Itaalia 7
Ongi juba pea terve nädal Euroopat vallutatud – tundub nagu oleks see ilmatu pikk aeg, iga päev täis uusi inimesi, juhtumisi ja vähem-rohkem uskumatuid tõdemusi. Kas maailm on ebaõiglane, küsisime Arlesega teineteisele otsa vaadates – italianod ei pea mitte midagi tegema, et omale kliente saada – soe kliima meelitab päikesekummardajaid nagu meepott Puhhi ning italiano ei liiguta lillegi rohkem kui on hädavjalik. Tänavad võivad olla räpased, teenindajad ei pea oskama ühtegi teist rahvusvahelist keelt peale emakeele ja meri võib olla ujuvaid taimejäänuseid täis – inimesed tulevad ikka pühas usus ja veendumuses, et siin on parim paik päikest võtta ja suve nautida. Ja mida peab tegema eestlane, et meelitada turiste oma külmale ja kargele põhjamaale – vaja on kõlavat loosungit welcome to estonia (kusjuures üks rastapatsidega mees kui öö püüdis mulle täna rannas mingeid cd-sid müüa ja vastusele, et olen Eestist, küsis ta kas see on Ameerikas...), viimase peal euroremonti ja luksuslikke hotelle, säravaid ajusid turundus- ja müügistrageeiate jaoks, viisakat teenindust, hulgaliselt lisaboonuseid ja tont teab mida veel ning ikkagi sellest ei piisa. Seega, maailm ongi ebaõiglane ja kahjuks või õnneks ongi ebaõigus üks nendest teguritest, mis muudavad maailma eripalgeliseks ja elu edasi viivad.
Aga täna oli esimene päev, mil Arles püssi palgele võttis ja oma esimesed võistluslasud tegi – sai hea tulemuse. Tema peamine konkuret – Arles – küll praegu magab, aga hommikul kell 8 on ta jälle platsis, et oma 20 pauku ära teha. Täna avati ametlikult ka second European game shooting ehk meest mängud. Kohal on seitse võistkonda ja ca 77 võistlejat 11 euroopa riigist – austria, tshehhi, eesti, sloveenia, slovakkia, ungari, poola, itaalia, soome, rootsi, horvaatia. Kuna Eestit esindab üks mees, siis Arles = Eesti, seda on pärast ka fotodelt näha Arlesel ei olegi vaja Napoleon olla, et kogu riiki valitseda – piisab osavõtust meeste mängudest Kõik võistluste korraldusliku poolega seonduvat kinnitas ka tänane päev – kellaajad ei tähenda endiselt midagi vaike segadus ja peataolek on asjade loomulik osa. Avatseremoonia toimus keskpäeval lauspäikese all – pealtvaatajad kõrbesid tribüünil samal ajal, kui võistlejad kolmveerand tundi suurte seedrimändide all oma etteastet rongkäigus ootasid. Ei ole head ilma halvata – nii nagu võistlejatel jäi nägemata suurejooneline avatseremoonia, jäid nad ka ilma kõrvetavast päikeselõõsast, sest kohalikud võimsad seedrimännid on osutunud üllatavalt heaks päikesevarjuks – nende võra on nii tihe, et sealt paistab vaevalt valguski läbi. No pole midagi, lisaks päikesele nägime me kuidas kohalikud hobustega mägiveiseid ajavad, kuidas elustati rooma-aegsed kaarikuajajad ja kuidas peeti gladiaatorite võitlust, kuidas koer lambakarja ajas (muide, see oli päeva parim vaatemäng – koer nägi välja kui krants, ent lambad, va lambad, kuuletusid talle suurepäraselt) ning kohalikud profid hobustega ratsutasid. No ja lõpuks lubati võistlejad ka platsile. Aga siis ütles tehnika üles – mingi tehniline jama ei lubanud mängida riikide hümne ja nii siis astusid võistlejad kuumale areenile suvalise marsimuusika saatel. Aga asi seegi – sai ju pikalt oodatud. Tähtsad mehed pidasid tähtsaid kõnesid, õnneks mitte väga pikalt ja - uhh, läbi sai see tseremoonia – ruttu mändide alla varju!
Järgnes väikene segadus – pidi jagatama võistlejanumbrid, mingit nänni ja veel veidi mingit infot – paarkümmend minutit ootamist, et mis nüüd saab ja saigi väikesele aperitivole – lõpuks ometi sai saia vahelt tükikese tõelist singimoodi liha – nad narrid panevad suure kuiva saiakukli vahele ühe viilu sinki ja pakuvad külalistele. Eestlane, praktiline inimene, ja pealagi antud juhul juba kolm päeva ainult pizza peal elanud, võttis ruttu singiviilu saia vahelt välja ja pistis suhu. Kujutage ette, et te võtate endale hommikuks ühe hamburgerikukli ja panete lihtsalt singiviilu vahele – ei võid, juustu, tomatit ega midagi muud peale singiviilu? Igatahes need kuklid jäid kõik meil söömata ja singiviilud said kõik söödud Aga seal ikka oli head paremat ka – esimest korda itaalias oleku jooksul saime natuke lihamoodi asju süüa, mmm, küll maitses hästi!
Pärast sellist praadimist päikese käes, oli aeg siestaks – minul venis see kolme tunni pikkuseks – selle aja jooksul jõudis Arles veidi tukkuda, tiiru sõita, oma võistluslasud ära teha, oodata, oodata ja oodata – tulemusi - ja hakata mõtlema tagasisiõidule. Aga selle eest tegin oma selle aasta esimese mereskäigu – vahemeri alles soojeneb, on teine Eesti tüüpilise suvise merevee temperatuuriga, nii 22 kraadi, aga väga mõnus soolane ja värskendav. Homme peab veel minema - mine tea millal jälle saab.
Teate kui ilus on õhtu vahemere rannikul? Punane päike jätab endast järele punase taeva ja sillerdava vee, õhk on soe ja tuul pehme – millal on Eestis võimalik niimoodi terve õhtu lühikese seeliku ja lühikeste varrukatega rannaäärses restos istuda ja külma valget veini õhtusöögi kõrvale mekkida? No hea küll, paaril päeval aastas ehk on see võimalik. Aga tõepoolest, siin Rooma lähistel ei ole suvehooaeg veel alanud – rannad on päeval tühjad, tänavad ja restod on valmis puhkajaid vastu võtma ning ilmataat pingutab, et merevett soojendada ja suvitajatele meelepärane olla. See kõik on suure suve ootusärevus.
Päikest kõigile!
reede, 29. mai 2009
Itaalia 6
Verry interesting kantri. Tutti litta fra maaare, pornissimo ükskõikissimo. Palju möla iga asja juurde, kõik kohalikus rahvusvahelises keeles säilitades samas sõbraliku näo. Huvitav, kas nad vahel seletavad midagi asist või lihtsalt teevad hea näo ja ütlevad et oled ikka lollakas turist küll ning anna papp ja tõmba uttu. Ise loodame ikka seda paremat – ega siis kõik maailm rikutud pole. Ehk. Koos valguse saabumisega hilisöösel=varahommikul keerasid linnud raadio lahti. Nagu kohalikudki oli neil vaja üksteisele midagi eriti kõvasti öelda. Kohe oli noh. 6 paiku jäid vait. Peale tegelikku ärkamist ning linnupetet sai tehtud jalutamisekäik mere äärde – mööda musta liiva. Kati kirjeldas küll, et must liiv tuleb vulkaani seest aga mina pole veel kuulnud laava asemel liiva purskavast J.
Trenniaeg. Teel sõitsin korra märgi järgi + 20=70-ga. Kohe oli miski buss sabas. OK, oskame ka rallit sõita – hea kurviline tee, küll ta maha jääb. 100, ei jäänud, 110, ei jäänud, 120 ei jäänud, 130 ja kurvid olid vilinaga – kurat, igal sirgel ikka järgi. Map ka enam viitsinud, targematki teha kui makaronidega võidu ajades liigseid riske võtta. Ette jäänud autod võtsid hoo maha ja buss tegi eht-kohaliku-üliriskantse möödasõidu ja läind ta oligi. Palju õnne. Läksin varem kohale ja ees ootavad poolakad seletasid, et rootslased maadlevad austerlastega ees kohtade pärast. Palju õnne. Läksin ka järjekorda ja vaid napp pool tunnikest hiljem mahtusingi rajale. Svante Rootsist arvas ka kunagi, et Poolast hullem ei anna olla, Itaallased aga ületasid kõik. Lahe, välja arvatud tänane laskmine. Laskmiseks on meil ju ees toru, millest läbi peaks kõik lendav minema. Täna aga osa tuli ka. Õigemini suur osa sellest, mis märkide ja torude vahel oli. Nimelt kena tuul puhus vastu ja kasutas torude tunneleid edukalt – kõik avatud avad said peene sodi katte. Ajee. Minugi silmad kuulusid loetellu. Ahjaa, vahepeal saabusid oleme-rahud-ise-soomlased, kuulasid ja vaatasid, vangutasid päid ja läksid kuhugi minema. Harjutuspaugud kenasti tehtud, tuulega võideldud ning omapärase kogemuse võrra rikkam.
Tagasitee ja pood. Ei midagi erilist. No kuulge, igast asjast ei pea ju erilist juttu välja imema.
Õhtune haavlitrenn jäi „vahele“ ja asendus sujuvalt kerge pitsaga. Nagu hiljem selgus, oli too igati vajalik toidupaus. Kell 18 pidi algama teamleaderite kohtumine. Paljud esindajad väljendasid kurbust meie teami väiksuse üle – ju olime hästi silma jäänud. Sakslased meenutasid hea sõnaga ka meie korraldatud EMi, sest hilisemad kogemused on olnud... No ja siis juba algasiki koosolek – itaalia 18 on meie mõistes nii umbes 18:54 või midagi sarnast. Räägiti ohutusest ja vindilaskmisest ja riietest ja relvadest. No pagan, vindilaskmisest, relvadest ja muust räägivad mehed, kes ise ei saa VSS-is 180 punnigi, jooksva sea laskmisel tabavad ka kõiki piiravaid valle... Andis jumal ameti, järelikult eksperdid ja määravad. Eino, tulemuseks oma-aegse 150 osavõtja ja üle 13 riigi teami asemel napp 7 meeskonda ning 77 osavõtjat. Ja nii ongi meie võistlus lihtsalt üks kõrval toimuva näituse lisasid. Nii lahe on näha, kuis onlines asjad muutuvad. Ah relvakontroll pidi ka olema?? Kui trenni ajal räägiti, et tehakse tiirus ja enne laskmist, siis nüüd oli koosoleku alguseks kohaks saanud sekretariaat ja peale avatseremooniat ning peale koosolekut oli selleks juba relvahoidla ja ka enne avatseremooniat. Jagati ka materjalid, osaliselt. Numbrid jms pidime saama alles homme. Ehk siis? Aga jagatu hulgas olid laskejärjekorrad ja veel miski info tabelite kujul ning rahvusvahelises itaalia keeles. Mina sain ka numbri – 4 ja pean olema võistluste kõige esimene laskja, kes esimesena siga laseb – kõige esimeses vahetuses. On see põdemisele hea või halb, eks näeb. Peaks aju välja lülitama? Oskaks vaid.
