Juhtus siuke kena lugu, et sveedbänk pakkus mulle võimaluse saada "tasuta" "Äripäeva" - kohe kaks nädalat jutti. Egamuidugi, vahelduseks tore mõte. Käis teine, hommikune lugemismaht tähemärkide järgi kasvas ja .. miski kiuksuga maitse peas. Aga teisel nädalal saabuski "tasumise" tund. Noh helistas üks tädi ja küsis kuidas meeldib. Ausalt ja sirgelt vastasin, et vähe kollane või nii. Vastuseks saabus väide, et pole ja see mineviku udune väide. Ok, kahjuks jäi jutt sel hetkel pooleli, kuna miski tellitud pakk just siis pidi väravasse jõudma. Ja uuel jutuhetkel oli see teema kõrvale jäänud. Kuidagi andsin vist nõusoleku, etok, tellime siis ja vähemasti miskit lugemist kuid nii tolle kui ka järgmise päeva leht sundisid mõistuse koju.
Lugedes täna üle hulga aja uuesti "Äripäeva" minu veendumused kinnistusid. Aga põhjendused siis, selgelt ja avalikult:
Tabloid on ajakirjanduses miski suhteliselt hästi kirjeldatud välja-andeliik, eristub ta nii sisu kui ka just välimuse osas nn. kvaliteetajakirjandusest. Aga kuis siis. Pildid, pealkirjad, pildi ja pealkirja suhted, teema kajastamine pealkirjas. Seega, sisule keskenduval ajakirjandusel ei ole põhjust või vajadust katta terveid lehekülgi suurte piltidega. Kollaseks muutumiseks ei pea näitama laibapilte ja vägivalda. Piisab piltidele ja pealkirjadele suure rõhu panemisest, piisab ka teistel "huvitavadel" teemadel kirjutamisest. Helistanud müügispetsialistile teadmiseks, et kaks aastat tagasi sai ülikoolis meedialoengus sedasama ärilehte kõrvutatud muu maailma ehedate tabloididega. Erinesid piltide sisud ja ... keel.
Aga einomismavirisen. Mida teeks või ootaks ise?
Võtame selle erakondade rahastamise teema. Ausõna, kõriauguni on aga siiski.
Õhtuleht võiks kajastada teemasid, kes mida ütles ja mainis, kes keda toetas ning kellel millest parem hakkas. Vahelduseks veel, kes kellega selle käigus väidetavalt üle sünduse piiri läks. A'la ühe nõunik ülemusega ja selle pärast või mida iganes - skandaali nimel.
Postimees ja Päevaleht sobiksid sinna kuivemasse lahtrisse - need ja need skeemid on seotud ja need salgavad. Kõrvalkommentaarid teemadel, kes millist kasu võib-võis saada ja kuidas sellised diilid toimivad. Kui Õhtulehele sobib teemast kirjutada nii palju kui tuleb - jupikaupa fakte-väiteid tuues, siis päevalehed jääksid sinna mõnede kogumikväljavõtete juurde. Koos sisu, tõestuse ja analüüsiga. Aga mida siis ärilehed saaksid kajastada? Aga siit jäi ju ikka veel üle materjali kilode kaupa. Antud näite põhjal annab analüüsida seda, millised on ettevõtetele võimalikud kasud, kas kasud on otsesed või kaudsed (kaks nädalat järjest jahuda, et keegi saab selle deali eest vastu kommi on ju lihtsalt lame). Millised on ettevõtete huvid üldiselt erakondade toetamisel ja kas leiduks meetodeid, mis oleksid tänasest mõistlikumad? Kuulge, läbi selle pagana eraisiku triangli on iga toetus ju tegelikult üüratult kallis. Ja läbi reklaamibüroo üsnagi soodne. Ettevõtjad ju eip saagi olla oma raha peale vihased. Ja "Äripäev" ei saa kaks nädalat analüüsi asemel pori loopida. Ahjaa, veel enne seda tõelise tabloidi kombel saabuvale laadungile eelreklaami teha - küll me teile reedel alles näitame.
Tahtmata teisi artikliseeriaid analüüsida (maadevahetuse teema kajastus kasvõi), on peas kujunenud arvamus, et jah, KOLLANE!
Ehk nagu Vallo Toomet (vist tema) mainis, meil ei ole kvaliteetset majandusajakirjandust. Kahjuks. Ja kallutatus on hoopis teine teema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar