Lanciaga karikatejahil

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama kohe päris algusest. Kenast suvalisest juulikuu päevast kohe peale Euroopa MV tagasi tulemist, kui minu kirjakasti hiilis kutse kaugelt itaaliamaalt. Nendel seal suur ja esimene Euroopa karikavõistlus kuulilaskmises. Igati huvitav see tundus ja seega asusin kompanjone reisile otsima. Mitmete kaalumiste ja keelitamiste tulemusena sain kampa Rivo ja Kristo. Lätist Einars oli ka nõus osalema.

Võistlus ise pidi toimuma moel, millest meil veel aimu polnud. Mägilammas 200 m kauguselt ja 2*4 lasku. Märkleht tundmatu ja juhendi järgi laskmine alpikepilt, nii me vähemasti välja lugesime. 50 m siga aga jälle märkleht seal tundmatu suurusega. Jälle 2*4 lasku. Ja VSS ainult 4 lasuliste seeriatega ehk 2*16 lasku. Arvestused koos ja eraldi. Igal juhul minusugusele paadunud kuulilaskurile põnev. Kahjuks oli märkide puudumisel koduseid trennivõimalusi vähe.

Reis kui selline algas päev enne reisi avastatud üllatusega, et relvadega reisides on hunnik lisaraha vaja maksta ja Itaalia puhul kohe mitmekordselt. Päästeingliks osutus lahendus laenatud kohver - tänud suurimad omanikule + kohalikust lennufirma kassast soetatud kupong relvade edasi tagasi sõiduks. Kolm relva mahtusid peale juppideks lammutamist ka kohvrisse. Lennufirma infoliin igatahes ähvardas palju suuremalt meid karistada. Reisi toimimise eelduseks oli Rivo tingimus, et kohapeal sõidame võimalikult väikse kollase Itaalia autoga. Seega sai ka selline broneeritud. 
Niisiis, maabutud Milanos, kohaliku politsei poolt üle antud ja koos nendega kontrollitud relvad ja marssisime autorenti. Tädi leti taga tuvastas nime ja leidiski paberitest auto, mida tahtsime. Lancia Ypsilon. Tädi vaatas pabereid, vaatas meid, vaatas pabereid ja veelkord meid. Ma pole enne näinud, et inimene saaks silmad niiii suureks teha. Nuh Rivo ja Kristo pole just kõige lühemad jupid mehed. Järgnes küsimus, kas meil ka pagasit on. Näitasime kohvreid, kaasa arvatud püssi oma. Nägu kadus silmade varju ja peale kerget kogumist pakkus ta meile teisi autosid. Põikpäised, nagu me oleme, tuli ikka seesama asi ära proovida. Järgmine samm oli see, mis pea alati soodsate pakkumistega kaasneb. Võtke ikka lisakindlustus, sest praegune jätab omavastutuseks 3000€ (kuulge, see on vast 2/3 tolle panni hinnast) ja varguseid on palju ja sõitmine ohtlik - ikkagi Itaalia. Jäi seekord rendihinna mitmekordistamine tegemata. Järgnes paberil tutvustamine autol juba olevate kahjustustega ja võisime minna.

Oi, auto nägemine oli elamus. Ei olnud kollane. Kui Kristo auto kõrvale pikali visanuks, tunduks ta auto pikkune. Laiusega ei olnud ka probleeme, seda lihtsalt ei olnud. Aga mida oli, olid mitmed jäljed autokerel. Taastunud silmamunadega tädi sai raskelt ohates teha korrektsioonid paberitesse ja minul säilis lootus, et peale reisi ei tühjendata mu krediitkaarti. Kohver mahtus täpselt sisse ... kui roolis olin mina. Eks ma oma temperamendi poolest sobisin ka selle maa liiklusesse. Ehk... Hotell, teenindaja, kel olid juba loomupäraselt sama suured silmad kui rendifirma tädil meie autosoovi tõdedes ja väsimus meid niitiski.

