Jutuke Itaaliast

Itaalia EM2016 ehk kuidas ma Itaalia-Eesti maavõistluse võitsin
Reisikiri või nii

Teadagi, et miski veidrik tahan olla ja see haigus vedas selgi aastal mõtte Itaalia võistlusele, teistmoodi, veidi isegi tiitliga ja puha. Vähemasti väljakutse ja väljaspool kodust konkurentsi - no, et nina liiga püsti ei läheks. Selle aasta treeningutega on olnud nagu veidi kehvasti. Püstoli maht keskmisest väiksem ja püssi oma kuni maini üsna olematu. Isegi jooksude maht eelmisest aastast tagasihoidlikum. Tagasi reisi juurde.
Seekordne seltskond J ja
L ja T. Ise vist ikka ka. Sihiks Rooma lähedal välja kuulutatud võistluspaik. Plaaniks väljasõit ühel esmaspäeval ja "vahemaandumine" teisipäeval kuskil Veneetsia kandis ning lõpuks treening kolmapäeval juba võistluspaigas. No nagu heal plaanil ikka olid ka sellel kotermannid sees. Nu ei saanud Tartust 17 minema ja gps arvutas just minu unepausi ajal parimaks teekonnaks mingi raja läbi valgevene .. No pole me euroopas selle riigiga läbisõidusõbraks saanud. Phuhh. Igatahes 23 h autot, jalutuskäik Veneetsias ja oikuimagus uni ning veel 4 h autot.
Lasketiiru jõudsime lõuna paiku ja no mitte hingelistki. Lihtsalt üks maja ja üks varjualune, isegi laskmiseks sobivat kohta ei paistnud. No esimese leitud maja juurest viis midagi tee ja põlluraja vahepealset kuhugi edasi. Metsavahelt leidsime liikuva märgi tiiru - tagasihoidliku ja laheda ja täitsa tühja.

Veel ilma teeta radu ja leidsime vaid haavlilaskmiseks sobivaid paiku ja üksikute laskude kõla. No siis seiklesime kuhugi põllule ja voila, oligi telk püsti ja keegi lasi. Nagu sealmail kombeks saime enam vähem suheldud, kuigi kohalikel on sõnavaras mitu ingliskeelset sõna. Pealelõunal lubati lasta ka. Tuvastasime, et lähima linna söögikohtades päeval vaid saia antakse ja olime peagi tiirus tagasi. Haarasime esimesest majast märklehed (keegi ei küsnud midagi) ja laskma. No põllupealne tiir oli .... huvitav. Üks plats siledamaks lükatud, puidust põrand ja telk peal. Edasi langes pind ning all orus olid 100 m märgid, edasi tõusis maapind mäkke ja seal üleval olid 200 m märgid. Meiesugustele siledamaistele tundus see maru all ja üleval aga ei miskit. -3 ja +5 kraadi. Ja siis oli miski tuul, et laskmisest päris sotti ei saanud.
No järgmine päev algas sellega, et panime otse liikuva märgi tiiru ja panime raja käima ja harjutama. Mõne tunni pärast tuli keski kodanik atv-l ja kukkus itaalia keeles kurjustama. Me siis naeratasime rõõmsalt ja laiutasime käsi ja ei võtnud suuremat midagi ette. Lõpuks sai kodanik kõik oma emotsioonid välja lasta, rehmas käega ja lubas edasi lasta. No lasime siis ja järsku, keset laskmist jäi märk seisma. Lähima elektrikilbi uks oli kinni vaatasime lihtsalt nõutult - no mis nüüd, et kui jutust ei mõistnud, keerati elekter välja? Aga siis sõitis kamp lõbusaid itaallasi mööda ja teatas, et nüüd on lõuna. Meil kulus see relvi puhastades. No ja lõpuks käisime ja maksime kena summa self-service trenni eest :). Igatahes võistluseelsel õhtul veel järgmise päeva kohta midagi peale 8:00 alguse teada ei olnud. Või no oleks olnud, kui telefon oskaks data leida aga on see kohalike jama või Telia probleem, kuid mitu korda päevas tuli mõne G võrgu saamiseks restart teha (aga selle avastasime laupäeval). Nimelt oli korraldaja fb lehel toodud millalgi välja laskejärjekord...
Esimene võistluspäev
Kuis teised meie võistlejad olid enam-vähem ühes grupis, siis mina pidin nn teises grupis eraldi liikuma. Nõnda me siis pendeldasime ühe autoga kahe tiiru vahel. Päeva kavas nimelt olid pooled laskurid seatud laksma 200 m märke ja teised jooksvat siga vaheldumisi. Mina siis kaugest maast alustasin. Erinevalt eelmise aasta tingimustest oli üle oru laskmine mõistatus. Kui laskekohal tuul puudus ja märkidegi juures lipud sorgus, siis kesk orgu liikusid seletamatud iilid. Seega olid lasud kenasti üksteise kõrval ja sain vaid jõuetult vaadata, kuidas kümne tabamine loteriid meenutas ning üks auk tabamisala kõrvale liikus. Järgmine kord valin teise relva selle distantsi jaoks. Teistel ei läinud ka liikuv märk just kõige paremini. Vahetasime tiire ja emotsioone. Esimene liikuva märgi seeria tuli nats üle kivide kändude - sel aastal veelgi väiksemaks muudetud 10 tabamine nõudis head täpsust ja veidi ka õnne. Õnneks üks tehtud viga ka punktialasse jäi. Lõpetasin päeva esimese poole parima seeriaga - 39 silma. Lõunapaus ja leia toitu ülesanne ning taas tiiru. Ei saanud seegi kord 200 m peal lotoõnne ning üks lask taas kõrvale liikus. Lõpptulemus kuskil rivi esimeses kolmandikus. Lilianil tuli liikuv siga väga kenasti välja (40 punkti) ning teisedki parandasid oma seisu. No tüdruku siga andis mullegi motivatsioonilaksu ja 4*9 ning 7 andis taas (nüüd juba) päeva parima seeria. Lilian oli taas hoos ja lasi 44 silma 200 m peal! Ja oligi päev läbi.
Laupäev
Seisvate siluettide laskmine Itaalia moodi. Mustvalged märgid, harjumuspärasest väiksem tabamisala. Ja suuur närvipinge - no tuli suuri vigu sisse kõigil. Välja arvatud vanameister Tiidul - oma 192 silmaga sai ta kohe päeva liidriks. Isegi minul pääses üks lask lahti..
Teine pool oli keskendumise enese kokkuvõtte pool, 3 tundi tigedat keskendumist kuid siiski mõned vead. 193 silma tõi harjutuse 2. Koha ning kõikide harjutuste summas kindlustas üldvõidu. Kahjuks Lilianil nii hästi ei läinud - 4. Kohalt (!!!!!) üldnimekirjas kukkus 8. - kogu selle seltskonna mõistes oli seegi ülikõva tulemus. Esialgsete tulemuste järgi oli meie meeskond Itaallastest 6 punkti jagu parem. Õhtune kohtunike töö aga võttis meilt 7 silma ja jäime ühe punktiga teiseks. Aga vaieldavates olukordades nii ongi, et me võime arvata ja küsida, kuid kohtunikud peavad tegema otsuse.
Pühapäeval pandi noorte, veteranide, naiste ja üldarvestuse 3 parimat rivvi, et selgitada browningu poolautomaatrelvale uus omanik. Harjutuseks üks seeria seisvaid siluette. Natuke venima läinud algus ja siis pidas kohtunik kõne - 5 min emotsioone. Meile tõlgiti kokkuvõte - 5 minutise laskmisaja jooksul ei tohi laskur oma kohalt liikuda. Järgmine 5 min kõnet ja tõlkeks, et keegi ei tohi laskurite taga liikuda v.a. kohtunikud. Nagu see 13 kohtunikku 12 laskuri taga vähem põrandat kõigutaks :) Närvipinge veidi väiksem, kuid siiski üsna kõva. Nii kõva, et enda jaoks lihtsaimas märgis sai üks viga tehtud - sokus -1. Rebase ja lamba lasin kenasti puhtalt ning kõige raskema märgiga taas higistamist. Esimene lask 8, siis mõni 9 ja 10-d. Kokku 195 silma ja võit!
Autasustamisega läks aega ja taustaks algas päris võimas sadu. Improviseerisime siis "correcte caffe" ehk kohaliku espresso mida parandasime sortsu vanakaga. Ja maitseks veel vanakat eraldi. Ja muidugi Kalevi šokolaadi. Seni omaette olnud seltskond muutus ühtäkki ülimalt elavaks ja algas lõputu fotosessioon, kus kõik kohapeal olnud tahtsid meiega pilte teha ma ei tea mitmes variatsioonis. Igatahes oli ülimalt lõbus ja lahe. Vanakas tõmbas peo käima :).
Autasustamine, Tiit Karp - võitja veteranidest ja mäekõrguselt. Lilian Leetsi ja võitja naiste arvestuses sama mäe jagu. Uus fotosessioon ja oligi aeg alustada tagasiteed.
Kell 3 öösel ja juba teisipäevast ning auto peatus kodumaja ees. Hommikul tööle nagu poleks vahepeal nädalat vahel olnud ning õhtul mõnus jooksutrenn - no peale ülipikka istumist ja puhkenädalat on jooksmine ülimalt lahe!

