&orra

Reisikirjeldus või nii
Reisist
Kui meie otsaga &orra kui võimaliku sihtkoha avastasime, olime selle leidnud üsna juhuslikult. Kunagi kolleegi kiitus ja eri sihtkohtade otsing just sellisele tulemusele jõudis. Riik väike ja tuli lendamise sihiks seada hoopis Hispaania. Barcelona siis. Sealt siis kena väike rendiauto, millega käis juurde tavapärane press - võtke suurem, te ei mahu ja kindlustage enam, mis rendihinna mitmekordistaks. Avis noh. Golfi asemel Seati versioon. Olles Golfis istunud, siis Seat ei ole sama klass, isegi kui suurem oleks. Tore ju kodulehel lollitada. Aga me kahekesi ja tükkis suuskadega mahtusime lahedasti. Paarsada kilomeetrit möödusid märkamatult ja euroopa liidust väljumisest sai aru vaid läbitud piiripunkti abil. Majutus pidi olema Andorra La Vella nimelises linnas aga aadressiks teine linn. Sellest saime teada mõni päev hiljem, et mis värk on. Nimelt oli hotellist poole kvartali kaugusel üks ostukeskus ja selle tagune tänav jagaski linna kaheks - pealinn oli 60 m kaugusel. Hotell ise asus jalakäijate tänaval ja sinna saamiseks tuli olematute parkimiskohtadega alal leida peatuskoht, kõmpida hotelli ja saada juhis keelatud alale sõita. Kui me viimasel päeval sealt lahkusime, vangutas kohalik politseinik küll pead stiilis "turistid".

Kogu see liitlinn paistis olevat turistidelt raha meelitamiseks. Palju poode, palju venemaa inimesi, palju suuri hinnanumbreid. Noh, kui just iga paarisaja meetri tagant olevad elektroonikanodi poed välja arvata. Viimases pakuti lahkelt teleskoopnuiasid ja elektrišokiaparaate ja kõiksugu elektroonikasodi segamini korralikumate kaubamärkide üksikute tükkidega. Sõnaga, ostlemise pärast sinna linna minek on paras mõttetus. 

Eks tuli end ka õhtuti täita ning seega külastasime mitmeid söögikohti. Ainult ühte läksime tagasi ja julgeme soovitada. Restoran, kus kelnerid üksteise voidu meeldida püüdsid, lisaks tellitule eri vahepalasid pakkusid, õhtu lõpuks kauba peale vahuveidi tõid ja üldse igati meeldivad olid. Pilt ka sest kohast.

Inimesed linnas olid toredad, kõikjal oli kirju ja menüüsid ja suhtlust võimalik valida Hispaania, vene või inglise keeles. Jah, selles järjekorras. 

Tööhõivega paistis ka riigis hästi, nii oli hommikuti enamusel ka reguleeritud ristmikul liiklusreguleerija, et lapsed ikka ohutult kooli saaks ja kui inimesed muud ei oska, siis liiklust veidi ikka suunata mõistavad.
Ahjaa, avis vaatas peale reisi auto üle ja seekord ei peetud arvelt miskit kinni. Lendamine aga Lufthansaga on minipu jaoks järjekordselt positiivne kogemus - teed kõik tegevused mobiiliäppis ära ja näitad vaid väravas ekraane. Kõik nagu kellavärk.
Suusatamisest
Tuleb välja, et kunagi kuuldud positiivsed emotsioonid võivad jätta päris toreda mulje. Aga me vist juba mitu aastat suusatanud oleme ja kuidagi vaimustusse ei kippunud sattuma. Elukoha valik tingis suusasaabastes poolekildise jalutuskäigu bussile. Suusabussid iga 10 min tagant liikusid ja iga kord üle 7€ röövisid. Ei ole Austria moodi, et mäepiletiga sõida bussi või rongiga priilt. 6 päeva ja ühel neist kaugem keskus 5*2*7+ ca 2*20... Turistilt tuleb ju raha ära võtta.

Mäed olid suhteliselt madalad, lauged ja igavad. Ei midagi, mille pärast teist korda läheks või soovitaks. Mälu järgi veidi rohkem laskumisi kui Norras aga tõesti, ainult väga rahulikele kulgejatele ja algajatele (kui just areneda ei taha :). Jõudsime mitmel päeval lõunapausiks kuhugi Prantsuse piiri lähedale, sest kirjad ja teenindus ja menüü muutusid prantsuspäraseks. Koht oli tõesti nii lahe, et meid tervitati alates teisest korrast kui omasid ja alati leidus meile ruumi ka siis kui muidu kitsas tundus.

Põhikeskus ammendas end 1,5 päevaga ja meil oli sinna pilet ju 5-ks päevaks. Eks me ammendasime lisa. Ja ühel päeval soovisime külastada kahte väiksemat keskust, mis ühel piletil. Nässugi, kui ühes neist käid siis teise ei jõua, sest vahemaa liigselt suur. Aga järjekordne tore siniroheline piirkond. Kuidagi on neil seal ka mägede tähistustega põnev - sellist prantsuse musta ei leidnud kusagilt ja kõige keerulisemale nõlvajupile annaks hädapärase punase. Neil aga oli muidugi kasutusel kõik neli värvi, et jääks mulje kui päris. Aga algajate ego upitamiseks vast nii peabki tegema.
Jooksmisest
Hea treener Kaupo ei lubanud suusareisi hommikutel niisama molutada, oli treeningplaani kenasti lisanud 20 ja 30 minutilisi jooksutrenne. Seega ärkasin ja lahkusin igal hommikul esimesena ja tutvusin linnaga. Puhas kivi ja asfalt ning hästi palju autosid. Ja muidugi tõusud ja langused vaheldumisi. Seega pulss lakke ja järgmisel hetkel "lidu nigu loll", et etteantud vahemikus püsida. Päris tore treening. Esimesel päeval arvasin, et linnal pea ring peal - seal taga ju mägi. Ja iga päev avastasin eri suundadest, kuidas selle pea mäe varjanud viimase maja taga on veel maju ja tänavaid, ja veel ja veel.
Jooksjatega tundus linnas kitsas - viimasel jooksupäeval nägin hommikul esimest korda nelja jooksuriietes seisvat või kõndivat inimest. Ja õhtul lõpuks ka viit jooksusammul liikujat. Tõusud ja elu 1000 üle merepinna andsid minusugusele algajale küll toreda koormuse ning segas seda vaid suur heitgaaside kontsentratsioon. Just samal ajal algas koolipäev ja autod liikusid diisligaase väljutades aeglaselt.