Panemegi kirja järgmised päevad meie suusareisilt. Ahjaa, eelmise õhtu läbivaks sõnaks oli meremees, mis asendas kõiki roppe sõnu ja teismeliste uiiiid. Aga nüüd siis neljapäevast. Sel päeval nõudis a mustale mäele saamist ja sinna siis hommikul sihid seadsime. Väike punane soojendus ja kesk külma roheline piin mustade radade poole. Pagan, kus lapsed kesk seda metsavaherada kihutasid, kohe kole nii puude vahel seigelda aga kus neil siis hirmu või hullu. Alla jõudes oli juba päris jahe. Aga mis seal ikka, kirkaga üles ja läks. Plikadele siis teine ja a-l esimene elu must rada. Kõige kiiremini sai alla a, k kohe ei jõudnud talle järele. Teisena läks e, kes laugematel i-le alla jääb. Toda viimast jäin mina siis juhendama ja motiveerima. Aga all ja jälle selle aeglase kirkaga üles, et kuidagi jõuda esimese soojendava kohvikuni. Nii me siis venisime, plikadel ripsmed jääs ja kõigil naistel mütsi alt paistvad karvad lume-jääga kaetud. Paganama kahju, et mu aju ka veidi külmunud oli - oleks pidanud sest vahvast vaatepildist fotojäädvustuse tegema. Kuidagi eks oli ikka kuradi külm ja läks meelest. Pikk rada kohvikuni külmetas kõiki hullult ja a-l oli ikka väga külm. Paraku polnud ka kuskil tema soojendamiseks vahekohta. Igatahes olid poisil viimaseks laskumiseks külmast koordinatsioonist vaid mõtted järgi jäänud ja ta suutis kohe kahel korral õnnetult pikali saada. Aga peale soojas ruumis sai tal vere käima ja eluvaimu sisse. Ja meie lauas olevad rootslased olid rõõmsad minu pakutud ollelisandi üle - teate ju küll seda rohelise pudeli jooki. Üles soojendatud pere kannatas teha vaid ühe kodulaskumise, et saada sauna lõplikult soojenema. Ojee.
Järgmiseks tuli reede, see viimane suusapäev, pealegi veidi poolik, sest e pidi lennukile jõudma. Aga ei miskit erilist, mõned laskumised, millele enam ei kulunud kohutavaid ajaühikuid, sest lapsed olid kiiremini suusatama õppinud, kui nende vanemad omal ajal. Ja oligi läbi, või pea-aegu. Kui lapsed juba sauna poole liuglesid, tegime k-ga veel ühe sõidu - 15 min üles koos ülemise vestluse ja alumise tel peatamisega - 3 min ehk siis seadistustegevused tõmbasid keskmise 2 km läbimise kiiruse 45 peale.
Aga päeva lõppu jäi veel kerge Oslo ots ja e lennukile panek. Igaks juhuks tegin tagasiteel talle kontrollkõne - et kas õiges väravas. Ei olnud, kuid tel teel juhendamine aitas plika ikka eesti lennukile. Mine tea, kust riigist või kohast teda muidu otsima oleks pidanud! Kuhugile sealt väravast lend igatahes viis.
Laupäev möödus kiiruskaameraid põlates ja stockholmi poole liikudes. Õhtuks oli a energiaülejääke täis ja otsis vaid tegevust ...
Järgmise jutuni ...
Päikest teile jääs värisevast laevast!
P. S. Jalg pidas kenasti vastu ja ma loodan, et mul veel vaikselt istuda soovitanud kirurg seda juttu lugema ei satu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar