Istun kuskil kesk ühikafuajeed ja kirjutan järjekordset lugu. Ilma reisita (nats valetasin), ilma seiklusteta - ka muust. Näiteks laskmisest. Ok, natukene.
Reis siis niivõrd, et võistluste vahepaus ning eip tahtnud R tüüdata, kuna tal täna-homme laskmised teises Eesti kandis. Ja reisisin tudengilinna.
Laskmisest aga niivõrd, et segadus, ses mõttes, et kuhu ja kuidas edasi. Miskit peab hakkama kärpima, kui pihtasaamise vajadus nii mitmel alal ja tulemused trennide hajumise tõttu kukkumas. Aga tõenäoliselt võidab suund, millel potentsiaali Euroopas rohkem ja kaotab vähema kaaluga pool. Kahjuks, kuigi just see oleks distsipliin, millel ka süsteemi ja tehnikat väga palju taga. Mis teha. Aga aitab mõistujutuosast, enamus lugejaid niikuinnii eri laskmistel ja harjutustel vahet eip tee.
Nüüd läbi ka meie segausuliste suve suurim püha ning piisavalt möödas, et kultuure võrrelda.
EI kultuur ja JA jaa kultuur. Enamus oli ju miski samba vastu ning enamusele nüüd see meeldib. See Orava hauatähis. Heakene küll. Mujal tundus JA olema teiste inimeste ja nende tegevuste kohta. Meil kostab sel kohal tihedamini ei. Pea-asi, et naabril ka hästi ei läheks. Niikaugele välja, et ametiühingute ehk töötajate esindaja tormab täiel mahul kaitsma töötuid, mitte töötajaid. Nende hüvitisi, mitte motivatsiooni ümber õppida. Võib-olla ehk sisult õigegi KM tõus aga tehti viisil, mis vaenlasi ja EI-sid juurde tekitas. Aga hea, et tulusid rohkem eip maksustatud. Vast ongi nii, et need, kel rohkem suudavad seda saada ka kanaleid valides ja need, kel sisendiks vaid napp-nõrk palgaraha, kannavad palgalt suurimat maksukoormust niikuinii. Piimapaki kallinemine on pea olematu, aga ntx BMW X5 ... . Tüütavaks muutus juba valitsuseski sotside hala ja süüdistamine - miskit riiki edasiviivat ju eip tulnud. Ses mõttes on pea ... ministri vahel tottergi tunduv optimism ikka veel parem, kui EItuse läbi hädaldamine. Teiste rahvaste juurde tulles - mujal maailmas oleks kui poliitukud vaid nii Eitavad, kui meie inimesed. Hiljuti avatud tuulepark näiteks. Ajakirjanikule kurtakse kriginat, millest omanikule pole midagi öeldud, häda nii suur, et elada enam ei saa aga esimene kellele mainitakse on ajakirjanik. Et see kuradi ei ikka suurelt esiküljele kümnes lehes saaks. Hilisem lahendus ju eip vaja sellist tähelepanu, negatiivne on see mis kõlab. AAAAAHHH ja käitumises sees on. JA näited kah. Ma siiamaani nuputan, kui lihtne oli liigelda Roomas ja Milanos, ning üldse Lääneriikides. Esimestes neis ju tohuvabohu aga sinu kava ja liigutus = JA, palun, mine. Mahub küll, eest võib läbi põigata ja pisike pidurdus pole ju probleem. Võib, kui see kedagi eiriti ei sega. Asjad, mille peale siin on EI ja tullakse või kallale.
Õnneks oleme meie ka JA riik. JA, mobiiliga saab ikka ja jälle kõike teha ja seda suhtumises JA maalastele näidates on ikka uhke küll - neile tundub see ikka veel tulevikumuusika. Nagu ka lihtne ja erusaadav (vähemasti eraisikule) e-maksuamet ja deklaratsioonid. Seal ongi neil ees suur EI, nii oluline muutus, ei usalda.
Äkki teeks kultuurilise JA kampaania omas riigis? Rohkem ja suurema kui LASE INIMENE ÜLE TEE oli? Lahedama, kui eestimaalased prükkariteks? Siukse pika ja toreda. Sest, ja, saame sest pagana raskest ajast üle, JAAAA, saame 5 rikkaima euroopa riigi hulka sõltumata sellest, kes valitseb ja SAAME üksteisele rohkem inimesed olla. Siis julgevad inimesed ka rohkem ettevõtlusega tegeleda ning ...