Aga kohale olid jõudnud ka Anti oma naisega. Nagu aru saime seiklusrikka Rooma läbimise esialgse suunaga Vatikani poole – polnud ju kohalikele juhendajatele suurt vahet, kuhu inimesed saata viterbo või Vatikan. Katastrofaale. Seekord keeldusime pettumast veelkord oma hotelli köögis ningkuna järgmise resto oli rahvast pungil, sinna ka maandusime. Käte abil tellisime veini ja vee. Eraldi klaas käis vist üle mõistuse. Teenindajal. Ja menüü saime. See oli nii kenas kohalikus keeles null pildiga. Isegi käte abil eip osanud tellida. Teenindaja kuulas jupp aega osavõtlikult ja siis lubas venna saata – ning ütles puhtas inglise keeles, et tema vend oskab inglise keelt. Ju on mitmel hotellil-restol üks ingliskeelt kõnelev persoon. Meile sobiv tuli juba 20 min pärast. Aga väljen Kreeka salat oli miskit ületamatut. Vahemere köök tähendab siin riigis ju Itaalia oma. Kes ütles, et teistel ka köök on? Jõudsime järgnevate pikkade minutite jooksul kordi olla õnnelikud pealelõunase pizza üle kui Kati saigi oma salati – suure taldrikutäie mingite limukate karpe. Saatis tagasi, püüdis veel seletada, lõi käega ja leidis, et kõige kindlam siin riigis on tellida pastat või pizzat ja veini – ülejäänuga on niikuinii suur segadus. Vahepeal saabus minu tellitud verine liha. Õigemini saabus suur kuhi salatit ja Kati ette. Ja tema rõõm oli üürike, kui salatikuhja alt liha leidis. Mina sain aga aru, et itaalia verine on umbes ühest küljest süsi ja ilma igasuguse roosa varjundita. Verest ei räägigi. Vähemasti psüib seedimine korras. Kati pasta pidi tulema 5 min jooksul, sellest sai sujuvalt kerge kolmveerand tundi (mille jooksul vähendati ka prognoosi nii kahele minutile=15 minutile). Iga õige itaallane vist peksab ühe kella kohe peale ärkamist puruks, muidu läheb päev raisku ja nauding nässu. Nauing elust ja aja kulust, mitte miskitest nõmedatest reeglitest ja hoidku jumal kella eest. Vahepeal lahkus kõrvallauast üks paar. Kesk juttu ja söömist alateadvus registreerib küll, et kuhu nad lähevad aga eip lase sel ennast segada. Teadvus ise saab asjast peale mürtsu aru ja registreerib – ei ole ju võimalik läbi klaasi minna.
Mürts, lahedat päeva teilegi.neljapäev, 28. mai 2009
Itaalia 5
Kas tõesti juba viies päev? Ei, hommikul seda küll ei adunud. Hommik algas sõja ja varaste püüdmisega. Kati nimelt röögatas kesk varast hommikut, kui avastas, et tema komme tahetakse ära varastada. No me ei saanud aru, kuis järsku sipelgad suuhügieeni eest hoolitsema on hakanud aga orbiti happesust reguleerivate konsumeerimisega vahele nad jäid. Me siis lakkisime neid vastu ka, muud pihustatavat keemiat kahjuks ei leidnud. Enne seda olid meid siin ülivara äratanud kohutavalt röökinud linnud (volume nuppu ei leidnud), mind konsumeerida jõudnud sääsed ja pagana äratus telefoni seest. Targu olime oma ärkamise pannud sinna seitsme kanti. Soov oli ju jõuda koos meiega samas hotellis elavate slovakkidega võistluspaikadesse – ehk siis tuvastada nende asukohad. Sellele eelnes muidugi kohalik hommikueine. NAD EI PAKU HOMMIKUTI LIHA ... Nagu raiskaks lihtsalt pool päeva?? Aga kilepakis kuiviksaiad olid olemas, kahe lusikatäie kaupa pakitud krõbuskid, kohvi, jogurt ja mahl olid täitsa saadaval. Seega nälga me eip jäänud ainult igatsesime vaid miskit tugevamat. Muuseas, meie pesale on antud terve tärn. Sisustuse ja varustuse järgi vist esialgu lausa 3 aga sipelgad sõid vist kaks tükki ära. Ja asupaik oli soodne – reklaami järgi vaid 3 km võistluspaigast.
Sõnaga hakkasime siis hotellikaaslastega võistluspaika ja esimesena sekretariaati otsima. 3 km kauguselt. Tõdesime, et SI süsteem on ikka maru paindlik, sest juhendatud tänava asemel oli üks teine maantee ja 10 km pärast oligi mahakeeramine haavlilaskmise võistlustiiru ja sekretariaadi poole. Aga meie usk lõi peagi kõikuma. Kohale jõudes ootas meid valgete telkide meri. Kiire arvutus näitas, et 1-2 võistleja kohta 1 telk. Ja hiiglamasuur plats ja bassein püsti ja 3 autoparklat. Mis neil pähe oli löönud, ei võinud aru. Hiiglama tore oli leida ka terve platsi peal hõredalt askeldavate meeste seast üks ingliskeelest arusaav ja rääkiv. Noh, vähemasti poolest sai aru ja käed jalad aitasid ülejäänu selgeks vehkida. Kodanikud ootavad nädalavahetusel sinna 48 kiloinimest (48*1000, kui mõnel lugejal pikemad juhtmed). Ja telke umbes 130. Ühest otsast teise oli väsitav kõndida igatahes. Teises servas (loomulikult sellest kuhu olime auto jätnud) asusid laskerajad. 6 tk. Masinaid alles pandi. Aga aru ma ei või – meil on programmi järgi 4 eri haavlirada ette nähtud – 2*CSP ja 2*Trap ning iga neist peaks eri rajal olema. Aga milleks veel kaks? Üks, tribüüniga järelikult finaali jaoks aga teine? Ilma tribüünita? Äkki viimasele kuuele? Aga masinaid, siukseid päiksepatareidega, nad alles autolt maha laadisid.
Ja siis näitasid kallid slovakid saadud treeningplaani! See olevat juba esmaspäeval saadetud aga miskipärast oli ta edastatud maili lisanditest ära jalutanud. Äkki mail.ee kiusas? Muud lisad olid ju kirjas juures. Aga 11 pidin olema haavlitrennis. Ja slovakid 10 vinditrennis – seega läksid teed varsti lahku. Ja seiklus haavlitiiru leidmiseks algas. Ülilahe, kuidas on nii segaselt võimalik näidata kohtade asupaiku. Kõhutunne peab 200% kohaleidmist toetama, sest reeglina viidatud tänava või tee asemel on miskid muud nimed, suunad on veidi teisele poole ja kilomeetreid loetakse kustiganes. 16,3 kilomeeter haavlitiiru asulast tähendas kuskilt suvalisest punktist linna poole mineku 16,3 km. Viidatud nimetuse üks sõnadest igatahes pälvis meie tähelepanu ja kolmandal korral samal lõigul edasi tagasi sõites avastasime, et ühel antud kilomeetril paiknevatest 2578-st sildist oli väikselt peale joonistatud püssiga mees. Kirjeldatud kohanimetust antud sissesõidu siltide juures otseloomulikult ei olnud. Aga ees kohtasime poolakate bussi, kiirabiautot ja mingeid tüüpe. Lähemalt uurides selgus, et need on korraldajad. Kuna oli juba teise grupi treeningaeg, siis kirjutati märkide lende paberitele. Tegemist oli universaaltiiruga, kus olemuselt trapirajale oli püsti pandud compaci rada. Kõik kohad said endale samas järjekorras lennud. Ja kõik kohtunikud rääkisid puhtalt itaalia keelt. Ainult. Selle rahvusvahelise keelega saab ju hakkama. Meie näiteks saime. Kuna poola lahkeid kährikuid oli vaid kaks ning me ka hästi jutule saime, siis liitusin nende treeninguga. Kõigepealt CSP. 2/3 märkidest lendas tervena välja ... peale trenni keskel toimunud remonti. Siis oli mahti ka tähele panna, muikse kohutava krigisemisega too masin märke laadis. Ja teine masin töötas pool-itamaatselt – see tähendas kohalikku redelil korrigeerimistegevus sooritavat abitehnikut kõikide taldrikute jaoks. Ma sain mitu märki maha, ise ka ei tea kuidas aga maas. Enne pardijahti, ausõna, võtan paar haavlitrenni. Ja ühtlasema tihedusega haavlipüssi tõstsin prioriteetide järjekorras kõrgemale. Igatahes oli minu kukkedega püss poolakatele väga tuttav. Ja minule ülikuumaks minevad rauad. Isegi läbi kinda andis tunda. Järgnes teisel pool miskit putkat asuv trapirada ja jälle üllatus – väga mitu märki maas. Ma nüüd ei ähvarda, aga kui mina haavlit hakkaks treenima siis mehed teate ... . Õlg pehmeks ja paugukartus väiksemaks taotud ning vaba aega kuni 17-se vinditrennini nagu muda. Ahjaa, kati jõudis ühe kohalikuga vahepeal suhelda – tema prantsuse ja teine itaalia keeles – ja nad paganad said üksteisest aru? Aga arusaamine läks keerulisemaks kui too sell meile järgmist asja reklaamima hakkas. Lõpuks saime aru, et 50 m kaugusel sigaodav, 15 eurtsi per nägu, ristorante ja ainult tema tiiru külastajatele soodukana ristorante on. Tuleb vaid öelda, et tema, misiganes pika nimega tüüp saatis ja tiirust. Vaid 10 min ja olimegi ta jutust aru saanud. Kurat, no on kohalikel alles kannatust seletada ja aeg muudkui tiksub. Meil oleks ammu paber võetud, joonistatud peale hind, kohalesõiduskeem, taldrik ning koha nimetus. Aga need muudkui jahvatavad, teevad seda itaalia keeles ja ei hooli põrmugi sellest, et kuulajale jäävad enam-vähem kõik sõnad lihtsalt taustamulaks kätevehkimisega. Sõnaga, meie ei läinud sinna soodsasse mandzaare täitmise kohta. Nagu ka poolakad.
Aga enne edasiminekut jutuga selle loogilises jadas väike vahepala meie hetkekohast. Just lõpetasime oma hotellis õhtusöögi ja tellime kohe ka miski kohvijoogi. Aga kaks järeldust sai tehtud – koju jõudes grillime ise liha ja siis teeme ise kala. Kohaliku hotelli köök pidada küll kuulus olema aga mainimata oli vist jäänud, et kui nõudepesija osa ameteid hooajaks tööle tulevale kokale üle annab või siis kuulsuse teine pool – et halb kuulsus äkki. Slovakid igatahes kahte päeva siin õhtust süüa eip kannatanud. Ja meie narrid.. Aga selle eest on siin, üllatus-üllatus WIFI ja täitsa töötab. JA TASUTA. Saadan nii mõnegi pildi ehk nüüd üles. Kommenteerima peate ise.
