Itaalia, üllatuslik vintrelvamaa

"patune" võistlus

Muidugi üllatuslik, põhjamaadest oleks oodanud vintrelvaalade vedamist, Austriast, Tsehhist või Saksamaalt aga nüüd siis Itaalia selle teema liider.
Seekord pean alustama vähe kaugema taustalooga. Nimelt olid selle aasta asjalood niipidi, et Tsehhi FITASCI kombineeritud laskmise EM-ile minek oli õhus kui üsna kulukas reis. Osavõtutasu 210 € ja lisakulud reisile, tagasi saada midagi lootust polnud. Ja justkui üllatus kesk kevadet ilmus teade, et Itaalia jahimeeste laskeorganisatsioon FIDASC korraldab Euroopa Meistrivõistlused vintrelvalaskmises. Ma olin aastaid FITASCIs vaielnud teemal, et nemad ka ainult vintrelvalaskuritele karikavõistlusest vähe kobedamaid tiitleid välja paneks aga mind saadeti viisakate sõnade saatel pikalt. Põhjamaad olid omavahel suheldes justkui julged ideed toetama, aga kui asjaks läks ja miski tähtis nina EI ütles, siis tõmmati munad jalgevahele. Ehk siis jäin selles teemas üksi. Ja nüüd tuleb teine organisatsioon ning pakub just vintrelvalaskmise võistluse välja. Haavlimeestele pakutakse igal aastal EM-e ja MM-e (CSP, Inglise sporting, Sporting ja mida veel) ning vindimehed pidid seni suurima tiitli ehk karika võitmiseks laskma haavlit ehk osalema kombineeritud laskmise võistlusel. Jah paljudele see sobib, kuid minu vintrelvalaskmisele on vähe tihedam taldrikulaskmine üsna hävitavalt mõjunud. Lisaks kõigele oli osalustasu Itaalias kordi väiksem ning ka auhinnalaud suurem.
Jamad algasid siis, kui olin kõva häälega teada andnud, et Tsehhi asemel Itaaliasse lähen. Nimelt on seesama FIDASC ühe suurema organisatsiooni FEDECAT liige. FEDECAT aga olevat kopeerinud FITASCi harjutusi ning seega on need kaks suurt omavahel tülis ning isegi kohtuasi on üleval. Loogiliselt võttes ei tohiks taoline teema ju laskureid segada, eriti veel, kui võistlus alal, mida FITASC ei esinda ega toeta. Igatahes edastati mulle ja minuga koos reisivatele laskuritele suuliselt info, et me jääme ilma oma FITASCi litsentsist ehk ei saa nende võistlustel osaleda. Kuna taoline käitumine on äärmiselt alatu laskurite suhtes, siis annan ka siinkohal sellest ähvardusest teada. Kuid vindilaskurina, vastava ala eest seisjana ei saanud ma ka loobuda. Vähe sellest, nimetatud info ja teated jõudsid minuni siis, kui oli reis planeeritud, majutus ja osalustasud makstud. Kahjuks oli üks meie meeskonnaliige sunnitud selsamal põhjusel pidanud loobuma ning pidime leidma talle loetud tundidega asendaja. Ja asendaja me leidsime, väga hea mehe. Ja eeltoodu  oli üheks põhjuseks, miks ta oli nõus nii kiirelt liituma.

reisilugu
Kuna meeskond sai nõnda kähku ümber komplekteeritud ning Itaalias oli plaanitud lasta ka siledaraudsest relvast siga, tekkis meil uus mure. Esialgu pidime laskma nüüd loobunud teamiliikme relvaga, kuid asendusmehel polnud ühelegi relvale rahvusvahelist relvaluba. Seega sai tema võistlemiseks lubatud minu vintrelv ühe suure agaga - mees laseb vasakust õlast, kuid minu relv on lausa silmnähtavalt paremaõlalise oma. Seega leidsime hilisõhtul mu relvale originaalkaba, et seda võistluse käigus vahetada. Siledaraudseks pidime samuti võtma minu Blaseri kuid .. sellest polnud eales tehtud ühtki sileda kuulipauku. Reisipäeva esimes peatuses ootas meid test, kuidas kuulid Blaserist jooksevad. Tulemus oli hea ja halb korraga - sõltumata tsokkide kombinatsioonist jooksevad mõlemad rauad tuntavalt vasakule ja üks veel veidi alla ka - tihedused on head kuid sest pole kasu, kui liikuval väiksel märgil tuleb teadmata kohta õhku sihtida.
Pidime paluma abi Eesti Politseilt ja siinkohal sügav kummardus neile, eriti Tartu relvalubade osakonnale, sest vahetult enne ärasõitu saime seal vormistada kõik vajalikud dokumendid, parallelrelvaloa ja kanda mahajäänud meeskonnaliikme relva minu relvapassi. Osakonnad kooskõlastasid vajalikud asjad, täitsid dokumendid ja oligi asi korras. Tegelikult on see juba kes teab mitmes kord, kui minul on politsei relvalubade talitusega positiivne kogemus!
Igatahes järgnes nüüd 28 tundi lõputuid nalju, imestamine teeäärsete kastide üle, mis vahel sähvatusega endist märku andsid, südamlik vestlus Poola politseiga (sõnu kulus palju aga mulle tundus, et kodanik ei saanud aru ei inglise ega vene keelest), imestamist Poola kiirteede süsteemi üle (kiirteel alguse piletiputkat iga kord ei olnud, seega ilmusid maksmise putkad keset teed kui üllatused) ning õhtupoolikuks olimegi Itaalias.

Kuhu kurat see Arles kadus

Itaalia
Kõigepealt suundusime tiiruga tutvuma ning kuigi ametlikku treeningaega pidi veel tund olema, olid uksed just lukku saanud. Kuid kaugetele külalistele tehti personaalne ekskursioon. Meie järgnevate päevade suhtlemiskeeleks sai päris tihti kätega vehkimine. Õigemini rääkis teine pool enamasti Itaalia keelt ning meie noogutasime või näitasime kätega ok. Teistpidi oli ka tore, mida iganes me inglise keeles rääkisime, vastaspool oli ikka nõus ja tegi edasi, mida tahtis :) Loomulikult ei olnud olukord lõplikult nii hull - igal pool leidus ka inglise keeles kõnelejaid, kuid me ju sattusime suhtlema kõikide inimestega.
Ka hotell oli igati ok - B&B tüüpi asutus, mis leitud booking.com kaudu ja viimane leidis parema pakkumise kui palju kiidetud AirBnB. Juba teel olles saime kõne, kus uuriti millal jõuame. Aadressi järgi maja otsides tekkis küll kerge segadus, sest väliselt jättis hoone pigem panga kui kortermaja mulje aga oligi nii, et ülemised korrused olid üürikorterid. Kuigi meil majutuses parkimist ei olnud tellitud, organiseeriti seegi meile ära - seega 25€ öö hommikusöögi ja parkimisega Brgamo kesklinnas on täitsa hea diil. Selle ajaga, kui autot parkisin ja kõne koju tegin (ja tagasiteel kohaliku käsitööõlle leidsin), suutis ülejäänud meeskond mind juba kadunuks pidada .. eks väsimusega kerge veidi mööda rääkida. Ja pikk autosõit oli super unerohi.

Treeningpäev
Meie treeningplaan ei pidanud ideaalsel kujul täituma, sest jooksva sea rada oli vähe rikkkis. Trenn oli igas harjutuses kaheosaline - kuidas toime tulla laskmisega ja vältida ärasulamist, sest sooja oli varjus 35 kraadi. Päeva lõpupoole sai searada ka töökorda ning esimese asjana küsisid sealsed kohtunikud, kas nad võivad saada meie facebooki sõpradeks. Lahe. Planeeritud avamine oli 16:00 ehk reaalsuses kamandati meid liikuva märgi tiirust minema 16:45 ja niipea, kui kenasti tseremooniplatsile saime, hakkas see ka pihta.

Hea leid

Nagu ikka, tavapärased kõned ning ilmnes, et esindatud on kaks vintrelvalaskmise suurriiki - Eesti ja Itaalia. Eks nimetus Euroopa MV oleks seda rohkem väärt, kui osalejaid oleks enamatest maadest olnud, kuid üritusel on ju potentsiaali kasvada. Maavõistlusest siis suureks.
Peale avasõnu tehti väike trikilaskmine ja siis sai jätkata pooleli jäänud liikuva märgi trenniga. Nagu ka teada saime, ei ole taoline liikuva märgi laskmine Itaalias nii populaarne, radu on vähe ning seega nad ka ise alal nõrgad. Peale palavat päeva suutsime vaid imestada kohalike söögitraditsioonide üle kuid endil küll erilist nälga ei olnud.

Esimene võistluspäev
Minu start pidi olema kohe kell 9:00 ning see venis vaid mõnikümmend minutit. Selle 35 kraadiga oli 100 m laskmise riietus üsna palav (hea, et ma ISSF-i seisva märgiga ei tegele), igatahes olin juba enne tulejoonele asumist keha keema saanud ning järgneva 20 minutise võistlusseeriaga kaotasin vähemasti kilo kaalust. Igatahes oli taas laskmise ajal pinge täiega laes ning kätevärin kohutav. Ma ei tea kuidas esimesed kolm märki puhtaks jäid ja seakujusse vaid kaks 9-t tuli. Kuna tabamisalad on Eestis kasutatavatest märkidest väiksemad, siis saadud 198 silma oli ikkagi suurepärane tulemus ning selle avaldamise järel tulid vist kõik tiirus olnud kohalikud kätt suruma ja kiitma. Eestis midagi sellist, et tuldaks võõrast inimest niimoodi kiitma, küll ei juhtu. Ja see oli ütlemata meeldiv. Peale laskmist oli maru raske oma meeskonnakaaslasi filmida, sest kätes oli sees veel järelvärin laskmise pingest.

Vanalinn

Järgmisena pidin laskma jooksvat siga ning sattusin sinna ajal, kui kohtunikud just lõunale läksid, sõnadega “20 minutes namm-namm”. Vahepeal tuli miski sell, kõpitses raja kallal ja kadus. Tunni pärast olidki kohtunikud tagasi. Sättisin end valmis ja ilmnes, et kõi ei olnud valmis, näiteks rada, mis tõrkuma hakkas. Esimesed 10 minutit ootasin laskmisriietega ja viimased 10 olin kohtuinike laual selili (jah, nad tegid pilti sellest :)), sõnaga vaid teine tund ja rada toimis jälle. Igatahes olin ma juba enne reisi endale sisendanud, et siin pole mitte ühtegi teemat, mille peale erutuda või lasta end rööpast viia - ongi selline maa ja positiivselt aktsepteerides tekkivaid lahendusi ongi väga ok. Laskmine ei tulnud küll kenast välja, kuid järgmise sammuga üllatasime kohalikke küll. Nimelt oli tulemustes pandud Igori (uus meeskonnaliige) tabamuseks tema võistlejanumber - 49 (50 silma oli võimalik seeria maksimum). Kuna ta aga nii palju ei lasknud, siis ei lubanud eestlase uhkus end ka võõra tulemusega ehtida. Pika seletamise peale said ka kohtunikud aru, milles küsimus ning me loodame, et nad meid napakateks ei pidanud (et vabatahtlikult punkte ära andsime). Igatahes oli õhtuks üldarvestuse kolm esimest ja 8 koht Eestlaste käes (Arles, Igor, Tiit - meie veteran, Lilian - meie naislaskur).

Siin tehaksegi ..

