Seekordne lugu siis kuulsa tsitaadiga kuulsast siinse maailmanurga filmiklassikast:
"prasnulsa, kips ...".
Tsjort paberi, kui sassis kõik plaanid ühe väikse laksuga. Jonn, kangekaelsus ja mis kõik veel .. ning väike tagasilöök. Kuid nüüd avanesid uued vaated elule, olule ja hakkamasaamisele. Oleme ju vähemasti ajakirjanduses näinud pealkirju, kui keeruline on hakkama saada ratastoolis. Peab mainima, et ega karkudega kah lihtne ole. Kõige keerulisem operatsioon on trepist alla liikumine.
Aga kõiksepealt tänud kesklinna traumapunkti kollektiivile - kiire ja asjalik. Võtsin kaasa sinna "Tarkade Klubi" värske numbri ja sain vaid paari lühikest jutukest jupikaupa oodata. Sõnaga, olin sinna saanud, pidin ka ruumides omal jõul liikudes hakkama saama. Saingi. Registreerimine, 3 minooteaega ja arst - 1,5 minuti pärast olin juba röntgeni poole liipamas. 3-5 min ooteaega ja pildistama... ja kohe arsti poole tagasi. Sain just tagumiku maha, kui ukse vahelt tuli õde minu nimega - liipasin sisse ja kommentaarisin neiule, et kiire teenindus teil siin. See vaatas mind kui rääkivat külmkappi ja kadus kuhugi. Arsti toolini oli vast 3 m - selle jooksul jõudis arst anda teise tuppa juhendi, mis teha vaja ja kui mina tagumiku maha sain kuulsin kiirkirjelduse - kaks luud katki, kips, 10p toetada ei tohi, 18 uus pilt, kips kuuks ajaks, lõplik paranemine 2,5 kuud. Ja uuesti püsti ja ise loivates kõrvaltuppa. Tore! kõhuli, jalga veidi suunati (vist küll vähe, sest nõutud 90 kraadi nurk praegu küll ei paista). Soe kipsiriie ja sidemega kinni, 5 min lamamist ja püksid jalga ning minema. Ahjaa, arst käis ja rääkis veel korra tehnilised asjad üle. Ning siis tuli too õde mind välja aitama. Noh, pükse jalga pannes küsisin talt veel midagi, kuid siis järgnes jälle see "rääkiv külmkapp" pilk. Nujah, eks mul olid ka mõtted veidi ootamatust situatsioonist sassis. Ja kassanäe, paari asja ta oskaski vastata, kui vaid vene keeles pöörduda. Ollalllaaa. Neiu võiks teinekord ise ja kohe noka lahti teha ja vabandada, et ta mõnda keelt ei mõista. Jäägu see tema mureks ja järgmistele hoiatuseks. Igal juhul oli minu aega kulunud napp pooltunnike, lisaks jupike kipsipuru ja marlit ning kaks elektroonilist pilti. Ülejäänud raha jäi haigekassal teistele ning mina vähemasti kiire teenindusega pea-aegu rahul. Oleks küll tahtnud kohe ratastooli ja abistavat õde aga rasked ajad ja sai ju täitsa edukalt ilma hakkama :)
Hea, et on olemas abistavaid inimesi - karke sai laenata kuskilt peterburi teelt ja ainult kella kuueni - mida paganat moodi sõpradeta ja üksi elavad inimesed hakkama peaksid saama? Minul igatahes vedas ja varsti olin otsaga hoopis elustiilikeskuses - eesmärgiks kerge eine ja seejärel "Evita". Nokia saali pääsemine aga tekitas küsimusi. Ei ole võimalik, et sissepääsuks polegi lifti. Pole mõeldudki. Aga kui Edgar ratastooli jääb, kas siis hakatakse ka suurt juhti läbi nurgataguste ja poole parkla veeretama?