Tagasi seikluste juurde. Olime ju kuulsas Toscana piirkonnas. Teatakse seda oliivide ja viinamarjaistanduste ja ajaloo kaudu. Noh, etruskide pealinn oli siin e. kr. Näiteks, sounds cool? Aga mis sest saundist, meie kolasime nüüdisajas mööda külasid ja linnu ja teid ja vaateid. Ja kui liiga suvalt autol hoo maha võtsime (või liigse hooga mõnest kohalikust kohe-lagunen-juppideks-fiatist mööda kulgesime) saime signaalikaudse meenutuse meie käitumise ebasobivusest kultuuriruumi. Noh, vaated on siin lummavad ja majad muldvanad. Ning korda tehakse need täpselt 5 min enne kokkukukkumist. OK, mõned üksikud erandid olid ka poolepealt krohvitud-võõbatud. Ühes täitsasuva linnas mõtlesime teha täitsasuva söögi. Me pidime jupp aega otsima ja kahes tänavakohvikus lausa proovi-istuma aga eip miskit. Kohalikud ju söövad kuskil suvalises pizzeerias. Siukse siis valisimegi ja puhtas itaalia keeles seinal olevast menüüst kõige turvalisemana tunduva ahjuroa valisime. Maitsev ja puha. Ning eelnavalt soodsana reklaamitud kohaga võrreldes jäi nüüd 75% puhtana käden või kuidagi nii. Leidsime ka pirkonna ajalooliste vaatamisväärsuste plakati. Tolle oli teinud keski kuntsnik, kes jummala eest ei tea teedest ja autosõidust ja geograafilisest paiknemisest mitte halligi. Kuutepidi vaadates me asja kaardi ja teedega kokku viia eip suutnud. Aga ju need siis polnudki tegelikult vaatamiseks vaid lihtsalt õrrituseks ülal?
Vaikselt vaatlesime end nüüd vinditiiru poole, et ehk saab sealgi varem trenni ära teha. Et asi lihtsam oleks, keeras taat of ilma temperatuuri ka 23 pealt 33 peale. (vahepeaus, teate, siin hotelli ristorantes on vägga hea taustablues, lasin lausa kõvemaks panna. Mõnna kohe kirjutada kui nii hea taust on). Vinditiiru leidmine oli ka ülilihtne – kuna juhendis seisis, et asub teine 16,3 kilomeetril miski linna suhtes, valisme tollesse kulgevatest teedest sellise, mis pikem kui mainitud suurus. Ja oh imet, miskil suvalisel kaugusel linnast (2-3 km vast) oli tee ääres suur kiri – 16,3 km. Kiire pööre vasakule ja tee pea-aegu et lõpus oligi meie üritust meenutav kiri. Lahe. Ja kohtasime seal kõiksepealt tsehhe – tiiru ainsaid ingliskeelt kõnelevaid hingi. Normaale,belissimo, kõrinissimo arusaamatomissimost. Aga tsehhid vangutasid meie Eesti numbrit nähes täiega pead ja pidasid meid hulludeks. MINA. Leidsin omal käel laskerajad, ning tegin ülevaatuse paigaldisele. Nii laskurid, lugege nüüd kuis tuleb euroopakateks valmistuda. Reeglite järgi peab harjutuses olema 1 siga seisev ja teine jooksev. Viimast ma eip leidnud. Rebane tuleb lasta horisontaalselt lavatsilt – leidsin vaid kaldpinnad. Märkide jaoks peab olema elektriline tagastussüsteem või mõni muu ohutu liigutusmehanism. Märgid asusid vineertahvlitel kenasti liivale asetatuna ja süsteemist polnud haisugi. Laskmine ise käis läbi torude, mis vooderdatud miski pehma materjaliga. Sees kõik lasu ajal kenasti vappus aga 50 m kaugusel kõrva tundus vaid, et keski loll peksab liiga kõvasti autouksi kinni.
Uurimisreisilt tagasi saabudes tuvastasin tsehhide kadumise ja ühe kohaliku, kes teadis mitmeid ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Seletas siis too, et ongi vaid seisvad märgid ja ei miskit jooksvat ja tegi veelkord tutvustuse. Lahe. Aga laskma ei lubanud kuna kohe tuleb boss, 15:00 saab. Jõudsin just miski lugemise ette võtta kui saabus Poola ekipaaz. Tegin neile kiire tutvustuse ja nendel maksa ja kopsu asukoht sassis – kuis nii, et siga ainult seisab, ikka jooksma peab ka. Pressisid nad kohalikelt välja, et searada ikka on ka. Küsis poolakas, kas seda võistluse ajal lastakse – vastus jah. Noh, tegid minu silmad juba kerge üllatusringi aga läksime rada vaatama. NOMAEIVÕI. Kui sellel võistlus teha, läheb päike enne peldikusse looja, kui kõik lastud saavad. Õnneks ei tule sellel võistlust. Neil on metallil sigade ringrada, kus kaks märki miski kummivooliku otsas rallivad kui ajam parasjagu nats töötab. Ja kohalik sealaskmine tähendab, et märk jääb 50 m kaugusel avas korraks seisma, pauk, liigub järgmisse avasse korraks seisma pauk ja minema. Ei, seda me küll kahjuks või õnneks ei lase. Noja siis oli veel natuke ootamist ja lubadus, et 16 saab laskma, sest boss siis kohe tuleb, kes selle bordellini ära lõpetab... Ja peagi veeres kohale mitu massinat ja veel mõned ning üks välja tulnud tüüp vaatas, kehitas õlgu ning nii me laskma läksimegi. Loogika missugune. Muidugi olid torud hästi paigutatud – minule parajad ja pikemale poolakale liiga madalal. Kurat, minu pikkusel on lisaks alleveelaevale veel eeliskohti – nii mõnigi tiir, k.a. see. Aga saimegi kellade ja vilede saatel trenni tehtud ja kilo maha higistatud. Noh, märke pidime ise käima vaatamas. Mulle temperatuuriga harjumiseks 40 paugust piisas, teised jäid veel laskmist ka õppima. Tagasiteel veel põige sekretariaati, kuhu oli tekkinud ka mitu inimest ning hotelli. Siin ma siis nüüd olen.
kolmapäev, 27. mai 2009
Itaalia 4
Seiklused lahedal maal jätkuvad. Kui me Saksamaal ärkasime olid äratuskelladeks vist maailma kõige suurimad lennukid, mis rataste avanemiskontrolli vastu hotelli antenne püüavad teha ning vaikse linna ülivarajane liikluskeeris, mis tänava maanteeks muutis. Akna sulgemine päästis tol hetkel kõrvaklappide kasutamisest. Aga Itaalias kõik teistmoodi. Ärkamine oli rahulikum ning ometi olime leidnud kõva madratsiga voodi. Noh pool sellest, mis meil kodo on. Seal siuke mõnna – kes esimest korda katsub arvab, et lauad voodi toppind. Lapiti muidugi. Aga Itaaliast pidin ju kirjutama, oma voodist ehk teine kord, või siis üldse mitte. Ärkasime, takseerisime veelkord tuba ning konstanteerisime – eirnevus Austria **** kapiga oli ikka 1 m2 võrra suurem – lihtsalt teine paigutus ning lisaruut oli vannitoas ning pinna hõlmas bidee. Söögiaeg. Söögiruumis olid vaid inimesed ja eip miskit valikuletti. Tahtsime toda otsima minna, aga aeti tagasi. Istusime natuke ja toodigi kummalegi kandik. Tollel oli kõrvetatud kohvi (tehke kannutäis valmis ja hoidke masinas, kuni veerand ära auranud), kiles „croissant" ja kiles kuivikud, määrdejuust, või, kuum piim, suhkur, marmelaad ja midagi vist veel. Õige – mahl. Igatahes sai kõhus elav lind sai petetud ja võisime end minema sättida. Kaks koormaeeslit tassisid kogu oma staffi jälle autosse (parkla oli pagasiga kõndimise mõistes väga kaugel – nii 100 m). Ja siis rongijaama.
Leheputka kassade sissepäsu kõrval oli lahe – müüja püüdis järjekordsetele seletada, et tema ei müü pileteid – seda muidugi ikka ja jälle Itaalia keeles, omal peakohal silt piletite müük. (KÕÕKS, muike röögatus just kostis – üks praegu tegi üle-hotelli-heli, ju see dussist tulnud vesi oli veidi jahe. Aga jutuga edasi) Me siis vaatasime ringi (piletisaali sissepääs oli kohe leheputka kõrval) ning leidsime ingliskeelse kirja, et Veneetsia rongipileteid müüvad pea kõik suvalised kohad, leheputkad sealhulgas. Järgmisest kioskist jagatigi lahkelt meile 4 euro eest 4 piletit. Tuli vaid too läbi miski ajatempli masina ajada ning tunni jooksul kohale sõita. Ja rongid läksid pea iga viie minuti tagant. Mahutasime end järgmise regionale peale ning 10 min pärast kohal.
Veneetsia. Venice. Luule, kunst, romantika. Eriline linn, kuhu ON VAJA KÕIGIL TULLA. Kallid lugejad, ärge praegu tulge. Veneetsias on praegu remont. Nad teevad nüüd osa maju korda. Mõned olid ka korras. Ma ise loodan, et järgmiseks kampaaniaks on koristamine aga lõunamaalastele ei või ses asjas väga kindel olla või loota. Kui just igale koristajale kahte kubjast eip palka. Räägitakse, et pidada olema kaunis kanalite linn. Tegelikult on nii, et miskid kodanikud omal ajal otsustasid, et nemad prügiteenust ei telli ja panevad oma elamise viisil, et kõik ülejäägid lähevad ise ära – sõnaga kesk vett. Kuna selliseid sattus tollele saarekesele kole palju jäi vee vool seisma. Nüüd siis on ühel pool maju veidi räpased tänavad ja teispool ropult räpane vesi. Aga kaua sa seal veepeal ikka elad, pappi ka vaja. Õnneks on turist selline imeline loom, et toob raha ilusti koju kätte, kui piisavalt ilus ja kuulus stoory, parem kui mitu, levikusse lasta. Noh, selle jama tulemusena astusime meie ja 500 selle 5 min sees saabunud turisti kenasti raudteejaamast saarele. Raudteejaam ja sadam on muidugi saare ainsad uued ja eriti koledad hooned. Edasi kulges asi lihtsalt – liikumiseks on tänavad, nende vahel sillad (3 tüüpi – puust, kivist, kivist tükkis majakestega), platsid ja veesõidukid (gondlid, veetaksod ja parvlaevad muölisevate giididega). Meie valisime jalgealuse kivipinna ja kukkusime marssima. Valisime umbes sihi ning astusime grupiviisiliselt liikuvaid turiste märgates lihtsalt veel rohkem kõrvaltänavatesse. Tänav tähendab selles paigas õlgadest laiemat majadevahelist kõva- või vesikattega ala. Kangialused kaasa arvatud. Vahest sattusime ummikusse kah, aga seda lahedam. Paterdasime siis, saatjateks kuulsate, pikkade ja keeruliste nimedega majad ja platsid. Lõpuks jõudsime ühele erilisele väljakule – igati kena – igal restol mängis oma bänd üle platsi (viisakalt kordamööda) head mussi (rockilugusid kahjuks ja diskolugusid õnneks ei tulnud) – jazz ja blues ja puha. Ääristasid seda usumeeste majad. Inimesed lähevad vahel ikka usu nimel lolliks ja annavad nii kergelt ja nii palju pappi käest. Igal tüübil oli seal servas terve loss. Ühel eriti vägeval – San Marco nimelisel doodzil oli lausa selline palee, mida tehti 3 sajandit. Sorry, nimetati teist ikka katedraaliks. Aga lahkusime platsilt, sest pooled teistest saabunud turistidest olid ka koha leidnud. Siis nägime veel ohete silda – noh, vaatlesime parasjagu mereäärset businessi ja elukorraldust kui järsku avastasime oma jalgealuse sillla liiga kitsa olevat. 300 turisti nimelt tahtis 4 grupis just siis ja korraga näha ohete silda, mis meie taga. Ja giididel muidugi jutuvaht jooksis – oli vaja 10 min täis rääkida sellest, kuis katedraalist viidi vange toda käiku pidi kõrvalasuvasse vangimajja ja siis vaesekesed sellel sillal muudkui ohkasid alati. OEHH. Piki päikest ja mereäärt jõudsime kangialusesse, kust paistis pisike pood. Hea nali küll väljast vaatad tuba, seest 5 saali. Klaasitöökoja esinduspood nimelt. Jube palju vaase ja klaase oli maru kenasti täis soditud – nii klaasi kui värviga. Päriselt ka – ehe vaev ja ilus tulemus. Hinnad ei olnud nii ilusad. Aga ehted, mis Kati hankis on ilusad küll.
