Aasta 2015 kokkuvõte

Ehk mõni killuke igava pealkirja all

Üks tuttav andis millalgi eeskuju ja kirjutas oma aastast kokkuvõtte – oli see siis eelmisest või üleeelmisest, aga no meelde too hetk jäi ja püüan siis jäljendada. Esmalt kodukeeles ja kui hästi läheb, saab võõrkeelse tõlke ka. 

Ving ja kiun

Et siinkirjutaja piisavalt talumatu tüüp on, teavad vast teist paljud. Aga no ma ise sain targemaks, et mu keha ka kõiki asju ei talu. Aasta alguses arvas too, et eipole tarvis näiteks laktoosi taluda, võinoh saab taluda küll teatud komplikatsioonidega - lugematud tunnid “koosolekuruumis” või sunnitud kehakõverdustega. Sõnaga, laktoos muutus talumatult tüütuks. 

Aasta alguses vist (või oli see eelneva lõpus) palus mu kunagine lauluõpetaja natuke panustada talumatult nõmedaks muutunud elu muutmisse ja lubada oma nime kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel siis. Talusin seda siis kuskil Läänemaa vabameeste nimede turvalises tagakeskosas. Et mitte hakata taluma riigikogulase tööd. Kui valimise õhtu kätte jõudis, ei talunud aga minu isiklikud sapikivid kesikute suurt häältesaaki ning tõstsid viimse poorini läbi uuritud kehas oma tähtsuse esiritta. Elu optimistlikum kiirabiarst oma 150 rõõmsa kiloga laotas kohvri 200 süstiga laiali ja pakkus lahkelt valida telekas jooksvate tulemuste ja sobiva medikamendi vahel.... Järgmine päev lõpetasin sapikivide talumise, küll koos neid ümbritseva siseorganiga. Aga haavad kaunistavad meest :) No järgmine kuu tuli taluda vähest jooksu, või kui päris aus olla, siis ma olingi poole doktorite lubatud ajast tubli. 

Talumise poolaasta lõpetas kevadine kokkulepe minu ametis, kus me omanikega sõbralikult kätt surusime. Seega alates kevadest oli mul talumatult palju vaba aega, mis täitus talumatu kiirusega. Kurat, hakka või talupidajaks ..

Aga sestpeale algas otsimise poolaasta. Esimese hooga olin ise enese jaoks kadunud ja proovisin end leida. Teised otsisid mind ka, kuid erinevad konkursid lõppesid eri leidudega ning ka parim koht, 2. ei aidanud otsinguid lõpetada. Otsingud jätkusid ka allpool toodud teemades ning päädisid EETELis tegevjuhi asendamise ametiga. Seega otsisin organisatsioonile veidi uut hingamist ja ruume ja mida kõike veel. Selgelt ajutise tegevuse kõrval sain otsida metsast loomi (pole enne nii palju end metsast leidnud) ja põnevaid väljakutseid. Avastasin, et enamus neist, kes inimesi otsivad, ei otsi võimalust neile otsingujärgselt midagigi teada anda. Kui mõnel lugejal huvi, kui pikk võib olla protsess, siis üks tegevuste mõttes pikim sisaldas 6 etappi. Enesekiitust ikka ka vahele - 98% sain Tripodi testi järgi oma üldvõimekuse tasemeks. No oli ka lühemaid ja vahepealseid protsesse - kuni välismaale mineku ja enesetutvustuseni välja, kuid peab tõdema, et sobivaid kohti, kuhu end pakkuda on turul üsna vähe, erialaseid lausa ülivähe.  

Aga vahepeal otsisin omale liikumisvahendit ja leidsin pea 20 a vanuse Audi - 4-vedu ja gaasipliit mootoril lisaks. Selle masinaga teineteiseleidmine oli ses mõttes tore, et lisaks suhtelisele mugavusele (päris paljud ka tuttuutena salongist väljuvad neljarattalised on tolle kõrval ikka talumatud autolaadsed), kulus ka liikumiseks üsna vähe €, kuni meie teineteiseotsingud muutusid jahutusvedeliku otsinguteks ning plokikaanetihend tõstis auto maksumuse kahekordseks :). Uuel aastal väljub masin remondikojast korralikult uuendatud mootoriga ning jahutusvedelikku tuleb vast vähem otsida kui gaasi. 