Aasta 2015 kokkuvõte

Ehk mõni killuke igava pealkirja all

Üks tuttav andis millalgi eeskuju ja kirjutas oma aastast kokkuvõtte – oli see siis eelmisest või üleeelmisest, aga no meelde too hetk jäi ja püüan siis jäljendada. Esmalt kodukeeles ja kui hästi läheb, saab võõrkeelse tõlke ka. 

Ving ja kiun

Et siinkirjutaja piisavalt talumatu tüüp on, teavad vast teist paljud. Aga no ma ise sain targemaks, et mu keha ka kõiki asju ei talu. Aasta alguses arvas too, et eipole tarvis näiteks laktoosi taluda, võinoh saab taluda küll teatud komplikatsioonidega - lugematud tunnid “koosolekuruumis” või sunnitud kehakõverdustega. Sõnaga, laktoos muutus talumatult tüütuks. 

Aasta alguses vist (või oli see eelneva lõpus) palus mu kunagine lauluõpetaja natuke panustada talumatult nõmedaks muutunud elu muutmisse ja lubada oma nime kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel siis. Talusin seda siis kuskil Läänemaa vabameeste nimede turvalises tagakeskosas. Et mitte hakata taluma riigikogulase tööd. Kui valimise õhtu kätte jõudis, ei talunud aga minu isiklikud sapikivid kesikute suurt häältesaaki ning tõstsid viimse poorini läbi uuritud kehas oma tähtsuse esiritta. Elu optimistlikum kiirabiarst oma 150 rõõmsa kiloga laotas kohvri 200 süstiga laiali ja pakkus lahkelt valida telekas jooksvate tulemuste ja sobiva medikamendi vahel.... Järgmine päev lõpetasin sapikivide talumise, küll koos neid ümbritseva siseorganiga. Aga haavad kaunistavad meest :) No järgmine kuu tuli taluda vähest jooksu, või kui päris aus olla, siis ma olingi poole doktorite lubatud ajast tubli. 

Talumise poolaasta lõpetas kevadine kokkulepe minu ametis, kus me omanikega sõbralikult kätt surusime. Seega alates kevadest oli mul talumatult palju vaba aega, mis täitus talumatu kiirusega. Kurat, hakka või talupidajaks ..

Aga sestpeale algas otsimise poolaasta. Esimese hooga olin ise enese jaoks kadunud ja proovisin end leida. Teised otsisid mind ka, kuid erinevad konkursid lõppesid eri leidudega ning ka parim koht, 2. ei aidanud otsinguid lõpetada. Otsingud jätkusid ka allpool toodud teemades ning päädisid EETELis tegevjuhi asendamise ametiga. Seega otsisin organisatsioonile veidi uut hingamist ja ruume ja mida kõike veel. Selgelt ajutise tegevuse kõrval sain otsida metsast loomi (pole enne nii palju end metsast leidnud) ja põnevaid väljakutseid. Avastasin, et enamus neist, kes inimesi otsivad, ei otsi võimalust neile otsingujärgselt midagigi teada anda. Kui mõnel lugejal huvi, kui pikk võib olla protsess, siis üks tegevuste mõttes pikim sisaldas 6 etappi. Enesekiitust ikka ka vahele - 98% sain Tripodi testi järgi oma üldvõimekuse tasemeks. No oli ka lühemaid ja vahepealseid protsesse - kuni välismaale mineku ja enesetutvustuseni välja, kuid peab tõdema, et sobivaid kohti, kuhu end pakkuda on turul üsna vähe, erialaseid lausa ülivähe.  

Aga vahepeal otsisin omale liikumisvahendit ja leidsin pea 20 a vanuse Audi - 4-vedu ja gaasipliit mootoril lisaks. Selle masinaga teineteiseleidmine oli ses mõttes tore, et lisaks suhtelisele mugavusele (päris paljud ka tuttuutena salongist väljuvad neljarattalised on tolle kõrval ikka talumatud autolaadsed), kulus ka liikumiseks üsna vähe €, kuni meie teineteiseotsingud muutusid jahutusvedeliku otsinguteks ning plokikaanetihend tõstis auto maksumuse kahekordseks :). Uuel aastal väljub masin remondikojast korralikult uuendatud mootoriga ning jahutusvedelikku tuleb vast vähem otsida kui gaasi. 

Aga aasta lõpus otsis meie pere peamine sõiduriist omale esimest hooldusaega - 32000 km ja esimene tutikana soetatud auto, mille puhul ma ei saanud hooldusse kaasa anda nimekirja jamadest. Tasuta hooldusele lisaks ometi kord otsitud kvaliteet. Seni on igal hooldusel saanud loetelu muresid kaasa Peugeot 307, järgmine sama mudel, Mazda 5, Renault Scienic, Mazda 6, Mazda 5, Subaru Outback, Opel Insignia... 2. seeria bemm on neist pikalt üle. 

Koera otsisime ka. No kõigepealt otsisime raamatust ja siis peatasime suvalisi koertega jalutavaid inimesi ja otsisime oma rumalatele küsimustele vastuseid. Või kõige enne veel otsisime sisetunnet, kas neljanda ja sabaga lapse võiks koju otsida. Jah, meil on peres nüüd neljas laps – Saksa pintšer. Igavesti lahe semu kel nende ridade kirjutamise ajal murdeiga. Otsib kohta elus ja peres ning treenib meidki. Mind vast kõige vähem, sest no teate, ego värk, minu talumatu enesekindlus ka :). Aga lapsed on õppinud end palju paremini kehtestama ja aru saama, et ninnu-nännuga kihvade vastu ei saa.

Välk ja pauk, märgis auk …

Treenimine pidada heaks treenijaks tegema (võitjaks sünnitakse) ning mul on lootust saada tubliks treenijaks. Et terminites ja tegevustes veidigi lihtsam orienteeruda oleks, panin jutu lõppu kerge selgituse. Eelmisel aastal oli kokku 31 sportlaskmise võistlust (mitmel kahel alal osaledes) ning 12 jahilaskmise võistlust..

Minu laskmisaasta koosneb kahest hooajast ja enesejagamisest alade vahel. Ühe olulise muudatusena viskasin oma programmist ühe ala välja ja osalen vähe teisel juurde. 

Olen juba aastaid maadelnud ühe tõsise probleemiga – nimelt lastes vintrelvast liikuvat märki teeb vasak käsi just lasu ajal totaka jõnksaka ning tulemus läheb rappa. Reaalselt kogu võistlus. Suurimaks näiteks oli 2012 Euroopa MV, kus kogu võistluse peale tegin 2 viga (haavlilaskmises tähendaks see kohta poodiumil) – lasin ühe 9 ja ühe 0 just selle jõnksaka pärast – tulemuseks koht teises kümnes. Läbi aastate olin läbi käinud erinevaid nõustajaid, spetsialiste ja keda kõike veel. Selle aasta järeldus on aga lihtne – jõnksu vältimiseks peavad korras olema 3 komponenti ja vaid ühe probleemid rikuvad tulemuse – tegu on personaalse eripäraga.  Ehk esimene ja suurim segaja oli eelnevatel aastatel haavlilaskmine – selle laskevormi päästmine ja eripärad tekitasid neid jõnkse. Jätsin kevadest haavlilaskmise kõrvale ja oli jõnkse vähem. Samas vähemasti üks jahilaskur on kinnitanud, et haavlilaskmine toob vintrelvalaskmisse minuga sarnased mured. Teine komponent on keskendumine ja psühholoogilised tegevused (aitähh Snezana Stoljarova, kuigi pole kõike ja 100% suutnud teha). Kolmas pool on füüsiline vorm ja vastupidavus – sitkem lihas tõmbleb vähem, suur või nõrk enam. Esimese treeninglahenduse sain Svea Millerilt ja edasine on tulnud juba jooksutrennis Kaupo Tiisläri käe all. 