Sõnaga, korraks poliitik just siin ja just praegu oma mõtte pooleli jätab.
laupäev, 27. juuni 2009
kolmapäev, 17. juuni 2009
Kena alpireis hiliskevadel
Tõelisi osalejaid teavad vaid vahetult seotud isikud
ESIMENE PÄEV
Algas meie kena reis kolma-varapäevase kokkusaamisega Tallinna Lennart Meri ehk siis LENNUjaamas. Reisiseltskond kogunes kenasti varakult ja juba grupeeritult. 15 minutit möödus riigi suurimas lennuterminalis üksteist nägemata igatahes kiirelt. Esimesena katkes kannatus Agol, kel ennegi lollilt lennukilt mahajäämise kogemusi. Igatahes hajus „udu“ ja tekkis nähtavus 20 m vahemaa taha, kus kaks gruppi imestasid, miks pooled hilinevad. Juba varakult planeeritud näita-iga-metallikübet-voor möödus sujuvalt ning lennukisse me jõudsimegi. Kuna esimeseks sihiks Amsterdam, siis oli tõenaoliselt kohalikel (seal siis) lennujuhtidel õhtune seen veel silmas. Igatahes udutati meie lennukile ootekorraldusi mitu. Tunnike seisvas lennukis istumist hakkas igavaks muutuma. Meeskond andis meile ka kena terminaliloa ning selle suutsime täita lõbusalt - järjekord-asjad kandikule-asjad – teada-anne kõlaritest - ruttu asjad tagasi ja ise ka tagasi lennukisse. Aga vähemasti huvitav tegevus.
Viuh ja Amsterdamis, kus ka IT areng toimunud - ilma igasuguse sabata aitas kohalik aparaat meil piletid uuele lennule seada ning kinkis lausa mitme euro ulatuses poodlemistalonge. Lahe äri. Peaks ka üle võtma - et kui meil mõni tarne hilineb, anname kliendile võimaluse meilt 5 euro eest tasuta 6000 eurose asja eest tasuda (loomulikult puuduv osa tuleb ju juurde maksta). No ok, 50 euro eest aga mitte riigihankehinnaga. Toorekalasai ja hea vein kaotasid ooteaja pea sootuks. Ning Lauri sai uue - õpetlase rolli ning näitas kohalikele, kuidas talongiga saab soodsaid kõnesid teha. Muuseas, lennujaama aknast ei paistnud uduhaisugi, seega jäi meie arvamus seentest kehtima. Kuid viivitused röövisid meilt planeeritud tehasekülastuse ning plaani jäid vaid isolatsioonikatsed.
Lyoni lennuväli oli peagi meie jalge all ja 75% pagasist ka. tulemuseks oli suurepärane võimalus suhelda meeldiva pagasikaotajatädiga. Margus sai talt lausa kena paki kingiks kuid Ago lobitöö ei olnud abiks tädi edasisele reisile kaasamisel. Ju siis allakirjutanu koos Üllariga liiga palju vahele segas. VABANDUST! Kuna iga reis peab kaasa tooma üllatusi, siis järgmine neist oli planeeritud autorendis. Nimelt olid eelbroneeritud Ranault Lagunad juba ära sõitnud. Selle asemel meelitati juhte väikeautodega Volvo XC90. Muidugi osutus 8 insenerist koosnev meeskond firma ajaloo meeldejäävamaiks - kõik rendi lisalehed said täidetud märgetega autodel olevatest tegelikest puudustest. Ja viuh minema, õppides liiklusmärkide ja 4 GPS seadme abil end õiges suunas keerama.
Et seiklused liiga ruttu otsa ei saaks, oli lihtsaim ülesanne sõita poodi. Ja siis üksteise järelt laiali kaduda ning 200 m ulatuses leia-meid-üles-mänge mängida. Kui pea juba tiirutamisest paks, võis ka poodi minna. No see oli juba jube – lõputust kassaderivist möödumine viis mõtte jalgrattavajadusele. Aga eip hullu. Kärukuhjamises oleme igatahes vägevad – kõik, mis vaja leiti üles ning pea iga kord oli reegliks, et esimesena leitakse asi mis sarnaneb eesmärgile kuid pole päris õige (peekon 3 katseringi, juust 2 katseringi, piim 2. katsel jne). Vaene kassapidaja, kelle väiksed käed kogu selle värgi läbi pidid kerima. Reisi jätkamine oli nüüd lõbusam - reisijatel avanes võimalus tarbida reisi kergendavaid vedelaid asjaolusid ning GPS leidis maailma kõige kitsama tee mägikülla jõudmiseks. Veeredes 15 km/h läbi järjekordsest pilust oletasime, et kod. Loeb sõidab sealt pea 10 korda kiiremini läbi.
