Jutuke Itaaliast

Itaalia EM2016 ehk kuidas ma Itaalia-Eesti maavõistluse võitsin
Reisikiri või nii

Teadagi, et miski veidrik tahan olla ja see haigus vedas selgi aastal mõtte Itaalia võistlusele, teistmoodi, veidi isegi tiitliga ja puha. Vähemasti väljakutse ja väljaspool kodust konkurentsi - no, et nina liiga püsti ei läheks. Selle aasta treeningutega on olnud nagu veidi kehvasti. Püstoli maht keskmisest väiksem ja püssi oma kuni maini üsna olematu. Isegi jooksude maht eelmisest aastast tagasihoidlikum. Tagasi reisi juurde.
Seekordne seltskond J ja
L ja T. Ise vist ikka ka. Sihiks Rooma lähedal välja kuulutatud võistluspaik. Plaaniks väljasõit ühel esmaspäeval ja "vahemaandumine" teisipäeval kuskil Veneetsia kandis ning lõpuks treening kolmapäeval juba võistluspaigas. No nagu heal plaanil ikka olid ka sellel kotermannid sees. Nu ei saanud Tartust 17 minema ja gps arvutas just minu unepausi ajal parimaks teekonnaks mingi raja läbi valgevene .. No pole me euroopas selle riigiga läbisõidusõbraks saanud. Phuhh. Igatahes 23 h autot, jalutuskäik Veneetsias ja oikuimagus uni ning veel 4 h autot.
Lasketiiru jõudsime lõuna paiku ja no mitte hingelistki. Lihtsalt üks maja ja üks varjualune, isegi laskmiseks sobivat kohta ei paistnud. No esimese leitud maja juurest viis midagi tee ja põlluraja vahepealset kuhugi edasi. Metsavahelt leidsime liikuva märgi tiiru - tagasihoidliku ja laheda ja täitsa tühja.

Veel ilma teeta radu ja leidsime vaid haavlilaskmiseks sobivaid paiku ja üksikute laskude kõla. No siis seiklesime kuhugi põllule ja voila, oligi telk püsti ja keegi lasi. Nagu sealmail kombeks saime enam vähem suheldud, kuigi kohalikel on sõnavaras mitu ingliskeelset sõna. Pealelõunal lubati lasta ka. Tuvastasime, et lähima linna söögikohtades päeval vaid saia antakse ja olime peagi tiirus tagasi. Haarasime esimesest majast märklehed (keegi ei küsnud midagi) ja laskma. No põllupealne tiir oli .... huvitav. Üks plats siledamaks lükatud, puidust põrand ja telk peal. Edasi langes pind ning all orus olid 100 m märgid, edasi tõusis maapind mäkke ja seal üleval olid 200 m märgid. Meiesugustele siledamaistele tundus see maru all ja üleval aga ei miskit. -3 ja +5 kraadi. Ja siis oli miski tuul, et laskmisest päris sotti ei saanud.
No järgmine päev algas sellega, et panime otse liikuva märgi tiiru ja panime raja käima ja harjutama. Mõne tunni pärast tuli keski kodanik atv-l ja kukkus itaalia keeles kurjustama. Me siis naeratasime rõõmsalt ja laiutasime käsi ja ei võtnud suuremat midagi ette. Lõpuks sai kodanik kõik oma emotsioonid välja lasta, rehmas käega ja lubas edasi lasta. No lasime siis ja järsku, keset laskmist jäi märk seisma. Lähima elektrikilbi uks oli kinni vaatasime lihtsalt nõutult - no mis nüüd, et kui jutust ei mõistnud, keerati elekter välja? Aga siis sõitis kamp lõbusaid itaallasi mööda ja teatas, et nüüd on lõuna. Meil kulus see relvi puhastades. No ja lõpuks käisime ja maksime kena summa self-service trenni eest :). Igatahes võistluseelsel õhtul veel järgmise päeva kohta midagi peale 8:00 alguse teada ei olnud. Või no oleks olnud, kui telefon oskaks data leida aga on see kohalike jama või Telia probleem, kuid mitu korda päevas tuli mõne G võrgu saamiseks restart teha (aga selle avastasime laupäeval). Nimelt oli korraldaja fb lehel toodud millalgi välja laskejärjekord...
Esimene võistluspäev
Kuis teised meie võistlejad olid enam-vähem ühes grupis, siis mina pidin nn teises grupis eraldi liikuma. Nõnda me siis pendeldasime ühe autoga kahe tiiru vahel. Päeva kavas nimelt olid pooled laskurid seatud laksma 200 m märke ja teised jooksvat siga vaheldumisi. Mina siis kaugest maast alustasin. Erinevalt eelmise aasta tingimustest oli üle oru laskmine mõistatus. Kui laskekohal tuul puudus ja märkidegi juures lipud sorgus, siis kesk orgu liikusid seletamatud iilid. Seega olid lasud kenasti üksteise kõrval ja sain vaid jõuetult vaadata, kuidas kümne tabamine loteriid meenutas ning üks auk tabamisala kõrvale liikus. Järgmine kord valin teise relva selle distantsi jaoks. Teistel ei läinud ka liikuv märk just kõige paremini. Vahetasime tiire ja emotsioone. Esimene liikuva märgi seeria tuli nats üle kivide kändude - sel aastal veelgi väiksemaks muudetud 10 tabamine nõudis head täpsust ja veidi ka õnne. Õnneks üks tehtud viga ka punktialasse jäi. Lõpetasin päeva esimese poole parima seeriaga - 39 silma. Lõunapaus ja leia toitu ülesanne ning taas tiiru. Ei saanud seegi kord 200 m peal lotoõnne ning üks lask taas kõrvale liikus. Lõpptulemus kuskil rivi esimeses kolmandikus. Lilianil tuli liikuv siga väga kenasti välja (40 punkti) ning teisedki parandasid oma seisu. No tüdruku siga andis mullegi motivatsioonilaksu ja 4*9 ning 7 andis taas (nüüd juba) päeva parima seeria. Lilian oli taas hoos ja lasi 44 silma 200 m peal! Ja oligi päev läbi.
Laupäev
Seisvate siluettide laskmine Itaalia moodi. Mustvalged märgid, harjumuspärasest väiksem tabamisala. Ja suuur närvipinge - no tuli suuri vigu sisse kõigil. Välja arvatud vanameister Tiidul - oma 192 silmaga sai ta kohe päeva liidriks. Isegi minul pääses üks lask lahti..
Teine pool oli keskendumise enese kokkuvõtte pool, 3 tundi tigedat keskendumist kuid siiski mõned vead. 193 silma tõi harjutuse 2. Koha ning kõikide harjutuste summas kindlustas üldvõidu. Kahjuks Lilianil nii hästi ei läinud - 4. Kohalt (!!!!!) üldnimekirjas kukkus 8. - kogu selle seltskonna mõistes oli seegi ülikõva tulemus. Esialgsete tulemuste järgi oli meie meeskond Itaallastest 6 punkti jagu parem. Õhtune kohtunike töö aga võttis meilt 7 silma ja jäime ühe punktiga teiseks. Aga vaieldavates olukordades nii ongi, et me võime arvata ja küsida, kuid kohtunikud peavad tegema otsuse.
Pühapäeval pandi noorte, veteranide, naiste ja üldarvestuse 3 parimat rivvi, et selgitada browningu poolautomaatrelvale uus omanik. Harjutuseks üks seeria seisvaid siluette. Natuke venima läinud algus ja siis pidas kohtunik kõne - 5 min emotsioone. Meile tõlgiti kokkuvõte - 5 minutise laskmisaja jooksul ei tohi laskur oma kohalt liikuda. Järgmine 5 min kõnet ja tõlkeks, et keegi ei tohi laskurite taga liikuda v.a. kohtunikud. Nagu see 13 kohtunikku 12 laskuri taga vähem põrandat kõigutaks :) Närvipinge veidi väiksem, kuid siiski üsna kõva. Nii kõva, et enda jaoks lihtsaimas märgis sai üks viga tehtud - sokus -1. Rebase ja lamba lasin kenasti puhtalt ning kõige raskema märgiga taas higistamist. Esimene lask 8, siis mõni 9 ja 10-d. Kokku 195 silma ja võit!
Autasustamisega läks aega ja taustaks algas päris võimas sadu. Improviseerisime siis "correcte caffe" ehk kohaliku espresso mida parandasime sortsu vanakaga. Ja maitseks veel vanakat eraldi. Ja muidugi Kalevi šokolaadi. Seni omaette olnud seltskond muutus ühtäkki ülimalt elavaks ja algas lõputu fotosessioon, kus kõik kohapeal olnud tahtsid meiega pilte teha ma ei tea mitmes variatsioonis. Igatahes oli ülimalt lõbus ja lahe. Vanakas tõmbas peo käima :).
Autasustamine, Tiit Karp - võitja veteranidest ja mäekõrguselt. Lilian Leetsi ja võitja naiste arvestuses sama mäe jagu. Uus fotosessioon ja oligi aeg alustada tagasiteed.
Kell 3 öösel ja juba teisipäevast ning auto peatus kodumaja ees. Hommikul tööle nagu poleks vahepeal nädalat vahel olnud ning õhtul mõnus jooksutrenn - no peale ülipikka istumist ja puhkenädalat on jooksmine ülimalt lahe!