Aga aasta lõpus otsis meie pere peamine sõiduriist omale esimest hooldusaega - 32000 km ja esimene tutikana soetatud auto, mille puhul ma ei saanud hooldusse kaasa anda nimekirja jamadest. Tasuta hooldusele lisaks ometi kord otsitud kvaliteet. Seni on igal hooldusel saanud loetelu muresid kaasa Peugeot 307, järgmine sama mudel, Mazda 5, Renault Scienic, Mazda 6, Mazda 5, Subaru Outback, Opel Insignia... 2. seeria bemm on neist pikalt üle. 

Koera otsisime ka. No kõigepealt otsisime raamatust ja siis peatasime suvalisi koertega jalutavaid inimesi ja otsisime oma rumalatele küsimustele vastuseid. Või kõige enne veel otsisime sisetunnet, kas neljanda ja sabaga lapse võiks koju otsida. Jah, meil on peres nüüd neljas laps – Saksa pintšer. Igavesti lahe semu kel nende ridade kirjutamise ajal murdeiga. Otsib kohta elus ja peres ning treenib meidki. Mind vast kõige vähem, sest no teate, ego värk, minu talumatu enesekindlus ka :). Aga lapsed on õppinud end palju paremini kehtestama ja aru saama, et ninnu-nännuga kihvade vastu ei saa.

Välk ja pauk, märgis auk …

Treenimine pidada heaks treenijaks tegema (võitjaks sünnitakse) ning mul on lootust saada tubliks treenijaks. Et terminites ja tegevustes veidigi lihtsam orienteeruda oleks, panin jutu lõppu kerge selgituse. Eelmisel aastal oli kokku 31 sportlaskmise võistlust (mitmel kahel alal osaledes) ning 12 jahilaskmise võistlust..

Minu laskmisaasta koosneb kahest hooajast ja enesejagamisest alade vahel. Ühe olulise muudatusena viskasin oma programmist ühe ala välja ja osalen vähe teisel juurde. 

Olen juba aastaid maadelnud ühe tõsise probleemiga – nimelt lastes vintrelvast liikuvat märki teeb vasak käsi just lasu ajal totaka jõnksaka ning tulemus läheb rappa. Reaalselt kogu võistlus. Suurimaks näiteks oli 2012 Euroopa MV, kus kogu võistluse peale tegin 2 viga (haavlilaskmises tähendaks see kohta poodiumil) – lasin ühe 9 ja ühe 0 just selle jõnksaka pärast – tulemuseks koht teises kümnes. Läbi aastate olin läbi käinud erinevaid nõustajaid, spetsialiste ja keda kõike veel. Selle aasta järeldus on aga lihtne – jõnksu vältimiseks peavad korras olema 3 komponenti ja vaid ühe probleemid rikuvad tulemuse – tegu on personaalse eripäraga.  Ehk esimene ja suurim segaja oli eelnevatel aastatel haavlilaskmine – selle laskevormi päästmine ja eripärad tekitasid neid jõnkse. Jätsin kevadest haavlilaskmise kõrvale ja oli jõnkse vähem. Samas vähemasti üks jahilaskur on kinnitanud, et haavlilaskmine toob vintrelvalaskmisse minuga sarnased mured. Teine komponent on keskendumine ja psühholoogilised tegevused (aitähh Snezana Stoljarova, kuigi pole kõike ja 100% suutnud teha). Kolmas pool on füüsiline vorm ja vastupidavus – sitkem lihas tõmbleb vähem, suur või nõrk enam. Esimese treeninglahenduse sain Svea Millerilt ja edasine on tulnud juba jooksutrennis Kaupo Tiisläri käe all. 