Aga tänu jonnile pileteid kasutada ja kohapealsetele lahketele teenindajatele sai ka see seiklus positiivselt läbi.
Ja laupäeval oli okupatsioonimuuseumis väga lahe kontsert. Jäääär ja öö on öö. Väga hea ja ehe ja mõnus. Minusugused vist reeglina eelistakski selliseid kontserte tükkis oma ehedusele Evita sarnastele, viimse puuksuni lihvitud etendustele. Kui ikka esindaja täiest südamest oma ees lehte vaadates ütleb, et mitte muhvigi ei näe .. Üks asi oli tol kontserdil veel väga lahe, kuid sellest vot ei kirjuta :)
Sassi läinud plaanidest - ma vist ikka püüan järgmistele võistlustele end rihtida, hoolimata sest segavast tegurist. SEST MA TAHAN!
Päikest kõigile!
esmaspäev, 30. november 2009
teisipäev, 24. november 2009
mõttetuid mõtteid elust enesest
on mõtted, et pagana ajakirjanikud, kes mitte mütsigi eip jaga näiteks. Seesamune pühapäeval kuulatud r2 ja olukorrast riigis siis - et järjekordselt tundusid ajakirjanikuhärrad oma maailma kapseldunud olevat. Ok, muidugi nad jagavad rohkem kui mina väga paljudest asjadest. Kuid nii palju ja lihtsaid asju, mille juures tekib küsimus, et HÄRRAD, tulge maale ja vaadake elu, sedasama, mis meite ümber siin keerleb, seesama, mille järgi asjad toimivad. OK, sotsid eesotsas Nestoriga peaks ka kutsuma vaatama, kust pagan tema palk tuleb ja E ja juugend on omaette sõltumatu süsteem niikuinii. Tagasi nende juurde, kelle tekste meile trükitud kujul näidatakse. Aga, mis juhtuks, kui ajakirjanikel oleks kohustus iga 5 või 10 a tagant 1 a reaalset tööd teha? Ses mõttes, et üks aasta riigiametnikuna ja järgmine kord jälle eraettevõtjana jne. See pagana pidev halvustamine ja kritiseerimine püüdmatagi asja tausta lõpuni näha on ju veidi kurb. Ehk siis nähtaks asju rohkem ja paremini ja hoopis muus valguses.
Aga sama häda on ju paljudel aladel. Ostjad pole olnud müüjad ja ametnikud kliendid jne. Ja kõigil üksteist lihtne võtta oma positsioon saamatagi aru vastupidisest. Kellelgi hääl inimesel oli ju idee, et ei tohiks lasta inimesel ühel kohal rohkem järjest töötada kui 5-7 a. Jah, on üks teatud inimtüüp, kellele seesama 1 koht ja sama töö tööpõlve algusest lõpuni väga vajalik - aga sel juhul on need tööd ühed vähestest, mille vastava loa saab anda. Ja mitte sellised vastaspositsioonidega tööd, kus ka teiste maailma peab nägema ja mõistma.
Muidugi, asi üks veel selle maailma mõistmisega - meil veel palju inimesi, kes hoopis omamoodi asju mõistavada, mina kuulen neid vox populi saatest (Kuku siis). Aga neile võib ju andeks anda, nad eip püüa olla arvamuste liidrid vaid kasutavad õndsat võimalust raadios sõna võtta. Kahjuks eip ole alati naljakas, vahel lausa kurb. Aga see selleks.