Aasta 2015 kokkuvõte

Ehk mõni killuke igava pealkirja all

Üks tuttav andis millalgi eeskuju ja kirjutas oma aastast kokkuvõtte – oli see siis eelmisest või üleeelmisest, aga no meelde too hetk jäi ja püüan siis jäljendada. Esmalt kodukeeles ja kui hästi läheb, saab võõrkeelse tõlke ka. 

Ving ja kiun

Et siinkirjutaja piisavalt talumatu tüüp on, teavad vast teist paljud. Aga no ma ise sain targemaks, et mu keha ka kõiki asju ei talu. Aasta alguses arvas too, et eipole tarvis näiteks laktoosi taluda, võinoh saab taluda küll teatud komplikatsioonidega - lugematud tunnid “koosolekuruumis” või sunnitud kehakõverdustega. Sõnaga, laktoos muutus talumatult tüütuks. 

Aasta alguses vist (või oli see eelneva lõpus) palus mu kunagine lauluõpetaja natuke panustada talumatult nõmedaks muutunud elu muutmisse ja lubada oma nime kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel siis. Talusin seda siis kuskil Läänemaa vabameeste nimede turvalises tagakeskosas. Et mitte hakata taluma riigikogulase tööd. Kui valimise õhtu kätte jõudis, ei talunud aga minu isiklikud sapikivid kesikute suurt häältesaaki ning tõstsid viimse poorini läbi uuritud kehas oma tähtsuse esiritta. Elu optimistlikum kiirabiarst oma 150 rõõmsa kiloga laotas kohvri 200 süstiga laiali ja pakkus lahkelt valida telekas jooksvate tulemuste ja sobiva medikamendi vahel.... Järgmine päev lõpetasin sapikivide talumise, küll koos neid ümbritseva siseorganiga. Aga haavad kaunistavad meest :) No järgmine kuu tuli taluda vähest jooksu, või kui päris aus olla, siis ma olingi poole doktorite lubatud ajast tubli. 

Talumise poolaasta lõpetas kevadine kokkulepe minu ametis, kus me omanikega sõbralikult kätt surusime. Seega alates kevadest oli mul talumatult palju vaba aega, mis täitus talumatu kiirusega. Kurat, hakka või talupidajaks ..

Aga sestpeale algas otsimise poolaasta. Esimese hooga olin ise enese jaoks kadunud ja proovisin end leida. Teised otsisid mind ka, kuid erinevad konkursid lõppesid eri leidudega ning ka parim koht, 2. ei aidanud otsinguid lõpetada. Otsingud jätkusid ka allpool toodud teemades ning päädisid EETELis tegevjuhi asendamise ametiga. Seega otsisin organisatsioonile veidi uut hingamist ja ruume ja mida kõike veel. Selgelt ajutise tegevuse kõrval sain otsida metsast loomi (pole enne nii palju end metsast leidnud) ja põnevaid väljakutseid. Avastasin, et enamus neist, kes inimesi otsivad, ei otsi võimalust neile otsingujärgselt midagigi teada anda. Kui mõnel lugejal huvi, kui pikk võib olla protsess, siis üks tegevuste mõttes pikim sisaldas 6 etappi. Enesekiitust ikka ka vahele - 98% sain Tripodi testi järgi oma üldvõimekuse tasemeks. No oli ka lühemaid ja vahepealseid protsesse - kuni välismaale mineku ja enesetutvustuseni välja, kuid peab tõdema, et sobivaid kohti, kuhu end pakkuda on turul üsna vähe, erialaseid lausa ülivähe.  

Aga vahepeal otsisin omale liikumisvahendit ja leidsin pea 20 a vanuse Audi - 4-vedu ja gaasipliit mootoril lisaks. Selle masinaga teineteiseleidmine oli ses mõttes tore, et lisaks suhtelisele mugavusele (päris paljud ka tuttuutena salongist väljuvad neljarattalised on tolle kõrval ikka talumatud autolaadsed), kulus ka liikumiseks üsna vähe €, kuni meie teineteiseotsingud muutusid jahutusvedeliku otsinguteks ning plokikaanetihend tõstis auto maksumuse kahekordseks :). Uuel aastal väljub masin remondikojast korralikult uuendatud mootoriga ning jahutusvedelikku tuleb vast vähem otsida kui gaasi. 

Aga aasta lõpus otsis meie pere peamine sõiduriist omale esimest hooldusaega - 32000 km ja esimene tutikana soetatud auto, mille puhul ma ei saanud hooldusse kaasa anda nimekirja jamadest. Tasuta hooldusele lisaks ometi kord otsitud kvaliteet. Seni on igal hooldusel saanud loetelu muresid kaasa Peugeot 307, järgmine sama mudel, Mazda 5, Renault Scienic, Mazda 6, Mazda 5, Subaru Outback, Opel Insignia... 2. seeria bemm on neist pikalt üle. 

Koera otsisime ka. No kõigepealt otsisime raamatust ja siis peatasime suvalisi koertega jalutavaid inimesi ja otsisime oma rumalatele küsimustele vastuseid. Või kõige enne veel otsisime sisetunnet, kas neljanda ja sabaga lapse võiks koju otsida. Jah, meil on peres nüüd neljas laps – Saksa pintšer. Igavesti lahe semu kel nende ridade kirjutamise ajal murdeiga. Otsib kohta elus ja peres ning treenib meidki. Mind vast kõige vähem, sest no teate, ego värk, minu talumatu enesekindlus ka :). Aga lapsed on õppinud end palju paremini kehtestama ja aru saama, et ninnu-nännuga kihvade vastu ei saa.