Kuna niigi palav ja palju nähtud sihtisime end puhkepausile. Esimene plats ja resto, kuhu sattusime osutusid igavaks. Kelneritel oli nii igav, et meieni nad ei jõudnudki. Meie nende äraootamiseni ka mitte. Järgmises aga oli lahe. Kuniks Kati käsi pesi, tellisin mina miskid tooted, kuniks mina käsi pesin, saatis Kati kelneri talle tundmata kaubaga tagasi. Kuna neil kingameeter liig kallis polnud, saime oma kauba siiski peagi kätte. Katit küll veidi umbusklikult vaadati. Iga klient sai seal ka „priilt" kausikese kartulikrõpsudega. Kaua nood ikka pikalt käinud hinge nina ees passivad – paar suutäit ja kuna pudedad asjad, siis osa ka maha. Tuvilihast teate midagi? Peaks Rivolt või Feenilt teinekord retsepti küsima, sest liha ronis pea ise käte vahele. Peljates kohalike arusaamatuid pilke, ajasime nood seekord ise ära. Kati arvas, et tuvi veega kastmine pole ka paslik (ja mina eeldasin varem, et see lind veekindel on). Teate, tuvi on selline mõnus pehme lind, kohe hea pehme peale astuda – Kati ise katsetas (ta narr eeldas, et tuvid lähevad ise eest ära). Tagasiteel püüdsid mitmed gondlimehed meid ära rääkida, kuid need eurod jäid meile taskusse. Gondleid muide, oli sea igat sorti. Punaste ja mustade nahkistemtega, riidekattega toolide ja vaipadega kaetutega – no mida iganes. Ja siis teine valik käis juhi järgi – kui madrusesärgiga siis nii sinisetriibulised, kui ka punasetriibulised. Vuntsidega ja ilma ja tätoveeringuga või käi jala edasi, musklis või õllekõhuga. Ning nii siis istusidki õnnelikud turistid seal sees ning meie vaatasime – pikk joru paadikesi ning kõigis õndsa näoga ininemesed sees. Tuleme järgmine kord, võtame omale külmakasti külma veiniga kaasa ja laseme end ka tollel paadil paar tundi või kuni vein otsas ringi ujutada. Kui me ikka tuleme. Noh kui nad meie eluea jooksul näiteks remondi valmis saavad. Ja puhtaks ka pesevad – mõni tänav eip haisenud.
Aga saanud tagasi mandrile kukkusime uhama oma praeguse peatuspaiga poole. Oma 500 kilti. Ja Nokia, mis viimasest sättest innustatuna tahtis kiirteid vältida. Praegu arvan, et oleks vist pidanud jah. Sest viimne kui üks kiirtee, mida viimasel kolmel päeval oleme katsunud, on kuskil lõigus olnud remondis. Ja autosid on siin riigis palju – seega olid kiired lõigud – nii 140 -185 km/h mõned üksikud. Siinsel karussell-teedemaastikul rohkem ei kannata. Pereautoga vähemasti. Ikka korral mitmel tekkis küsimus, mitmeks ameerikamägede ringiks me pileti võtsime. Kokkuvõttes kulges aeg pea kui Poolas – nats tüütud olid need kiirteed. Aga jõudes õigesse piirkonda, läksid Nokia ja Kati tülli. Kati näitas otsemat ehk arvatavasti kiiremat teed ning Nokia väga ilusat. Laskud vaiksel hool mäest ning vasakul jõeorg, paremal lihtsalt kena org nii ilus, et vaata või ise teelt kõrvale. Ei vaadanud – teate küll, mis meesterahvas teeb, kui lahe kurviline tee ees on – gaasi vajutab muidugi! Ja pidurdab ka vahel. Täitsa lahe. Igatahes, kirjeldustele vastavat võistluspaiga sekretariaati me täna ei leidnud, kinni pandud hotelli küll. Siin me siis oleme. Õhtune söök keres ja puha. Ahjaa, tänasest toiduvalikust kõlbab meenutada eraldi magustoitu. Itaalia panna cotta. Panniga seosed puuduvad. Võetakse tarduma pandud mannapuder ning kallatakse üle sulatatud suhkruga – 5 eur eest on kenasti kõlava nimega magustoitu küll. Homme läheme ja lööme korra majja – leiame selle sekretariaadi ning kirjeldame neile kohale jõudmise juhendite põhialuseid (näiteks lihtsus ja arusaadavus).
Seiklused lahedal maal jätkuvad. Kui me Saksamaal ärkasime olid äratuskelladeks vist maailma kõige suurimad lennukid, mis rataste avanemiskontrolli vastu hotelli antenne püüavad teha ning vaikse linna ülivarajane liikluskeeris, mis tänava maanteeks muutis. Akna sulgemine päästis tol hetkel kõrvaklappide kasutamisest. Aga Itaalias kõik teistmoodi. Ärkamine oli rahulikum ning ometi olime leidnud kõva madratsiga voodi. Noh pool sellest, mis meil kodo on. Seal siuke mõnna – kes esimest korda katsub arvab, et lauad voodi toppind. Lapiti muidugi. Aga Itaaliast pidin ju kirjutama, oma voodist ehk teine kord, või siis üldse mitte. Ärkasime, takseerisime veelkord tuba ning konstanteerisime – eirnevus Austria **** kapiga oli ikka 1 m2 võrra suurem – lihtsalt teine paigutus ning lisaruut oli vannitoas ning pinna hõlmas bidee. Söögiaeg. Söögiruumis olid vaid inimesed ja eip miskit valikuletti. Tahtsime toda otsima minna, aga aeti tagasi. Istusime natuke ja toodigi kummalegi kandik. Tollel oli kõrvetatud kohvi (tehke kannutäis valmis ja hoidke masinas, kuni veerand ära auranud), kiles „croissant" ja kiles kuivikud, määrdejuust, või, kuum piim, suhkur, marmelaad ja midagi vist veel. Õige – mahl. Igatahes sai kõhus elav lind sai petetud ja võisime end minema sättida. Kaks koormaeeslit tassisid kogu oma staffi jälle autosse (parkla oli pagasiga kõndimise mõistes väga kaugel – nii 100 m). Ja siis rongijaama.
Leheputka kassade sissepäsu kõrval oli lahe – müüja püüdis järjekordsetele seletada, et tema ei müü pileteid – seda muidugi ikka ja jälle Itaalia keeles, omal peakohal silt piletite müük. (KÕÕKS, muike röögatus just kostis – üks praegu tegi üle-hotelli-heli, ju see dussist tulnud vesi oli veidi jahe. Aga jutuga edasi) Me siis vaatasime ringi (piletisaali sissepääs oli kohe leheputka kõrval) ning leidsime ingliskeelse kirja, et Veneetsia rongipileteid müüvad pea kõik suvalised kohad, leheputkad sealhulgas. Järgmisest kioskist jagatigi lahkelt meile 4 euro eest 4 piletit. Tuli vaid too läbi miski ajatempli masina ajada ning tunni jooksul kohale sõita. Ja rongid läksid pea iga viie minuti tagant. Mahutasime end järgmise regionale peale ning 10 min pärast kohal.
Veneetsia. Venice. Luule, kunst, romantika. Eriline linn, kuhu ON VAJA KÕIGIL TULLA. Kallid lugejad, ärge praegu tulge. Veneetsias on praegu remont. Nad teevad nüüd osa maju korda. Mõned olid ka korras. Ma ise loodan, et järgmiseks kampaaniaks on koristamine aga lõunamaalastele ei või ses asjas väga kindel olla või loota. Kui just igale koristajale kahte kubjast eip palka. Räägitakse, et pidada olema kaunis kanalite linn. Tegelikult on nii, et miskid kodanikud omal ajal otsustasid, et nemad prügiteenust ei telli ja panevad oma elamise viisil, et kõik ülejäägid lähevad ise ära – sõnaga kesk vett. Kuna selliseid sattus tollele saarekesele kole palju jäi vee vool seisma. Nüüd siis on ühel pool maju veidi räpased tänavad ja teispool ropult räpane vesi. Aga kaua sa seal veepeal ikka elad, pappi ka vaja. Õnneks on turist selline imeline loom, et toob raha ilusti koju kätte, kui piisavalt ilus ja kuulus stoory, parem kui mitu, levikusse lasta. Noh, selle jama tulemusena astusime meie ja 500 selle 5 min sees saabunud turisti kenasti raudteejaamast saarele. Raudteejaam ja sadam on muidugi saare ainsad uued ja eriti koledad hooned. Edasi kulges asi lihtsalt – liikumiseks on tänavad, nende vahel sillad (3 tüüpi – puust, kivist, kivist tükkis majakestega), platsid ja veesõidukid (gondlid, veetaksod ja parvlaevad muölisevate giididega). Meie valisime jalgealuse kivipinna ja kukkusime marssima. Valisime umbes sihi ning astusime grupiviisiliselt liikuvaid turiste märgates lihtsalt veel rohkem kõrvaltänavatesse. Tänav tähendab selles paigas õlgadest laiemat majadevahelist kõva- või vesikattega ala. Kangialused kaasa arvatud. Vahest sattusime ummikusse kah, aga seda lahedam. Paterdasime siis, saatjateks kuulsate, pikkade ja keeruliste nimedega majad ja platsid. Lõpuks jõudsime ühele erilisele väljakule – igati kena – igal restol mängis oma bänd üle platsi (viisakalt kordamööda) head mussi (rockilugusid kahjuks ja diskolugusid õnneks ei tulnud) – jazz ja blues ja puha. Ääristasid seda usumeeste majad. Inimesed lähevad vahel ikka usu nimel lolliks ja annavad nii kergelt ja nii palju pappi käest. Igal tüübil oli seal servas terve loss. Ühel eriti vägeval – San Marco nimelisel doodzil oli lausa selline palee, mida tehti 3 sajandit. Sorry, nimetati teist ikka katedraaliks. Aga lahkusime platsilt, sest pooled teistest saabunud turistidest olid ka koha leidnud. Siis nägime veel ohete silda – noh, vaatlesime parasjagu mereäärset businessi ja elukorraldust kui järsku avastasime oma jalgealuse sillla liiga kitsa olevat. 300 turisti nimelt tahtis 4 grupis just siis ja korraga näha ohete silda, mis meie taga. Ja giididel muidugi jutuvaht jooksis – oli vaja 10 min täis rääkida sellest, kuis katedraalist viidi vange toda käiku pidi kõrvalasuvasse vangimajja ja siis vaesekesed sellel sillal muudkui ohkasid alati. OEHH. Piki päikest ja mereäärt jõudsime kangialusesse, kust paistis pisike pood. Hea nali küll väljast vaatad tuba, seest 5 saali. Klaasitöökoja esinduspood nimelt. Jube palju vaase ja klaase oli maru kenasti täis soditud – nii klaasi kui värviga. Päriselt ka – ehe vaev ja ilus tulemus. Hinnad ei olnud nii ilusad. Aga ehted, mis Kati hankis on ilusad küll.
