Kõik algas sellest, kui pagana naabrimees elektrimasinaga hoovi veeres. Oli teine seni olnud paadunud ameeriklaste fänn. Noh sõitis sellisega, mille paaki saab pool bensujaama tühjendada ja pakiruumi pool statoili poest paigutada. Või vähemasti pidid nad perega autos suhtlemiseks telefoni kasutama .. vist.
Igatahes vaatas naabrimees mu pikaks veninud molu ja kukkus kiitma kui hea auto. Tegu siis Elmo rendiauto Leafiga. Kuna mees ka Saaremaa vahet tollega uhas, tundus reklaam ka asine, igatahes ameeriklase remondiajaks ta just seda renditeenust kasutas. Et mitsu pidi olema ratastel koerakuut ja Leaf auto. Noh, pikemal teel pidada vaid veerand tundi laadima, siis 80 prossa sees ja saab sõita nagu muiste. Tartu otsale ühest laadimisest enam kui küll. Oleks see jutt sinnapaika jäänudki, kui poleks mitmeid juhuseid kokku sattunud.
Sattus nii, et peres hetkel üks sõiduk ja tahtsin tolle koju jätta, vaja aga minna Narva energiat jooksma. Sattus ka üks trennikaaslane pärima ja siis tol hetkel selle Elmo ja Leafi mõtte välja ladusin. Nädala kulgedes lisanduski 2 kena jooksuplikat meile juurde ja plaan tehtud. Reede õhtul täpsustasime teekonda. Kodulehe järgi selgus, et enam-vähem täis paagiga Leafi leiab Tammsaarest keskusest (mujal ainult kuudid) ning varuaega sai lisatud veel üle veerand tunni, et rahuliku sõidu ja varuajaga koos kümneks kohale saaks. Minu tavaline Narva ots on ca 2:20.
Varane hommik, rahulikus tempos asjad valmis (nagu alati, jäi ka seekord miskit maha) ja siis pudru kõrvale pilk autode paiknemise kaardile. Keegi oli öösel autodega malet mänginud ja üks sobiv ja pea täis akudega (91%) oli Viru keskusesse kolinud. Tammsaare oma oli aga minema lehvinud. Mida nad teevad öösel nende autodega, peolt koju või uuele peole sõidavad?
Viru, siis viru, masina avamine osutus imelihtsaks - lihtsalt helistad miskil numbril (andke andeks aga enne seda oli vaja ajas aastaid tagasi minna ehk ühendada arvutiga ID kaart (mobiilID vist liiga moodne) ja leping sõlmida) ja uksed avanesidki. Võrreldes lepingu sõlmimisega nagu tänapäev. Oligi päris auto, 5 aasta taguse standardi järgi kõik moodne sees (päris kaaseaegsetel märgituvastused ja reajälgimised jms taoline adaptiivsus juures). Pisike lisatiir linnas, auto rahvast täis ja nina Narva poole. Linnast väljudes tuli esimene ehmatus. Nimelt näitab see ratastel aku sõita jäävaid kilomeetreid. Nüüd näitas, et kilomeetrid läksid kuhugi ära ja meile jäeti 80 km. Mida kuradit käis peast läbi, kuhu see lubatud 160 kadus? Korra katsetasime, mida 110 ala tähendab ja siis veeresime vaikselt 90-ga. Kes koolis füüsikast midagi kuulnud, siis takistus on ruutsõltuvuses kiirusest ning ilma vastava kursuseta võite vaid ette kujutada minu ruutpettumust kiirelt tühjeneva aku pärast.
Meie ruut .. ptüi peatus oli Viitnal. 10 km oleks saanud sõita veel. 22 min pärast (unustage see veerand tundi) oli akus 80%, panime minema. Taas hakkasid võimalikud kilomeetrid silme eest kahanema ja järgmisi laadimispunkte hakkasime planeerima juba peale Rakvere esimest silti. Aseri kandis oli veel 22 km jagu sõiduvõimalusi, me olime kulgenud kenasti 85 km/h ja mina olin paremas servas kõik autod mööda lasknud. Kilomeeter peale Aseri silti oli 22 asemel ees 11. Lasin kiiruse kuhugi 70 juurde, kus tundus vähem kuluvat. Lasin mööda mopeedid, vanainimesed ja jalgratturid. Aku tühjenes sama kiiresti kui mõte ja kui järgmise laadimiseni oli pea 10 km, keeldus üldse sõiduulatuse näitamisest. Tõenäoliselt laadis see konditsioneeriga (ei kasutanud) kondensaator end veidi ka liikumisel maapinnalt või õhu hõõrdumisega aga Kohtla-Järve kaabli otsa me jõudsime.
Adrenaliin on igatahes sportlasele tore asi ja meile seda juba jagus. Leidsime hinge, kes meie stardinumbrid Narvas haaras ning vahetasime autos/bussijaama peldikus jooksuriided selga. Närviliselt lugesime laadija näidult siiski 90% välja ja panime takistiga edasi.Enne Narvat lubas aku meile veel mõnegi varukildi ja seda sai ka kiirendusteks kasutada. Üks möödasõit võttis akust ca 5-8 km. Joonelt Fama keskuse parklasse, kus tuli parkimisjuhendaja meile vajalikust juhtmest eemale juhatada. Kuna meil oli kiire ja tema riigikeelt ei mõistnud, saime vaid veidi agressivse häälega oma kondeka laadima ühendada. Kell oli jube palju, aga jõudsime joosta läbi hügieeniruumi ning stardi ees numbrid saada. Sealt aeti meid ära, et hakata jooksu avama - kogu enam kui poolteist tundi aega, mis varuks oli, oli haihtunud. Igatahes peale stardikoridori aia ületamist sai anti ka stardipauk.
Joosta oli pea-aegu hea, kurk paganas vaid kuivas ning esimene joogipunkt oli võimalikult kaugele, pea poolele Narva-Jõesuu teele, viidud. Järgmised olid õnneks väga hästi ja ilm oli igas punktis endale rohkelt vett kaela kallates täitsa talutav. Võtsin end ühe reisikaaslase järgi ja kulgesin tänu sellele väga heas ja ühtlases tempos. Polegi varem pikka maad nii hästi suutnud kulgeda. Energiat, erinevalt ratastel akupangast, jagus lahedalt ning isegi inimestega suhelda jaksasin. Kuni ühe tõusuni, see oli koht, kus vist enamus kukkus ja mina meie trenni mägedeosasid tänasin. Igatahes sain oma iskliku vast 20 min jagu paremaks ja 1:40st napilt väiksemaks.
Tagasitee ei olnud enam üldse põnev. Lihtsalt sõitsime korralike vanainimeste kombel, püüdsime mopeede mitte segada ja laadisime oma trammi täpselt samades kohtades. Vast 50 km enne linna avastasime, et autol on miski eco mode... kurat, oleks seda teadnud, igatahes süstis selle sisse lülitamine akule veel 20 km otsa ja sai pea-aegu inimeste kiirustega sõita. Näiteks 100-ga 110 alas ... . Aga linnas oli lahe, sest see sarvedeta troll kiirendab päris kenasti ja kui paar autot ka püüdsid kõrval seda võidu teha, tuli neil peagi teha nägu, et neil tegelikult oligi vaja kiirust maha võtta ja üleüldse on nad korralikud inimesed.
12 tundi üks Narvas käik, samas sõidukulu 39 eur, ehk vähem, kui oleks kütusele kulunud. Lisakulud samas täiendavate peatuste näol, ja muidugi hindamatud närvirakud. Ehk, kui Haapsalu või Pärnu ots pooletunnise peatusega tunduvad ok, siis need vast ka Leafi laed. Pikemad otsad sobivad neile, kel aega päevi peatuste vahel olemiseks või tahavad liiklust takistada. Igatahes meil käis autos peast läbi mõte, panna taha aknale silt - andestust, sõidan elektriga ja püüan jõuda laadima... Suured tänud kannatuse eest Kadri, Kristi ja Rauno.
Helistad ja uksed lukus, helistad ja uksed lahti, cool, helistad ja aku t..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar