Itaalia 5

Kas tõesti juba viies päev? Ei, hommikul seda küll ei adunud. Hommik algas sõja ja varaste püüdmisega. Kati nimelt röögatas kesk varast hommikut, kui avastas, et tema komme tahetakse ära varastada. No me ei saanud aru, kuis järsku sipelgad suuhügieeni eest hoolitsema on hakanud aga orbiti happesust reguleerivate konsumeerimisega vahele nad jäid. Me siis lakkisime neid vastu ka, muud pihustatavat keemiat kahjuks ei leidnud. Enne seda olid meid siin ülivara äratanud kohutavalt röökinud linnud (volume nuppu ei leidnud), mind konsumeerida jõudnud sääsed ja pagana äratus telefoni seest. Targu olime oma ärkamise pannud sinna seitsme kanti. Soov oli ju jõuda koos meiega samas hotellis elavate slovakkidega võistluspaikadesse – ehk siis tuvastada nende asukohad. Sellele eelnes muidugi kohalik hommikueine. NAD EI PAKU HOMMIKUTI LIHA ... Nagu raiskaks lihtsalt pool päeva?? Aga kilepakis kuiviksaiad olid olemas, kahe lusikatäie kaupa pakitud krõbuskid, kohvi, jogurt ja mahl olid täitsa saadaval. Seega nälga me eip jäänud ainult igatsesime vaid miskit tugevamat. Muuseas, meie pesale on antud terve tärn. Sisustuse ja varustuse järgi vist esialgu lausa 3 aga sipelgad sõid vist kaks tükki ära. Ja asupaik oli soodne – reklaami järgi vaid 3 km võistluspaigast.

Sõnaga hakkasime siis hotellikaaslastega võistluspaika ja esimesena sekretariaati otsima. 3 km kauguselt. Tõdesime, et SI süsteem on ikka maru paindlik, sest juhendatud tänava asemel oli üks teine maantee ja 10 km pärast oligi mahakeeramine haavlilaskmise võistlustiiru ja sekretariaadi poole. Aga meie usk lõi peagi kõikuma. Kohale jõudes ootas meid valgete telkide meri. Kiire arvutus näitas, et 1-2 võistleja kohta 1 telk. Ja hiiglamasuur plats ja bassein püsti ja 3 autoparklat. Mis neil pähe oli löönud, ei võinud aru. Hiiglama tore oli leida ka terve platsi peal hõredalt askeldavate meeste seast üks ingliskeelest arusaav ja rääkiv. Noh, vähemasti poolest sai aru ja käed jalad aitasid ülejäänu selgeks vehkida. Kodanikud ootavad nädalavahetusel sinna 48 kiloinimest (48*1000, kui mõnel lugejal pikemad juhtmed). Ja telke umbes 130. Ühest otsast teise oli väsitav kõndida igatahes. Teises servas (loomulikult sellest kuhu olime auto jätnud) asusid laskerajad. 6 tk. Masinaid alles pandi. Aga aru ma ei või – meil on programmi järgi 4 eri haavlirada ette nähtud – 2*CSP ja 2*Trap ning iga neist peaks eri rajal olema. Aga milleks veel kaks? Üks, tribüüniga järelikult finaali jaoks aga teine? Ilma tribüünita? Äkki viimasele kuuele? Aga masinaid, siukseid päiksepatareidega, nad alles autolt maha laadisid.