Välk ja pauk, märgis auk …

Treenimine pidada heaks treenijaks tegema (võitjaks sünnitakse) ning mul on lootust saada tubliks treenijaks. Et terminites ja tegevustes veidigi lihtsam orienteeruda oleks, panin jutu lõppu kerge selgituse. Eelmisel aastal oli kokku 31 sportlaskmise võistlust (mitmel kahel alal osaledes) ning 12 jahilaskmise võistlust..

Minu laskmisaasta koosneb kahest hooajast ja enesejagamisest alade vahel. Ühe olulise muudatusena viskasin oma programmist ühe ala välja ja osalen vähe teisel juurde. 

Olen juba aastaid maadelnud ühe tõsise probleemiga – nimelt lastes vintrelvast liikuvat märki teeb vasak käsi just lasu ajal totaka jõnksaka ning tulemus läheb rappa. Reaalselt kogu võistlus. Suurimaks näiteks oli 2012 Euroopa MV, kus kogu võistluse peale tegin 2 viga (haavlilaskmises tähendaks see kohta poodiumil) – lasin ühe 9 ja ühe 0 just selle jõnksaka pärast – tulemuseks koht teises kümnes. Läbi aastate olin läbi käinud erinevaid nõustajaid, spetsialiste ja keda kõike veel. Selle aasta järeldus on aga lihtne – jõnksu vältimiseks peavad korras olema 3 komponenti ja vaid ühe probleemid rikuvad tulemuse – tegu on personaalse eripäraga.  Ehk esimene ja suurim segaja oli eelnevatel aastatel haavlilaskmine – selle laskevormi päästmine ja eripärad tekitasid neid jõnkse. Jätsin kevadest haavlilaskmise kõrvale ja oli jõnkse vähem. Samas vähemasti üks jahilaskur on kinnitanud, et haavlilaskmine toob vintrelvalaskmisse minuga sarnased mured. Teine komponent on keskendumine ja psühholoogilised tegevused (aitähh Snezana Stoljarova, kuigi pole kõike ja 100% suutnud teha). Kolmas pool on füüsiline vorm ja vastupidavus – sitkem lihas tõmbleb vähem, suur või nõrk enam. Esimese treeninglahenduse sain Svea Millerilt ja edasine on tulnud juba jooksutrennis Kaupo Tiisläri käe all. 

Aasta esimene pool kulges õhkrelvi lastes ja seda üsna kehval keskpärasel tasemel. Mõni võistlus paremini ja enamasti väheste positiivsete sõnade saatel. 

Kesk suve tuli kutse osaleda Euroopa MV Itaalias – sellest, kuidas Eesti-Itaalia maavõistluseks kujunenud laskmine läks, kirjutasin ühes eelnevas postituses. Vast saame järgmisel aastal ka nii toimetatud, et haavlilaskmisorganisatsioon ei takista kuulilaskurite võistlemist ning kõik osapooled rahul. Pealegi – kui meie praktilisest jahilaskmisest ehk jahist suurema osa moodustab kuulilaskmine, siis sportlikus pooles atraktiivne haavlilaskmine ei pea kogu laskmise arengut üksi dikteerima.

Suvi kulges positiivselt ning üle väga pika aja suutsin jooksva metssea Eesti MV lasta ilma nullita (3 komponendi esimene reaalne tulemus) ja tõusta poodiumile. Kui see 2. komponent ei segaks, oleks .. .  

Sügis tuli peale ja tuli kolida siseruumidesse – algas õhkrelva hooaeg. Esimese hooga ei saanud end ega tulemusi vedama, kuid siis tõstsin järsult treeningmahtu ning päris mitmed nädalapäevad lõppevad siiani 23-01 ajal viimase treeninglasuga. Hullu laskmishuvilise värk noh. Seda kahjuks küll ainult õhupüstoliga, sest kodus liikuvat märki harjutama ei mahu. Allpool teine lisalugu siis õhkrelvade tulemuste tasemest kirjeldus.. Selle aasta liikuva märgi tase on jäänud sinna 505 silma juurde kuid õhupüstol .. selles olukord palju parem. Oma järgmise hullu eesmärgini jõudsin 2015 Eesti Karikavõistlustel – meie tugevamatel oli halb päev ja minul piisavalt hea, et korrata isiklikku rekordit – 572 silma ning I koht! Järgmine suurem mõõduvõtmine on veebruari keskel Eesti MV – aga see on juba järgmine aasta. 

Kokkuvõtteks on olnud tubli enesearengu aasta ning suurimateks saavutusteks õhupüstoli karikavõit, suurest jamast ülesaamine jahilaskmises ning Eesti-Itaalia maavõistluse võit (haavlilaskurite õrrituseks siis Euroopa MV võit ;P). Kokku sai loetud 35 laskmise medalit-karikat.

Järgmise aasta jaoks on kalendrisse lisatud juba 28 võimalikku sportlaskmise võistlust, kümmekond jahilaskmise oma otsivad oma kohta. 

Jooksmine

Kui haige võib üks inimene olla, tuleb peale jõulupühi-rallit koju ja esimene mõte on, et läheks jooksma? Või vaatab, et vaba hommik, teeks kerge 10-15 km? Tagasi jõudes näitab siis kell pea 19 km.. 

2013 kevadel alguse saanud mõte ja vaevalised sörgid, sügisene poolmaraton jõudsid 2014 FB jooksmise treeningrupi ja esimese maratoni (4:22) juurde ning sel aastal jäi üle ainult takka anda ja vilju noppida. Kevade alguse jamad ainult kasvatasid sportlikku viha ja tahtejõudu ning nõnda on areng ja enesetunne olnud super. Või nagu targemad ütlevad, edasi tohib ainult targalt treenida, et mitte suure eufooriaga endale liiga teha. Kui Viljandi järvejooks oli veel paranemise piiril, siis Narva Energiajooks (sellegi kohta siin lugu olemas) tõi kena isikliku rekordi. Suve keskel sai ette võetud südasuve maraton, mis läbi vaeva ja raskuse tõi isikliku rekordi poole tunni võrra alla (3:48). See oli viimane jooks, millele sel aastal järgnes raskem taastumine. Sketchersi poolmaraton õpetas taktikat ja end mitte üle hindama ning tuligi aeg SEB maratoni taas joosta. 3:30!!!!! Treener Kaupo Tiislär aitas kenasti vedada ja no ei olnudki nii raske. Tegelikult ei olnud ka järgnevatel päevadel. Ok, päris 100% taastumine võttis ikka 2 kuud aga eks sel võis ka järgneval treeningul süüd olla . Detsembris sai tehtud selle aasta 3. ja elu 4. maraton – seekord siis pika taktikalise jooksuna, mitte rekordit taga ajades – ehk 5 ringisel rajal 4 ringi 4 tunni tempot ja siis püüda kiiremini viimane ring läbida. Päris plaanitud kiiruseni viimasel ringil ei suutnud end vedada aga kiirem tuli too küll. Ja järgmise päeva enesetunne .. no mõnest kohast veidike kange. 

