Paneme kirja järjekordse reisikirjelduse.
Nagu eile lõpetasime, nii me ka täna alustasime Kaunasest. Väljasõidu esimese rõõmu pakkus nokia – no, et tema meile marsruuti ei arvuta. Kohe mitte kuidagi – hakkasime väljasõitu otsima kenade leedukeelsete kohanimede abil ning õige väljasõidu leidsime kohe peale totaalselt vales suunas keeramist :). Otsides õigele rajale saamist avastas auto ratas oma senise (ja loodan, et ka tulevase) elu suurima augu – keset teed kohas, kus mõistlikel juhtidel autoratas. Ja kenasti kesk puudevarje, et tähele ei paneks. Ma kõiki rumalaid sõnu ei kasutanud. Vist... Saanud end rajale leidsime ka võimaluse Nokiale teed leidma õpetada. Tuleb tollele vaid seletada sihtpunkte, mis sama riigi piires ja vähemasti sadakond meetrit piirist kõrval.
Leedu 80 km kulges algul maru hästi, kuniks tulid teeremondid. No ja siis oligi võimalus nats venida. Hurra Poola .. või siis mitte hurraa. Nii lahedad Poola külad, kiirusepiirangud ning käitumistavad. Neil on ju iga küla alguses kiiruskaamera hoiatus ja siis päiksepatareiga kaamera. Hilje avastasime ka lisaks osadel tuulikud nende küljest. Aga juhte, keda oleks kiirust reguleerivad märgid häirinud, me küll ei leidnud. No ei ole vahet, milline on piirang, kus on märk ja kas keegi vastu tuleb – vajutatakse ikka nii palju kui fiatist (40% autodest) või muust pisikesest (80% autodest) sõidukist tuleb. Või siis parasjagu ei tule. Noh, Pan'id on igatpidi huvitav rahvas. Näiteks on enamusel hobiks kolimine. Auto peab kohe silmini mingit jama täis olema. Kellele, milleks ja kuhu kolimine käib, jäi targu küsimata. Ja Poola mehe külge peavad kuuluma vuntsid, muidu on too selge vähemus. Ma vist friik – rekordiks 7 päeva ajamata (tükkis lõua otsas oleva jamaga) – siis oli omalgi siiber ruudus, naisest rääkimata. Poola naistel vist teistsugune maitse ja tugevam näonahk. Sellepärast siis kenasid naisi eip märganudki. Aga Poola naistest rääkides – osadel on ka oma hobi. Seista suurte maanteede ääres ja valvata maanteelt mahakeeramisi. Iga teeotsa peale oma tädi ja vormiriietuseks siuke lühike seelik ning tiss veidi punni, et autoaknast ikka näha oleks. Mööda sõites nägime, kuis osa juhte teeotsa kasutamise tasu maksma pöörasid. Nähes neid valvuritädisid jooksis minu arvutusmasin küll kokku – enamus olid koledad kui öö – no mis pagan sundis nende poole vaatama kaineid juhte? No siis saabus selgushetk – ei ole koledaid ... on vaid vähe viina. Kurat, küll neil on palju purjus juhte...