Meie hosteli tüüpi peatuspaigas oli lisaks tüüpilisele ülikaua säilivale hommikusöögiks pakutavale keemiale (saiakesed mitmel moel, kuu avatuna säiliv piim ja puding) ka apelsine ja õunu, täiesti pädev kapslikohvi masin ning võimalus teha värsket apelsinimahla. Kasulik ... Ja seedimist kiirendav.

Tiiru leidsime kenasti ja kohale jõudes tegime pärani silmil seal jalutuskäigu. Niivõrd lahe tiir tundus seal. Vähemasti 10 rada, mille peamiseks harjutuseks kaevikrada ning lisavõimaluseks kaarrada. Iga rada kenasti klaasiga ümbritsetud ja katusega kaetud. Seega pealtvaatajad mitte ainult ei olnud eraldatud, vaid ka vaatamisvõimalus oli tagatud ilma kõrvu rikkumata. Vaade ja korrashoid olid suurepärased, hakka või ise haavlilaskuriks :)

Vintrelva tiire oli mitu - väiksem, suurem ja searada. Suures tiirus olid kaameratega märgijooned 100, 200, 300 ja 400 m peal, 12 laskekohta, kõik siseruumides ning mürasummutusega kaetud seinadega. Pealtvaatajad taas klaasi taha eraldatud.

Laskmine käis läbi laskeava, mis oli piisavalt väike, et piirata juhusliku lasu teekonda ning rebase asendi jaoks paigaldati eraldi veidi kaldus laud laskeava kõrgusele. Igal laskekohal oli muidugi lisaks ka ekraan, kus oma tulemust näha sai. Kuna kaugele laskmine on palavas kliimas tundlik teema olid tiiru kahes ääres suruõhutorud – pistad otsa relvarauda, avad kraani ja püss jahtub kui nõiaväel. Searada oli kerge nökats ühel relsil, kuid see sõitis peale laskuri ees sõitmist ka laskurite kõrvale, kus laskur koos kohtunikega kohe ka tulemust nägi.

Märklehed. VSS - veidi väiksemad märgid, kui me neid Eestis kasutame. 200 m lammas - must kuju, milledest osadel eksemplaridel oli näha ka ringe (treeningpäeval minul) ning osadel nägi neid vaid luubiga lähedalt vaadates (minul võistluse ajal). Kogu tabamisala 10,5 cm, kümne ala 2 cm. Õnneks või kahjuks oli laskmine relva esiosa toetades.

50 m liikuva sea lehel olid aga ringid üsna peeneks aetud, 10 oli igatahes väiksem kui sportlaskmisel kasutataval märgil 5 cm. Siga ise ka paras põrsas, seega tuli tabada 27-30 cm ala – pea poole väiksemat kui Eestis tavaks. Lastes võis relva peale küsimist õlga panna, kuid enne iga küsimist tuli teha kontrollküsimine: "valmis", "valmis", "anna". Õigemini "pronto" laskuri ja "pronto" nupuvajutaja poolt. Niikui jäi kontrollküsimine ära, ka märki ei antud. Eks ta harjumist nõudis ja nii mõnegi segadusse ajas. Treeningpäeva lõpetuseks tuli avamistseremoonia koos trikilaskuri esinemisega. See vist ei olnud päris trikipäev aga pooled trikid tulid jälle hästi välja.

Meie õhtu jätkus Bergamo vanalinnas uut hotelli otsides, parkimise variante leiutades ning seejärel kohtumisega minu kolleegiga. Sergio oli meie pärast oma nädalavahetuse plaanid segi keeranud ning veetis õhtu meile Itaaliat tutvustades, Eestit muidugi ka. Ega me ju ise märka, et paljude eurooplaste jaoks on Eesti igati puhas ja arenenud koht, kus on kord ja kultuur ja muidugi puhtus. Seega kadestatakse meie arengut ja tehnoloogiat ning ikka nähakse omamaist seisakut.