Viimasel ajal veel üks hoopis teine teema tahtmas pead vaevata. Et, mis pagan on meie elu eesmärk, kus pagana kohas me just näiteks 80 aastaselt tahame olla. Mida teinud ja mida tundnud ja mida plaanimas. Ja sellest lähtuvalt seaks uuesti oma näiteks 60 ja 40 numbri vahe-eesmärgid. Mida selleks hetkeks tundmas ja plaanimas. Uhh, kõlab ju tobedalt - plaanides elu ja seades vahetähtaegu. Eivõiolla. Ehk ei võigi, vähemasti mitte samal viisil kui seda projekti juhtides. Eesmärk, milestoned ja taskid. Noeisaanii. Seega kuidagi teisiti, hoopis üldisemalt, hoopis rohkem tunnete ja tahtmiste keskselt. Veidi ettevaatavalt ja tagasi kahetsuseta vaatamist võimaldavalt, äkki näiteks tunnete, emotsioonide ja elamuste keskselt? Kellest lähtudes tahaks ise tagasi vaadates mõelda JESSS? Klassikaline mõte on ju seada keegi teine või teised hoopis esiplaanile, teha oma tegusid ja plaane teistest lähtudes, kuid kas see on ka õige? Või, kas endast lähtumine on õige? Mis siis on õige? Kust pagana kohast leida see tasakaal? Iga pisemgi tegevus muudab ju kellegi elu veel. Olgu selleks misiganes. Kuid siiski, seaks seekord ikka enda järgi vähemasti eesmärgid ja siis mõtleks uuesti, vaadates neid vahe-etappe.
Ja mida teie 60-selt tahaks? Eesmärgid ja saavutused? Õllekraan toruga otse Sakust võib ju ka eesmärk olla ...
Aga sama häda on ju paljudel aladel. Ostjad pole olnud müüjad ja ametnikud kliendid jne. Ja kõigil üksteist lihtne võtta oma positsioon saamatagi aru vastupidisest. Kellelgi hääl inimesel oli ju idee, et ei tohiks lasta inimesel ühel kohal rohkem järjest töötada kui 5-7 a. Jah, on üks teatud inimtüüp, kellele seesama 1 koht ja sama töö tööpõlve algusest lõpuni väga vajalik - aga sel juhul on need tööd ühed vähestest, mille vastava loa saab anda. Ja mitte sellised vastaspositsioonidega tööd, kus ka teiste maailma peab nägema ja mõistma.
Muidugi, asi üks veel selle maailma mõistmisega - meil veel palju inimesi, kes hoopis omamoodi asju mõistavada, mina kuulen neid vox populi saatest (Kuku siis). Aga neile võib ju andeks anda, nad eip püüa olla arvamuste liidrid vaid kasutavad õndsat võimalust raadios sõna võtta. Kahjuks eip ole alati naljakas, vahel lausa kurb. Aga see selleks.
Viimasel ajal veel üks hoopis teine teema tahtmas pead vaevata. Et, mis pagan on meie elu eesmärk, kus pagana kohas me just näiteks 80 aastaselt tahame olla. Mida teinud ja mida tundnud ja mida plaanimas. Ja sellest lähtuvalt seaks uuesti oma näiteks 60 ja 40 numbri vahe-eesmärgid. Mida selleks hetkeks tundmas ja plaanimas. Uhh, kõlab ju tobedalt - plaanides elu ja seades vahetähtaegu. Eivõiolla. Ehk ei võigi, vähemasti mitte samal viisil kui seda projekti juhtides. Eesmärk, milestoned ja taskid. Noeisaanii. Seega kuidagi teisiti, hoopis üldisemalt, hoopis rohkem tunnete ja tahtmiste keskselt. Veidi ettevaatavalt ja tagasi kahetsuseta vaatamist võimaldavalt, äkki näiteks tunnete, emotsioonide ja elamuste keskselt? Kellest lähtudes tahaks ise tagasi vaadates mõelda JESSS? Klassikaline mõte on ju seada keegi teine või teised hoopis esiplaanile, teha oma tegusid ja plaane teistest lähtudes, kuid kas see on ka õige? Või, kas endast lähtumine on õige? Mis siis on õige? Kust pagana kohast leida see tasakaal? Iga pisemgi tegevus muudab ju kellegi elu veel. Olgu selleks misiganes. Kuid siiski, seaks seekord ikka enda järgi vähemasti eesmärgid ja siis mõtleks uuesti, vaadates neid vahe-etappe.