Eelmisest reisist mäletasin, et söögikohad täitusid siin riigis kiiresti, seega sättisime end varakult sööma. Tuli välja, et liiga varakult - kell 18 olid enamus söögikohti veel kinni, avamisaeg pidi olema 19 .. . Peale sööki, igatahes, vanalinn - mulle Bergamo väga meeldib. Kena ja vana linnaosa all-linnas ning veelgi vanem ja hästi säilitatud vanalinn mäe peal. See lihtsalt nii mõnusa atmosfääriga koht. Vast meenutab ka Tallinna vanalinna. Pisike üllatus ka, kas siis majanduse korrastamise ja maksukontrolli pärast või muul põhjusel, kuid jäätist ostes tuli kassatsekk alles hoida - muidu ähvardavat meid 300 € trahv.

Teine võistluspäev
Seekord tähendas kella 9:00 start laskmise algust 9:10 ning päev kulges taas meeskonnaga kahe tiiru vahel liikudes ning oodates, et keegi tiiru vett juurde tooks. Minu esimeseks harjutuseks teisel päeval, oli jooksev siga, ei läinud hästi. Pärast selgus, et jäin kokkuvõttes selles neljandaks mõne napi silmaga. Lõuna paiku taas 100 m tiir ja seekord oli pinge hullem, eks aju ja eelmise päeva tulemus ikka segasid laskmist täiega. Mõõtsime võistluspäevil ajaviiteks ka pulssi ja minu tavapärase puhkepulsi 52-55 asemel tagus süda rahulikumatel hetkedel ülalpool 66 taset, enne laskmist üle 75 ja peale laskmist lausa 120 juures. Kuum ja pinge andsid vast oma panuse. Laskmise ajal sulamisega saime mina ja Igor edukalt hakkama, kuid 100 m laskmisega mina seekord mitte. Suutsin seas lasta 8-id ja nulli!!

Peale lasku 9-sse

Päeva lõpuks olin siiski 100 m laskmises esimene (Igor 2.) ning ka kahe lõppenud ala kokkuvõttes olime samas järjestuses. Tiit oli jätkuvalt kolmas ning juhtis veteranide arvestust. Lilian aga oli esimene naiste arvestuses. Kuid meid oli ootamas kolmas päev ja meile üsna võõras harjutus - tumemust (tabamisala ei olnud näha) mägilammas imeväikse punktialaga 200 m kaugusel ning arvestasime, et see võib olla võistluse jaoks määrava tähtsusega. Ahjaa, Igor oli kahe päeva kokkuvõttes kinni pannud liikuva sea võistluse!
Jäime veel tiiru relvi puhastama ja proovilaskmist tegema, kui tulid kohtunikud Liliani juurde ja käskisid end valmis panna - tal olevat teise naisega 50 m seas sama tulemus ja juhendi järgi on ümberlaskmine 100m seisva sea kujule. Mõlemad tüdrukud said siis valmis ja praadisid tunni jagu palavuses ja kerges pinges. Ning siis tulid taas rõõmsa näoga kohtunikud ja teatasid, et Lilianil on üks nabakümme ja seega tema võidab, ümberlaskmine jääb ära.

Teinegi hää

Selle aja peale suutis tiirust ära kaduda Tiidu 200 m testlaskmise märkleht … . Ja mina ei ole maailma rahulikumat inimest ehk Tiitu enne nii vihasena näinud. Igatahes linna turvalisuse huvides arvasime, et sel õhtul talle õlut küll ei või lubada (tõe huvides - ega ta ühelgi päeval ei olnud võtnud ka). Aga Lilian oli endale kindlustanud 2 kulda - nii 50, kui 100 m naiste arvestuses.
Õhtuses söögikohas tuli järgmine üllatus - politsei sulges tänavad, miskid sellid tarisid tänavale vist linoleumi sarnase katte ja panid tehnika kõrvale ja muusika mängima. Esmane arvamus, et filmivad osutus ekslikuks - hoopis teises tänava otsas tehti sama asi ja seni jalutanud inimesed asutusid vahepeal seatud pinnale, tantsisid ja jalutasid edasi. Tuli välja, et terve linn oli kui suur pidu - iga 50 m järel oli midagi uut - lava balletiga, diskor, bänd või hoopis miski müügilett. Äge igatahes. Ehk saab siia teksti külge lühike videolõik.

