Itaalia 3
Alustaks täna tagurpidi – niikuinii tuleb järgnevatel päevadel siinsest elust mitu juttu, sestap tekib vahele väike jutuke ka muudest maadest. Niivõrd, kuivõrd. Lebame hetkel ühe idamaise omaniku *** hotelli kapis (meenutab too Austria kappi + 3 lisa m2) ning püüab mõni meist miskit kirja saada. Linnal nimeks Mestre ning lõpetatud just kerge õhtueine – minu oma pidada olema küll esimene käik õhtusöögist kuid teine käik oleks pidanud sel juhul lõppema minu mõttelises kõhupikenduses. Mõned inimesed eip õgi nigu ... aga tundub, et üle 100 kg meestele see meeldiks.
Nujah, hetkel oleme teki all ka – teki moodustab (eritab) keha ise – temperatuur tundub veel hetkelgi üle 25C. Sõnaga, vedelikud voolavad juba siis kui mõelda, kui mõtlemine järgi jätta, peaks nahakaudsed eristused lõppema. Kahjuks pole meil õnnestunud seda saavutada. Saame aru küll, kui meid, saunarahvast, siitpoolt vaadates segasteks peetakse. Ahjaa, veneetsia jääb meie hotellist nii 12 min kaugusele. Aga tagasi mööda ajatelge. Sõnaga kolasime kohalikus linnakeses, avastasime õitsevad ja lausa tilkuvad puud, laheda linnakese tänavad ning linna sarnasuse ntx Egiptusega. KÕIK kõrvaltänavad HAISEVAD!! Aga mõnedest muudest sarnasustest hiljem. Hotelli leidmine, nagu ikka oli suur kunsttükk – pargid auto suvalisse linna ja suvalisse kohta ära ja hiljemalt teine koht, kuhu sisse astud osutub sobivaks. Sobiv koht, üllatus meilegi, on raudteejaama kõrval ja siit 10-12 min rongisõitu ongi Veneetsia. Jälle Jaak Pott.
Kulgemine siia oli muidu sujuv, kui vaid lõpuosa v ja a, sest nokia eip olnud viitsinud viimast lõiku kiirteest kaardile panna ja meil tekkis pisuke segadus. Kati õppis segaduse käigus selgeks ka mõiste „kannapööre". Peame veel harjutama. Aga kogu eelnev lõik mööda kohalikku kiirteed alates Austria piirist oli piisavalt lõbus. Meile sai selgeks, et kui poolakas ajab maha vuntsid, õllekõhu ja räägib kiirelt-segaselt, on tegemist itaallasega. Igatahes käitub sugulasrahvas maanteel täpselt samamoodi. Nimelt siis ei häiri teda mingilgi moel liikluskorraldus. Ja ka märgid teeääres said selgeks. 50 tähendab vist, et kui on eriti sant ilm, te käesolevat märki enam ei näe ning naisel on paha tuju, siis võite ka selle kiiruse valida. Järgmine enamlevinud kombinatsioon oli üksteisele 100 m tagant järgnevad 110 90 ja 60. See tähendas, et kui teil täna tõesti midagi targemat teha ei ole, vein viletsa maitsega oli ning mootor jupsib, võtke veits hoogu maha. Enamasti oli kohalikel nende asjadega ok ning 140-ga võis jalgu jääda. Kui mina roolis olin, ei jäänud, Kati parandus piirangualal 150 le alati ei aidanud. Neile märkidele järgnes tavaliselt 2*2,5 m lai sõiduala kahes reas. Veel kohtasime märke 100 ja 80 aga need ei tähendanud mitte midagi ning veel mingeid kirjasid, mille tähendusest ka keegi ei paistnud hoolivat. Äkki peaks? Neil oli siin pooleli kampaania – tsinki ja värvi ei tohi raisata – piirist kuni 200 km kaugusel oleva hargnemiseni olid teepiiretel roostevabad ainult poldipead. Aga meile sai kohe maa algus selgeks – Itaalia algab roostest.
