Itaalia 4
Seiklused lahedal maal jätkuvad. Kui me Saksamaal ärkasime olid äratuskelladeks vist maailma kõige suurimad lennukid, mis rataste avanemiskontrolli vastu hotelli antenne püüavad teha ning vaikse linna ülivarajane liikluskeeris, mis tänava maanteeks muutis. Akna sulgemine päästis tol hetkel kõrvaklappide kasutamisest. Aga Itaalias kõik teistmoodi. Ärkamine oli rahulikum ning ometi olime leidnud kõva madratsiga voodi. Noh pool sellest, mis meil kodo on. Seal siuke mõnna – kes esimest korda katsub arvab, et lauad voodi toppind. Lapiti muidugi. Aga Itaaliast pidin ju kirjutama, oma voodist ehk teine kord, või siis üldse mitte. Ärkasime, takseerisime veelkord tuba ning konstanteerisime – eirnevus Austria **** kapiga oli ikka 1 m2 võrra suurem – lihtsalt teine paigutus ning lisaruut oli vannitoas ning pinna hõlmas bidee. Söögiaeg. Söögiruumis olid vaid inimesed ja eip miskit valikuletti. Tahtsime toda otsima minna, aga aeti tagasi. Istusime natuke ja toodigi kummalegi kandik. Tollel oli kõrvetatud kohvi (tehke kannutäis valmis ja hoidke masinas, kuni veerand ära auranud), kiles „croissant" ja kiles kuivikud, määrdejuust, või, kuum piim, suhkur, marmelaad ja midagi vist veel. Õige – mahl. Igatahes sai kõhus elav lind sai petetud ja võisime end minema sättida. Kaks koormaeeslit tassisid kogu oma staffi jälle autosse (parkla oli pagasiga kõndimise mõistes väga kaugel – nii 100 m). Ja siis rongijaama.
Leheputka kassade sissepäsu kõrval oli lahe – müüja püüdis järjekordsetele seletada, et tema ei müü pileteid – seda muidugi ikka ja jälle Itaalia keeles, omal peakohal silt piletite müük. (KÕÕKS, muike röögatus just kostis – üks praegu tegi üle-hotelli-heli, ju see dussist tulnud vesi oli veidi jahe. Aga jutuga edasi) Me siis vaatasime ringi (piletisaali sissepääs oli kohe leheputka kõrval) ning leidsime ingliskeelse kirja, et Veneetsia rongipileteid müüvad pea kõik suvalised kohad, leheputkad sealhulgas. Järgmisest kioskist jagatigi lahkelt meile 4 euro eest 4 piletit. Tuli vaid too läbi miski ajatempli masina ajada ning tunni jooksul kohale sõita. Ja rongid läksid pea iga viie minuti tagant. Mahutasime end järgmise regionale peale ning 10 min pärast kohal.
Veneetsia. Venice. Luule, kunst, romantika. Eriline linn, kuhu ON VAJA KÕIGIL TULLA. Kallid lugejad, ärge praegu tulge. Veneetsias on praegu remont. Nad teevad nüüd osa maju korda. Mõned olid ka korras. Ma ise loodan, et järgmiseks kampaaniaks on koristamine aga lõunamaalastele ei või ses asjas väga kindel olla või loota. Kui just igale koristajale kahte kubjast eip palka. Räägitakse, et pidada olema kaunis kanalite linn. Tegelikult on nii, et miskid kodanikud omal ajal otsustasid, et nemad prügiteenust ei telli ja panevad oma elamise viisil, et kõik ülejäägid lähevad ise ära – sõnaga kesk vett. Kuna selliseid sattus tollele saarekesele kole palju jäi vee vool seisma. Nüüd siis on ühel pool maju veidi räpased tänavad ja teispool ropult räpane vesi. Aga kaua sa seal veepeal ikka elad, pappi ka vaja. Õnneks on turist selline imeline loom, et toob raha ilusti koju kätte, kui piisavalt ilus ja kuulus stoory, parem kui mitu, levikusse lasta. Noh, selle jama tulemusena astusime meie ja 500 selle 5 min sees saabunud turisti kenasti raudteejaamast saarele. Raudteejaam ja sadam on muidugi saare ainsad uued ja eriti koledad hooned. Edasi kulges asi lihtsalt – liikumiseks on tänavad, nende vahel sillad (3 tüüpi – puust, kivist, kivist tükkis majakestega), platsid ja veesõidukid (gondlid, veetaksod ja parvlaevad muölisevate giididega). Meie valisime jalgealuse kivipinna ja kukkusime marssima. Valisime umbes sihi ning astusime grupiviisiliselt liikuvaid turiste märgates lihtsalt veel rohkem kõrvaltänavatesse. Tänav tähendab selles paigas õlgadest laiemat majadevahelist kõva- või vesikattega ala. Kangialused kaasa arvatud. Vahest sattusime ummikusse kah, aga seda lahedam. Paterdasime siis, saatjateks kuulsate, pikkade ja keeruliste nimedega majad ja platsid. Lõpuks jõudsime ühele erilisele väljakule – igati kena – igal restol mängis oma bänd üle platsi (viisakalt kordamööda) head mussi (rockilugusid kahjuks ja diskolugusid õnneks ei tulnud) – jazz ja blues ja puha. Ääristasid seda usumeeste majad. Inimesed lähevad vahel ikka usu nimel lolliks ja annavad nii kergelt ja nii palju pappi käest. Igal tüübil oli seal servas terve loss. Ühel eriti vägeval – San Marco nimelisel doodzil oli lausa selline palee, mida tehti 3 sajandit. Sorry, nimetati teist ikka katedraaliks. Aga lahkusime platsilt, sest pooled teistest saabunud turistidest olid ka koha leidnud. Siis nägime veel ohete silda – noh, vaatlesime parasjagu mereäärset businessi ja elukorraldust kui järsku avastasime oma jalgealuse sillla liiga kitsa olevat. 300 turisti nimelt tahtis 4 grupis just siis ja korraga näha ohete silda, mis meie taga. Ja giididel muidugi jutuvaht jooksis – oli vaja 10 min täis rääkida sellest, kuis katedraalist viidi vange toda käiku pidi kõrvalasuvasse vangimajja ja siis vaesekesed sellel sillal muudkui ohkasid alati. OEHH. Piki päikest ja mereäärt jõudsime kangialusesse, kust paistis pisike pood. Hea nali küll väljast vaatad tuba, seest 5 saali. Klaasitöökoja esinduspood nimelt. Jube palju vaase ja klaase oli maru kenasti täis soditud – nii klaasi kui värviga. Päriselt ka – ehe vaev ja ilus tulemus. Hinnad ei olnud nii ilusad. Aga ehted, mis Kati hankis on ilusad küll.