Koos õhtuga saabus meie juurde või siis vastupidi ka mägiküla. Kuna meid teenindav kohalik firma sai kättesaadav olemisest veidi erinevalt aru, oli meile garanteeritud täiendav seiklus - leia üles majutus. Õnneks osutus süsteem - igaüks väikses külas tunneb kedagi ja restoranipidajad veelgi rohkemaid - meile abiks ning peale piskuest ootamist leitigi meile valmis pandud võti üles. VAU! No ja nii me oma ühikatoa üles leidsime. Tegelikult oli see isegi mõne grammi võrra parem kui TIPi omaaegne 1. või 2. ühikas - koridor potini ei olnud liiga pikk ja dušši alla ei pidanud keldrisse minema. Loksuv pott oli selle kõrval tühiasi. Väikesed avastused ja tubadeloterii ning võiski minna õhtusöögile. Seekord siis lahke abirestorani sisse. Olles studeerinud kohalikku menüüd mitut pidi ning pidades kohe juustuga alustamist liigselt koormavaks, valis osa seltskonnast toore liha nimega "beuf a la tartar". Allakirjutanu jõudis järeldusele, et seda toitu nad ikka teha ei oska. Kui keegi ei usu, lepime aja kokku ja tõestan. AUSÕNA. Kõhud punnis, küla ajalugu studeeritud, saigi sammud une poole seatud.
TEINE PÄEV
Neljapäevane hommik algas tõdemusega, et ilmaga on saadud jack-pot. Kiire peekon-muna-kõik-muu hommikusöök ning paar vigadeloendust kohalikule majutusorganisatsioonile. Kohalik pesumaja laenas lahkelt eurode eest ka käterätte lisaks. Peale pakkimist ning Marguse varustamist kollektiivsete tagavarariietega sihtisime sammud suusarenti leidma. Järjekordne kogemus, et 500 m mägedes ja suusasaabastes on pikk maa. Ja meie läbitud teekonna tunnistuseks oli selg-kõigil-märg tulemus. Aga suusad valis peremees meile välja lihtsalt - vaatas pikkust, kõrvade kuju ning järeldas meie vihjete järgi kogemuse. Saapad jalga pigistatud, ühispilt tehtud ning sammud mäkke. Ei, siiski piletikassasse. Ja siis algas reisi raskeim osa Tauno jaoks. Kujutage ise ette, et peate esimest korda elus ujuma ja siis 7 meest ümberringi ja ühjekorraga muudkui õpetavad ja annavad nõu. PAGAN niigi käib vesi kogu aeg üle pea ja need aina siblivad ja targutavad. Igatahes sai Tauno pehmete potsatuste saatel 1,5 tunniga esimesest mäest alla. Teiseks sõiduks võis treenerite nõukogu laiali saata ning individuaalne juhendamine ning värske kogemus aitasid mäest juba paarikümne minutiga alla. Veel mõned sõidud, rõõmusõnum lennufirmalt suuskade ja Marguse koti saabumise kohta ja käes see radade sulgemise aeg oligi.
Ühikatoas võis alata keskendumine lihale. 4 tundi plaanitud ahjusolemist muutus demokraatliku otsustusprotsessi abil kõrgema temperatuuriga 3 tunniks, mille vahele mahtus ka koka saunaskäik. See aga oli tänu Ago lahedale tegutsemisele ning kohalike veidrale arusaamale SAUNA tähendusest lõbus seiklus. See, et veekeeskus tasuta, ei tähenda ju ometi tasuta sauna. Vältimaks töötute liiga suurt armeed olid kohalikud pannud sauna valvama lausa 3 inimest. Istudes saunalaval ja vaadates sealt kena basseini hakkas juba eelmainitud kodanikul mõte veerema ning jahtumispausi ajal katkeski kannatus - aken lahti ja basseini poole teele. OSSAAA, kui kiirelt lendas kõrvaltaknast välja kena neiu hõisates kenal Krõõda häälel "zi vu ple-zi-vu-ple" aga ega see siis Eesti meest basseini kargamast pidurda. Pläuhhhh! Tagasisaabumisel sai Ago kuulda kena loengut, mille sisuks ja ainsaks sõnavaraks oli "it's forbiddden!". Saime just laval tundma hakata, et temperatuur on olemas, kui juba tehti uks lahti ja selgitati, et neil on saunas ikka rätikukultuur. Lahe. reeglid ongi täitmiseks. Aga vältimaks meie liigselt saunakasutamist selgitati meid poolenisti naha soojaks saamise ajal, et nüüd on pool tunnikest läbi ja head aega. Ei saa muidugi mainimata jätta asjaolu, et meid jälgiti peale pisikest basseiniseiklust vägagi tähelepanelikult.