Ja mida teie 60-selt tahaks? Eesmärgid ja saavutused? Õllekraan toruga otse Sakust võib ju ka eesmärk olla ...
reede, 13. november 2009
Ari paev
Juhtus siuke kena lugu, et sveedbänk pakkus mulle võimaluse saada "tasuta" "Äripäeva" - kohe kaks nädalat jutti. Egamuidugi, vahelduseks tore mõte. Käis teine, hommikune lugemismaht tähemärkide järgi kasvas ja .. miski kiuksuga maitse peas. Aga teisel nädalal saabuski "tasumise" tund. Noh helistas üks tädi ja küsis kuidas meeldib. Ausalt ja sirgelt vastasin, et vähe kollane või nii. Vastuseks saabus väide, et pole ja see mineviku udune väide. Ok, kahjuks jäi jutt sel hetkel pooleli, kuna miski tellitud pakk just siis pidi väravasse jõudma. Ja uuel jutuhetkel oli see teema kõrvale jäänud. Kuidagi andsin vist nõusoleku, etok, tellime siis ja vähemasti miskit lugemist kuid nii tolle kui ka järgmise päeva leht sundisid mõistuse koju.
Lugedes täna üle hulga aja uuesti "Äripäeva" minu veendumused kinnistusid. Aga põhjendused siis, selgelt ja avalikult:
Tabloid on ajakirjanduses miski suhteliselt hästi kirjeldatud välja-andeliik, eristub ta nii sisu kui ka just välimuse osas nn. kvaliteetajakirjandusest. Aga kuis siis. Pildid, pealkirjad, pildi ja pealkirja suhted, teema kajastamine pealkirjas. Seega, sisule keskenduval ajakirjandusel ei ole põhjust või vajadust katta terveid lehekülgi suurte piltidega. Kollaseks muutumiseks ei pea näitama laibapilte ja vägivalda. Piisab piltidele ja pealkirjadele suure rõhu panemisest, piisab ka teistel "huvitavadel" teemadel kirjutamisest. Helistanud müügispetsialistile teadmiseks, et kaks aastat tagasi sai ülikoolis meedialoengus sedasama ärilehte kõrvutatud muu maailma ehedate tabloididega. Erinesid piltide sisud ja ... keel.
Aga einomismavirisen. Mida teeks või ootaks ise?
Võtame selle erakondade rahastamise teema. Ausõna, kõriauguni on aga siiski.
Õhtuleht võiks kajastada teemasid, kes mida ütles ja mainis, kes keda toetas ning kellel millest parem hakkas. Vahelduseks veel, kes kellega selle käigus väidetavalt üle sünduse piiri läks. A'la ühe nõunik ülemusega ja selle pärast või mida iganes - skandaali nimel.
Postimees ja Päevaleht sobiksid sinna kuivemasse lahtrisse - need ja need skeemid on seotud ja need salgavad. Kõrvalkommentaarid teemadel, kes millist kasu võib-võis saada ja kuidas sellised diilid toimivad. Kui Õhtulehele sobib teemast kirjutada nii palju kui tuleb - jupikaupa fakte-väiteid tuues, siis päevalehed jääksid sinna mõnede kogumikväljavõtete juurde. Koos sisu, tõestuse ja analüüsiga. Aga mida siis ärilehed saaksid kajastada? Aga siit jäi ju ikka veel üle materjali kilode kaupa. Antud näite põhjal annab analüüsida seda, millised on ettevõtetele võimalikud kasud, kas kasud on otsesed või kaudsed (kaks nädalat järjest jahuda, et keegi saab selle deali eest vastu kommi on ju lihtsalt lame). Millised on ettevõtete huvid üldiselt erakondade toetamisel ja kas leiduks meetodeid, mis oleksid tänasest mõistlikumad? Kuulge, läbi selle pagana eraisiku triangli on iga toetus ju tegelikult üüratult kallis. Ja läbi reklaamibüroo üsnagi soodne. Ettevõtjad ju eip saagi olla oma raha peale vihased. Ja "Äripäev" ei saa kaks nädalat analüüsi asemel pori loopida. Ahjaa, veel enne seda tõelise tabloidi kombel saabuvale laadungile eelreklaami teha - küll me teile reedel alles näitame.