Kuna niigi palav ja palju nähtud sihtisime end puhkepausile. Esimene plats ja resto, kuhu sattusime osutusid igavaks. Kelneritel oli nii igav, et meieni nad ei jõudnudki. Meie nende äraootamiseni ka mitte. Järgmises aga oli lahe. Kuniks Kati käsi pesi, tellisin mina miskid tooted, kuniks mina käsi pesin, saatis Kati kelneri talle tundmata kaubaga tagasi. Kuna neil kingameeter liig kallis polnud, saime oma kauba siiski peagi kätte. Katit küll veidi umbusklikult vaadati. Iga klient sai seal ka „priilt" kausikese kartulikrõpsudega. Kaua nood ikka pikalt käinud hinge nina ees passivad – paar suutäit ja kuna pudedad asjad, siis osa ka maha. Tuvilihast teate midagi? Peaks Rivolt või Feenilt teinekord retsepti küsima, sest liha ronis pea ise käte vahele. Peljates kohalike arusaamatuid pilke, ajasime nood seekord ise ära. Kati arvas, et tuvi veega kastmine pole ka paslik (ja mina eeldasin varem, et see lind veekindel on). Teate, tuvi on selline mõnus pehme lind, kohe hea pehme peale astuda – Kati ise katsetas (ta narr eeldas, et tuvid lähevad ise eest ära). Tagasiteel püüdsid mitmed gondlimehed meid ära rääkida, kuid need eurod jäid meile taskusse. Gondleid muide, oli sea igat sorti. Punaste ja mustade nahkistemtega, riidekattega toolide ja vaipadega kaetutega – no mida iganes. Ja siis teine valik käis juhi järgi – kui madrusesärgiga siis nii sinisetriibulised, kui ka punasetriibulised. Vuntsidega ja ilma ja tätoveeringuga või käi jala edasi, musklis või õllekõhuga. Ning nii siis istusidki õnnelikud turistid seal sees ning meie vaatasime – pikk joru paadikesi ning kõigis õndsa näoga ininemesed sees. Tuleme järgmine kord, võtame omale külmakasti külma veiniga kaasa ja laseme end ka tollel paadil paar tundi või kuni vein otsas ringi ujutada. Kui me ikka tuleme. Noh kui nad meie eluea jooksul näiteks remondi valmis saavad. Ja puhtaks ka pesevad – mõni tänav eip haisenud.
Aga saanud tagasi mandrile kukkusime uhama oma praeguse peatuspaiga poole. Oma 500 kilti. Ja Nokia, mis viimasest sättest innustatuna tahtis kiirteid vältida. Praegu arvan, et oleks vist pidanud jah. Sest viimne kui üks kiirtee, mida viimasel kolmel päeval oleme katsunud, on kuskil lõigus olnud remondis. Ja autosid on siin riigis palju – seega olid kiired lõigud – nii 140 -185 km/h mõned üksikud. Siinsel karussell-teedemaastikul rohkem ei kannata. Pereautoga vähemasti. Ikka korral mitmel tekkis küsimus, mitmeks ameerikamägede ringiks me pileti võtsime. Kokkuvõttes kulges aeg pea kui Poolas – nats tüütud olid need kiirteed. Aga jõudes õigesse piirkonda, läksid Nokia ja Kati tülli. Kati näitas otsemat ehk arvatavasti kiiremat teed ning Nokia väga ilusat. Laskud vaiksel hool mäest ning vasakul jõeorg, paremal lihtsalt kena org nii ilus, et vaata või ise teelt kõrvale. Ei vaadanud – teate küll, mis meesterahvas teeb, kui lahe kurviline tee ees on – gaasi vajutab muidugi! Ja pidurdab ka vahel. Täitsa lahe. Igatahes, kirjeldustele vastavat võistluspaiga sekretariaati me täna ei leidnud, kinni pandud hotelli küll. Siin me siis oleme. Õhtune söök keres ja puha. Ahjaa, tänasest toiduvalikust kõlbab meenutada eraldi magustoitu. Itaalia panna cotta. Panniga seosed puuduvad. Võetakse tarduma pandud mannapuder ning kallatakse üle sulatatud suhkruga – 5 eur eest on kenasti kõlava nimega magustoitu küll. Homme läheme ja lööme korra majja – leiame selle sekretariaadi ning kirjeldame neile kohale jõudmise juhendite põhialuseid (näiteks lihtsus ja arusaadavus).