Kuna niigi palav ja palju nähtud sihtisime end puhkepausile. Esimene plats ja resto, kuhu sattusime osutusid igavaks. Kelneritel oli nii igav, et meieni nad ei jõudnudki. Meie nende äraootamiseni ka mitte. Järgmises aga oli lahe. Kuniks Kati käsi pesi, tellisin mina miskid tooted, kuniks mina käsi pesin, saatis Kati kelneri talle tundmata kaubaga tagasi. Kuna neil kingameeter liig kallis polnud, saime oma kauba siiski peagi kätte. Katit küll veidi umbusklikult vaadati. Iga klient sai seal ka „priilt" kausikese kartulikrõpsudega. Kaua nood ikka pikalt käinud hinge nina ees passivad – paar suutäit ja kuna pudedad asjad, siis osa ka maha. Tuvilihast teate midagi? Peaks Rivolt või Feenilt teinekord retsepti küsima, sest liha ronis pea ise käte vahele. Peljates kohalike arusaamatuid pilke, ajasime nood seekord ise ära. Kati arvas, et tuvi veega kastmine pole ka paslik (ja mina eeldasin varem, et see lind veekindel on). Teate, tuvi on selline mõnus pehme lind, kohe hea pehme peale astuda – Kati ise katsetas (ta narr eeldas, et tuvid lähevad ise eest ära). Tagasiteel püüdsid mitmed gondlimehed meid ära rääkida, kuid need eurod jäid meile taskusse. Gondleid muide, oli sea igat sorti. Punaste ja mustade nahkistemtega, riidekattega toolide ja vaipadega kaetutega – no mida iganes. Ja siis teine valik käis juhi järgi – kui madrusesärgiga siis nii sinisetriibulised, kui ka punasetriibulised. Vuntsidega ja ilma ja tätoveeringuga või käi jala edasi, musklis või õllekõhuga. Ning nii siis istusidki õnnelikud turistid seal sees ning meie vaatasime – pikk joru paadikesi ning kõigis õndsa näoga ininemesed sees. Tuleme järgmine kord, võtame omale külmakasti külma veiniga kaasa ja laseme end ka tollel paadil paar tundi või kuni vein otsas ringi ujutada. Kui me ikka tuleme. Noh kui nad meie eluea jooksul näiteks remondi valmis saavad. Ja puhtaks ka pesevad – mõni tänav eip haisenud.
Aga saanud tagasi mandrile kukkusime uhama oma praeguse peatuspaiga poole. Oma 500 kilti. Ja Nokia, mis viimasest sättest innustatuna tahtis kiirteid vältida. Praegu arvan, et oleks vist pidanud jah. Sest viimne kui üks kiirtee, mida viimasel kolmel päeval oleme katsunud, on kuskil lõigus olnud remondis. Ja autosid on siin riigis palju – seega olid kiired lõigud – nii 140 -185 km/h mõned üksikud. Siinsel karussell-teedemaastikul rohkem ei kannata. Pereautoga vähemasti. Ikka korral mitmel tekkis küsimus, mitmeks ameerikamägede ringiks me pileti võtsime. Kokkuvõttes kulges aeg pea kui Poolas – nats tüütud olid need kiirteed. Aga jõudes õigesse piirkonda, läksid Nokia ja Kati tülli. Kati näitas otsemat ehk arvatavasti kiiremat teed ning Nokia väga ilusat. Laskud vaiksel hool mäest ning vasakul jõeorg, paremal lihtsalt kena org nii ilus, et vaata või ise teelt kõrvale. Ei vaadanud – teate küll, mis meesterahvas teeb, kui lahe kurviline tee ees on – gaasi vajutab muidugi! Ja pidurdab ka vahel. Täitsa lahe. Igatahes, kirjeldustele vastavat võistluspaiga sekretariaati me täna ei leidnud, kinni pandud hotelli küll. Siin me siis oleme. Õhtune söök keres ja puha. Ahjaa, tänasest toiduvalikust kõlbab meenutada eraldi magustoitu. Itaalia panna cotta. Panniga seosed puuduvad. Võetakse tarduma pandud mannapuder ning kallatakse üle sulatatud suhkruga – 5 eur eest on kenasti kõlava nimega magustoitu küll. Homme läheme ja lööme korra majja – leiame selle sekretariaadi ning kirjeldame neile kohale jõudmise juhendite põhialuseid (näiteks lihtsus ja arusaadavus).
teisipäev, 26. mai 2009
Itaalia 3
Alustaks täna tagurpidi – niikuinii tuleb järgnevatel päevadel siinsest elust mitu juttu, sestap tekib vahele väike jutuke ka muudest maadest. Niivõrd, kuivõrd. Lebame hetkel ühe idamaise omaniku *** hotelli kapis (meenutab too Austria kappi + 3 lisa m2) ning püüab mõni meist miskit kirja saada. Linnal nimeks Mestre ning lõpetatud just kerge õhtueine – minu oma pidada olema küll esimene käik õhtusöögist kuid teine käik oleks pidanud sel juhul lõppema minu mõttelises kõhupikenduses. Mõned inimesed eip õgi nigu ... aga tundub, et üle 100 kg meestele see meeldiks.
Nujah, hetkel oleme teki all ka – teki moodustab (eritab) keha ise – temperatuur tundub veel hetkelgi üle 25C. Sõnaga, vedelikud voolavad juba siis kui mõelda, kui mõtlemine järgi jätta, peaks nahakaudsed eristused lõppema. Kahjuks pole meil õnnestunud seda saavutada. Saame aru küll, kui meid, saunarahvast, siitpoolt vaadates segasteks peetakse. Ahjaa, veneetsia jääb meie hotellist nii 12 min kaugusele. Aga tagasi mööda ajatelge. Sõnaga kolasime kohalikus linnakeses, avastasime õitsevad ja lausa tilkuvad puud, laheda linnakese tänavad ning linna sarnasuse ntx Egiptusega. KÕIK kõrvaltänavad HAISEVAD!! Aga mõnedest muudest sarnasustest hiljem. Hotelli leidmine, nagu ikka oli suur kunsttükk – pargid auto suvalisse linna ja suvalisse kohta ära ja hiljemalt teine koht, kuhu sisse astud osutub sobivaks. Sobiv koht, üllatus meilegi, on raudteejaama kõrval ja siit 10-12 min rongisõitu ongi Veneetsia. Jälle Jaak Pott.
Kulgemine siia oli muidu sujuv, kui vaid lõpuosa v ja a, sest nokia eip olnud viitsinud viimast lõiku kiirteest kaardile panna ja meil tekkis pisuke segadus. Kati õppis segaduse käigus selgeks ka mõiste „kannapööre". Peame veel harjutama. Aga kogu eelnev lõik mööda kohalikku kiirteed alates Austria piirist oli piisavalt lõbus. Meile sai selgeks, et kui poolakas ajab maha vuntsid, õllekõhu ja räägib kiirelt-segaselt, on tegemist itaallasega. Igatahes käitub sugulasrahvas maanteel täpselt samamoodi. Nimelt siis ei häiri teda mingilgi moel liikluskorraldus. Ja ka märgid teeääres said selgeks. 50 tähendab vist, et kui on eriti sant ilm, te käesolevat märki enam ei näe ning naisel on paha tuju, siis võite ka selle kiiruse valida. Järgmine enamlevinud kombinatsioon oli üksteisele 100 m tagant järgnevad 110 90 ja 60. See tähendas, et kui teil täna tõesti midagi targemat teha ei ole, vein viletsa maitsega oli ning mootor jupsib, võtke veits hoogu maha. Enamasti oli kohalikel nende asjadega ok ning 140-ga võis jalgu jääda. Kui mina roolis olin, ei jäänud, Kati parandus piirangualal 150 le alati ei aidanud. Neile märkidele järgnes tavaliselt 2*2,5 m lai sõiduala kahes reas. Veel kohtasime märke 100 ja 80 aga need ei tähendanud mitte midagi ning veel mingeid kirjasid, mille tähendusest ka keegi ei paistnud hoolivat. Äkki peaks? Neil oli siin pooleli kampaania – tsinki ja värvi ei tohi raisata – piirist kuni 200 km kaugusel oleva hargnemiseni olid teepiiretel roostevabad ainult poldipead. Aga meile sai kohe maa algus selgeks – Itaalia algab roostest.
Itaaliale eelnes Austria. Saksa kord ja puha. Nats jäid hingele kripeldama tee kohal olevad kaamerad ning lootus, nende mõõtmistulemustega mitte kohtuda. Proosit! Igatahes eip kohanud ses riigis rakette, kelle eeskujul kiirust arendada ning sellevõrra kütust säästavamalt maa kulus. Tükkis supipausiga. Selle käigus selgus, et armatuurlaual olevad ja vahelduvad numbrid 28-38 tähendavad tegelikku välistemperatuuri. Ning mulle sai tollest tulenevalt ikka väga selgeks, et Eestis on superhea kliima. Noh, et kärts p..u ei pea ju nahka märjaks ajama :). Või peab?? Igatahes pole Austriast seekord miskit rohkem kirjutada – algas too sama tähelepanematult kui lõppeski (v.a. 8 eur kiirteemaksu enne lõppu ja rooste kohe peale seda katmas teepiirdeid). Kui emt mulle siit tasuta andmemahu võimaldaks, saadaks kohe siia mitugi kena illustreerivat pilti kogu jutu juurde. Oleks tükkis promoga ja puha :).
Enne Austriat oli Saksamaa. Täna nii nats üle 600 km. Ehk ligi 4 tundi. Noh, meil oli ju vabanduseks üks peatus-paagitäide ja mitu teeremonti. Erinevalt Itaaliast on paljud sakslased korralikud ning kiirus langetati piirangualas lähemale piirangule. Teekitsendused olid ka 2m laiused ning teise (veo)auto kõrval ei tahtnud küll muid tegevusi peale roolist hoidmise teha. Aga kuivõrd kogu tee polnud teeremondis ja vahel juhtus ka lõike, kus ees ei pidurdanud keegi, sain teada – mäest kergelt üles sõites masin üle 225 spido järgi (ca 215-217 gpsi järgi – täpselt eip märganud) on minu mazda lagi. Kiirendusega jäin kokku 4-le autole jalgu. Üks golf V, üks saab 9-5 ja kaks audit (A6 ja mispagan see oolrõud oligi). Ahjaa, Itaalias ka üks honda civic type R ja A6. Veel 80 km kiiruse juures on parem minek 4nda käiguga ning enne 140 saamist kindlasti 5ndaga, pärast pole enam vahet. Pealt 210 (tõusul pealt 170) on kiirendusest saanud aeglane kiiruse juurdekasv. Seega kasvatasid Saksa kiirteel enim kütusekulu kiiremasse ritta tekkivad aeglasemad autod ning sellest tulenev kiirendus – pidurdus sõidugraafik. Muidugi meeldisid mulle Saksa teed ja ei meeldinud teeremondid. Kuid teeremondid Itaalias ja Saksas (isegi Poolas) on ikka palju juhisõbralikumad, kui meil. Kiirust säilitatakse maksimaalselt, ka peale korraks märgiga 60 peale piiramist lubatakse ikka vähemalt 80-ga sõita. Ühe lollaka piirangurea asemel tehakse kaks kitsast (2*2 m) ning kõik saavad sujuvalt kulgetud.