Neil on ka palju väikseid tuulegeneraatoreid, mille Kati kiirelt helikopteriteks ristis. Propelleri pärast. Huvitav, kas Karlsson on kopter või tuulik või hoopis lendav ventilaator? Üks propelleriga värk kõik. Ja mis eriti lahe, ühes teeäärses bensukas avastasime, et neil on ka andekad elektrikud-vargakaitsed. Selle pildi kohe pean siia saatma, sest see parem kui tuhat sõna. Peale Varssssawi linna (kulges üllatavalt ruttu ja sujuvalt) oli linnast väljasõit täiega remondis. 30 km jubedat venimist. Väike kulgemine edasi ning nokia käskis meil kõrvale pöörata. Hakkasime meie oma kaardi järgi vastu jonnima ning kulgesime otse. X km lõputuid asulaid ja 70 km alasid, mida juba väga kohaliku tava kohaselt me järgi me eip märganud, kui just keegi ees ei maganud. Enamasti, sõltumata piirangust oli ka aeglasema maksimumkiirusega juhte ning lõpmata palju veoautosid. Huvitav, kas raudtee on tõesti niiiiiii kallis? Igatahes tekkis järsku kesk teed viide kuhugi kiirteele mida kaardil polnud. Ning suunatud tee oli tõeline külavahekulg. Esimese hooga sai isegi kõhklema löödud ning tagasi pööratud. Siis aga keskendusime nokia kaardile ning kirusime end – oleks ikka pidanud kohe kuulama. Miski uus kiirtee oli täitsa olemas. Järgnevad 2-300 km (kes pgn neid ikka mäletab) kulgesid väga kiirelt – kohalike eeskujul tihti oma 160 km/h. Täiesti hoomamatu sageduse ja põhjusega kerkisid eikuskilt meie ette ka kolmel korral kiirtee maksupostid. Iga kord taksis 11 zl. Hello, mille järgi see maks oli ei võinud aru – oleks siis km järgi, saaks veel kuidagi aga niimoodi suvalt? Ning teel saatis meid erinevate maksupoistide vahel erinev ekipaaz sigatsejatega. Sellistega, kes su ees kulgedes sõidavad aeglasemalt, siis järgi võtavad ning siis, kui keelestki ise möööda tahad minna, lihtsalt oma ettekulgemisega takistavad. Ja kui neist kord uuesti mööda lähed, on mõne km pärast sama nali. Kahju, et relvaga ähvardamine ja lollakate likvideerimine keelatud on. Või õnneks? Sest mida vähem totakaid, seda madalamaks suhtelisel tasemel end ülehindavad minusugused jäävad...
Muidugi saavad kõik rõõmud otsa ja seda sai ka kesk Poolat õnnistusena kulgenud kiirtee. Aga õnnistamist vajab keskmine Poolakas rohkesti – enamasti tavalises kirikus, raskel ajal maanteeäärses pisiputkas (setodel olid ka mõned sellised) ning paaril juhul kohe mõnes erilises antikunstiteoses, mis ka suurte mõõtudega. Pole neile vist veel soovitatud, et tehke tavaline kena kirik mitte peletis kesk küla. Usk on ikka imeline asi – panevad inimesed kenasti pühapäeval puhtad riided selga ja lipsu ette (= naised kostüüm ja meestel ülikond) ning käivad eriti vägeva jutul. Sestap neil olid hoovid-elamised nii räämas. Noh, et kooskõlastamine või nende eest tegemine pooleli? Usk on ikka huvitav ka. Ühest küljest parandab küll ühiskonna moraali, vähemasti väliselt, kuid teisest küljest hakkavad ininemesed liiga paljus (teistele) lootma ning vähendavad nii eneseusku kui isetegemise panust. Jällegi võrdlus hea kodumaaga – majad-aiad on meil enamasti oluliselt rohkem korras, kui seda „enam-arenenud" Poolas või suurlinnas Kaunases. Enesele lootev inime teeb ikka rohkem ja paremini.
Jätkus me kulgemine tsüklis 100 m maanteed, 100 m 70 km ala, 100 m maanteed, 200 m asulat ja nii kuni piirini. Taustaks teeotsavalvurid ning järjest tihenev ööklubide reklaam ning vähesel määral kahanev eesolevate autode vool. AUSÕNA, Saksamaa saabumine oli tõeline õnnistus. Nendest teedest kohe ei tahtnud kiirelt loobuda – seega sihiks Dresden. See käis tõesti ruttu. Kahju vaid, et teed kitsad ning üle 220 enam vajutada eip söandanud. Kuigi jaksu paistis veel täitsa olevat. Keegi teab, mida rehvi kiirusindeks 91W tähendab? Igatahes olime varsti kohal, maanteelt kuhugi Dresdeni asula poole mahakeeramine, esimese külatänava peale ning 100 m jooksul oligi kiri – tuba rentida (kuidagi saksa keeles aga eip mäleta ning praegu pimedas eip paista). Auto kõmm hoovi, kella ja lahke kodanik vastas aitamas. Odavamalt kui Kaunase Revalis aga kõik olemas. Õhtusöögikohaga pisikülas vaid probleeme – aga orgunniti meile kohe lõpmata pikk menüü ning varsti oligi pitsa kohal. Kebabi oma ja maitse liiga hea. Nagu ka hetkel teisel saksa õllel ehk „jutulibestil". Ok, püüan nüüd selle jutu üles saata ning järgmisi muljeid koguma minna.
Nägudeni!