Frantsusmaa

Jälle reisijutt
Reisivahendiks seekord Air Baltic + Air France. Minek sujus kenasti, kuigi vahepeatus Pariisis ja edasilennu viibimine andisid võimaluse veenduda vähemasti lennujaama krõbedates hindades. Vist krõbedaimad seni nähtuist. Ja naljakas oli terminalide vahetus - tsoonist välja ja pikk maa edasi ja jälle turvakontroll. Auto leidsime seekord Herzist, sest Avis ei tahtnud pikaajalisele kliendile soodsamat pakkuda. Valikus ei tulnud kahetseda, vastupidi - Avensis või similar tähendas seekord tuttuut vast 2 km läbisõiduga Volvo V60 pistikhübriidi, millel maksimaalne varustus ja ka 4-vedu. Ma ei mõistnudki, miks nad letis ka mulle nelivedu eraldi pakkusid. Akublokk tegi küll pagasiruumi väiksemaks ning ette tellitud kahest suusaraamist piisas ühest.

Hakka või autoarvustust kirjutama ja mõtlema, miks me pereautoks Volvot pole kaalunud, kuid eks vilets teeninduskogemus Eestis peamine tegur. Radar, pikivahe automaatne hoidmine, raja kontroll jne - isegi eessõitva auto kiiruse näitas ära. Ainuke häiriv asi oli tuulemüra kiirteel. Aga mägedesse jõudes oli teedel lumi maas ja teed täis abituid eurooplasi, kes kasvõi keset teed seisma jäänud ja targa näoga lumekette peale sikutasid. Põhjamaalasena sai siis liikuvatest ja seisvatest postidest teha lugematu arvu möödasõite ja imestatud meid suud ammuli vaatavate kodanike üle.

Hotelli leidsime väikse otsi ja leia meetodiga. Aga enne meid oli sinna saabunud veel sadakond majutust vajavat inimest, ehk siis 2-3 öösel veetsime registratuuri sabas. Kuna olime valinud üsna odava elamise, siis šokk saabus toa leidmisel. Meie peldik järgnevateks päevadeks. Kõik oli ju küll olemas aga ... räpane mulje jäi. Linad anti küll puhtad aga põrandad, nurgad ja kõiksugu asjade kvaliteet. Külg ees liikudes ja asju ülinutikalt paigutades mahtus küll elama. Ju meil lihtsalt ongi liigselt hellitatud elu ja standardid olnud. Aga keskmise 8 punktise hinde asemel paneks me vast 2-3. Järgmine kord oleme targemad (pagan, see tähendab ka enam kulutamist).

Auto saime kenasti parklasse, seal oli tervelt üks vaba koht ja meie sõiduk osutus ülisruureks - parkimiseks tuli peeglid kokku lappida, vastasküljel sentimeetreid betoonist mõõta ja lõpuks täpselt minu mõõtude järgi avanevast uksepraost välja pugeda. Huhh.

Mäed, nagu 3 mäe kvaliteet ikka - suurepärane kui mitte mainida paari nn vanaisa rada, kus tuli keppidega hoogu lükata. Seekord oli väike A lumelaua õpilane ja kulgemine käis tema julguse arenguga sobivas tempos. Täitsa arenes, kuid jäi piisavalt ettevaatlikuks. Nuh, eks tal, nagu lauduritel ikka, kogunes sinikaid ka...

Ilm meid natuke kiusas - 3,5 päeva oli tihedam või hõredam lumesadu, seega liikumine väiksema kiirusega ning viimase päeva ülivähese nähtavusega katkestasime hoopis. Ja kaks päeva olid eriti kena päikesepaistega - osa jättis minugi näole jälje. Proovisime E ja I-ga ka radade kõrvalt kulgeda ning mul jääb kiita just minu arengule ja oskustele hästi sobivat suusavalikut - salomon xdrive 8.3. Eks nad näe ka kenad välja.
Aga - ostes Air Balticust eraldi raha eest ka suusapagasi, peab näiteks Air France puhul ikka lisa maksma kui kotte rohkem kui inimesi. Ja hoidke pappi selle eest, et kogemata mõne üksikpagas nende limiiti ei ületaks. Ja kui keegi veel ei tea, siis istmete tasuline broneerimine tagab viletsamad kohad kui tavaline varjane check in.
Jooksmine.
Ega Kaupo mind seegi kord plaanita puhkama lubanud ja iga hommik algas mäest üles rühkimisega ning lõdvestava sörgiga alla. Esimesed 4 hommikut sörkis E ka kaasa ja aitas tempot mitte liiga kiireks ajada. Polari kell seekord ei aidanud, juba &orras streikinud pulsivöö ei andnud miskit elumärki, kuigi patarei täis. Ju see kõrgus segas - kodus pole vöö veel streikinud. Aga jälgid ennast, nagu muiste ja mis seal ikka. Igal juhul oli tore, et autosid oli vähe ja sellevõrra hapniku õhus enam.

&orra

Reisikirjeldus või nii
Reisist
Kui meie otsaga &orra kui võimaliku sihtkoha avastasime, olime selle leidnud üsna juhuslikult. Kunagi kolleegi kiitus ja eri sihtkohtade otsing just sellisele tulemusele jõudis. Riik väike ja tuli lendamise sihiks seada hoopis Hispaania. Barcelona siis. Sealt siis kena väike rendiauto, millega käis juurde tavapärane press - võtke suurem, te ei mahu ja kindlustage enam, mis rendihinna mitmekordistaks. Avis noh. Golfi asemel Seati versioon. Olles Golfis istunud, siis Seat ei ole sama klass, isegi kui suurem oleks. Tore ju kodulehel lollitada. Aga me kahekesi ja tükkis suuskadega mahtusime lahedasti. Paarsada kilomeetrit möödusid märkamatult ja euroopa liidust väljumisest sai aru vaid läbitud piiripunkti abil. Majutus pidi olema Andorra La Vella nimelises linnas aga aadressiks teine linn. Sellest saime teada mõni päev hiljem, et mis värk on. Nimelt oli hotellist poole kvartali kaugusel üks ostukeskus ja selle tagune tänav jagaski linna kaheks - pealinn oli 60 m kaugusel. Hotell ise asus jalakäijate tänaval ja sinna saamiseks tuli olematute parkimiskohtadega alal leida peatuskoht, kõmpida hotelli ja saada juhis keelatud alale sõita. Kui me viimasel päeval sealt lahkusime, vangutas kohalik politseinik küll pead stiilis "turistid".