Aasta esimene pool kulges õhkrelvi lastes ja seda üsna kehval keskpärasel tasemel. Mõni võistlus paremini ja enamasti väheste positiivsete sõnade saatel. 

Kesk suve tuli kutse osaleda Euroopa MV Itaalias – sellest, kuidas Eesti-Itaalia maavõistluseks kujunenud laskmine läks, kirjutasin ühes eelnevas postituses. Vast saame järgmisel aastal ka nii toimetatud, et haavlilaskmisorganisatsioon ei takista kuulilaskurite võistlemist ning kõik osapooled rahul. Pealegi – kui meie praktilisest jahilaskmisest ehk jahist suurema osa moodustab kuulilaskmine, siis sportlikus pooles atraktiivne haavlilaskmine ei pea kogu laskmise arengut üksi dikteerima.

Suvi kulges positiivselt ning üle väga pika aja suutsin jooksva metssea Eesti MV lasta ilma nullita (3 komponendi esimene reaalne tulemus) ja tõusta poodiumile. Kui see 2. komponent ei segaks, oleks .. .  

Sügis tuli peale ja tuli kolida siseruumidesse – algas õhkrelva hooaeg. Esimese hooga ei saanud end ega tulemusi vedama, kuid siis tõstsin järsult treeningmahtu ning päris mitmed nädalapäevad lõppevad siiani 23-01 ajal viimase treeninglasuga. Hullu laskmishuvilise värk noh. Seda kahjuks küll ainult õhupüstoliga, sest kodus liikuvat märki harjutama ei mahu. Allpool teine lisalugu siis õhkrelvade tulemuste tasemest kirjeldus.. Selle aasta liikuva märgi tase on jäänud sinna 505 silma juurde kuid õhupüstol .. selles olukord palju parem. Oma järgmise hullu eesmärgini jõudsin 2015 Eesti Karikavõistlustel – meie tugevamatel oli halb päev ja minul piisavalt hea, et korrata isiklikku rekordit – 572 silma ning I koht! Järgmine suurem mõõduvõtmine on veebruari keskel Eesti MV – aga see on juba järgmine aasta. 

Kokkuvõtteks on olnud tubli enesearengu aasta ning suurimateks saavutusteks õhupüstoli karikavõit, suurest jamast ülesaamine jahilaskmises ning Eesti-Itaalia maavõistluse võit (haavlilaskurite õrrituseks siis Euroopa MV võit ;P). Kokku sai loetud 35 laskmise medalit-karikat.

Järgmise aasta jaoks on kalendrisse lisatud juba 28 võimalikku sportlaskmise võistlust, kümmekond jahilaskmise oma otsivad oma kohta. 

Jooksmine

Kui haige võib üks inimene olla, tuleb peale jõulupühi-rallit koju ja esimene mõte on, et läheks jooksma? Või vaatab, et vaba hommik, teeks kerge 10-15 km? Tagasi jõudes näitab siis kell pea 19 km.. 

2013 kevadel alguse saanud mõte ja vaevalised sörgid, sügisene poolmaraton jõudsid 2014 FB jooksmise treeningrupi ja esimese maratoni (4:22) juurde ning sel aastal jäi üle ainult takka anda ja vilju noppida. Kevade alguse jamad ainult kasvatasid sportlikku viha ja tahtejõudu ning nõnda on areng ja enesetunne olnud super. Või nagu targemad ütlevad, edasi tohib ainult targalt treenida, et mitte suure eufooriaga endale liiga teha. Kui Viljandi järvejooks oli veel paranemise piiril, siis Narva Energiajooks (sellegi kohta siin lugu olemas) tõi kena isikliku rekordi. Suve keskel sai ette võetud südasuve maraton, mis läbi vaeva ja raskuse tõi isikliku rekordi poole tunni võrra alla (3:48). See oli viimane jooks, millele sel aastal järgnes raskem taastumine. Sketchersi poolmaraton õpetas taktikat ja end mitte üle hindama ning tuligi aeg SEB maratoni taas joosta. 3:30!!!!! Treener Kaupo Tiislär aitas kenasti vedada ja no ei olnudki nii raske. Tegelikult ei olnud ka järgnevatel päevadel. Ok, päris 100% taastumine võttis ikka 2 kuud aga eks sel võis ka järgneval treeningul süüd olla . Detsembris sai tehtud selle aasta 3. ja elu 4. maraton – seekord siis pika taktikalise jooksuna, mitte rekordit taga ajades – ehk 5 ringisel rajal 4 ringi 4 tunni tempot ja siis püüda kiiremini viimane ring läbida. Päris plaanitud kiiruseni viimasel ringil ei suutnud end vedada aga kiirem tuli too küll. Ja järgmise päeva enesetunne .. no mõnest kohast veidike kange. 