Muuseas, seda siin kirjutades olen ikka vist liiga palju mõelnud – higistama ajab :)
Muidugi on veel kirjeldamata hommik. Meie külalistemajas omal kööki-värki polnud ja saabunud olime õhtul 9 ajal. Hommikul, nagu tellitud, 8 mull-mull oli ukse taga kohvi ja kandik kõige hea kraamiga. Klient on nende jaoks kunn. Pea-asi, et too ise poleks m... . Mis te nüüd siis mõtlesite? Noh öelge välja! Minu mõte oli „mölakas" ja ärge enam mõttes ropendage.
Aga lahe päev oli ning ca 1100 km minevik (=tulevik tagasiteel).
Päikest (siukest põhjamaiselt mõnusat) kõigile!
Alustaks täna tagurpidi – niikuinii tuleb järgnevatel päevadel siinsest elust mitu juttu, sestap tekib vahele väike jutuke ka muudest maadest. Niivõrd, kuivõrd. Lebame hetkel ühe idamaise omaniku *** hotelli kapis (meenutab too Austria kappi + 3 lisa m2) ning püüab mõni meist miskit kirja saada. Linnal nimeks Mestre ning lõpetatud just kerge õhtueine – minu oma pidada olema küll esimene käik õhtusöögist kuid teine käik oleks pidanud sel juhul lõppema minu mõttelises kõhupikenduses. Mõned inimesed eip õgi nigu ... aga tundub, et üle 100 kg meestele see meeldiks.
Nujah, hetkel oleme teki all ka – teki moodustab (eritab) keha ise – temperatuur tundub veel hetkelgi üle 25C. Sõnaga, vedelikud voolavad juba siis kui mõelda, kui mõtlemine järgi jätta, peaks nahakaudsed eristused lõppema. Kahjuks pole meil õnnestunud seda saavutada. Saame aru küll, kui meid, saunarahvast, siitpoolt vaadates segasteks peetakse. Ahjaa, veneetsia jääb meie hotellist nii 12 min kaugusele. Aga tagasi mööda ajatelge. Sõnaga kolasime kohalikus linnakeses, avastasime õitsevad ja lausa tilkuvad puud, laheda linnakese tänavad ning linna sarnasuse ntx Egiptusega. KÕIK kõrvaltänavad HAISEVAD!! Aga mõnedest muudest sarnasustest hiljem. Hotelli leidmine, nagu ikka oli suur kunsttükk – pargid auto suvalisse linna ja suvalisse kohta ära ja hiljemalt teine koht, kuhu sisse astud osutub sobivaks. Sobiv koht, üllatus meilegi, on raudteejaama kõrval ja siit 10-12 min rongisõitu ongi Veneetsia. Jälle Jaak Pott.
Kulgemine siia oli muidu sujuv, kui vaid lõpuosa v ja a, sest nokia eip olnud viitsinud viimast lõiku kiirteest kaardile panna ja meil tekkis pisuke segadus. Kati õppis segaduse käigus selgeks ka mõiste „kannapööre". Peame veel harjutama. Aga kogu eelnev lõik mööda kohalikku kiirteed alates Austria piirist oli piisavalt lõbus. Meile sai selgeks, et kui poolakas ajab maha vuntsid, õllekõhu ja räägib kiirelt-segaselt, on tegemist itaallasega. Igatahes käitub sugulasrahvas maanteel täpselt samamoodi. Nimelt siis ei häiri teda mingilgi moel liikluskorraldus. Ja ka märgid teeääres said selgeks. 50 tähendab vist, et kui on eriti sant ilm, te käesolevat märki enam ei näe ning naisel on paha tuju, siis võite ka selle kiiruse valida. Järgmine enamlevinud kombinatsioon oli üksteisele 100 m tagant järgnevad 110 90 ja 60. See tähendas, et kui teil täna tõesti midagi targemat teha ei ole, vein viletsa maitsega oli ning mootor jupsib, võtke veits hoogu maha. Enamasti oli kohalikel nende asjadega ok ning 140-ga võis jalgu jääda. Kui mina roolis olin, ei jäänud, Kati parandus piirangualal 150 le alati ei aidanud. Neile märkidele järgnes tavaliselt 2*2,5 m lai sõiduala kahes reas. Veel kohtasime märke 100 ja 80 aga need ei tähendanud mitte midagi ning veel mingeid kirjasid, mille tähendusest ka keegi ei paistnud hoolivat. Äkki peaks? Neil oli siin pooleli kampaania – tsinki ja värvi ei tohi raisata – piirist kuni 200 km kaugusel oleva hargnemiseni olid teepiiretel roostevabad ainult poldipead. Aga meile sai kohe maa algus selgeks – Itaalia algab roostest.
Itaaliale eelnes Austria. Saksa kord ja puha. Nats jäid hingele kripeldama tee kohal olevad kaamerad ning lootus, nende mõõtmistulemustega mitte kohtuda. Proosit! Igatahes eip kohanud ses riigis rakette, kelle eeskujul kiirust arendada ning sellevõrra kütust säästavamalt maa kulus. Tükkis supipausiga. Selle käigus selgus, et armatuurlaual olevad ja vahelduvad numbrid 28-38 tähendavad tegelikku välistemperatuuri. Ning mulle sai tollest tulenevalt ikka väga selgeks, et Eestis on superhea kliima. Noh, et kärts p..u ei pea ju nahka märjaks ajama :). Või peab?? Igatahes pole Austriast seekord miskit rohkem kirjutada – algas too sama tähelepanematult kui lõppeski (v.a. 8 eur kiirteemaksu enne lõppu ja rooste kohe peale seda katmas teepiirdeid). Kui emt mulle siit tasuta andmemahu võimaldaks, saadaks kohe siia mitugi kena illustreerivat pilti kogu jutu juurde. Oleks tükkis promoga ja puha :).
Enne Austriat oli Saksamaa. Täna nii nats üle 600 km. Ehk ligi 4 tundi. Noh, meil oli ju vabanduseks üks peatus-paagitäide ja mitu teeremonti. Erinevalt Itaaliast on paljud sakslased korralikud ning kiirus langetati piirangualas lähemale piirangule. Teekitsendused olid ka 2m laiused ning teise (veo)auto kõrval ei tahtnud küll muid tegevusi peale roolist hoidmise teha. Aga kuivõrd kogu tee polnud teeremondis ja vahel juhtus ka lõike, kus ees ei pidurdanud keegi, sain teada – mäest kergelt üles sõites masin üle 225 spido järgi (ca 215-217 gpsi järgi – täpselt eip märganud) on minu mazda lagi. Kiirendusega jäin kokku 4-le autole jalgu. Üks golf V, üks saab 9-5 ja kaks audit (A6 ja mispagan see oolrõud oligi). Ahjaa, Itaalias ka üks honda civic type R ja A6. Veel 80 km kiiruse juures on parem minek 4nda käiguga ning enne 140 saamist kindlasti 5ndaga, pärast pole enam vahet. Pealt 210 (tõusul pealt 170) on kiirendusest saanud aeglane kiiruse juurdekasv. Seega kasvatasid Saksa kiirteel enim kütusekulu kiiremasse ritta tekkivad aeglasemad autod ning sellest tulenev kiirendus – pidurdus sõidugraafik. Muidugi meeldisid mulle Saksa teed ja ei meeldinud teeremondid. Kuid teeremondid Itaalias ja Saksas (isegi Poolas) on ikka palju juhisõbralikumad, kui meil. Kiirust säilitatakse maksimaalselt, ka peale korraks märgiga 60 peale piiramist lubatakse ikka vähemalt 80-ga sõita. Ühe lollaka piirangurea asemel tehakse kaks kitsast (2*2 m) ning kõik saavad sujuvalt kulgetud.
Muuseas, seda siin kirjutades olen ikka vist liiga palju mõelnud – higistama ajab :)
Muidugi on veel kirjeldamata hommik. Meie külalistemajas omal kööki-värki polnud ja saabunud olime õhtul 9 ajal. Hommikul, nagu tellitud, 8 mull-mull oli ukse taga kohvi ja kandik kõige hea kraamiga. Klient on nende jaoks kunn. Pea-asi, et too ise poleks m... . Mis te nüüd siis mõtlesite? Noh öelge välja! Minu mõte oli „mölakas" ja ärge enam mõttes ropendage.
Aga lahe päev oli ning ca 1100 km minevik (=tulevik tagasiteel).
Päikest (siukest põhjamaiselt mõnusat) kõigile!
esmaspäev, 25. mai 2009
Paneme kirja järjekordse reisikirjelduse.
Nagu eile lõpetasime, nii me ka täna alustasime Kaunasest. Väljasõidu esimese rõõmu pakkus nokia – no, et tema meile marsruuti ei arvuta. Kohe mitte kuidagi – hakkasime väljasõitu otsima kenade leedukeelsete kohanimede abil ning õige väljasõidu leidsime kohe peale totaalselt vales suunas keeramist :). Otsides õigele rajale saamist avastas auto ratas oma senise (ja loodan, et ka tulevase) elu suurima augu – keset teed kohas, kus mõistlikel juhtidel autoratas. Ja kenasti kesk puudevarje, et tähele ei paneks. Ma kõiki rumalaid sõnu ei kasutanud. Vist... Saanud end rajale leidsime ka võimaluse Nokiale teed leidma õpetada. Tuleb tollele vaid seletada sihtpunkte, mis sama riigi piires ja vähemasti sadakond meetrit piirist kõrval.
Leedu 80 km kulges algul maru hästi, kuniks tulid teeremondid. No ja siis oligi võimalus nats venida. Hurra Poola .. või siis mitte hurraa. Nii lahedad Poola külad, kiirusepiirangud ning käitumistavad. Neil on ju iga küla alguses kiiruskaamera hoiatus ja siis päiksepatareiga kaamera. Hilje avastasime ka lisaks osadel tuulikud nende küljest. Aga juhte, keda oleks kiirust reguleerivad märgid häirinud, me küll ei leidnud. No ei ole vahet, milline on piirang, kus on märk ja kas keegi vastu tuleb – vajutatakse ikka nii palju kui fiatist (40% autodest) või muust pisikesest (80% autodest) sõidukist tuleb. Või siis parasjagu ei tule. Noh, Pan'id on igatpidi huvitav rahvas. Näiteks on enamusel hobiks kolimine. Auto peab kohe silmini mingit jama täis olema. Kellele, milleks ja kuhu kolimine käib, jäi targu küsimata. Ja Poola mehe külge peavad kuuluma vuntsid, muidu on too selge vähemus. Ma vist friik – rekordiks 7 päeva ajamata (tükkis lõua otsas oleva jamaga) – siis oli omalgi siiber ruudus, naisest rääkimata. Poola naistel vist teistsugune maitse ja tugevam näonahk. Sellepärast siis kenasid naisi eip märganudki. Aga Poola naistest rääkides – osadel on ka oma hobi. Seista suurte maanteede ääres ja valvata maanteelt mahakeeramisi. Iga teeotsa peale oma tädi ja vormiriietuseks siuke lühike seelik ning tiss veidi punni, et autoaknast ikka näha oleks. Mööda sõites nägime, kuis osa juhte teeotsa kasutamise tasu maksma pöörasid. Nähes neid valvuritädisid jooksis minu arvutusmasin küll kokku – enamus olid koledad kui öö – no mis pagan sundis nende poole vaatama kaineid juhte? No siis saabus selgushetk – ei ole koledaid ... on vaid vähe viina. Kurat, küll neil on palju purjus juhte...