Itaaliale eelnes Austria. Saksa kord ja puha. Nats jäid hingele kripeldama tee kohal olevad kaamerad ning lootus, nende mõõtmistulemustega mitte kohtuda. Proosit! Igatahes eip kohanud ses riigis rakette, kelle eeskujul kiirust arendada ning sellevõrra kütust säästavamalt maa kulus. Tükkis supipausiga. Selle käigus selgus, et armatuurlaual olevad ja vahelduvad numbrid 28-38 tähendavad tegelikku välistemperatuuri. Ning mulle sai tollest tulenevalt ikka väga selgeks, et Eestis on superhea kliima. Noh, et kärts p..u ei pea ju nahka märjaks ajama :). Või peab?? Igatahes pole Austriast seekord miskit rohkem kirjutada – algas too sama tähelepanematult kui lõppeski (v.a. 8 eur kiirteemaksu enne lõppu ja rooste kohe peale seda katmas teepiirdeid). Kui emt mulle siit tasuta andmemahu võimaldaks, saadaks kohe siia mitugi kena illustreerivat pilti kogu jutu juurde. Oleks tükkis promoga ja puha :).
Enne Austriat oli Saksamaa. Täna nii nats üle 600 km. Ehk ligi 4 tundi. Noh, meil oli ju vabanduseks üks peatus-paagitäide ja mitu teeremonti. Erinevalt Itaaliast on paljud sakslased korralikud ning kiirus langetati piirangualas lähemale piirangule. Teekitsendused olid ka 2m laiused ning teise (veo)auto kõrval ei tahtnud küll muid tegevusi peale roolist hoidmise teha. Aga kuivõrd kogu tee polnud teeremondis ja vahel juhtus ka lõike, kus ees ei pidurdanud keegi, sain teada – mäest kergelt üles sõites masin üle 225 spido järgi (ca 215-217 gpsi järgi – täpselt eip märganud) on minu mazda lagi. Kiirendusega jäin kokku 4-le autole jalgu. Üks golf V, üks saab 9-5 ja kaks audit (A6 ja mispagan see oolrõud oligi). Ahjaa, Itaalias ka üks honda civic type R ja A6. Veel 80 km kiiruse juures on parem minek 4nda käiguga ning enne 140 saamist kindlasti 5ndaga, pärast pole enam vahet. Pealt 210 (tõusul pealt 170) on kiirendusest saanud aeglane kiiruse juurdekasv. Seega kasvatasid Saksa kiirteel enim kütusekulu kiiremasse ritta tekkivad aeglasemad autod ning sellest tulenev kiirendus – pidurdus sõidugraafik. Muidugi meeldisid mulle Saksa teed ja ei meeldinud teeremondid. Kuid teeremondid Itaalias ja Saksas (isegi Poolas) on ikka palju juhisõbralikumad, kui meil. Kiirust säilitatakse maksimaalselt, ka peale korraks märgiga 60 peale piiramist lubatakse ikka vähemalt 80-ga sõita. Ühe lollaka piirangurea asemel tehakse kaks kitsast (2*2 m) ning kõik saavad sujuvalt kulgetud.
Muuseas, seda siin kirjutades olen ikka vist liiga palju mõelnud – higistama ajab :)
Muidugi on veel kirjeldamata hommik. Meie külalistemajas omal kööki-värki polnud ja saabunud olime õhtul 9 ajal. Hommikul, nagu tellitud, 8 mull-mull oli ukse taga kohvi ja kandik kõige hea kraamiga. Klient on nende jaoks kunn. Pea-asi, et too ise poleks m... . Mis te nüüd siis mõtlesite? Noh öelge välja! Minu mõte oli „mölakas" ja ärge enam mõttes ropendage.
Aga lahe päev oli ning ca 1100 km minevik (=tulevik tagasiteel).
Päikest (siukest põhjamaiselt mõnusat) kõigile!