Frantsusmaa

Jälle reisijutt
Reisivahendiks seekord Air Baltic + Air France. Minek sujus kenasti, kuigi vahepeatus Pariisis ja edasilennu viibimine andisid võimaluse veenduda vähemasti lennujaama krõbedates hindades. Vist krõbedaimad seni nähtuist. Ja naljakas oli terminalide vahetus - tsoonist välja ja pikk maa edasi ja jälle turvakontroll. Auto leidsime seekord Herzist, sest Avis ei tahtnud pikaajalisele kliendile soodsamat pakkuda. Valikus ei tulnud kahetseda, vastupidi - Avensis või similar tähendas seekord tuttuut vast 2 km läbisõiduga Volvo V60 pistikhübriidi, millel maksimaalne varustus ja ka 4-vedu. Ma ei mõistnudki, miks nad letis ka mulle nelivedu eraldi pakkusid. Akublokk tegi küll pagasiruumi väiksemaks ning ette tellitud kahest suusaraamist piisas ühest.

Hakka või autoarvustust kirjutama ja mõtlema, miks me pereautoks Volvot pole kaalunud, kuid eks vilets teeninduskogemus Eestis peamine tegur. Radar, pikivahe automaatne hoidmine, raja kontroll jne - isegi eessõitva auto kiiruse näitas ära. Ainuke häiriv asi oli tuulemüra kiirteel. Aga mägedesse jõudes oli teedel lumi maas ja teed täis abituid eurooplasi, kes kasvõi keset teed seisma jäänud ja targa näoga lumekette peale sikutasid. Põhjamaalasena sai siis liikuvatest ja seisvatest postidest teha lugematu arvu möödasõite ja imestatud meid suud ammuli vaatavate kodanike üle.

Hotelli leidsime väikse otsi ja leia meetodiga. Aga enne meid oli sinna saabunud veel sadakond majutust vajavat inimest, ehk siis 2-3 öösel veetsime registratuuri sabas. Kuna olime valinud üsna odava elamise, siis šokk saabus toa leidmisel. Meie peldik järgnevateks päevadeks. Kõik oli ju küll olemas aga ... räpane mulje jäi. Linad anti küll puhtad aga põrandad, nurgad ja kõiksugu asjade kvaliteet. Külg ees liikudes ja asju ülinutikalt paigutades mahtus küll elama. Ju meil lihtsalt ongi liigselt hellitatud elu ja standardid olnud. Aga keskmise 8 punktise hinde asemel paneks me vast 2-3. Järgmine kord oleme targemad (pagan, see tähendab ka enam kulutamist).

Auto saime kenasti parklasse, seal oli tervelt üks vaba koht ja meie sõiduk osutus ülisruureks - parkimiseks tuli peeglid kokku lappida, vastasküljel sentimeetreid betoonist mõõta ja lõpuks täpselt minu mõõtude järgi avanevast uksepraost välja pugeda. Huhh.

Mäed, nagu 3 mäe kvaliteet ikka - suurepärane kui mitte mainida paari nn vanaisa rada, kus tuli keppidega hoogu lükata. Seekord oli väike A lumelaua õpilane ja kulgemine käis tema julguse arenguga sobivas tempos. Täitsa arenes, kuid jäi piisavalt ettevaatlikuks. Nuh, eks tal, nagu lauduritel ikka, kogunes sinikaid ka...

Ilm meid natuke kiusas - 3,5 päeva oli tihedam või hõredam lumesadu, seega liikumine väiksema kiirusega ning viimase päeva ülivähese nähtavusega katkestasime hoopis. Ja kaks päeva olid eriti kena päikesepaistega - osa jättis minugi näole jälje. Proovisime E ja I-ga ka radade kõrvalt kulgeda ning mul jääb kiita just minu arengule ja oskustele hästi sobivat suusavalikut - salomon xdrive 8.3. Eks nad näe ka kenad välja.
Aga - ostes Air Balticust eraldi raha eest ka suusapagasi, peab näiteks Air France puhul ikka lisa maksma kui kotte rohkem kui inimesi. Ja hoidke pappi selle eest, et kogemata mõne üksikpagas nende limiiti ei ületaks. Ja kui keegi veel ei tea, siis istmete tasuline broneerimine tagab viletsamad kohad kui tavaline varjane check in.
Jooksmine.
Ega Kaupo mind seegi kord plaanita puhkama lubanud ja iga hommik algas mäest üles rühkimisega ning lõdvestava sörgiga alla. Esimesed 4 hommikut sörkis E ka kaasa ja aitas tempot mitte liiga kiireks ajada. Polari kell seekord ei aidanud, juba &orras streikinud pulsivöö ei andnud miskit elumärki, kuigi patarei täis. Ju see kõrgus segas - kodus pole vöö veel streikinud. Aga jälgid ennast, nagu muiste ja mis seal ikka. Igal juhul oli tore, et autosid oli vähe ja sellevõrra hapniku õhus enam.