Itaalia 6

Verry interesting kantri. Tutti litta fra maaare, pornissimo ükskõikissimo. Palju möla iga asja juurde, kõik kohalikus rahvusvahelises keeles säilitades samas sõbraliku näo. Huvitav, kas nad vahel seletavad midagi asist või lihtsalt teevad hea näo ja ütlevad et oled ikka lollakas turist küll ning anna papp ja tõmba uttu. Ise loodame ikka seda paremat – ega siis kõik maailm rikutud pole. Ehk. Koos valguse saabumisega hilisöösel=varahommikul keerasid linnud raadio lahti. Nagu kohalikudki oli neil vaja üksteisele midagi eriti kõvasti öelda. Kohe oli noh. 6 paiku jäid vait. Peale tegelikku ärkamist ning linnupetet sai tehtud jalutamisekäik mere äärde – mööda musta liiva. Kati kirjeldas küll, et must liiv tuleb vulkaani seest aga mina pole veel kuulnud laava asemel liiva purskavast J.

Trenniaeg. Teel sõitsin korra märgi järgi + 20=70-ga. Kohe oli miski buss sabas. OK, oskame ka rallit sõita – hea kurviline tee, küll ta maha jääb. 100, ei jäänud, 110, ei jäänud, 120 ei jäänud, 130 ja kurvid olid vilinaga – kurat, igal sirgel ikka järgi. Map ka enam viitsinud, targematki teha kui makaronidega võidu ajades liigseid riske võtta. Ette jäänud autod võtsid hoo maha ja buss tegi eht-kohaliku-üliriskantse möödasõidu ja läind ta oligi. Palju õnne. Läksin varem kohale ja ees ootavad poolakad seletasid, et rootslased maadlevad austerlastega ees kohtade pärast. Palju õnne. Läksin ka järjekorda ja vaid napp pool tunnikest hiljem mahtusingi rajale. Svante Rootsist arvas ka kunagi, et Poolast hullem ei anna olla, Itaallased aga ületasid kõik. Lahe, välja arvatud tänane laskmine. Laskmiseks on meil ju ees toru, millest läbi peaks kõik lendav minema. Täna aga osa tuli ka. Õigemini suur osa sellest, mis märkide ja torude vahel oli. Nimelt kena tuul puhus vastu ja kasutas torude tunneleid edukalt – kõik avatud avad said peene sodi katte. Ajee. Minugi silmad kuulusid loetellu. Ahjaa, vahepeal saabusid oleme-rahud-ise-soomlased, kuulasid ja vaatasid, vangutasid päid ja läksid kuhugi minema. Harjutuspaugud kenasti tehtud, tuulega võideldud ning omapärase kogemuse võrra rikkam.

Tagasitee ja pood. Ei midagi erilist. No kuulge, igast asjast ei pea ju erilist juttu välja imema.

Õhtune haavlitrenn jäi „vahele“ ja asendus sujuvalt kerge pitsaga. Nagu hiljem selgus, oli too igati vajalik toidupaus. Kell 18 pidi algama teamleaderite kohtumine. Paljud esindajad väljendasid kurbust meie teami väiksuse üle – ju olime hästi silma jäänud. Sakslased meenutasid hea sõnaga ka meie korraldatud EMi, sest hilisemad kogemused on olnud... No ja siis juba algasiki koosolek – itaalia 18 on meie mõistes nii umbes 18:54 või midagi sarnast. Räägiti ohutusest ja vindilaskmisest ja riietest ja relvadest. No pagan, vindilaskmisest, relvadest ja muust räägivad mehed, kes ise ei saa VSS-is 180 punnigi, jooksva sea laskmisel tabavad ka kõiki piiravaid valle... Andis jumal ameti, järelikult eksperdid ja määravad. Eino, tulemuseks oma-aegse 150 osavõtja ja üle 13 riigi teami asemel napp 7 meeskonda ning 77 osavõtjat. Ja nii ongi meie võistlus lihtsalt üks kõrval toimuva näituse lisasid. Nii lahe on näha, kuis onlines asjad muutuvad. Ah relvakontroll pidi ka olema?? Kui trenni ajal räägiti, et tehakse tiirus ja enne laskmist, siis nüüd oli koosoleku alguseks kohaks saanud sekretariaat ja peale avatseremooniat ning peale koosolekut oli selleks juba relvahoidla ja ka enne avatseremooniat. Jagati ka materjalid, osaliselt. Numbrid jms pidime saama alles homme. Ehk siis? Aga jagatu hulgas olid laskejärjekorrad ja veel miski info tabelite kujul ning rahvusvahelises itaalia keeles. Mina sain ka numbri – 4 ja pean olema võistluste kõige esimene laskja, kes esimesena siga laseb – kõige esimeses vahetuses. On see põdemisele hea või halb, eks näeb. Peaks aju välja lülitama? Oskaks vaid.

Aga kohale olid jõudnud ka Anti oma naisega. Nagu aru saime seiklusrikka Rooma läbimise esialgse suunaga Vatikani poole – polnud ju kohalikele juhendajatele suurt vahet, kuhu inimesed saata viterbo või Vatikan. Katastrofaale. Seekord keeldusime pettumast veelkord oma hotelli köögis ningkuna järgmise resto oli rahvast pungil, sinna ka maandusime. Käte abil tellisime veini ja vee. Eraldi klaas käis vist üle mõistuse. Teenindajal. Ja menüü saime. See oli nii kenas kohalikus keeles null pildiga. Isegi käte abil eip osanud tellida. Teenindaja kuulas jupp aega osavõtlikult ja siis lubas venna saata – ning ütles puhtas inglise keeles, et tema vend oskab inglise keelt. Ju on mitmel hotellil-restol üks ingliskeelt kõnelev persoon. Meile sobiv tuli juba 20 min pärast. Aga väljen Kreeka salat oli miskit ületamatut. Vahemere köök tähendab siin riigis ju Itaalia oma. Kes ütles, et teistel ka köök on? Jõudsime järgnevate pikkade minutite jooksul kordi olla õnnelikud pealelõunase pizza üle kui Kati saigi oma salati – suure taldrikutäie mingite limukate karpe. Saatis tagasi, püüdis veel seletada, lõi käega ja leidis, et kõige kindlam siin riigis on tellida pastat või pizzat ja veini – ülejäänuga on niikuinii suur segadus. Vahepeal saabus minu tellitud verine liha. Õigemini saabus suur kuhi salatit ja Kati ette. Ja tema rõõm oli üürike, kui salatikuhja alt liha leidis. Mina sain aga aru, et itaalia verine on umbes ühest küljest süsi ja ilma igasuguse roosa varjundita. Verest ei räägigi. Vähemasti psüib seedimine korras. Kati pasta pidi tulema 5 min jooksul, sellest sai sujuvalt kerge kolmveerand tundi (mille jooksul vähendati ka prognoosi nii kahele minutile=15 minutile). Iga õige itaallane vist peksab ühe kella kohe peale ärkamist puruks, muidu läheb päev raisku ja nauding nässu. Nauing elust ja aja kulust, mitte miskitest nõmedatest reeglitest ja hoidku jumal kella eest. Vahepeal lahkus kõrvallauast üks paar. Kesk juttu ja söömist alateadvus registreerib küll, et kuhu nad lähevad aga eip lase sel ennast segada. Teadvus ise saab asjast peale mürtsu aru ja registreerib – ei ole ju võimalik läbi klaasi minna.

Mürts, lahedat päeva teilegi.