Aasta lõpus vahetasin pulsikella ja .. nüüd saab oma jooksu kohta nii palju infot (sammude pikkused, keha kerkimise kõrgus jooksu ajal, sammusagedus .. no oli veel asju), et kohe raske end tagasi hoida ja mitte üle mõelda. Ja võib arvata, et Polar ja Garmin arvutavad kalorikulu kuidagi totaalselt erinevalt - Polar pea 2 korda enam (samas suurusjärgus Endomondoga) kui Garmin. Õnneks vaatan ma neid kaloreid vaid statistilisest huvist ja toitumist ei piira. Kui päästerõngas naba ümber härib, siis teen lihtsalt pikemad jooksutiirud :)

Igal juhul olen ma täiega rahul, et sai liitutud FB jooksmise grupiga, et end enamasti 2 korda nädalas ühistreeningule vean ja ka need tüütud, kuid hädavajalikud harjutused soojenduseks ja enese tugevdamiseks ära teen ning lisaks ikka ja jälle, olenemata ilmast end lippamas leian. Vähemasti on meie grupi trennid ka lõbusad ja lõõpimist täis ning sinna mahub toredaid inimesi veel – oleks lahe mõnd lugejat seal peagi lisaks märgata. 

Kokkuvõtteks

Tegelikult oli väga arendav aasta, nii mõneski mõttes raske, lausa vast elu raskeim seni .. aga aasta lõpuks võin ma arvata, et olen jupp maad tugevam nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja füüsiline vorm on vast senise elu parim! Töiselt - no eks peab nüüd maailmale tõestama :), et ma ikka igavesti väärt tüüp olen :P

________________

Minu laskmisalade kirjeldus-ajalugu

Laskmiskaugemate inimeste jaoks püüan taas ka lihtsustatult seletada., milliste aladega möllan Minu põhiline ala on laskmine vintrelvast seisvate ja liikuvate siluettide pihta ning esimeste puhul pean end üheks parimatest. Jahilaskmise kõrval hakkasin tegelema sportlaskmises algul jooksva metssea harjutusega (alates 2004 tehnilisem, raskem ja pikem harjutus, väiksem kaliiber ning väiksem märk),  õhkrelvast liikuva märgiga (2005) ja nüüd vast juba 5 aastat olen lasknud ka õhupüstolit. Sõnaga siis, suve läbi (mai-september) on kordamööda ja vahel korraga jahilaskmise võistlused ning sportlaskmise omad. Talviti (oktoober-aprill) on aga sportlaskmine õhkrelvast. 

Õhkrelva tasemest

Nimelt on sportlaskmises nii, et valdav osa harjutusi koosneb 60-st lasust ehk 600-st maksimumpunktist ning harjutuse raskuse ja märklehtede suurusega püütakse hoida tipptulemusi seal 600 silma lähedal. Seega on nii õhupüstoli kui liikuva märgi väga hea tase suurusjärgus 585 silma. Esimese Eesti rekord 584 ning liikuvas märgis 572.

Kunagi seadsin õhupüstoliga alustades eesmärgiks osta uus relv I järgu laskmisel – kulus aasta ja tuli relv ära tellida. Järgmine eesmärk oli meistrivõistluste finaal – ka sinna jõudsin järgmisel aastal. Järgmine eesmärk oli saada Eestis 3 parema hulka .. 

Italia, surprise as rifle shooting country

Yes, I’d wait that some other country would be European leader on that field but they appers to be not so active

Competition

This year the whole story started in a bit unexpected way. As some readers may know, there are several shooting organizations in Europe and some of them compete between each other. This year an Italian shooting federation FIDASC happened to organise European Championship in rifle shooting at exactly the same time, as European Championship in Combined Game organised by FITASC. Since FITASC has been in charge of organizing rifle shooting European Championships for Combined Game have been organised. For rifle shooters this means that in addition to rifle they have to shoot also clays and they have no chance to become an european champion in rifle shooting - the best rifle shooter is awarded with Cup. I personally have been fighting for the international competitons for rifle shooters, but all attempts so far have been dead. In principle, it’s the same situation if you would like to compete in running, even if you know in the beginning that you cannot become a Champion on running, and in order to participate in running you are also asked to cycle between you runs. Yes there can be a lot of people, who like it in that way, but I don't. Many rifle shooters think and like it like me - rifle is rifle.

Yes, there are 3 estonian shooters on
the range  advertisement

In case of FITASC European Championships the best shooters are awarded with medal or cup. FIDASC introduced financial prizes in addition to medals - winners of each exercise for example were awarded with €500. FITASC European Championship 2015 in Combined Game was organised in Czech Republic and FIDASC Rifle European Championship in Italy on the first weekend of July. At the end of the day shooters had to choose between two European Championships. As FIDASC challenge seemed higher than Combined Game, enabling to focus only on rifle shooting and offering a chance to become a European Champion, the decision to drive to Italy was taken only a week before the Championship. I started to combine a team for European Championship in Italy. Within a week we succeeded to involve two seniors, one lady and one veteren - the team was completed! 

To be completely honest there was a background story I’d like to share with you. As said before there are many shooting organisations in Europe and some of them are competing with each other. Apparently FIDASC is a member of another shooting organization - FEDECAT, which is competing with FITASC. The latter has been claimed that FEDECAT in copying their disciplines and competitions. Well, they may be right, who knows, but punishing shooters is going far beyound ethical borders - FITASC has announced that shooters particiapting on FEDECAT competiitions would be cancelled their shooters’ licence in FITASC!

The panic department started on Monday - less than 24 hours before leaving to Italy - after we had clearly confirmed, that we are going to FIDASC competition we were threated to loose our licences if we really would participate on that competition. What is an athlete’s fault in this game? Why a shooter cannot choose on which competition he/she wants to go? Why a shooter is punished if he/she chooses higher challenges? Why shooters have to suffer beacuse two organisations are compeitng using unfair methods? Unfortunatly, by the end of these anfair games one team member, a good clay shooter, decided to withdraw - we had to find a new senior within less than 24 hours. Fortunately solutions are normally closer than we expect - we found a new senior to our team, who was able to pack things before midnight and jump into car in the morning. His main argument to join us was to play aginst unfair behaviour aginst shooters. At the same time there was no shooting team representing Estonia in Czech Republic. The whole story seemed weird, especially when the Combined Game team decided not to go to Czech. I really feel sorry for the Estonian Combined team as they couldn’t compete neither was Estonia reporesented on the Combined Game. At the same time I chose freedom to participate on compatition I really wanted to go.

trip story

So, our team was completed just few hours before we planned to start driving. Our new member was left handed and had used to shoot from his left shoulder, but as he didn’t have international weapon license he had to leave his weapon home. Finally he decided to shoot with my rifle, which had special stock for right shoulder - what a brave man! On late Monday evening we even found an extra stock to replace mine during the competition. Also, we found out that it is possible to shoot smooth bore as an extra competition in Italy - we decided to take this chance for having more fun. But for this exercise we needed and extra weapon, which we didn’t have. Our friend helped us with gun and Estonian police with issuing an international parallel weapon license within half an hour - Estonian police is really sufficient! They really understood our problem and were ready to solve it quickly. Probably there are not so many countries, where you can make bank payment during police department was printing our documents. A short weapon test at the shooting range, lunch and good buye, Estonia!

Opening

28 hours of endless jokes, some weird boxes next to road that were sometimes flashing when we passed true ..., the same weird way of highway payment system in Poland when you enter the highway - you pick up note in beginning and pay at the end, but sometimes there was only end of the highway, where you was surprised with payment.