Aasta lõpus vahetasin pulsikella ja .. nüüd saab oma jooksu kohta nii palju infot (sammude pikkused, keha kerkimise kõrgus jooksu ajal, sammusagedus .. no oli veel asju), et kohe raske end tagasi hoida ja mitte üle mõelda. Ja võib arvata, et Polar ja Garmin arvutavad kalorikulu kuidagi totaalselt erinevalt - Polar pea 2 korda enam (samas suurusjärgus Endomondoga) kui Garmin. Õnneks vaatan ma neid kaloreid vaid statistilisest huvist ja toitumist ei piira. Kui päästerõngas naba ümber härib, siis teen lihtsalt pikemad jooksutiirud :)

Igal juhul olen ma täiega rahul, et sai liitutud FB jooksmise grupiga, et end enamasti 2 korda nädalas ühistreeningule vean ja ka need tüütud, kuid hädavajalikud harjutused soojenduseks ja enese tugevdamiseks ära teen ning lisaks ikka ja jälle, olenemata ilmast end lippamas leian. Vähemasti on meie grupi trennid ka lõbusad ja lõõpimist täis ning sinna mahub toredaid inimesi veel – oleks lahe mõnd lugejat seal peagi lisaks märgata. 

Kokkuvõtteks

Tegelikult oli väga arendav aasta, nii mõneski mõttes raske, lausa vast elu raskeim seni .. aga aasta lõpuks võin ma arvata, et olen jupp maad tugevam nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja füüsiline vorm on vast senise elu parim! Töiselt - no eks peab nüüd maailmale tõestama :), et ma ikka igavesti väärt tüüp olen :P

________________

Minu laskmisalade kirjeldus-ajalugu

Laskmiskaugemate inimeste jaoks püüan taas ka lihtsustatult seletada., milliste aladega möllan Minu põhiline ala on laskmine vintrelvast seisvate ja liikuvate siluettide pihta ning esimeste puhul pean end üheks parimatest. Jahilaskmise kõrval hakkasin tegelema sportlaskmises algul jooksva metssea harjutusega (alates 2004 tehnilisem, raskem ja pikem harjutus, väiksem kaliiber ning väiksem märk),  õhkrelvast liikuva märgiga (2005) ja nüüd vast juba 5 aastat olen lasknud ka õhupüstolit. Sõnaga siis, suve läbi (mai-september) on kordamööda ja vahel korraga jahilaskmise võistlused ning sportlaskmise omad. Talviti (oktoober-aprill) on aga sportlaskmine õhkrelvast. 

Õhkrelva tasemest

Nimelt on sportlaskmises nii, et valdav osa harjutusi koosneb 60-st lasust ehk 600-st maksimumpunktist ning harjutuse raskuse ja märklehtede suurusega püütakse hoida tipptulemusi seal 600 silma lähedal. Seega on nii õhupüstoli kui liikuva märgi väga hea tase suurusjärgus 585 silma. Esimese Eesti rekord 584 ning liikuvas märgis 572.

Kunagi seadsin õhupüstoliga alustades eesmärgiks osta uus relv I järgu laskmisel – kulus aasta ja tuli relv ära tellida. Järgmine eesmärk oli meistrivõistluste finaal – ka sinna jõudsin järgmisel aastal. Järgmine eesmärk oli saada Eestis 3 parema hulka ..