Aga Itaalia, see, mida meie teame kui kultuuri ja kultuuri hälli on nende jaoks hoopis maffia, korralagedus, korruptsioon, vastikute sisserändajate paradiis ja üldse räpane koht. Meie vaatame varemeid ja vanu maju kui kultuuri hälli, nemad näevad ohtlikke piirkondi. Meie kiidame Itaalia sööki nemad näevad korralagedust, kus tõeline Itaalia on varjul. Hoolimata riigist ka teise pildi nägemisest meile igatahes Itaalia meeldis.

Esimene võistluspäev, laskmine algas täpselt kell 9:00 (ei mingit lõunamaist segadust algusega) ja meie alustasime seaga. Sain oma seljale kena numbri 13. Väike seamärk vähemasti mind kuklas hirmutamas, esimene seeria, 6, 8, jne ... ohh kui raske. Rivo ja Kristo tegid korralikumad seeriad ja oligi esimene pool läbi. 4 lasku oli ühest harjutusest pool! Omast arust võisime nüüd natuke ringi jalutada kuniks avastasime, et peame juba ruttu 200 m rajale minema. No miski Itaaliapärane segadus ju pidi olema. See harjutus oli meie jaoks kerge õnnetus, sest kuidagi ei näinud, kus pagan need ringid on ja vaid oletasime sihtimiskohta. Päris mitu oletust sattusid väljapoole ringe. Pagan, oleks pidanud märke veel täpsemalt uurima ... Oleks.. Mõne aja pärast uuesti 200 m, seekord juba veidi parema tulemusega, kuid silmnähtavalt tuleb selle distantsi jaoks laadimise ja laskmisega enam vaeva näha. Hiljem laskuritega vesteldes tuli ka välja, et erinevate temperatuuridega töötavad erinevad lahendused paremini. Eks järgmine kord teame. 8 lasku ja kogu võistlus. Võrdse tulemuse korral leitakse paremus laskude tiheduse järgi.

Ja oligi aeg lasta teine kord liikuvat märki. Laskur 13 suutis püsida märgis, Rivo teha kena seeria ja Kristol läks vähe kehvemini. Tulemused. Jooksev siga, Rivo esimene, mina 7. Lammas, unustame omad kohad, kuid Einars tuli teiseks. Kristo jäi 17. kohale.

Tiirust välja sõites oli tee kõrval miski töökoja hoov ja selle juures silt restoran. Hoolimata kõhklustest piilusime ukse vahelt sisse, söögiriistade klõbin. Meie mõttepaus õues päädis peremehe väljatulekuga. Me olime ju tema külalised ja pidime sisse minema. Veini? Meil on täna ... Phuhh, on alles toidud, aga eks proovime. Sink ja salaami, järgnemas suurepärased ravioolid, medium küpsetusega hobuseliha, hea magustoit ja espresso. 10€ nägu... Kui mõni lugeja sinnakanti satub, siis minge tühja kõhuga ja kindlasti läbi.

Edasi sisustas me päeva Lancia test kiirteel ja Brescia kindluse ning relvamuuseumi külastus. 140 km/h juures oli Rivo juba ammu silmad hirmust sulgenud, 160 juures lasin gaasi maha, sest tekkis tunne, et masin laguneb sõidul ära. Suur ja tore kindlus, pea tonni jagu raudrüüsid sees, relvade areng mõõgast 1900 aasta püssideni, jättes kõrvale vibud, ammud ja kiviheitemasinad-kahurid. Arendamine ja leiutamine ongi keerulised ja seega nägi ikka väga imemoodi leiutisi - näiteks 3 m pikkuse rauaga püssi ja multikast nähtud eest laieneva toruga relva. Põnev. Relva kukkede mehhanism, kus kuked ühel teljel üksteise järel – mis imerelv selle all peaks käima?