Italy

Arles lost (or what a shoes Lilian has)

Arriving to Italy we took the direction towards shooting range. Each time in this part of Italy I really like the traffic there - not so much overmanaged and drivers can agree without any problem, who fits where. For Northern people it might look as chaos, but in real it is very efficient and friendly. And I like to think that my way of driving fits there well. We arrived just after they locked range, but nevertheless, for guests from far-far away the doors were re-opned and a private tour was provided. As usually in big countries, we used the international communication tool - hands. Our experienecs in international langage skill were improved a lot - we used it every day during the following days - they were talking in Italian and we showed ‘ok’ with hands. English was also used with some people, but mostly to show people that we are also able to talk with voice. Italian people were very nice - they usually agreed, whatever we told them in English, and then they continued whatever was in their minds. Anyway, Italians like to communicate and it doesn't matter whether the other side has any glue they were talking about or not. But we liked it. There was also people talking in english - but we happened to communicate with much more than only english speakers. On our way to hotel I got a phone call from the hotel wodering where we were - they were already waiting for us! According to the address it shoud have been a house, but it rather looked like a bank building, not apartment house. Surprisingly, still, they had apartments and pretty nice ones. Also, they organized parking for us even if they didn't promise anything during the booking. So, it was very nice, good located, fear price and good hosting! I started my evening with local craft beer that was offered just around the corner. And our team started to search for me ..

Training day

Broken boar

Our training plan didn’t match with the real life - the equipment for running boar didn’t work. But we managed to train other specialities, realising once again, that it is extremely hot to shoot when your body melts somewhere during shooting (it was more than +35C). While we were waiting  the running boar to ‘wake up’, we developed nice conversation with referees and by the end of the day we were even asked to became friends in FB. Finally, a bit before opening ceremony the boar was fixed and three of us managed to exercise a bit. Suddenly, 16:45 someone switched off the electricity control panel… because opening ceremony should have been to start at 16:00. Somehow the opening ceremony began exactly as soon we (Estonians) were ready with exercising. Like usually,  important speeches and a ceremony, where both rifle shooting countries - Italy and Estonia - were represented. Indeed, the title ‘… European Championship…’ would have been more worth if there would participate more than two countries, but maybe next year the competition will expand. After all ceremonial words a trick show started. It was nice to watch, so I try to add some clips to competition video. Our fourth team member managed to exercise the boar after ceremony. Probably for cooling down our eagerness to train any kind of targets, we were informed, that this kind of running boar target is not so popular in Italy as well and they are also not good on it. 

Beer, craft beer

After a long training day we had alomost no appetite and we could not understand how local people with such a heat managed to eat. 

Competition day 1

Best boar shooter in Italy

First competition day and my start was at 9:00. So, I was sitting there, heart pumping inside and shooting range officials talking something around. You know, there is +35 degrees outside in the shadow and I wear for this kind of shooting long trousers, long leaves T-shirt, training jacket and shooting vest on the top of it. 9:20 shooting started, 9:30 I could enter to the shooting place and 9:40 I lost my first kilo of weight. During those 20 shots the tension was really high, heart pumped like the hell and hands were vibrating so that it was hard to see my fingers. First 3 targets were without mistakes, but in boar I did two of them. Finally, 198 (out of 200) to small target is really good for me. After coming out from the range I tried to film our shooters, but my shaking hands made holding the camera impossible. After preliminary results were published, it started - every person in the shooting range steped to me, shaked hand and congratulated for the 198 points. Yes, in Estonia people would in best case say “good”, in normal situation there is silence. I liked Italian way more :). For next I had to shoot the running boar, so I went there early. Referees said 20 minutes namm-namm and left the range. Bon appetit, 20 min is not so much, so I waited there. Then someone came, did something with the boar and left. After an hour referees returned and I started. All the same clothes on as described earleir, concentration and … the boar didn’t work as it had to. So, I was waiting for anoher 10 minutes. After looking at the mechanism it was clear that I can wait for a bit more (later it appeared to be another hour…) As my only ask was to wait patiently I laid down on referees table (yes, they did photo from that :). So, after another hour we could start again. Shooting didn’t go so smooth as I expected. Other team members did, what they could, only one result was a bit weird - Igor’s result in running boar was 49, however he knew, he didn’t shoot that. So we went to referees and asked for clarification. At first they didn’t understand what was wrong (remember - international lanaguage - hands), but later, understanding that we were asking to lower the result, were a bit surprised. I don’t know, whether they thought we were idiots or extreamly ownest people. By the end of the day one, 3 first positions in ranking table were occupied by Estonians even with real result of Igor. 

They make it here?

As we were aware that restaurants were becoming full pretty fast, so we went to the city to find a nice restaurant. Apparently it was too early - all eating places were closed before 19.00 .. good surprise. But I got possibilty to taste some new local craft beers and walk in the Bergamo city - I liked Bergamo very much. In an ice-cream shop I was really shocked  - I had to keep the reciepe, otherwise a penalty for 300 euros follows. And I can’t be modest about Bergamo - this is very-very beatiful city with it’s dual old down and good atmosphere. In a lower part of the city there is a mixture of old houses, narrow and wider streets - you can even feel how new architecture blending with old one. Upper part of an old town in Bergamo is as old as Tallinn old town - from 13th - 14th century. Not being a specialist in history, but I still felt the same age of the city - not only in the buildings, but also in the air. If I’d have had more time, I’d enjoy this old part full day with some visits into older building or just drinking coffee or beer in the middle of this. 

Second day of competition

The start was planned at 9am and it started indeed at 9:10am. I started with boar and it didn’t go so well. About lunchtime there was a time window for 100 m range - we enjoyed the melting process under Italian sunshine, which at least me and Igor were extreemly good in. We were measuring our heart rate levels before and after shooting - just for fun. Normally my calm heart rate is around 52-55, but in Italy in the condition of psychological tension and heat the level it was 66, over 75 before shooting and still over 120 after shootiing. The second round of my strongest speciality - standing targets 100 m. Deer - one 9, fox - good, chamois - one 9 again, boar - vibration in the highest possible level - 8, 8, 9, 0, 10. Disaster!!! 

When there was a 9 in the target

By the end of the second day I was leading the competion in shooting of 100 m, Igor was first in 50m boar and second in 100 m. In total Tiit was on the third place and first among veterans. Lilian was first among Ladies competition. We decided to clean our weapons for Sunday’s 200 m shooting and test once again our weapons. During this testing Lilian was announced for reshooting as her result in running boar was equal to Laura - a young Italian lady. According to the rules in case of equal result in any speciality there should be barrage in 100 m of standing boar target. So, two nice ladies were waiting in range, their supporting teams behind them and .. at the moment of the highest tension referees came with Lilian’s target and explained, that as she had bulleye, she won. This way Lilian got her second medal - golds in 100m and 50m running boar. After some testing of smooth bore we left the range. Almost left - until we found that our 200m testing target was lost. I hadn’t seen Tiit being so angry before. He seemed to be the calmest man on the planet… We decided that he has to have some beer immidiatey, otherwise .. :)

We had dinner at a pizza restoraunt near hotel. While waiting for our dinner, some action started on the streets: police closed traffic, some people came and covered some part of the street with carpet or something similar. Then they installed some light and music started… we thought there will be some movie filming, but not. At the same time the same action started on the other end of the street - lights, music, people, who were just walking around, stepped there and started to dance - just like that. Vau. 