Tahtmata teisi artikliseeriaid analüüsida (maadevahetuse teema kajastus kasvõi), on peas kujunenud arvamus, et jah, KOLLANE!
Ehk nagu Vallo Toomet (vist tema) mainis, meil ei ole kvaliteetset majandusajakirjandust. Kahjuks. Ja kallutatus on hoopis teine teema.
Lugedes täna üle hulga aja uuesti "Äripäeva" minu veendumused kinnistusid. Aga põhjendused siis, selgelt ja avalikult:
Tabloid on ajakirjanduses miski suhteliselt hästi kirjeldatud välja-andeliik, eristub ta nii sisu kui ka just välimuse osas nn. kvaliteetajakirjandusest. Aga kuis siis. Pildid, pealkirjad, pildi ja pealkirja suhted, teema kajastamine pealkirjas. Seega, sisule keskenduval ajakirjandusel ei ole põhjust või vajadust katta terveid lehekülgi suurte piltidega. Kollaseks muutumiseks ei pea näitama laibapilte ja vägivalda. Piisab piltidele ja pealkirjadele suure rõhu panemisest, piisab ka teistel "huvitavadel" teemadel kirjutamisest. Helistanud müügispetsialistile teadmiseks, et kaks aastat tagasi sai ülikoolis meedialoengus sedasama ärilehte kõrvutatud muu maailma ehedate tabloididega. Erinesid piltide sisud ja ... keel.
Aga einomismavirisen. Mida teeks või ootaks ise?
Võtame selle erakondade rahastamise teema. Ausõna, kõriauguni on aga siiski.
Õhtuleht võiks kajastada teemasid, kes mida ütles ja mainis, kes keda toetas ning kellel millest parem hakkas. Vahelduseks veel, kes kellega selle käigus väidetavalt üle sünduse piiri läks. A'la ühe nõunik ülemusega ja selle pärast või mida iganes - skandaali nimel.
Postimees ja Päevaleht sobiksid sinna kuivemasse lahtrisse - need ja need skeemid on seotud ja need salgavad. Kõrvalkommentaarid teemadel, kes millist kasu võib-võis saada ja kuidas sellised diilid toimivad. Kui Õhtulehele sobib teemast kirjutada nii palju kui tuleb - jupikaupa fakte-väiteid tuues, siis päevalehed jääksid sinna mõnede kogumikväljavõtete juurde. Koos sisu, tõestuse ja analüüsiga. Aga mida siis ärilehed saaksid kajastada? Aga siit jäi ju ikka veel üle materjali kilode kaupa. Antud näite põhjal annab analüüsida seda, millised on ettevõtetele võimalikud kasud, kas kasud on otsesed või kaudsed (kaks nädalat järjest jahuda, et keegi saab selle deali eest vastu kommi on ju lihtsalt lame). Millised on ettevõtete huvid üldiselt erakondade toetamisel ja kas leiduks meetodeid, mis oleksid tänasest mõistlikumad? Kuulge, läbi selle pagana eraisiku triangli on iga toetus ju tegelikult üüratult kallis. Ja läbi reklaamibüroo üsnagi soodne. Ettevõtjad ju eip saagi olla oma raha peale vihased. Ja "Äripäev" ei saa kaks nädalat analüüsi asemel pori loopida. Ahjaa, veel enne seda tõelise tabloidi kombel saabuvale laadungile eelreklaami teha - küll me teile reedel alles näitame.
Tahtmata teisi artikliseeriaid analüüsida (maadevahetuse teema kajastus kasvõi), on peas kujunenud arvamus, et jah, KOLLANE!
Ehk nagu Vallo Toomet (vist tema) mainis, meil ei ole kvaliteetset majandusajakirjandust. Kahjuks. Ja kallutatus on hoopis teine teema.
esmaspäev, 9. november 2009
Postimisest
On tore näha, et minu tekst-sosserdistel ka lugejaid leidub. Aga tegelikkuses püüan siin kobamisi oma kirjutamisoskust arendada ning ehk paremaid tekste produtseerida. Või siis jõuda veendumusele, et kirjutamine on nüüd küll viimane asi, millega tegelema peaksin. Sestap oleksin maru õnnelik, kui saaksin ka oma jutukeste kohta tagasisidet. Mis meeldis stiili ja mis sisu poolest ja mis on jamasti ning mida kohe üldse peaksin vältima.
Aitate mind, onju??
Arles
Aitate mind, onju??
Arles
pühapäev, 8. november 2009
HIIUMAA jaht
Möödas jälle vahetatud nädal ja jälle oli tegemist meeldiva elamustepagasiga.
Noh, et siis üks seltskond - T ja A ja M ja L ja minaise kah sattusime Hiiumaale. Noh neid uvitavaid sarvekandjad vahtima. Hirved või nii. Elamise saime kohta, mis superluks. Kui lingi leian, panen viite üles. Noh, kesk metsi ja kadakaid siuke maja. Sel aastal valminud ja igatepidi väga äge. Mitet miski jabur euroehitis, kus kaks kipsi villa püsti hoidmas vaid täitsa päris maja. Asjad olid läbi mõeldud ning kvaliteetselt lõpuni mindud.
Aga enne veel, kui majani jõudsime, tuli see meretagune asi meile ette. Noh, vaja ju praami ja täpselt kaks korda tuli isand murphy meile appi. Kõigepealt paigutas esimese ekipaazi kaile neljandaks mahajääjaks ning järgmise ekipaazi kaile esimeseks mahajäänuks. Ega meie (eriti veel minaise) süüdi polnd, et hiljem jõudsime. Või mis hiljem, oma 5 min enne praami väljumist :)
Seekord jäävad vahele kõrvaltegevused ning jõuame oi-kui-vara-pool-tundi-veel hetke. Siiski oli seltskond varsti jalul ja peagi kohtasime jahipealik T. Eino, Hiidlased on üks igati vahva rahvas ja soe tunne poeb südamesse, kui ka tagantjärgi neile mõelda. No lihtsalt siirad ja toredad inimesed. Ses mõttes ülihea vaheldus päälinna tavakodanikele. Snaga vaheldusime põldudele ja kukkusime ootama. Loomad mediteerisid vist metsas või mõnel teisel põllul. Ok, A magas minu põllu teises otsas varitsemise telgis ning mina sirutasin jalgu kesk põhupalle. 3 h istumist ja täpselt kõik mõtted said läbi mõeldud. järgnes oi-kui-lahe-laupäev. Ses mõttes, et kohe täpselt mitte midagi sai üle väga tüki aja mitu tundi teha ja siis tagasi põlda.
Seekord oli elu veel parem. Vähemasti minu põllul - terve see kilomeetrin eplats jäi minu valvata kuid loomad eip hoolinud nii väiksest kaitsegrupist ja läksid jälle kuhugi mujale. Metsas, nii 200 sammu peal ja ka 50 sammu peal kostis küll ragistamist aga tõeliselt vähesoodne tuulesuund aitas tutvustada miun hügieeni olukorda ning loomad aravsid hiljuti saunas käinud inimese haisu pahaks panna. Sõnaga ei näidand koonugi. Vähemasti mulle mitte. A teises põllus aga uuris optika risti taga hüplevat rebast. Viimane aga ei uurinud midagi ja kadus kesk põldu ära. Ju see trikimees telekast aitas. A jäi siis ka "kuivale". Pilves ilma tõttu alustas minaise nüüd optikablogilõiku.
Päikseloojang - 16:10
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 16* peale keerata 16:55
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 12* peale keerata 17:01
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 5,5* peale keerata 17:10
Nähtavus 400 m - 17:20
Nähtavus 100 m - 17:22
100 m peal saab eristada vaid kogusid heinapallidest - 17:32
Nightforce siis.
Järgmine päev algas uduga. Ja vaikusega. Minaise kolis jälle oma kilomeetrisele platsile, täitsa serva, põhupalli taha metsa imetlema. Või seda, mis sest kesk pimedust paistis. Täpselt siis, kui hakkas tekkima võimalus oma ninast ja saapaotsast kaugemale näha, algas nina ees metsas ragin. edasi-tagasi ja jälle vaikus. Ning siis, mis ma näen - 15 m peal pistab üks tüüp koonu metsast välja. Loomulik "kangestus" minu liikmetest ning sujuv kulgemine pea minu kõrvalt tema poolt läks tolle rohupalllirivi otsast tüüp vaikselt mööda. Lastes vaikselt loomal kulgeda möödus mitu minutit. Ning loomulikult minul kihk looma veelkord ja rohkem vaadelda. Ja jälle tellis keegi kohale Murphy isanda. Tema keelas ajutiselt liikluse maanteel - muidu saan selle helide varjus end äkki kuuldamatult püsti ajada. Ok, sain ikka tasapisi püsti küll. Ja siis optilisi abivahendeid kasutades uurima, kes see siis on. Härra! Hirvehärra siis. Pea püsti ja kahtleb elus-olus. Mina samal ajal oma silmades. No ei-või-nii-olla, et loomal justkui oleks sarved ja samas midagi puudu. Pagana pimeda metsa taustal ja udu sees (hoolimata vaid napist 50m vahest) ei saa aru ka, mis viltu. Kuniks härra edasi kulgema end vaikselt asutas. JAHH, tüübil oli üks sarv puudu - vist kõva peksumees teine? Kuna tema liikus vaikselt pikki põldu, püüdsin mina aretada T soovitatud profifoto teemat - mobla+optika= profikaamera. Pea-aegu, kuid pildist ei tasu unistada.
A põld jäi tühjaks edasi tuli juba ühisjaht. A ei taha lähikuul sellest rääkida:)
Lugudeni!
Noh, et siis üks seltskond - T ja A ja M ja L ja minaise kah sattusime Hiiumaale. Noh neid uvitavaid sarvekandjad vahtima. Hirved või nii. Elamise saime kohta, mis superluks. Kui lingi leian, panen viite üles. Noh, kesk metsi ja kadakaid siuke maja. Sel aastal valminud ja igatepidi väga äge. Mitet miski jabur euroehitis, kus kaks kipsi villa püsti hoidmas vaid täitsa päris maja. Asjad olid läbi mõeldud ning kvaliteetselt lõpuni mindud.
Aga enne veel, kui majani jõudsime, tuli see meretagune asi meile ette. Noh, vaja ju praami ja täpselt kaks korda tuli isand murphy meile appi. Kõigepealt paigutas esimese ekipaazi kaile neljandaks mahajääjaks ning järgmise ekipaazi kaile esimeseks mahajäänuks. Ega meie (eriti veel minaise) süüdi polnd, et hiljem jõudsime. Või mis hiljem, oma 5 min enne praami väljumist :)
Seekord jäävad vahele kõrvaltegevused ning jõuame oi-kui-vara-pool-tundi-veel hetke. Siiski oli seltskond varsti jalul ja peagi kohtasime jahipealik T. Eino, Hiidlased on üks igati vahva rahvas ja soe tunne poeb südamesse, kui ka tagantjärgi neile mõelda. No lihtsalt siirad ja toredad inimesed. Ses mõttes ülihea vaheldus päälinna tavakodanikele. Snaga vaheldusime põldudele ja kukkusime ootama. Loomad mediteerisid vist metsas või mõnel teisel põllul. Ok, A magas minu põllu teises otsas varitsemise telgis ning mina sirutasin jalgu kesk põhupalle. 3 h istumist ja täpselt kõik mõtted said läbi mõeldud. järgnes oi-kui-lahe-laupäev. Ses mõttes, et kohe täpselt mitte midagi sai üle väga tüki aja mitu tundi teha ja siis tagasi põlda.
