kohta mõnus maanteekogemus. Tore, aga kui rajalt kõrvale keerata? Temaga ma selle veidi raskema raja leidsingi. Kruusal ei häda, kõrge istumine ja kere seavad kiirusepiiriks 80-90, ka temaga oleks riskides enam pigistanud. Killustik – kõigub kenasti üle, liivast ja aukudest ei lase end segada. Ja augu test. Üherattavedu! Peale nupupaneeli tudeerimist ja abiliste väljakruttimist sain tulemuseks kaherattaveo. Ja passis oli neljaratta oma? Ju siis kolmandal ja neljandal vedas ja anti puhkust. Parem esimene ja vasak tagumine tegid libisevat tööd. Tagurdasin välja, teine katse ja FAILED!

Subaru Outback. Robustne juht ja läbivuskogemused head. Peab ju ühte kindlat varianti proovima. Varustuse nimekiri suhteliselt lühike ja asju tuli ise mööda katalooge otsida. Pagana palju asju lihtsalt puudu. Esitulede automaatlülitus tähendab, et tuled peavad päeval sees olema. Podcaste saab telefonist juhtme kaudu lasta ja kolme akna avamiseks tuleb nuppe all hoida. Aknapesuvedeliku lõppemisest saab teada, kui vett ei tule. Aga käike saab roolilt vahetada ilma lisata. Sõites tõeline juhi auto sõitmiseks. Automaatkast ei ole pettumus – teeb kõik ära. Aga müra! Alles nüüd tabas kõrv, kui palju ühtlast müra ses masinas on. Polnud nii vahetut võrdlust enne. Testrada. Kruusal 120 ja võiks lisada. Killustik ja liiv ei tekitanud mõtetki, et auto vales keskkonnas oleks. Augus – ESP välja ja läks, oleks võinud minna mööda muldvalli sõitma. 

Kuidagi sattusin piiluma Land Roverit ja tuligi välja seal üks mudel, mis sobiks eelarvesse. Freelander 2. Jälle varustuse nimekiri lühem ja eks eelarvegi natuke segamas. Maanteel üllatas kõikumine – pehme vedrustus, mugavas seades ning lühike kere. Sirge tee polegi mure aga kui inglise härra vähe kärsitumalt tahab kurvi võtta, tuleb seda teha pigem härrasmeheliku rahuga. Valitud testrajale ei jõudnud, kuid muudesse mülgastesse küll. Sõnaga, väljaspool teed ei ole tegu autoga, see on siis loom. Ja loom viib, kuhu juhil mõte tuleb, kui just puid ees pole. 

Sõitsin ühel päeval ka Opeli salongist mööda ja naljapärast hüppasin sisse. Insignial olevat nelivedu. Ja oli aktiivne ning positiivne müügimees. Tegin hea näo, kuid sisimas ikka väga skeptiline. No mismõttes Opel. Noh ja pagasiruum ka napp ja .. ok, tegelikult varustus päris kobe. Sõnaga proovisõit. See asi oli veel vaiksem kui VW. Ja juhitavus oli kohe päriselt hea. Maanteel mõnus, linnas meeldis mulle kiirusepiiraja muidugi ka. Telefon ühendus hoobilt ja kõikide asjadega. Näiteks Tartu otsal kuulata eelmise nädala „vanamehed kolmandalt“ – kukust tuleb ja ei peagi enne juhtmeid otsima. Ok, Tartusse ei sõitnud, kuid oma kiusurajale küll. Kruus – 120 ja võis juurde vajutada. Killustik ja miski põhja ei kraapinud. Liiv ja augud selleski ei seganud. Metsarada täitsa talutav (muidugi vähe aeglasemalt kui Subaruga) ning augu test. Elektroonikaga katse näitas, et ei. Lülitasin tolle välja ja auto hakkas ronima üles, tuli kohe hirm, ega too nüüd viimaks ninaga mulda ei lükka. Ei lükanud, lihtsalt sõitis. Paari päeva pärast sõitsin sama koha ja vihmaga uuesti – et kui põhjas kindlalt libe, mis juhtub. Auto urises veidi enam ja sõitis kuis vaja. Opeli maine tõusis järsult.

Skoda. Superbil kõrgema kerega 4*4 rivis, kuigi mudel teistest moraalselt veidi vanem. Telefon ei osanud ühilduda, ju jäi seegi puudus kuhugi rooli ja tooli vahele. Linnas natuke kõikuv, veidi lärmakam kui VW ja Opel. Teel kulgemiseks siuke tore sõiduk. Kruusal 100-110 piisav tundus. Killustikul kulges kenasti ja metsateel tuli sõita nagu iga madala sõiduautoga. Augutest ja maksimaalselt said vedama mõlemad rattad… FAILED!

Siiski valik. Sõitma ei jõudnudki Jeepi (ei leidnud sobivas klassis mudelit), Outlanderil on valikus põhimõtteliselt üks asi ja ma ei saanudki aru, kas müügimees seda soovitab või on pea bensiinimootori poole kaldu. Kiad ja muud asjad jäid vaatamata.

Järgmise jutuga plussid ja viirused (ruumikus, varustus, muud omadused) kõrvuti saavad ning valiku ka lukku panen.