viimane võistluspäev

Tal tulid mõlemad sead hästi välja

Sel päeval algaski kell 9:00 täpselt kell 9:00, ma küll ei usu, et tegu oli meiesuguste põhjamaalaste mõjuga, aga mine sa tea. Panin oma relva lauale ja läksin püssilukku võtma ning siis kostis midagi hirmsat - mu relv libises mingil imekombel laualt maha.. Paanika - kui relv on grammipealt paika lastud ja saab sellise löögi, siis 200 m peal tähendab see ju kümneid sentimeetreid. Igatahes lootsin parimat ja tegin esimese võistluslasu - napilt aga kindlalt oli see punktialas (väikseim tabamus oli 7) - seejärel sihtimise korrektuur ehk sihtimine natuke umbmääraselt valgesse alasse ja 9, 10, 10, 10 - ehk ikkagi üsna normaalne tulemus. VEDAS! Märgi 10 on vaid 2 cm suurune kogu tabamisala 15 cm ring.

Esimene 200 lammas

Vahelduseks sai lasta siledaraudset - mis muidugi tõrkus ajal, kui mina seda rada pidin kasutama. Ahjaa, selgus, et harjutus vähe eriline oli - 10 m rajal oli nüüd pandud keskele meetrine takistus ja tuli teha duplet laskmist - kummalgi pool vaheseina üks lask. Jooks vasakule, jooks paremale ja oligi seeria.
Teine 200 m seeria. Vahepeal sai optikat korrigeeritud ning püüdsin lasta nii hästi kui sain. Esimese 4 lasuga ei jäänud ma päris rahule ja tegin viienda, ülimalt korraliku, parima, mis minu võimuses. Lasu heli oli veidi erinev ning oh üllatust, ka auk tekkis ringidest tuntavalt allapoole.. Hilisem analüüs jõudis ühele loogilisele järeldusele - sütik pidi olema vigane, sest kõik ülejäänud elemendid olid mitmekordselt kontrollitud ja püssirohigi igal padrunil käsitsi kaalutud. Igatahes on Zenith sütikud nüüdsest out. Ehk, oleks see õnnetu lask olnud kuskilgi ringis, oleksin olnud esimene … oleks, oleks tädil rattad .. sõnaga, ses harjutuses jäin neljandaks.

Paha sütik ...

Tulemused: Tiit - 2. (475 punkti) veteranidest, Lilian 1. (461) naine, Igor minu relvaga, mis talle absoluutselt ei sobinud (kuid ehk sundis keskenduma pinge asemel tehikale seda enam) 2. (506) ja 1. (542) jäi siis mulle. Meeskonnana võitsime Itaaliat ca 100 silmaga. Ahjaa, meie jaoks kõrvallaskmisel ehk siledaraudse seaga jäime meeskondlikult ja pika puuga teiseks ning lisavõistluse Benelli Argo peale võitis Igor.
Lõputseremoonia, auhinnad ja oligi läbi.

Dream team

Ega ma nüüd päeva lõpuks ise ka tea, olen ma Euroopa meister, Itaalia oma või siis maavõistluse võitja :). Aga selle võistluse ma võitsin ning näen seal ka potensiaali areneda ja kasvada. Samas on ka FITASCil võimalus vintrelvalaskmist arendada ja vedada. Mina olen nõus igal juhul panustama ja aitama, kui see vintrelvalaskmist aitab arendada.
Kas ma tahaksin tagasi minna? Igatahes, heale võistlusele tahab iga laskur minna!
Seda isegi peale lõputu pikana tundunud ja seekord juba üsna väsinult vaikses seltskonnas kulgenud tagasiteed.
Arrivederci Itaalia!

tiitel

Tänusõnad ka - Katre ja Mait ning muidugi lahedad reisikaaslased - Lilian, Tiit, Igor!