Aasta esimene pool kulges õhkrelvi lastes ja seda üsna kehval keskpärasel tasemel. Mõni võistlus paremini ja enamasti väheste positiivsete sõnade saatel. 

Kesk suve tuli kutse osaleda Euroopa MV Itaalias – sellest, kuidas Eesti-Itaalia maavõistluseks kujunenud laskmine läks, kirjutasin ühes eelnevas postituses. Vast saame järgmisel aastal ka nii toimetatud, et haavlilaskmisorganisatsioon ei takista kuulilaskurite võistlemist ning kõik osapooled rahul. Pealegi – kui meie praktilisest jahilaskmisest ehk jahist suurema osa moodustab kuulilaskmine, siis sportlikus pooles atraktiivne haavlilaskmine ei pea kogu laskmise arengut üksi dikteerima.

Suvi kulges positiivselt ning üle väga pika aja suutsin jooksva metssea Eesti MV lasta ilma nullita (3 komponendi esimene reaalne tulemus) ja tõusta poodiumile. Kui see 2. komponent ei segaks, oleks .. .  

Sügis tuli peale ja tuli kolida siseruumidesse – algas õhkrelva hooaeg. Esimese hooga ei saanud end ega tulemusi vedama, kuid siis tõstsin järsult treeningmahtu ning päris mitmed nädalapäevad lõppevad siiani 23-01 ajal viimase treeninglasuga. Hullu laskmishuvilise värk noh. Seda kahjuks küll ainult õhupüstoliga, sest kodus liikuvat märki harjutama ei mahu. Allpool teine lisalugu siis õhkrelvade tulemuste tasemest kirjeldus.. Selle aasta liikuva märgi tase on jäänud sinna 505 silma juurde kuid õhupüstol .. selles olukord palju parem. Oma järgmise hullu eesmärgini jõudsin 2015 Eesti Karikavõistlustel – meie tugevamatel oli halb päev ja minul piisavalt hea, et korrata isiklikku rekordit – 572 silma ning I koht! Järgmine suurem mõõduvõtmine on veebruari keskel Eesti MV – aga see on juba järgmine aasta. 

Kokkuvõtteks on olnud tubli enesearengu aasta ning suurimateks saavutusteks õhupüstoli karikavõit, suurest jamast ülesaamine jahilaskmises ning Eesti-Itaalia maavõistluse võit (haavlilaskurite õrrituseks siis Euroopa MV võit ;P). Kokku sai loetud 35 laskmise medalit-karikat.

Järgmise aasta jaoks on kalendrisse lisatud juba 28 võimalikku sportlaskmise võistlust, kümmekond jahilaskmise oma otsivad oma kohta. 

Jooksmine

Kui haige võib üks inimene olla, tuleb peale jõulupühi-rallit koju ja esimene mõte on, et läheks jooksma? Või vaatab, et vaba hommik, teeks kerge 10-15 km? Tagasi jõudes näitab siis kell pea 19 km.. 