Ja siis näitasid kallid slovakid saadud treeningplaani! See olevat juba esmaspäeval saadetud aga miskipärast oli ta edastatud maili lisanditest ära jalutanud. Äkki mail.ee kiusas? Muud lisad olid ju kirjas juures. Aga 11 pidin olema haavlitrennis. Ja slovakid 10 vinditrennis – seega läksid teed varsti lahku. Ja seiklus haavlitiiru leidmiseks algas. Ülilahe, kuidas on nii segaselt võimalik näidata kohtade asupaiku. Kõhutunne peab 200% kohaleidmist toetama, sest reeglina viidatud tänava või tee asemel on miskid muud nimed, suunad on veidi teisele poole ja kilomeetreid loetakse kustiganes. 16,3 kilomeeter haavlitiiru asulast tähendas kuskilt suvalisest punktist linna poole mineku 16,3 km. Viidatud nimetuse üks sõnadest igatahes pälvis meie tähelepanu ja kolmandal korral samal lõigul edasi tagasi sõites avastasime, et ühel antud kilomeetril paiknevatest 2578-st sildist oli väikselt peale joonistatud püssiga mees. Kirjeldatud kohanimetust antud sissesõidu siltide juures otseloomulikult ei olnud. Aga ees kohtasime poolakate bussi, kiirabiautot ja mingeid tüüpe. Lähemalt uurides selgus, et need on korraldajad. Kuna oli juba teise grupi treeningaeg, siis kirjutati märkide lende paberitele. Tegemist oli universaaltiiruga, kus olemuselt trapirajale oli püsti pandud compaci rada. Kõik kohad said endale samas järjekorras lennud. Ja kõik kohtunikud rääkisid puhtalt itaalia keelt. Ainult. Selle rahvusvahelise keelega saab ju hakkama. Meie näiteks saime. Kuna poola lahkeid kährikuid oli vaid kaks ning me ka hästi jutule saime, siis liitusin nende treeninguga. Kõigepealt CSP. 2/3 märkidest lendas tervena välja ... peale trenni keskel toimunud remonti. Siis oli mahti ka tähele panna, muikse kohutava krigisemisega too masin märke laadis. Ja teine masin töötas pool-itamaatselt – see tähendas kohalikku redelil korrigeerimistegevus sooritavat abitehnikut kõikide taldrikute jaoks. Ma sain mitu märki maha, ise ka ei tea kuidas aga maas. Enne pardijahti, ausõna, võtan paar haavlitrenni. Ja ühtlasema tihedusega haavlipüssi tõstsin prioriteetide järjekorras kõrgemale. Igatahes oli minu kukkedega püss poolakatele väga tuttav. Ja minule ülikuumaks minevad rauad. Isegi läbi kinda andis tunda. Järgnes teisel pool miskit putkat asuv trapirada ja jälle üllatus – väga mitu märki maas. Ma nüüd ei ähvarda, aga kui mina haavlit hakkaks treenima siis mehed teate ... . Õlg pehmeks ja paugukartus väiksemaks taotud ning vaba aega kuni 17-se vinditrennini nagu muda. Ahjaa, kati jõudis ühe kohalikuga vahepeal suhelda – tema prantsuse ja teine itaalia keeles – ja nad paganad said üksteisest aru? Aga arusaamine läks keerulisemaks kui too sell meile järgmist asja reklaamima hakkas. Lõpuks saime aru, et 50 m kaugusel sigaodav, 15 eurtsi per nägu, ristorante ja ainult tema tiiru külastajatele soodukana ristorante on. Tuleb vaid öelda, et tema, misiganes pika nimega tüüp saatis ja tiirust. Vaid 10 min ja olimegi ta jutust aru saanud. Kurat, no on kohalikel alles kannatust seletada ja aeg muudkui tiksub. Meil oleks ammu paber võetud, joonistatud peale hind, kohalesõiduskeem, taldrik ning koha nimetus. Aga need muudkui jahvatavad, teevad seda itaalia keeles ja ei hooli põrmugi sellest, et kuulajale jäävad enam-vähem kõik sõnad lihtsalt taustamulaks kätevehkimisega. Sõnaga, meie ei läinud sinna soodsasse mandzaare täitmise kohta. Nagu ka poolakad.

Aga enne edasiminekut jutuga selle loogilises jadas väike vahepala meie hetkekohast. Just lõpetasime oma hotellis õhtusöögi ja tellime kohe ka miski kohvijoogi. Aga kaks järeldust sai tehtud – koju jõudes grillime ise liha ja siis teeme ise kala. Kohaliku hotelli köök pidada küll kuulus olema aga mainimata oli vist jäänud, et kui nõudepesija osa ameteid hooajaks tööle tulevale kokale üle annab või siis kuulsuse teine pool – et halb kuulsus äkki. Slovakid igatahes kahte päeva siin õhtust süüa eip kannatanud. Ja meie narrid.. Aga selle eest on siin, üllatus-üllatus WIFI ja täitsa töötab. JA TASUTA. Saadan nii mõnegi pildi ehk nüüd üles. Kommenteerima peate ise.

Tagasi seikluste juurde. Olime ju kuulsas Toscana piirkonnas. Teatakse seda oliivide ja viinamarjaistanduste ja ajaloo kaudu. Noh, etruskide pealinn oli siin e. kr. Näiteks, sounds cool? Aga mis sest saundist, meie kolasime nüüdisajas mööda külasid ja linnu ja teid ja vaateid. Ja kui liiga suvalt autol hoo maha võtsime (või liigse hooga mõnest kohalikust kohe-lagunen-juppideks-fiatist mööda kulgesime) saime signaalikaudse meenutuse meie käitumise ebasobivusest kultuuriruumi. Noh, vaated on siin lummavad ja majad muldvanad. Ning korda tehakse need täpselt 5 min enne kokkukukkumist. OK, mõned üksikud erandid olid ka poolepealt krohvitud-võõbatud. Ühes täitsasuva linnas mõtlesime teha täitsasuva söögi. Me pidime jupp aega otsima ja kahes tänavakohvikus lausa proovi-istuma aga eip miskit. Kohalikud ju söövad kuskil suvalises pizzeerias. Siukse siis valisimegi ja puhtas itaalia keeles seinal olevast menüüst kõige turvalisemana tunduva ahjuroa valisime. Maitsev ja puha. Ning eelnavalt soodsana reklaamitud kohaga võrreldes jäi nüüd 75% puhtana käden või kuidagi nii. Leidsime ka pirkonna ajalooliste vaatamisväärsuste plakati. Tolle oli teinud keski kuntsnik, kes jummala eest ei tea teedest ja autosõidust ja geograafilisest paiknemisest mitte halligi. Kuutepidi vaadates me asja kaardi ja teedega kokku viia eip suutnud. Aga ju need siis polnudki tegelikult vaatamiseks vaid lihtsalt õrrituseks ülal?