After dinner we were walking and discovering, what happened on the streets - this was really cool! Just after another 50 meters there was performed balley, then it was disco time, then some band playing and so on in teh entire city centre. However, even if the best is to see everything like that with your own eyes - I try to add a video here to offer you at least some feeling. 

last day of competition

After first problem

Start at 9am was real on the last day:) When I entered the range and left my rifle on the table to take cartridges happened something, that pumped my pulse to the sky - my rifle felt down on the floor. As my optic was extremely precisely adjusted on the rifle to get holes to the right place, then this kind of falling could result in shifting that. Number 10 in the target has diameter of 2 cm, 7 points (just smallest possible point area) with 15 cm. So, maximum mistake from centre not taking into account shooting mistakes could be 7,5 cm. But this kind of hit can easily have difference about 50 cm on the distance of 200m! I hoped the best. First shot was inside the points, on the top. I calculated my sighting point - correct point was keeping the cross in somewhere in the middle of the white area. But I succeeded 9 and 3 times10! Some smooth bore shooting to relax and new series. This time I was not satisfied with accuracy at first sight - I could see holes through the monitor and I tried do my best in correcting my position for the final shot. But my destiny had new surprises for me - the sound of the shot was different. And hole in the target as well - 20 cm below the rings. As cartridges for 200m were loaded and checked several times, there

And the big problem

could be only one reason why this could happen. And that was the fuze, which should had been faulty. Just a little bit slower ignitation to powder and … shit! At a result I got 4th place in 200m. And if there would be any other place inside the rings, I could have 1st position. Little bit better position …. so, Zenith fuze is forbidden since that moment. 

Pretty soon the final ranking was announced. Tiit - 2nd (475 points) in veterans, Lilian 1st (461) among ladies, Igor with my rifle (which was totally different fom his own rifle) - 2nd (506) and 1st place (542) was left for me. As a team, we had advantage about 100 points before the second rifle shooting country Italy. In fun shooting our team got second place, but this was more for fun. Also there was barrage between the best three in each category for Benelly Argo. I did a weak result - as I counted 192. Somehow there was created a mess about my shot being in wrong target, now I don’t even know myself, maybe I really shot to wrong fox .. but I saw my holes in my camera…Anyway, for fox I got 0 points, but Benelly came to Estonia - Igor took it with 187 points. 

Dream team

Ceremony, prizes and everything was over.

By the end of the day, I don’t know myself whether I’m now European Champion, Italian Champion or winner of Italian-Estonia friendship games. But I won this competition and I see potential for this competition.  And for FITASC there is still possibility to consider rifle shooting - I can help with developing the idea, in case it helps to make rifle shooting as hunting shooting more popular. 

Driving back during endless hours, a lot of silence in car, and Poland in daytime (it is much better to drive there during night as traffic is much more friendly). Competition video is here - please be free to share!

Thats mine!

Arrivederci Italia!

Special thanks to some my support team - Katre and Mait from home and sure for good travel/team companions - Lilian, Igor and Tiit!

Itaalia, üllatuslik vintrelvamaa

"patune" võistlus

Muidugi üllatuslik, põhjamaadest oleks oodanud vintrelvaalade vedamist, Austriast, Tsehhist või Saksamaalt aga nüüd siis Itaalia selle teema liider.
Seekord pean alustama vähe kaugema taustalooga. Nimelt olid selle aasta asjalood niipidi, et Tsehhi FITASCI kombineeritud laskmise EM-ile minek oli õhus kui üsna kulukas reis. Osavõtutasu 210 € ja lisakulud reisile, tagasi saada midagi lootust polnud. Ja justkui üllatus kesk kevadet ilmus teade, et Itaalia jahimeeste laskeorganisatsioon FIDASC korraldab Euroopa Meistrivõistlused vintrelvalaskmises. Ma olin aastaid FITASCIs vaielnud teemal, et nemad ka ainult vintrelvalaskuritele karikavõistlusest vähe kobedamaid tiitleid välja paneks aga mind saadeti viisakate sõnade saatel pikalt. Põhjamaad olid omavahel suheldes justkui julged ideed toetama, aga kui asjaks läks ja miski tähtis nina EI ütles, siis tõmmati munad jalgevahele. Ehk siis jäin selles teemas üksi. Ja nüüd tuleb teine organisatsioon ning pakub just vintrelvalaskmise võistluse välja. Haavlimeestele pakutakse igal aastal EM-e ja MM-e (CSP, Inglise sporting, Sporting ja mida veel) ning vindimehed pidid seni suurima tiitli ehk karika võitmiseks laskma haavlit ehk osalema kombineeritud laskmise võistlusel. Jah paljudele see sobib, kuid minu vintrelvalaskmisele on vähe tihedam taldrikulaskmine üsna hävitavalt mõjunud. Lisaks kõigele oli osalustasu Itaalias kordi väiksem ning ka auhinnalaud suurem.
Jamad algasid siis, kui olin kõva häälega teada andnud, et Tsehhi asemel Itaaliasse lähen. Nimelt on seesama FIDASC ühe suurema organisatsiooni FEDECAT liige. FEDECAT aga olevat kopeerinud FITASCi harjutusi ning seega on need kaks suurt omavahel tülis ning isegi kohtuasi on üleval. Loogiliselt võttes ei tohiks taoline teema ju laskureid segada, eriti veel, kui võistlus alal, mida FITASC ei esinda ega toeta. Igatahes edastati mulle ja minuga koos reisivatele laskuritele suuliselt info, et me jääme ilma oma FITASCi litsentsist ehk ei saa nende võistlustel osaleda. Kuna taoline käitumine on äärmiselt alatu laskurite suhtes, siis annan ka siinkohal sellest ähvardusest teada. Kuid vindilaskurina, vastava ala eest seisjana ei saanud ma ka loobuda. Vähe sellest, nimetatud info ja teated jõudsid minuni siis, kui oli reis planeeritud, majutus ja osalustasud makstud. Kahjuks oli üks meie meeskonnaliige sunnitud selsamal põhjusel pidanud loobuma ning pidime leidma talle loetud tundidega asendaja. Ja asendaja me leidsime, väga hea mehe. Ja eeltoodu  oli üheks põhjuseks, miks ta oli nõus nii kiirelt liituma.

reisilugu
Kuna meeskond sai nõnda kähku ümber komplekteeritud ning Itaalias oli plaanitud lasta ka siledaraudsest relvast siga, tekkis meil uus mure. Esialgu pidime laskma nüüd loobunud teamiliikme relvaga, kuid asendusmehel polnud ühelegi relvale rahvusvahelist relvaluba. Seega sai tema võistlemiseks lubatud minu vintrelv ühe suure agaga - mees laseb vasakust õlast, kuid minu relv on lausa silmnähtavalt paremaõlalise oma. Seega leidsime hilisõhtul mu relvale originaalkaba, et seda võistluse käigus vahetada. Siledaraudseks pidime samuti võtma minu Blaseri kuid .. sellest polnud eales tehtud ühtki sileda kuulipauku. Reisipäeva esimes peatuses ootas meid test, kuidas kuulid Blaserist jooksevad. Tulemus oli hea ja halb korraga - sõltumata tsokkide kombinatsioonist jooksevad mõlemad rauad tuntavalt vasakule ja üks veel veidi alla ka - tihedused on head kuid sest pole kasu, kui liikuval väiksel märgil tuleb teadmata kohta õhku sihtida.
Pidime paluma abi Eesti Politseilt ja siinkohal sügav kummardus neile, eriti Tartu relvalubade osakonnale, sest vahetult enne ärasõitu saime seal vormistada kõik vajalikud dokumendid, parallelrelvaloa ja kanda mahajäänud meeskonnaliikme relva minu relvapassi. Osakonnad kooskõlastasid vajalikud asjad, täitsid dokumendid ja oligi asi korras. Tegelikult on see juba kes teab mitmes kord, kui minul on politsei relvalubade talitusega positiivne kogemus!
Igatahes järgnes nüüd 28 tundi lõputuid nalju, imestamine teeäärsete kastide üle, mis vahel sähvatusega endist märku andsid, südamlik vestlus Poola politseiga (sõnu kulus palju aga mulle tundus, et kodanik ei saanud aru ei inglise ega vene keelest), imestamist Poola kiirteede süsteemi üle (kiirteel alguse piletiputkat iga kord ei olnud, seega ilmusid maksmise putkad keset teed kui üllatused) ning õhtupoolikuks olimegi Itaalias.