Õhtune jalutuskäik Bergamos ja avastus, et just sobival söögiajal ei ole seal ju mitte vabu kohti. Vähegi normaalsetena tunduvates söögikohtades siis. Lõpuks üks õnnetu pizzakoht ning reisikaaslaste peavangutused minu järjekordsele püüdele testida veel mõnda põnevat ja pigem kohalikku õlut. Senised testid olid lõppenud tulemusega 3/1, st tellitud kolmest eri õllest 1 oli hea ja ülejäänud ... huvitavad…

Teine võistluspäev. VSS, minu ala ju. Esimesed kolm märki olid ok, kuid siga, pagana siga. Mul pole sellist vibratsiooni juba mitu aastat olnud - rist püsis vaevu sea kuju piirkonnas, kuid isegi 8 ring tundus jube väike. Hirmus. 153/160-st, Rivo aga lõi oma 158 silmaga kõik pahviks. Esimese ringi järel olime esikolmikus Rivo, Einars, mina ja meil praktiliselt kannul Kristo. Teine ring oli värinaid vähem, kuid korralikke laske seal ei tulnudki, minul siis. Rohkem vääratasid Einars ja Kristo ning lõpetasimegi järjestuses Rivo, mina ja siis ülejäänud. Tegelikult läks Kristol ka kenasti – ikkagi 5. koht! Poolvägisi kaasa meelitatud Rivo osutus aga supermeheks ja pani kinni kaks võistlusala kolmest.

Koondarvestuses tuli parimaks Itaalia mees Paolo Pozzati, teiseks Rivo, kolmandaks Einars, mina end kirudes aga 5. kohal. Kristole igati vääriline 9. koht. Lõpetamine venis ja venis, kuniks hakati karikaid jagama. Nuh, Rivo sai kolm sellist kopsikut, et oleks pidanud ühe väga suure kohvri ostma. Õnneks lubas Sergio oma abikäe ja nii saame peagi tema abiga uhked karikad ka Eestisse.

Õhtu lõpuks viis Sergio meid ühte kohalikust top5 pizzarestoranist. Jätsime oma liikurpunni tema hoovi, kaks pikka jänespoissi ronisid tagaistmele tema kaheukselises ning ralli võis alata. Linnas vaikse 70-90 ja maanteel „veidi“ enama kilomeetriga tunnis. Keerutamine kõikide võimalike teede ja ristmike vahel lõppes põlluvahelise teega ning ohh üllatust, just siis kui tundus, et kohe saabub ka siin riigis koht, kus inimesi pole, tuli hoopis hirmsuur parkla, mis masinaid täis. Hea pizza, lahedad vestlused ja oligi väga hilisõhtu. Kahju, et see lennuk hommikul nii vara pidi minema.

Peale kerget tagasiseiklust, autoaknast silma jäänud pea vanima ameti siresäärseid esindajaid (ei, me ei peatunud) - nii pikad, pikad jalad, jõudsime kenasti oma hotelli. Asjade pakkimise puzzlemõistatus lahendatud ja magama. Ootas ees ju tervelt 2,5 tundi und. Ups, äratus sai valesti ja alles peale kiiret hommikukohvi jõudis kohale, et magatud sai vaid 1,5 tundi..

Lennujaamas, pileti registreerimisel nägime eht-itaalia reaktsiooni - oi, relvad, teate kui palju jama sellega on, oi mis kõik täita tuleb. Aktiivne kätega saatmine jutul juures. Tegelikult, hoolimata paanika-paanika väljenditest oli tädi sõbralik ja korraldas meite teele saamise.

Peatus Frankfurdis, hommikune vorstisöömine kella 9-se õllega (olete juba hommikust joonud?) ja peagi olimegi Eestis, relvad tavakohvrite vahel meie poole lindil teel. Eesti toll juba teadis, et kohalikud relvaomanikud on pigem korralikud.