2013 kevadel alguse saanud mõte ja vaevalised sörgid, sügisene poolmaraton jõudsid 2014 FB jooksmise treeningrupi ja esimese maratoni (4:22) juurde ning sel aastal jäi üle ainult takka anda ja vilju noppida. Kevade alguse jamad ainult kasvatasid sportlikku viha ja tahtejõudu ning nõnda on areng ja enesetunne olnud super. Või nagu targemad ütlevad, edasi tohib ainult targalt treenida, et mitte suure eufooriaga endale liiga teha. Kui Viljandi järvejooks oli veel paranemise piiril, siis Narva Energiajooks (sellegi kohta siin lugu olemas) tõi kena isikliku rekordi. Suve keskel sai ette võetud südasuve maraton, mis läbi vaeva ja raskuse tõi isikliku rekordi poole tunni võrra alla (3:48). See oli viimane jooks, millele sel aastal järgnes raskem taastumine. Sketchersi poolmaraton õpetas taktikat ja end mitte üle hindama ning tuligi aeg SEB maratoni taas joosta. 3:30!!!!! Treener Kaupo Tiislär aitas kenasti vedada ja no ei olnudki nii raske. Tegelikult ei olnud ka järgnevatel päevadel. Ok, päris 100% taastumine võttis ikka 2 kuud aga eks sel võis ka järgneval treeningul süüd olla . Detsembris sai tehtud selle aasta 3. ja elu 4. maraton – seekord siis pika taktikalise jooksuna, mitte rekordit taga ajades – ehk 5 ringisel rajal 4 ringi 4 tunni tempot ja siis püüda kiiremini viimane ring läbida. Päris plaanitud kiiruseni viimasel ringil ei suutnud end vedada aga kiirem tuli too küll. Ja järgmise päeva enesetunne .. no mõnest kohast veidike kange. 

Aasta lõpus vahetasin pulsikella ja .. nüüd saab oma jooksu kohta nii palju infot (sammude pikkused, keha kerkimise kõrgus jooksu ajal, sammusagedus .. no oli veel asju), et kohe raske end tagasi hoida ja mitte üle mõelda. Ja võib arvata, et Polar ja Garmin arvutavad kalorikulu kuidagi totaalselt erinevalt - Polar pea 2 korda enam (samas suurusjärgus Endomondoga) kui Garmin. Õnneks vaatan ma neid kaloreid vaid statistilisest huvist ja toitumist ei piira. Kui päästerõngas naba ümber härib, siis teen lihtsalt pikemad jooksutiirud :)

Igal juhul olen ma täiega rahul, et sai liitutud FB jooksmise grupiga, et end enamasti 2 korda nädalas ühistreeningule vean ja ka need tüütud, kuid hädavajalikud harjutused soojenduseks ja enese tugevdamiseks ära teen ning lisaks ikka ja jälle, olenemata ilmast end lippamas leian. Vähemasti on meie grupi trennid ka lõbusad ja lõõpimist täis ning sinna mahub toredaid inimesi veel – oleks lahe mõnd lugejat seal peagi lisaks märgata. 

Kokkuvõtteks

Tegelikult oli väga arendav aasta, nii mõneski mõttes raske, lausa vast elu raskeim seni .. aga aasta lõpuks võin ma arvata, et olen jupp maad tugevam nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja füüsiline vorm on vast senise elu parim! Töiselt - no eks peab nüüd maailmale tõestama :), et ma ikka igavesti väärt tüüp olen :P

________________

Minu laskmisalade kirjeldus-ajalugu

Laskmiskaugemate inimeste jaoks püüan taas ka lihtsustatult seletada., milliste aladega möllan Minu põhiline ala on laskmine vintrelvast seisvate ja liikuvate siluettide pihta ning esimeste puhul pean end üheks parimatest. Jahilaskmise kõrval hakkasin tegelema sportlaskmises algul jooksva metssea harjutusega (alates 2004 tehnilisem, raskem ja pikem harjutus, väiksem kaliiber ning väiksem märk),  õhkrelvast liikuva märgiga (2005) ja nüüd vast juba 5 aastat olen lasknud ka õhupüstolit. Sõnaga siis, suve läbi (mai-september) on kordamööda ja vahel korraga jahilaskmise võistlused ning sportlaskmise omad. Talviti (oktoober-aprill) on aga sportlaskmine õhkrelvast. 

Õhkrelva tasemest

Nimelt on sportlaskmises nii, et valdav osa harjutusi koosneb 60-st lasust ehk 600-st maksimumpunktist ning harjutuse raskuse ja märklehtede suurusega püütakse hoida tipptulemusi seal 600 silma lähedal. Seega on nii õhupüstoli kui liikuva märgi väga hea tase suurusjärgus 585 silma. Esimese Eesti rekord 584 ning liikuvas märgis 572.

Kunagi seadsin õhupüstoliga alustades eesmärgiks osta uus relv I järgu laskmisel – kulus aasta ja tuli relv ära tellida. Järgmine eesmärk oli meistrivõistluste finaal – ka sinna jõudsin järgmisel aastal. Järgmine eesmärk oli saada Eestis 3 parema hulka ..