Kuhu kurat see Arles kadus

Itaalia
Kõigepealt suundusime tiiruga tutvuma ning kuigi ametlikku treeningaega pidi veel tund olema, olid uksed just lukku saanud. Kuid kaugetele külalistele tehti personaalne ekskursioon. Meie järgnevate päevade suhtlemiskeeleks sai päris tihti kätega vehkimine. Õigemini rääkis teine pool enamasti Itaalia keelt ning meie noogutasime või näitasime kätega ok. Teistpidi oli ka tore, mida iganes me inglise keeles rääkisime, vastaspool oli ikka nõus ja tegi edasi, mida tahtis :) Loomulikult ei olnud olukord lõplikult nii hull - igal pool leidus ka inglise keeles kõnelejaid, kuid me ju sattusime suhtlema kõikide inimestega.
Ka hotell oli igati ok - B&B tüüpi asutus, mis leitud booking.com kaudu ja viimane leidis parema pakkumise kui palju kiidetud AirBnB. Juba teel olles saime kõne, kus uuriti millal jõuame. Aadressi järgi maja otsides tekkis küll kerge segadus, sest väliselt jättis hoone pigem panga kui kortermaja mulje aga oligi nii, et ülemised korrused olid üürikorterid. Kuigi meil majutuses parkimist ei olnud tellitud, organiseeriti seegi meile ära - seega 25€ öö hommikusöögi ja parkimisega Brgamo kesklinnas on täitsa hea diil. Selle ajaga, kui autot parkisin ja kõne koju tegin (ja tagasiteel kohaliku käsitööõlle leidsin), suutis ülejäänud meeskond mind juba kadunuks pidada .. eks väsimusega kerge veidi mööda rääkida. Ja pikk autosõit oli super unerohi.

Treeningpäev
Meie treeningplaan ei pidanud ideaalsel kujul täituma, sest jooksva sea rada oli vähe rikkkis. Trenn oli igas harjutuses kaheosaline - kuidas toime tulla laskmisega ja vältida ärasulamist, sest sooja oli varjus 35 kraadi. Päeva lõpupoole sai searada ka töökorda ning esimese asjana küsisid sealsed kohtunikud, kas nad võivad saada meie facebooki sõpradeks. Lahe. Planeeritud avamine oli 16:00 ehk reaalsuses kamandati meid liikuva märgi tiirust minema 16:45 ja niipea, kui kenasti tseremooniplatsile saime, hakkas see ka pihta.

Hea leid

Nagu ikka, tavapärased kõned ning ilmnes, et esindatud on kaks vintrelvalaskmise suurriiki - Eesti ja Itaalia. Eks nimetus Euroopa MV oleks seda rohkem väärt, kui osalejaid oleks enamatest maadest olnud, kuid üritusel on ju potentsiaali kasvada. Maavõistlusest siis suureks.
Peale avasõnu tehti väike trikilaskmine ja siis sai jätkata pooleli jäänud liikuva märgi trenniga. Nagu ka teada saime, ei ole taoline liikuva märgi laskmine Itaalias nii populaarne, radu on vähe ning seega nad ka ise alal nõrgad. Peale palavat päeva suutsime vaid imestada kohalike söögitraditsioonide üle kuid endil küll erilist nälga ei olnud.

Esimene võistluspäev
Minu start pidi olema kohe kell 9:00 ning see venis vaid mõnikümmend minutit. Selle 35 kraadiga oli 100 m laskmise riietus üsna palav (hea, et ma ISSF-i seisva märgiga ei tegele), igatahes olin juba enne tulejoonele asumist keha keema saanud ning järgneva 20 minutise võistlusseeriaga kaotasin vähemasti kilo kaalust. Igatahes oli taas laskmise ajal pinge täiega laes ning kätevärin kohutav. Ma ei tea kuidas esimesed kolm märki puhtaks jäid ja seakujusse vaid kaks 9-t tuli. Kuna tabamisalad on Eestis kasutatavatest märkidest väiksemad, siis saadud 198 silma oli ikkagi suurepärane tulemus ning selle avaldamise järel tulid vist kõik tiirus olnud kohalikud kätt suruma ja kiitma. Eestis midagi sellist, et tuldaks võõrast inimest niimoodi kiitma, küll ei juhtu. Ja see oli ütlemata meeldiv. Peale laskmist oli maru raske oma meeskonnakaaslasi filmida, sest kätes oli sees veel järelvärin laskmise pingest.

Vanalinn

Järgmisena pidin laskma jooksvat siga ning sattusin sinna ajal, kui kohtunikud just lõunale läksid, sõnadega “20 minutes namm-namm”. Vahepeal tuli miski sell, kõpitses raja kallal ja kadus. Tunni pärast olidki kohtunikud tagasi. Sättisin end valmis ja ilmnes, et kõi ei olnud valmis, näiteks rada, mis tõrkuma hakkas. Esimesed 10 minutit ootasin laskmisriietega ja viimased 10 olin kohtuinike laual selili (jah, nad tegid pilti sellest :)), sõnaga vaid teine tund ja rada toimis jälle. Igatahes olin ma juba enne reisi endale sisendanud, et siin pole mitte ühtegi teemat, mille peale erutuda või lasta end rööpast viia - ongi selline maa ja positiivselt aktsepteerides tekkivaid lahendusi ongi väga ok. Laskmine ei tulnud küll kenast välja, kuid järgmise sammuga üllatasime kohalikke küll. Nimelt oli tulemustes pandud Igori (uus meeskonnaliige) tabamuseks tema võistlejanumber - 49 (50 silma oli võimalik seeria maksimum). Kuna ta aga nii palju ei lasknud, siis ei lubanud eestlase uhkus end ka võõra tulemusega ehtida. Pika seletamise peale said ka kohtunikud aru, milles küsimus ning me loodame, et nad meid napakateks ei pidanud (et vabatahtlikult punkte ära andsime). Igatahes oli õhtuks üldarvestuse kolm esimest ja 8 koht Eestlaste käes (Arles, Igor, Tiit - meie veteran, Lilian - meie naislaskur).

Siin tehaksegi ..

Eelmisest reisist mäletasin, et söögikohad täitusid siin riigis kiiresti, seega sättisime end varakult sööma. Tuli välja, et liiga varakult - kell 18 olid enamus söögikohti veel kinni, avamisaeg pidi olema 19 .. . Peale sööki, igatahes, vanalinn - mulle Bergamo väga meeldib. Kena ja vana linnaosa all-linnas ning veelgi vanem ja hästi säilitatud vanalinn mäe peal. See lihtsalt nii mõnusa atmosfääriga koht. Vast meenutab ka Tallinna vanalinna. Pisike üllatus ka, kas siis majanduse korrastamise ja maksukontrolli pärast või muul põhjusel, kuid jäätist ostes tuli kassatsekk alles hoida - muidu ähvardavat meid 300 € trahv.

Teine võistluspäev
Seekord tähendas kella 9:00 start laskmise algust 9:10 ning päev kulges taas meeskonnaga kahe tiiru vahel liikudes ning oodates, et keegi tiiru vett juurde tooks. Minu esimeseks harjutuseks teisel päeval, oli jooksev siga, ei läinud hästi. Pärast selgus, et jäin kokkuvõttes selles neljandaks mõne napi silmaga. Lõuna paiku taas 100 m tiir ja seekord oli pinge hullem, eks aju ja eelmise päeva tulemus ikka segasid laskmist täiega. Mõõtsime võistluspäevil ajaviiteks ka pulssi ja minu tavapärase puhkepulsi 52-55 asemel tagus süda rahulikumatel hetkedel ülalpool 66 taset, enne laskmist üle 75 ja peale laskmist lausa 120 juures. Kuum ja pinge andsid vast oma panuse. Laskmise ajal sulamisega saime mina ja Igor edukalt hakkama, kuid 100 m laskmisega mina seekord mitte. Suutsin seas lasta 8-id ja nulli!!

Peale lasku 9-sse

Päeva lõpuks olin siiski 100 m laskmises esimene (Igor 2.) ning ka kahe lõppenud ala kokkuvõttes olime samas järjestuses. Tiit oli jätkuvalt kolmas ning juhtis veteranide arvestust. Lilian aga oli esimene naiste arvestuses. Kuid meid oli ootamas kolmas päev ja meile üsna võõras harjutus - tumemust (tabamisala ei olnud näha) mägilammas imeväikse punktialaga 200 m kaugusel ning arvestasime, et see võib olla võistluse jaoks määrava tähtsusega. Ahjaa, Igor oli kahe päeva kokkuvõttes kinni pannud liikuva sea võistluse!
Jäime veel tiiru relvi puhastama ja proovilaskmist tegema, kui tulid kohtunikud Liliani juurde ja käskisid end valmis panna - tal olevat teise naisega 50 m seas sama tulemus ja juhendi järgi on ümberlaskmine 100m seisva sea kujule. Mõlemad tüdrukud said siis valmis ja praadisid tunni jagu palavuses ja kerges pinges. Ning siis tulid taas rõõmsa näoga kohtunikud ja teatasid, et Lilianil on üks nabakümme ja seega tema võidab, ümberlaskmine jääb ära.

Teinegi hää

Selle aja peale suutis tiirust ära kaduda Tiidu 200 m testlaskmise märkleht … . Ja mina ei ole maailma rahulikumat inimest ehk Tiitu enne nii vihasena näinud. Igatahes linna turvalisuse huvides arvasime, et sel õhtul talle õlut küll ei või lubada (tõe huvides - ega ta ühelgi päeval ei olnud võtnud ka). Aga Lilian oli endale kindlustanud 2 kulda - nii 50, kui 100 m naiste arvestuses.
Õhtuses söögikohas tuli järgmine üllatus - politsei sulges tänavad, miskid sellid tarisid tänavale vist linoleumi sarnase katte ja panid tehnika kõrvale ja muusika mängima. Esmane arvamus, et filmivad osutus ekslikuks - hoopis teises tänava otsas tehti sama asi ja seni jalutanud inimesed asutusid vahepeal seatud pinnale, tantsisid ja jalutasid edasi. Tuli välja, et terve linn oli kui suur pidu - iga 50 m järel oli midagi uut - lava balletiga, diskor, bänd või hoopis miski müügilett. Äge igatahes. Ehk saab siia teksti külge lühike videolõik.

viimane võistluspäev

Tal tulid mõlemad sead hästi välja

Sel päeval algaski kell 9:00 täpselt kell 9:00, ma küll ei usu, et tegu oli meiesuguste põhjamaalaste mõjuga, aga mine sa tea. Panin oma relva lauale ja läksin püssilukku võtma ning siis kostis midagi hirmsat - mu relv libises mingil imekombel laualt maha.. Paanika - kui relv on grammipealt paika lastud ja saab sellise löögi, siis 200 m peal tähendab see ju kümneid sentimeetreid. Igatahes lootsin parimat ja tegin esimese võistluslasu - napilt aga kindlalt oli see punktialas (väikseim tabamus oli 7) - seejärel sihtimise korrektuur ehk sihtimine natuke umbmääraselt valgesse alasse ja 9, 10, 10, 10 - ehk ikkagi üsna normaalne tulemus. VEDAS! Märgi 10 on vaid 2 cm suurune kogu tabamisala 15 cm ring.

Esimene 200 lammas

Vahelduseks sai lasta siledaraudset - mis muidugi tõrkus ajal, kui mina seda rada pidin kasutama. Ahjaa, selgus, et harjutus vähe eriline oli - 10 m rajal oli nüüd pandud keskele meetrine takistus ja tuli teha duplet laskmist - kummalgi pool vaheseina üks lask. Jooks vasakule, jooks paremale ja oligi seeria.
Teine 200 m seeria. Vahepeal sai optikat korrigeeritud ning püüdsin lasta nii hästi kui sain. Esimese 4 lasuga ei jäänud ma päris rahule ja tegin viienda, ülimalt korraliku, parima, mis minu võimuses. Lasu heli oli veidi erinev ning oh üllatust, ka auk tekkis ringidest tuntavalt allapoole.. Hilisem analüüs jõudis ühele loogilisele järeldusele - sütik pidi olema vigane, sest kõik ülejäänud elemendid olid mitmekordselt kontrollitud ja püssirohigi igal padrunil käsitsi kaalutud. Igatahes on Zenith sütikud nüüdsest out. Ehk, oleks see õnnetu lask olnud kuskilgi ringis, oleksin olnud esimene … oleks, oleks tädil rattad .. sõnaga, ses harjutuses jäin neljandaks.

Paha sütik ...

Tulemused: Tiit - 2. (475 punkti) veteranidest, Lilian 1. (461) naine, Igor minu relvaga, mis talle absoluutselt ei sobinud (kuid ehk sundis keskenduma pinge asemel tehikale seda enam) 2. (506) ja 1. (542) jäi siis mulle. Meeskonnana võitsime Itaaliat ca 100 silmaga. Ahjaa, meie jaoks kõrvallaskmisel ehk siledaraudse seaga jäime meeskondlikult ja pika puuga teiseks ning lisavõistluse Benelli Argo peale võitis Igor.
Lõputseremoonia, auhinnad ja oligi läbi.

Dream team

Ega ma nüüd päeva lõpuks ise ka tea, olen ma Euroopa meister, Itaalia oma või siis maavõistluse võitja :). Aga selle võistluse ma võitsin ning näen seal ka potensiaali areneda ja kasvada. Samas on ka FITASCil võimalus vintrelvalaskmist arendada ja vedada. Mina olen nõus igal juhul panustama ja aitama, kui see vintrelvalaskmist aitab arendada.
Kas ma tahaksin tagasi minna? Igatahes, heale võistlusele tahab iga laskur minna!
Seda isegi peale lõputu pikana tundunud ja seekord juba üsna väsinult vaikses seltskonnas kulgenud tagasiteed.
Arrivederci Itaalia!

tiitel

Tänusõnad ka - Katre ja Mait ning muidugi lahedad reisikaaslased - Lilian, Tiit, Igor!