Seekord oli elu veel parem. Vähemasti minu põllul - terve see kilomeetrin eplats jäi minu valvata kuid loomad eip hoolinud nii väiksest kaitsegrupist ja läksid jälle kuhugi mujale. Metsas, nii 200 sammu peal ja ka 50 sammu peal kostis küll ragistamist aga tõeliselt vähesoodne tuulesuund aitas tutvustada miun hügieeni olukorda ning loomad aravsid hiljuti saunas käinud inimese haisu pahaks panna. Sõnaga ei näidand koonugi. Vähemasti mulle mitte. A teises põllus aga uuris optika risti taga hüplevat rebast. Viimane aga ei uurinud midagi ja kadus kesk põldu ära. Ju see trikimees telekast aitas. A jäi siis ka "kuivale". Pilves ilma tõttu alustas minaise nüüd optikablogilõiku.
Päikseloojang - 16:10
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 16* peale keerata 16:55
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 12* peale keerata 17:01
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 5,5* peale keerata 17:10
Nähtavus 400 m - 17:20
Nähtavus 100 m - 17:22
100 m peal saab eristada vaid kogusid heinapallidest - 17:32
Nightforce siis.
Järgmine päev algas uduga. Ja vaikusega. Minaise kolis jälle oma kilomeetrisele platsile, täitsa serva, põhupalli taha metsa imetlema. Või seda, mis sest kesk pimedust paistis. Täpselt siis, kui hakkas tekkima võimalus oma ninast ja saapaotsast kaugemale näha, algas nina ees metsas ragin. edasi-tagasi ja jälle vaikus. Ning siis, mis ma näen - 15 m peal pistab üks tüüp koonu metsast välja. Loomulik "kangestus" minu liikmetest ning sujuv kulgemine pea minu kõrvalt tema poolt läks tolle rohupalllirivi otsast tüüp vaikselt mööda. Lastes vaikselt loomal kulgeda möödus mitu minutit. Ning loomulikult minul kihk looma veelkord ja rohkem vaadelda. Ja jälle tellis keegi kohale Murphy isanda. Tema keelas ajutiselt liikluse maanteel - muidu saan selle helide varjus end äkki kuuldamatult püsti ajada. Ok, sain ikka tasapisi püsti küll. Ja siis optilisi abivahendeid kasutades uurima, kes see siis on. Härra! Hirvehärra siis. Pea püsti ja kahtleb elus-olus. Mina samal ajal oma silmades. No ei-või-nii-olla, et loomal justkui oleks sarved ja samas midagi puudu. Pagana pimeda metsa taustal ja udu sees (hoolimata vaid napist 50m vahest) ei saa aru ka, mis viltu. Kuniks härra edasi kulgema end vaikselt asutas. JAHH, tüübil oli üks sarv puudu - vist kõva peksumees teine? Kuna tema liikus vaikselt pikki põldu, püüdsin mina aretada T soovitatud profifoto teemat - mobla+optika= profikaamera. Pea-aegu, kuid pildist ei tasu unistada.
A põld jäi tühjaks edasi tuli juba ühisjaht. A ei taha lähikuul sellest rääkida:)
Lugudeni!
Tellimine:
Postitused (Atom)