teisipäev, 24. november 2009

mõttetuid mõtteid elust enesest

on mõtted, et pagana ajakirjanikud, kes mitte mütsigi eip jaga näiteks. Seesamune pühapäeval kuulatud r2 ja olukorrast riigis siis - et järjekordselt tundusid ajakirjanikuhärrad oma maailma kapseldunud olevat. Ok, muidugi nad jagavad rohkem kui mina väga paljudest asjadest. Kuid nii palju ja lihtsaid asju, mille juures tekib küsimus, et HÄRRAD, tulge maale ja vaadake elu, sedasama, mis meite ümber siin keerleb, seesama, mille järgi asjad toimivad. OK, sotsid eesotsas Nestoriga peaks ka kutsuma vaatama, kust pagan tema palk tuleb ja E ja juugend on omaette sõltumatu süsteem niikuinii. Tagasi nende juurde, kelle tekste meile trükitud kujul näidatakse. Aga, mis juhtuks, kui ajakirjanikel oleks kohustus iga 5 või 10 a tagant 1 a reaalset tööd teha? Ses mõttes, et üks aasta riigiametnikuna ja järgmine kord jälle eraettevõtjana jne. See pagana pidev halvustamine ja kritiseerimine püüdmatagi asja tausta lõpuni näha on ju veidi kurb. Ehk siis nähtaks asju rohkem ja paremini ja hoopis muus valguses.
Aga sama häda on ju paljudel aladel. Ostjad pole olnud müüjad ja ametnikud kliendid jne. Ja kõigil üksteist lihtne võtta oma positsioon saamatagi aru vastupidisest. Kellelgi hääl inimesel oli ju idee, et ei tohiks lasta inimesel ühel kohal rohkem järjest töötada kui 5-7 a. Jah, on üks teatud inimtüüp, kellele seesama 1 koht ja sama töö tööpõlve algusest lõpuni väga vajalik - aga sel juhul on need tööd ühed vähestest, mille vastava loa saab anda. Ja mitte sellised vastaspositsioonidega tööd, kus ka teiste maailma peab nägema ja mõistma.
Muidugi, asi üks veel selle maailma mõistmisega - meil veel palju inimesi, kes hoopis omamoodi asju mõistavada, mina kuulen neid vox populi saatest (Kuku siis). Aga neile võib ju andeks anda, nad eip püüa olla arvamuste liidrid vaid kasutavad õndsat võimalust raadios sõna võtta. Kahjuks eip ole alati naljakas, vahel lausa kurb. Aga see selleks.

Viimasel ajal veel üks hoopis teine teema tahtmas pead vaevata. Et, mis pagan on meie elu eesmärk, kus pagana kohas me just näiteks 80 aastaselt tahame olla. Mida teinud ja mida tundnud ja mida plaanimas. Ja sellest lähtuvalt seaks uuesti oma näiteks 60 ja 40 numbri vahe-eesmärgid. Mida selleks hetkeks tundmas ja plaanimas. Uhh, kõlab ju tobedalt - plaanides elu ja seades vahetähtaegu. Eivõiolla. Ehk ei võigi, vähemasti mitte samal viisil kui seda projekti juhtides. Eesmärk, milestoned ja taskid. Noeisaanii. Seega kuidagi teisiti, hoopis üldisemalt, hoopis rohkem tunnete ja tahtmiste keskselt. Veidi ettevaatavalt ja tagasi kahetsuseta vaatamist võimaldavalt, äkki näiteks tunnete, emotsioonide ja elamuste keskselt? Kellest lähtudes tahaks ise tagasi vaadates mõelda JESSS? Klassikaline mõte on ju seada keegi teine või teised hoopis esiplaanile, teha oma tegusid ja plaane teistest lähtudes, kuid kas see on ka õige? Või, kas endast lähtumine on õige? Mis siis on õige? Kust pagana kohast leida see tasakaal? Iga pisemgi tegevus muudab ju kellegi elu veel. Olgu selleks misiganes. Kuid siiski, seaks seekord ikka enda järgi vähemasti eesmärgid ja siis mõtleks uuesti, vaadates neid vahe-etappe.
Ja mida teie 60-selt tahaks? Eesmärgid ja saavutused? Õllekraan toruga otse Sakust võib ju ka eesmärk olla ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar