Seekordne lugu siis kuulsa tsitaadiga kuulsast siinse maailmanurga filmiklassikast:
"prasnulsa, kips ...".
Tsjort paberi, kui sassis kõik plaanid ühe väikse laksuga. Jonn, kangekaelsus ja mis kõik veel .. ning väike tagasilöök. Kuid nüüd avanesid uued vaated elule, olule ja hakkamasaamisele. Oleme ju vähemasti ajakirjanduses näinud pealkirju, kui keeruline on hakkama saada ratastoolis. Peab mainima, et ega karkudega kah lihtne ole. Kõige keerulisem operatsioon on trepist alla liikumine.
Aga kõiksepealt tänud kesklinna traumapunkti kollektiivile - kiire ja asjalik. Võtsin kaasa sinna "Tarkade Klubi" värske numbri ja sain vaid paari lühikest jutukest jupikaupa oodata. Sõnaga, olin sinna saanud, pidin ka ruumides omal jõul liikudes hakkama saama. Saingi. Registreerimine, 3 minooteaega ja arst - 1,5 minuti pärast olin juba röntgeni poole liipamas. 3-5 min ooteaega ja pildistama... ja kohe arsti poole tagasi. Sain just tagumiku maha, kui ukse vahelt tuli õde minu nimega - liipasin sisse ja kommentaarisin neiule, et kiire teenindus teil siin. See vaatas mind kui rääkivat külmkappi ja kadus kuhugi. Arsti toolini oli vast 3 m - selle jooksul jõudis arst anda teise tuppa juhendi, mis teha vaja ja kui mina tagumiku maha sain kuulsin kiirkirjelduse - kaks luud katki, kips, 10p toetada ei tohi, 18 uus pilt, kips kuuks ajaks, lõplik paranemine 2,5 kuud. Ja uuesti püsti ja ise loivates kõrvaltuppa. Tore! kõhuli, jalga veidi suunati (vist küll vähe, sest nõutud 90 kraadi nurk praegu küll ei paista). Soe kipsiriie ja sidemega kinni, 5 min lamamist ja püksid jalga ning minema. Ahjaa, arst käis ja rääkis veel korra tehnilised asjad üle. Ning siis tuli too õde mind välja aitama. Noh, pükse jalga pannes küsisin talt veel midagi, kuid siis järgnes jälle see "rääkiv külmkapp" pilk. Nujah, eks mul olid ka mõtted veidi ootamatust situatsioonist sassis. Ja kassanäe, paari asja ta oskaski vastata, kui vaid vene keeles pöörduda. Ollalllaaa. Neiu võiks teinekord ise ja kohe noka lahti teha ja vabandada, et ta mõnda keelt ei mõista. Jäägu see tema mureks ja järgmistele hoiatuseks. Igal juhul oli minu aega kulunud napp pooltunnike, lisaks jupike kipsipuru ja marlit ning kaks elektroonilist pilti. Ülejäänud raha jäi haigekassal teistele ning mina vähemasti kiire teenindusega pea-aegu rahul. Oleks küll tahtnud kohe ratastooli ja abistavat õde aga rasked ajad ja sai ju täitsa edukalt ilma hakkama :)
Hea, et on olemas abistavaid inimesi - karke sai laenata kuskilt peterburi teelt ja ainult kella kuueni - mida paganat moodi sõpradeta ja üksi elavad inimesed hakkama peaksid saama? Minul igatahes vedas ja varsti olin otsaga hoopis elustiilikeskuses - eesmärgiks kerge eine ja seejärel "Evita". Nokia saali pääsemine aga tekitas küsimusi. Ei ole võimalik, et sissepääsuks polegi lifti. Pole mõeldudki. Aga kui Edgar ratastooli jääb, kas siis hakatakse ka suurt juhti läbi nurgataguste ja poole parkla veeretama?
Aga tänu jonnile pileteid kasutada ja kohapealsetele lahketele teenindajatele sai ka see seiklus positiivselt läbi.
Ja laupäeval oli okupatsioonimuuseumis väga lahe kontsert. Jäääär ja öö on öö. Väga hea ja ehe ja mõnus. Minusugused vist reeglina eelistakski selliseid kontserte tükkis oma ehedusele Evita sarnastele, viimse puuksuni lihvitud etendustele. Kui ikka esindaja täiest südamest oma ees lehte vaadates ütleb, et mitte muhvigi ei näe .. Üks asi oli tol kontserdil veel väga lahe, kuid sellest vot ei kirjuta :)
Sassi läinud plaanidest - ma vist ikka püüan järgmistele võistlustele end rihtida, hoolimata sest segavast tegurist. SEST MA TAHAN!
Päikest kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar