Jutuke Itaaliast

Itaalia EM2016 ehk kuidas ma Itaalia-Eesti maavõistluse võitsin
Reisikiri või nii

Teadagi, et miski veidrik tahan olla ja see haigus vedas selgi aastal mõtte Itaalia võistlusele, teistmoodi, veidi isegi tiitliga ja puha. Vähemasti väljakutse ja väljaspool kodust konkurentsi - no, et nina liiga püsti ei läheks. Selle aasta treeningutega on olnud nagu veidi kehvasti. Püstoli maht keskmisest väiksem ja püssi oma kuni maini üsna olematu. Isegi jooksude maht eelmisest aastast tagasihoidlikum. Tagasi reisi juurde.
Seekordne seltskond J ja
L ja T. Ise vist ikka ka. Sihiks Rooma lähedal välja kuulutatud võistluspaik. Plaaniks väljasõit ühel esmaspäeval ja "vahemaandumine" teisipäeval kuskil Veneetsia kandis ning lõpuks treening kolmapäeval juba võistluspaigas. No nagu heal plaanil ikka olid ka sellel kotermannid sees. Nu ei saanud Tartust 17 minema ja gps arvutas just minu unepausi ajal parimaks teekonnaks mingi raja läbi valgevene .. No pole me euroopas selle riigiga läbisõidusõbraks saanud. Phuhh. Igatahes 23 h autot, jalutuskäik Veneetsias ja oikuimagus uni ning veel 4 h autot.
Lasketiiru jõudsime lõuna paiku ja no mitte hingelistki. Lihtsalt üks maja ja üks varjualune, isegi laskmiseks sobivat kohta ei paistnud. No esimese leitud maja juurest viis midagi tee ja põlluraja vahepealset kuhugi edasi. Metsavahelt leidsime liikuva märgi tiiru - tagasihoidliku ja laheda ja täitsa tühja.

Veel ilma teeta radu ja leidsime vaid haavlilaskmiseks sobivaid paiku ja üksikute laskude kõla. No siis seiklesime kuhugi põllule ja voila, oligi telk püsti ja keegi lasi. Nagu sealmail kombeks saime enam vähem suheldud, kuigi kohalikel on sõnavaras mitu ingliskeelset sõna. Pealelõunal lubati lasta ka. Tuvastasime, et lähima linna söögikohtades päeval vaid saia antakse ja olime peagi tiirus tagasi. Haarasime esimesest majast märklehed (keegi ei küsnud midagi) ja laskma. No põllupealne tiir oli .... huvitav. Üks plats siledamaks lükatud, puidust põrand ja telk peal. Edasi langes pind ning all orus olid 100 m märgid, edasi tõusis maapind mäkke ja seal üleval olid 200 m märgid. Meiesugustele siledamaistele tundus see maru all ja üleval aga ei miskit. -3 ja +5 kraadi. Ja siis oli miski tuul, et laskmisest päris sotti ei saanud.
No järgmine päev algas sellega, et panime otse liikuva märgi tiiru ja panime raja käima ja harjutama. Mõne tunni pärast tuli keski kodanik atv-l ja kukkus itaalia keeles kurjustama. Me siis naeratasime rõõmsalt ja laiutasime käsi ja ei võtnud suuremat midagi ette. Lõpuks sai kodanik kõik oma emotsioonid välja lasta, rehmas käega ja lubas edasi lasta. No lasime siis ja järsku, keset laskmist jäi märk seisma. Lähima elektrikilbi uks oli kinni vaatasime lihtsalt nõutult - no mis nüüd, et kui jutust ei mõistnud, keerati elekter välja? Aga siis sõitis kamp lõbusaid itaallasi mööda ja teatas, et nüüd on lõuna. Meil kulus see relvi puhastades. No ja lõpuks käisime ja maksime kena summa self-service trenni eest :). Igatahes võistluseelsel õhtul veel järgmise päeva kohta midagi peale 8:00 alguse teada ei olnud. Või no oleks olnud, kui telefon oskaks data leida aga on see kohalike jama või Telia probleem, kuid mitu korda päevas tuli mõne G võrgu saamiseks restart teha (aga selle avastasime laupäeval). Nimelt oli korraldaja fb lehel toodud millalgi välja laskejärjekord...
Esimene võistluspäev
Kuis teised meie võistlejad olid enam-vähem ühes grupis, siis mina pidin nn teises grupis eraldi liikuma. Nõnda me siis pendeldasime ühe autoga kahe tiiru vahel. Päeva kavas nimelt olid pooled laskurid seatud laksma 200 m märke ja teised jooksvat siga vaheldumisi. Mina siis kaugest maast alustasin. Erinevalt eelmise aasta tingimustest oli üle oru laskmine mõistatus. Kui laskekohal tuul puudus ja märkidegi juures lipud sorgus, siis kesk orgu liikusid seletamatud iilid. Seega olid lasud kenasti üksteise kõrval ja sain vaid jõuetult vaadata, kuidas kümne tabamine loteriid meenutas ning üks auk tabamisala kõrvale liikus. Järgmine kord valin teise relva selle distantsi jaoks. Teistel ei läinud ka liikuv märk just kõige paremini. Vahetasime tiire ja emotsioone. Esimene liikuva märgi seeria tuli nats üle kivide kändude - sel aastal veelgi väiksemaks muudetud 10 tabamine nõudis head täpsust ja veidi ka õnne. Õnneks üks tehtud viga ka punktialasse jäi. Lõpetasin päeva esimese poole parima seeriaga - 39 silma. Lõunapaus ja leia toitu ülesanne ning taas tiiru. Ei saanud seegi kord 200 m peal lotoõnne ning üks lask taas kõrvale liikus. Lõpptulemus kuskil rivi esimeses kolmandikus. Lilianil tuli liikuv siga väga kenasti välja (40 punkti) ning teisedki parandasid oma seisu. No tüdruku siga andis mullegi motivatsioonilaksu ja 4*9 ning 7 andis taas (nüüd juba) päeva parima seeria. Lilian oli taas hoos ja lasi 44 silma 200 m peal! Ja oligi päev läbi.
Laupäev
Seisvate siluettide laskmine Itaalia moodi. Mustvalged märgid, harjumuspärasest väiksem tabamisala. Ja suuur närvipinge - no tuli suuri vigu sisse kõigil. Välja arvatud vanameister Tiidul - oma 192 silmaga sai ta kohe päeva liidriks. Isegi minul pääses üks lask lahti..
Teine pool oli keskendumise enese kokkuvõtte pool, 3 tundi tigedat keskendumist kuid siiski mõned vead. 193 silma tõi harjutuse 2. Koha ning kõikide harjutuste summas kindlustas üldvõidu. Kahjuks Lilianil nii hästi ei läinud - 4. Kohalt (!!!!!) üldnimekirjas kukkus 8. - kogu selle seltskonna mõistes oli seegi ülikõva tulemus. Esialgsete tulemuste järgi oli meie meeskond Itaallastest 6 punkti jagu parem. Õhtune kohtunike töö aga võttis meilt 7 silma ja jäime ühe punktiga teiseks. Aga vaieldavates olukordades nii ongi, et me võime arvata ja küsida, kuid kohtunikud peavad tegema otsuse.
Pühapäeval pandi noorte, veteranide, naiste ja üldarvestuse 3 parimat rivvi, et selgitada browningu poolautomaatrelvale uus omanik. Harjutuseks üks seeria seisvaid siluette. Natuke venima läinud algus ja siis pidas kohtunik kõne - 5 min emotsioone. Meile tõlgiti kokkuvõte - 5 minutise laskmisaja jooksul ei tohi laskur oma kohalt liikuda. Järgmine 5 min kõnet ja tõlkeks, et keegi ei tohi laskurite taga liikuda v.a. kohtunikud. Nagu see 13 kohtunikku 12 laskuri taga vähem põrandat kõigutaks :) Närvipinge veidi väiksem, kuid siiski üsna kõva. Nii kõva, et enda jaoks lihtsaimas märgis sai üks viga tehtud - sokus -1. Rebase ja lamba lasin kenasti puhtalt ning kõige raskema märgiga taas higistamist. Esimene lask 8, siis mõni 9 ja 10-d. Kokku 195 silma ja võit!
Autasustamisega läks aega ja taustaks algas päris võimas sadu. Improviseerisime siis "correcte caffe" ehk kohaliku espresso mida parandasime sortsu vanakaga. Ja maitseks veel vanakat eraldi. Ja muidugi Kalevi šokolaadi. Seni omaette olnud seltskond muutus ühtäkki ülimalt elavaks ja algas lõputu fotosessioon, kus kõik kohapeal olnud tahtsid meiega pilte teha ma ei tea mitmes variatsioonis. Igatahes oli ülimalt lõbus ja lahe. Vanakas tõmbas peo käima :).
Autasustamine, Tiit Karp - võitja veteranidest ja mäekõrguselt. Lilian Leetsi ja võitja naiste arvestuses sama mäe jagu. Uus fotosessioon ja oligi aeg alustada tagasiteed.
Kell 3 öösel ja juba teisipäevast ning auto peatus kodumaja ees. Hommikul tööle nagu poleks vahepeal nädalat vahel olnud ning õhtul mõnus jooksutrenn - no peale ülipikka istumist ja puhkenädalat on jooksmine ülimalt lahe!