Neil on ka palju väikseid tuulegeneraatoreid, mille Kati kiirelt helikopteriteks ristis. Propelleri pärast. Huvitav, kas Karlsson on kopter või tuulik või hoopis lendav ventilaator? Üks propelleriga värk kõik. Ja mis eriti lahe, ühes teeäärses bensukas avastasime, et neil on ka andekad elektrikud-vargakaitsed. Selle pildi kohe pean siia saatma, sest see parem kui tuhat sõna. Peale Varssssawi linna (kulges üllatavalt ruttu ja sujuvalt) oli linnast väljasõit täiega remondis. 30 km jubedat venimist. Väike kulgemine edasi ning nokia käskis meil kõrvale pöörata. Hakkasime meie oma kaardi järgi vastu jonnima ning kulgesime otse. X km lõputuid asulaid ja 70 km alasid, mida juba väga kohaliku tava kohaselt me järgi me eip märganud, kui just keegi ees ei maganud. Enamasti, sõltumata piirangust oli ka aeglasema maksimumkiirusega juhte ning lõpmata palju veoautosid. Huvitav, kas raudtee on tõesti niiiiiii kallis? Igatahes tekkis järsku kesk teed viide kuhugi kiirteele mida kaardil polnud. Ning suunatud tee oli tõeline külavahekulg. Esimese hooga sai isegi kõhklema löödud ning tagasi pööratud. Siis aga keskendusime nokia kaardile ning kirusime end – oleks ikka pidanud kohe kuulama. Miski uus kiirtee oli täitsa olemas. Järgnevad 2-300 km (kes pgn neid ikka mäletab) kulgesid väga kiirelt – kohalike eeskujul tihti oma 160 km/h. Täiesti hoomamatu sageduse ja põhjusega kerkisid eikuskilt meie ette ka kolmel korral kiirtee maksupostid. Iga kord taksis 11 zl. Hello, mille järgi see maks oli ei võinud aru – oleks siis km järgi, saaks veel kuidagi aga niimoodi suvalt? Ning teel saatis meid erinevate maksupoistide vahel erinev ekipaaz sigatsejatega. Sellistega, kes su ees kulgedes sõidavad aeglasemalt, siis järgi võtavad ning siis, kui keelestki ise möööda tahad minna, lihtsalt oma ettekulgemisega takistavad. Ja kui neist kord uuesti mööda lähed, on mõne km pärast sama nali. Kahju, et relvaga ähvardamine ja lollakate likvideerimine keelatud on. Või õnneks? Sest mida vähem totakaid, seda madalamaks suhtelisel tasemel end ülehindavad minusugused jäävad...
Muidugi saavad kõik rõõmud otsa ja seda sai ka kesk Poolat õnnistusena kulgenud kiirtee. Aga õnnistamist vajab keskmine Poolakas rohkesti – enamasti tavalises kirikus, raskel ajal maanteeäärses pisiputkas (setodel olid ka mõned sellised) ning paaril juhul kohe mõnes erilises antikunstiteoses, mis ka suurte mõõtudega. Pole neile vist veel soovitatud, et tehke tavaline kena kirik mitte peletis kesk küla. Usk on ikka imeline asi – panevad inimesed kenasti pühapäeval puhtad riided selga ja lipsu ette (= naised kostüüm ja meestel ülikond) ning käivad eriti vägeva jutul. Sestap neil olid hoovid-elamised nii räämas. Noh, et kooskõlastamine või nende eest tegemine pooleli? Usk on ikka huvitav ka. Ühest küljest parandab küll ühiskonna moraali, vähemasti väliselt, kuid teisest küljest hakkavad ininemesed liiga paljus (teistele) lootma ning vähendavad nii eneseusku kui isetegemise panust. Jällegi võrdlus hea kodumaaga – majad-aiad on meil enamasti oluliselt rohkem korras, kui seda „enam-arenenud" Poolas või suurlinnas Kaunases. Enesele lootev inime teeb ikka rohkem ja paremini.
Jätkus me kulgemine tsüklis 100 m maanteed, 100 m 70 km ala, 100 m maanteed, 200 m asulat ja nii kuni piirini. Taustaks teeotsavalvurid ning järjest tihenev ööklubide reklaam ning vähesel määral kahanev eesolevate autode vool. AUSÕNA, Saksamaa saabumine oli tõeline õnnistus. Nendest teedest kohe ei tahtnud kiirelt loobuda – seega sihiks Dresden. See käis tõesti ruttu. Kahju vaid, et teed kitsad ning üle 220 enam vajutada eip söandanud. Kuigi jaksu paistis veel täitsa olevat. Keegi teab, mida rehvi kiirusindeks 91W tähendab? Igatahes olime varsti kohal, maanteelt kuhugi Dresdeni asula poole mahakeeramine, esimese külatänava peale ning 100 m jooksul oligi kiri – tuba rentida (kuidagi saksa keeles aga eip mäleta ning praegu pimedas eip paista). Auto kõmm hoovi, kella ja lahke kodanik vastas aitamas. Odavamalt kui Kaunase Revalis aga kõik olemas. Õhtusöögikohaga pisikülas vaid probleeme – aga orgunniti meile kohe lõpmata pikk menüü ning varsti oligi pitsa kohal. Kebabi oma ja maitse liiga hea. Nagu ka hetkel teisel saksa õllel ehk „jutulibestil". Ok, püüan nüüd selle jutu üles saata ning järgmisi muljeid koguma minna.
Nägudeni!
Nagu eile lõpetasime, nii me ka täna alustasime Kaunasest. Väljasõidu esimese rõõmu pakkus nokia – no, et tema meile marsruuti ei arvuta. Kohe mitte kuidagi – hakkasime väljasõitu otsima kenade leedukeelsete kohanimede abil ning õige väljasõidu leidsime kohe peale totaalselt vales suunas keeramist :). Otsides õigele rajale saamist avastas auto ratas oma senise (ja loodan, et ka tulevase) elu suurima augu – keset teed kohas, kus mõistlikel juhtidel autoratas. Ja kenasti kesk puudevarje, et tähele ei paneks. Ma kõiki rumalaid sõnu ei kasutanud. Vist... Saanud end rajale leidsime ka võimaluse Nokiale teed leidma õpetada. Tuleb tollele vaid seletada sihtpunkte, mis sama riigi piires ja vähemasti sadakond meetrit piirist kõrval.
Leedu 80 km kulges algul maru hästi, kuniks tulid teeremondid. No ja siis oligi võimalus nats venida. Hurra Poola .. või siis mitte hurraa. Nii lahedad Poola külad, kiirusepiirangud ning käitumistavad. Neil on ju iga küla alguses kiiruskaamera hoiatus ja siis päiksepatareiga kaamera. Hilje avastasime ka lisaks osadel tuulikud nende küljest. Aga juhte, keda oleks kiirust reguleerivad märgid häirinud, me küll ei leidnud. No ei ole vahet, milline on piirang, kus on märk ja kas keegi vastu tuleb – vajutatakse ikka nii palju kui fiatist (40% autodest) või muust pisikesest (80% autodest) sõidukist tuleb. Või siis parasjagu ei tule. Noh, Pan'id on igatpidi huvitav rahvas. Näiteks on enamusel hobiks kolimine. Auto peab kohe silmini mingit jama täis olema. Kellele, milleks ja kuhu kolimine käib, jäi targu küsimata. Ja Poola mehe külge peavad kuuluma vuntsid, muidu on too selge vähemus. Ma vist friik – rekordiks 7 päeva ajamata (tükkis lõua otsas oleva jamaga) – siis oli omalgi siiber ruudus, naisest rääkimata. Poola naistel vist teistsugune maitse ja tugevam näonahk. Sellepärast siis kenasid naisi eip märganudki. Aga Poola naistest rääkides – osadel on ka oma hobi. Seista suurte maanteede ääres ja valvata maanteelt mahakeeramisi. Iga teeotsa peale oma tädi ja vormiriietuseks siuke lühike seelik ning tiss veidi punni, et autoaknast ikka näha oleks. Mööda sõites nägime, kuis osa juhte teeotsa kasutamise tasu maksma pöörasid. Nähes neid valvuritädisid jooksis minu arvutusmasin küll kokku – enamus olid koledad kui öö – no mis pagan sundis nende poole vaatama kaineid juhte? No siis saabus selgushetk – ei ole koledaid ... on vaid vähe viina. Kurat, küll neil on palju purjus juhte...
Neil on ka palju väikseid tuulegeneraatoreid, mille Kati kiirelt helikopteriteks ristis. Propelleri pärast. Huvitav, kas Karlsson on kopter või tuulik või hoopis lendav ventilaator? Üks propelleriga värk kõik. Ja mis eriti lahe, ühes teeäärses bensukas avastasime, et neil on ka andekad elektrikud-vargakaitsed. Selle pildi kohe pean siia saatma, sest see parem kui tuhat sõna. Peale Varssssawi linna (kulges üllatavalt ruttu ja sujuvalt) oli linnast väljasõit täiega remondis. 30 km jubedat venimist. Väike kulgemine edasi ning nokia käskis meil kõrvale pöörata. Hakkasime meie oma kaardi järgi vastu jonnima ning kulgesime otse. X km lõputuid asulaid ja 70 km alasid, mida juba väga kohaliku tava kohaselt me järgi me eip märganud, kui just keegi ees ei maganud. Enamasti, sõltumata piirangust oli ka aeglasema maksimumkiirusega juhte ning lõpmata palju veoautosid. Huvitav, kas raudtee on tõesti niiiiiii kallis? Igatahes tekkis järsku kesk teed viide kuhugi kiirteele mida kaardil polnud. Ning suunatud tee oli tõeline külavahekulg. Esimese hooga sai isegi kõhklema löödud ning tagasi pööratud. Siis aga keskendusime nokia kaardile ning kirusime end – oleks ikka pidanud kohe kuulama. Miski uus kiirtee oli täitsa olemas. Järgnevad 2-300 km (kes pgn neid ikka mäletab) kulgesid väga kiirelt – kohalike eeskujul tihti oma 160 km/h. Täiesti hoomamatu sageduse ja põhjusega kerkisid eikuskilt meie ette ka kolmel korral kiirtee maksupostid. Iga kord taksis 11 zl. Hello, mille järgi see maks oli ei võinud aru – oleks siis km järgi, saaks veel kuidagi aga niimoodi suvalt? Ning teel saatis meid erinevate maksupoistide vahel erinev ekipaaz sigatsejatega. Sellistega, kes su ees kulgedes sõidavad aeglasemalt, siis järgi võtavad ning siis, kui keelestki ise möööda tahad minna, lihtsalt oma ettekulgemisega takistavad. Ja kui neist kord uuesti mööda lähed, on mõne km pärast sama nali. Kahju, et relvaga ähvardamine ja lollakate likvideerimine keelatud on. Või õnneks? Sest mida vähem totakaid, seda madalamaks suhtelisel tasemel end ülehindavad minusugused jäävad...