Kogu see liitlinn paistis olevat turistidelt raha meelitamiseks. Palju poode, palju venemaa inimesi, palju suuri hinnanumbreid. Noh, kui just iga paarisaja meetri tagant olevad elektroonikanodi poed välja arvata. Viimases pakuti lahkelt teleskoopnuiasid ja elektrišokiaparaate ja kõiksugu elektroonikasodi segamini korralikumate kaubamärkide üksikute tükkidega. Sõnaga, ostlemise pärast sinna linna minek on paras mõttetus. 

Eks tuli end ka õhtuti täita ning seega külastasime mitmeid söögikohti. Ainult ühte läksime tagasi ja julgeme soovitada. Restoran, kus kelnerid üksteise voidu meeldida püüdsid, lisaks tellitule eri vahepalasid pakkusid, õhtu lõpuks kauba peale vahuveidi tõid ja üldse igati meeldivad olid. Pilt ka sest kohast.

Inimesed linnas olid toredad, kõikjal oli kirju ja menüüsid ja suhtlust võimalik valida Hispaania, vene või inglise keeles. Jah, selles järjekorras. 

Tööhõivega paistis ka riigis hästi, nii oli hommikuti enamusel ka reguleeritud ristmikul liiklusreguleerija, et lapsed ikka ohutult kooli saaks ja kui inimesed muud ei oska, siis liiklust veidi ikka suunata mõistavad.
Ahjaa, avis vaatas peale reisi auto üle ja seekord ei peetud arvelt miskit kinni. Lendamine aga Lufthansaga on minipu jaoks järjekordselt positiivne kogemus - teed kõik tegevused mobiiliäppis ära ja näitad vaid väravas ekraane. Kõik nagu kellavärk.
Suusatamisest
Tuleb välja, et kunagi kuuldud positiivsed emotsioonid võivad jätta päris toreda mulje. Aga me vist juba mitu aastat suusatanud oleme ja kuidagi vaimustusse ei kippunud sattuma. Elukoha valik tingis suusasaabastes poolekildise jalutuskäigu bussile. Suusabussid iga 10 min tagant liikusid ja iga kord üle 7€ röövisid. Ei ole Austria moodi, et mäepiletiga sõida bussi või rongiga priilt. 6 päeva ja ühel neist kaugem keskus 5*2*7+ ca 2*20... Turistilt tuleb ju raha ära võtta.

Mäed olid suhteliselt madalad, lauged ja igavad. Ei midagi, mille pärast teist korda läheks või soovitaks. Mälu järgi veidi rohkem laskumisi kui Norras aga tõesti, ainult väga rahulikele kulgejatele ja algajatele (kui just areneda ei taha :). Jõudsime mitmel päeval lõunapausiks kuhugi Prantsuse piiri lähedale, sest kirjad ja teenindus ja menüü muutusid prantsuspäraseks. Koht oli tõesti nii lahe, et meid tervitati alates teisest korrast kui omasid ja alati leidus meile ruumi ka siis kui muidu kitsas tundus.

Põhikeskus ammendas end 1,5 päevaga ja meil oli sinna pilet ju 5-ks päevaks. Eks me ammendasime lisa. Ja ühel päeval soovisime külastada kahte väiksemat keskust, mis ühel piletil. Nässugi, kui ühes neist käid siis teise ei jõua, sest vahemaa liigselt suur. Aga järjekordne tore siniroheline piirkond. Kuidagi on neil seal ka mägede tähistustega põnev - sellist prantsuse musta ei leidnud kusagilt ja kõige keerulisemale nõlvajupile annaks hädapärase punase. Neil aga oli muidugi kasutusel kõik neli värvi, et jääks mulje kui päris. Aga algajate ego upitamiseks vast nii peabki tegema.
Jooksmisest
Hea treener Kaupo ei lubanud suusareisi hommikutel niisama molutada, oli treeningplaani kenasti lisanud 20 ja 30 minutilisi jooksutrenne. Seega ärkasin ja lahkusin igal hommikul esimesena ja tutvusin linnaga. Puhas kivi ja asfalt ning hästi palju autosid. Ja muidugi tõusud ja langused vaheldumisi. Seega pulss lakke ja järgmisel hetkel "lidu nigu loll", et etteantud vahemikus püsida. Päris tore treening. Esimesel päeval arvasin, et linnal pea ring peal - seal taga ju mägi. Ja iga päev avastasin eri suundadest, kuidas selle pea mäe varjanud viimase maja taga on veel maju ja tänavaid, ja veel ja veel.
Jooksjatega tundus linnas kitsas - viimasel jooksupäeval nägin hommikul esimest korda nelja jooksuriietes seisvat või kõndivat inimest. Ja õhtul lõpuks ka viit jooksusammul liikujat. Tõusud ja elu 1000 üle merepinna andsid minusugusele algajale küll toreda koormuse ning segas seda vaid suur heitgaaside kontsentratsioon. Just samal ajal algas koolipäev ja autod liikusid diisligaase väljutades aeglaselt.