Vaikselt vaatlesime end nüüd vinditiiru poole, et ehk saab sealgi varem trenni ära teha. Et asi lihtsam oleks, keeras taat of ilma temperatuuri ka 23 pealt 33 peale. (vahepeaus, teate, siin hotelli ristorantes on vägga hea taustablues, lasin lausa kõvemaks panna. Mõnna kohe kirjutada kui nii hea taust on). Vinditiiru leidmine oli ka ülilihtne – kuna juhendis seisis, et asub teine 16,3 kilomeetril miski linna suhtes, valisme tollesse kulgevatest teedest sellise, mis pikem kui mainitud suurus. Ja oh imet, miskil suvalisel kaugusel linnast (2-3 km vast) oli tee ääres suur kiri – 16,3 km. Kiire pööre vasakule ja tee pea-aegu et lõpus oligi meie üritust meenutav kiri. Lahe. Ja kohtasime seal kõiksepealt tsehhe – tiiru ainsaid ingliskeelt kõnelevaid hingi. Normaale,belissimo, kõrinissimo arusaamatomissimost. Aga tsehhid vangutasid meie Eesti numbrit nähes täiega pead ja pidasid meid hulludeks. MINA. Leidsin omal käel laskerajad, ning tegin ülevaatuse paigaldisele. Nii laskurid, lugege nüüd kuis tuleb euroopakateks valmistuda. Reeglite järgi peab harjutuses olema 1 siga seisev ja teine jooksev. Viimast ma eip leidnud. Rebane tuleb lasta horisontaalselt lavatsilt – leidsin vaid kaldpinnad. Märkide jaoks peab olema elektriline tagastussüsteem või mõni muu ohutu liigutusmehanism. Märgid asusid vineertahvlitel kenasti liivale asetatuna ja süsteemist polnud haisugi. Laskmine ise käis läbi torude, mis vooderdatud miski pehma materjaliga. Sees kõik lasu ajal kenasti vappus aga 50 m kaugusel kõrva tundus vaid, et keski loll peksab liiga kõvasti autouksi kinni.

Uurimisreisilt tagasi saabudes tuvastasin tsehhide kadumise ja ühe kohaliku, kes teadis mitmeid ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Seletas siis too, et ongi vaid seisvad märgid ja ei miskit jooksvat ja tegi veelkord tutvustuse. Lahe. Aga laskma ei lubanud kuna kohe tuleb boss, 15:00 saab. Jõudsin just miski lugemise ette võtta kui saabus Poola ekipaaz. Tegin neile kiire tutvustuse ja nendel maksa ja kopsu asukoht sassis – kuis nii, et siga ainult seisab, ikka jooksma peab ka. Pressisid nad kohalikelt välja, et searada ikka on ka. Küsis poolakas, kas seda võistluse ajal lastakse – vastus jah. Noh, tegid minu silmad juba kerge üllatusringi aga läksime rada vaatama. NOMAEIVÕI. Kui sellel võistlus teha, läheb päike enne peldikusse looja, kui kõik lastud saavad. Õnneks ei tule sellel võistlust. Neil on metallil sigade ringrada, kus kaks märki miski kummivooliku otsas rallivad kui ajam parasjagu nats töötab. Ja kohalik sealaskmine tähendab, et märk jääb 50 m kaugusel avas korraks seisma, pauk, liigub järgmisse avasse korraks seisma pauk ja minema. Ei, seda me küll kahjuks või õnneks ei lase. Noja siis oli veel natuke ootamist ja lubadus, et 16 saab laskma, sest boss siis kohe tuleb, kes selle bordellini ära lõpetab... Ja peagi veeres kohale mitu massinat ja veel mõned ning üks välja tulnud tüüp vaatas, kehitas õlgu ning nii me laskma läksimegi. Loogika missugune. Muidugi olid torud hästi paigutatud – minule parajad ja pikemale poolakale liiga madalal. Kurat, minu pikkusel on lisaks alleveelaevale veel eeliskohti – nii mõnigi tiir, k.a. see. Aga saimegi kellade ja vilede saatel trenni tehtud ja kilo maha higistatud. Noh, märke pidime ise käima vaatamas. Mulle temperatuuriga harjumiseks 40 paugust piisas, teised jäid veel laskmist ka õppima. Tagasiteel veel põige sekretariaati, kuhu oli tekkinud ka mitu inimest ning hotelli. Siin ma siis nüüd olen.