Muidugi saavad kõik rõõmud otsa ja seda sai ka kesk Poolat õnnistusena kulgenud kiirtee. Aga õnnistamist vajab keskmine Poolakas rohkesti – enamasti tavalises kirikus, raskel ajal maanteeäärses pisiputkas (setodel olid ka mõned sellised) ning paaril juhul kohe mõnes erilises antikunstiteoses, mis ka suurte mõõtudega. Pole neile vist veel soovitatud, et tehke tavaline kena kirik mitte peletis kesk küla. Usk on ikka imeline asi – panevad inimesed kenasti pühapäeval puhtad riided selga ja lipsu ette (= naised kostüüm ja meestel ülikond) ning käivad eriti vägeva jutul. Sestap neil olid hoovid-elamised nii räämas. Noh, et kooskõlastamine või nende eest tegemine pooleli? Usk on ikka huvitav ka. Ühest küljest parandab küll ühiskonna moraali, vähemasti väliselt, kuid teisest küljest hakkavad ininemesed liiga paljus (teistele) lootma ning vähendavad nii eneseusku kui isetegemise panust. Jällegi võrdlus hea kodumaaga – majad-aiad on meil enamasti oluliselt rohkem korras, kui seda „enam-arenenud" Poolas või suurlinnas Kaunases. Enesele lootev inime teeb ikka rohkem ja paremini.
Jätkus me kulgemine tsüklis 100 m maanteed, 100 m 70 km ala, 100 m maanteed, 200 m asulat ja nii kuni piirini. Taustaks teeotsavalvurid ning järjest tihenev ööklubide reklaam ning vähesel määral kahanev eesolevate autode vool. AUSÕNA, Saksamaa saabumine oli tõeline õnnistus. Nendest teedest kohe ei tahtnud kiirelt loobuda – seega sihiks Dresden. See käis tõesti ruttu. Kahju vaid, et teed kitsad ning üle 220 enam vajutada eip söandanud. Kuigi jaksu paistis veel täitsa olevat. Keegi teab, mida rehvi kiirusindeks 91W tähendab? Igatahes olime varsti kohal, maanteelt kuhugi Dresdeni asula poole mahakeeramine, esimese külatänava peale ning 100 m jooksul oligi kiri – tuba rentida (kuidagi saksa keeles aga eip mäleta ning praegu pimedas eip paista). Auto kõmm hoovi, kella ja lahke kodanik vastas aitamas. Odavamalt kui Kaunase Revalis aga kõik olemas. Õhtusöögikohaga pisikülas vaid probleeme – aga orgunniti meile kohe lõpmata pikk menüü ning varsti oligi pitsa kohal. Kebabi oma ja maitse liiga hea. Nagu ka hetkel teisel saksa õllel ehk „jutulibestil". Ok, püüan nüüd selle jutu üles saata ning järgmisi muljeid koguma minna.
Nägudeni!
pühapäev, 24. mai 2009
laupäev, 23. mai 2009
Itaaliasse
Sihiks sel aastal ja korral Itaalia. Põhjuseks ikka laskmise võistlus.
23. mai sõit välja venis nagu ikka - eitea kelle süül - kuniks mina vähe närviline lausa. Ja pakkimisaegseks šokiks avastus, et rahvusvaheline relvaluba kehtib veel kaks päeva. Eino torepime ma ikka - pikendamine käsikirjas ju eip paistnud esialgu välja ja ehmatus veidi pimestas kah.
Teine lahe avastus oli, et haigete kassa rahvusvaheline kaart tervetele oli oma kehtivuse tasku pannud, ilma pikendamata muidugi.
Peatus nr 1 oligi Pärnus, kaubanduskeskuses ning leitud kindlustuspakkujaks IF. OK, mingi kindlustuse tervise kohta me saime. Mina sportlasena veidi kallima muidugi siis. Tahtsime pagasit ka kindlustada, aga midagi mõistlikku selle katteks, sõltumata summast, küll ei pakutud, jäi võtmata. Autos edasi kulgedes avastasime, et sigaõige valik! Kujutage nüüd ette, millal kehtib pagasikindlustus? Järgnevad tingimused peavad olema täidetud - KÕIK - ja mälu järgi nüüd: pagas on pagasiruumis, ise oled autos, kõik uksed on lukus, alarm on aktiveeritud ja kell on 9-19 vist....
Kallid kindlustusfirmad, ehk hakkate midagi mõistlikku pakkuma kunagi? Ja kui mu kallis spordivahend ikka ära suudetakse ajada, saan maksimaalselt 2500 eek?? Hello, inimesed tahavad mõningaid ja väärtuslikke asju päriselt kindlustada mitte tünga saada.
Läti saabus kindlustuspabereid lugedes kiirelt ja vaid Riia ümbruses saime aru, millega tegu - kohe hirmsalt raputas. Nats enne Leedu piiri aga hakkas kodanik magu meenutama, et tema on ka olemas ja kohe väga. Peatus nesthesburgeris ning avastus, et truckdiesel voolik liiga jäme ning ei võimalda tavajärjekorrats mööda hiilida :(. Hesburgeri poolel oli 4st inimesest koosnev järjekord nii pikk, et jalad ära väsisid. Nestepoole purks päästis kiirelt ja meie jaamast länud enne, kui meie ees seisnud leti eest liikuda jõudsid. Tolleks hetkeks oli ka aru pähe tagasi kolinud ning mõte Poola tänasest läbimisest maetud. Kaunas tundus lahe peatuskoht olevat. Mõeldud sõidetud. Auto kuhugi peatänava äärde ning ööbimise kohti leidma. Kuna I punkti inimesed on korralikud, siis laupäeva õhtupoolikul nad puhkavad. Aga seinalt majutuskohtade kaart leitud. Püüan siia juurde saata. H oli hotell ja majapilt koht, kus majutuskoht tegelikult peidetud. Veel üks I täht oli Revalotelsi seinal. Kati siis päris sealt infot - eriti naljakas oli küsida, et kus teil siin hotelle leidub? Püüdlikult siis seletati meile, et me olevat hotellis. Väikse hinnasuunamise järel pakutigi meile 10 eurine ühiselamu asukoht. Eeltöö sobis ning meile pakuti nii soodne erihind, et lubasin seda mitte edastada :) aga siit ma siin praegu kirjutangi. Autot tooma jalutades tõdesin, et peatänava kõrval on linn välja surnud ning lagunemas. Kohe kurb.
Aga vahepeal sai muidugi linnas söömas käidud ning jalutatud kesk Kaunase-eriti-vaikseid-päevi. Ning tõdetud, et meil ka enamus väikelinnasid rohkem korda jõutud sättida, kui siin suurlinna peatänav. Mulle parempoolsed valitsused meeldivad - siinne vasakpoolsus näitab kui "kiire" võib elu arendamine raha ümberjaotamise abil olla. Inimesed ikka oskavad reeglina ise paremini otsustada. Aga mis väga meeldis oli tänavakaubandus - traditsiooniline ja tervet tänavat kattev. Odavat saasta oli vähem ja käsitööd rohkem - no oleks meite ininemestel ka viitsimist rohkem nii mäsata. Muidu otsi neid turge, noeiviitsi.
Päikest kodustele!
23. mai sõit välja venis nagu ikka - eitea kelle süül - kuniks mina vähe närviline lausa. Ja pakkimisaegseks šokiks avastus, et rahvusvaheline relvaluba kehtib veel kaks päeva. Eino torepime ma ikka - pikendamine käsikirjas ju eip paistnud esialgu välja ja ehmatus veidi pimestas kah.
Teine lahe avastus oli, et haigete kassa rahvusvaheline kaart tervetele oli oma kehtivuse tasku pannud, ilma pikendamata muidugi.
Peatus nr 1 oligi Pärnus, kaubanduskeskuses ning leitud kindlustuspakkujaks IF. OK, mingi kindlustuse tervise kohta me saime. Mina sportlasena veidi kallima muidugi siis. Tahtsime pagasit ka kindlustada, aga midagi mõistlikku selle katteks, sõltumata summast, küll ei pakutud, jäi võtmata. Autos edasi kulgedes avastasime, et sigaõige valik! Kujutage nüüd ette, millal kehtib pagasikindlustus? Järgnevad tingimused peavad olema täidetud - KÕIK - ja mälu järgi nüüd: pagas on pagasiruumis, ise oled autos, kõik uksed on lukus, alarm on aktiveeritud ja kell on 9-19 vist....
Kallid kindlustusfirmad, ehk hakkate midagi mõistlikku pakkuma kunagi? Ja kui mu kallis spordivahend ikka ära suudetakse ajada, saan maksimaalselt 2500 eek?? Hello, inimesed tahavad mõningaid ja väärtuslikke asju päriselt kindlustada mitte tünga saada.
Läti saabus kindlustuspabereid lugedes kiirelt ja vaid Riia ümbruses saime aru, millega tegu - kohe hirmsalt raputas. Nats enne Leedu piiri aga hakkas kodanik magu meenutama, et tema on ka olemas ja kohe väga. Peatus nesthesburgeris ning avastus, et truckdiesel voolik liiga jäme ning ei võimalda tavajärjekorrats mööda hiilida :(. Hesburgeri poolel oli 4st inimesest koosnev järjekord nii pikk, et jalad ära väsisid. Nestepoole purks päästis kiirelt ja meie jaamast länud enne, kui meie ees seisnud leti eest liikuda jõudsid. Tolleks hetkeks oli ka aru pähe tagasi kolinud ning mõte Poola tänasest läbimisest maetud. Kaunas tundus lahe peatuskoht olevat. Mõeldud sõidetud. Auto kuhugi peatänava äärde ning ööbimise kohti leidma. Kuna I punkti inimesed on korralikud, siis laupäeva õhtupoolikul nad puhkavad. Aga seinalt majutuskohtade kaart leitud. Püüan siia juurde saata. H oli hotell ja majapilt koht, kus majutuskoht tegelikult peidetud. Veel üks I täht oli Revalotelsi seinal. Kati siis päris sealt infot - eriti naljakas oli küsida, et kus teil siin hotelle leidub? Püüdlikult siis seletati meile, et me olevat hotellis. Väikse hinnasuunamise järel pakutigi meile 10 eurine ühiselamu asukoht. Eeltöö sobis ning meile pakuti nii soodne erihind, et lubasin seda mitte edastada :) aga siit ma siin praegu kirjutangi. Autot tooma jalutades tõdesin, et peatänava kõrval on linn välja surnud ning lagunemas. Kohe kurb.
Aga vahepeal sai muidugi linnas söömas käidud ning jalutatud kesk Kaunase-eriti-vaikseid-päevi. Ning tõdetud, et meil ka enamus väikelinnasid rohkem korda jõutud sättida, kui siin suurlinna peatänav. Mulle parempoolsed valitsused meeldivad - siinne vasakpoolsus näitab kui "kiire" võib elu arendamine raha ümberjaotamise abil olla. Inimesed ikka oskavad reeglina ise paremini otsustada. Aga mis väga meeldis oli tänavakaubandus - traditsiooniline ja tervet tänavat kattev. Odavat saasta oli vähem ja käsitööd rohkem - no oleks meite ininemestel ka viitsimist rohkem nii mäsata. Muidu otsi neid turge, noeiviitsi.
Päikest kodustele!
kolmapäev, 20. mai 2009
Juhatame sisse
Kuna seni juba kirjutatud mitmeid jutukesi, mis kuskil arvutinurkades vedelevad aga oma stiililt ka mujale võiks sobida, siis need ehk jaksangi riputada. Arusaadavalt eip ole kõik nimed lugudes päris needsamad, mille all neid tunnete. Nimelt juhul siis, kui tundub, et nimekandja muidu haiget võiks saada.
Tellimine:
Postitused (Atom)