Tagasi ühikasse, toidukõrvane juurde (salat+kartul) ning viimane lihv lihale. Ja see viimane oli viga - mesi-mis-pole-mesi andis väga tugeva kõrvalmaitse. Mõne asja kallal viriseks veel :) Õnneks kompenseeris seda salat, mis kohe kahel viisil (aitähh korteriomanikule kapipõhjas veiniäädika peitmise eest - enamus jäi järgi). Õhtused vestlusringid ning tootearendused liigutasid kella täpselt une kõrvale ja kui viimased tegematajätmised kenasti korda lubati ajada, võis magama minna (vihjeks, et lubadus oli kahe päevaga täidetud!!).
Mudugi oli õhtuks teada ka vastasmaja veiditasulise internetikohviku salasõna ning levi ulatus täpselt meie tuppa. Jätke meelde, et SPORTCLUBi kõrval basseinimaja wifinurga VPN on ainult täna 1234567890
KOLMAS PÄEV
Hommikuseks ülesandeks sai teema - leia tolmuimeja. Peale mitmekordset otsimist sai lisaks sellele veel muudki vajalikku tuvastatud justkui plommitud kapist. Ühe köögilambi pirnigi vahetus käis prantsuspäraselt - mitte esimese kutsumisega vaid ikka näidise üleandmisega majahaldajale. Seepeale tuli "elektrik" elektrike elamisse pirni vahetama. MÄKKE! Peale kerget ühist soojendust jagunes grupp tükkideks - algharjutused iseseisvalt ning kolm edasijõudnut kimasid kõige kõrgemalt mööda tumendatud toonis sinist rada alla. Aega too võttis ning slaalom selgeks sai aga pealelõunal saimegi kokku kenas päiksepaistelises restoranis. Pealelõunal sai pingutatud veel viimased laskumisvallutused ja katsetatud lumeisolatsiooni teist omadust - takistust, antud juhu siis hõõrdejõu oma. Kui hoida suusaninad kõrgemal, on takistus väiksem sai ühise järeldusena meelde jäetud. Seega, kui satute väga suure veesisaldusega lumele sõitma, proovige järgi. Meile langes osaks õnn ja suusaradagi aitas jõuda pea ühika kõrvale, kuid viimase lahenduse juures leidis Artur endas ootamatult poweri ning otsustas tutvuda allkülaga. Lihtsaim viis selleks oli oma teeotsast mööda kihutamine. Küla ja kirik talle meeldisid, samamoodi kui järgnev kilomeeter suusad õlal ja saapad jalas mäest üles kõmpida. AU KANGELASTELE!
Kui teise päeva juures mainimata, siis kolmandal oli päiksepaistel nabanäitamine juba kohustuslik õhtupooliku osa. Ja võttes päikest on nii tore vaadata suusasaabaste-jopedega rühkivaid kodanikke. Lõdvestusprogrammi kohustuslikuks osaks said ka esimene õlu ja .. vein. Aga peale pikka suusapäeva oli valgel veinil ikka hea mekk küll.
Õhtusöök sai plaanitud väljas ja nii võis alata seiklus - leia lahe restoran. Vaadates mitmest uksest aknast sisse jõudsime samasse restorani, kus kolm reisilist napp 2 a tagasi juba viibinud olid. Äratundmine muidugi sees olles. Teenindaja oli lõbus ja lahe ning teadagi - mehed juba mitmes päev kodunt eemal ja silmad vot-kus-kinni. Olles end ehtprantsaslikult toitu täis toppinud ehteestlasliku kiirusega tekkis ehtsuur liikumisvajadus (mis jahtus enamusel 100 m järel). Murdis aga väsimus kangemadki mehed pea maha ning maast päästis vaid ...
.. NELJAS PÄEV
oma järjekordselt imeilusa päiksepaiste ja ilmaga. Need vaated ja õhk ning ootus päevale. Päeva eesmärgiks oli ikkagi Taunole "rattad" alla saada ja nii me alustasime jälle õppesõiduga mööda rohelist mäge. Õigemini keeldus allakirjutanu lollil moel uskumast Üllari kogemusi ja pani esimeseks sõiduks mogulitele. AIA kui valus see on, kui end kohe kinni sõita. Kahe künka kaupa veered alla ja kirud oma lollust. Nonii, jõudsime kenasti esimese õppetunnini ja tegime ainult ühe järelduse - seekord enam ei piisa meie erakordsetest teadmistest ning suurepärastest õpetussõnadest. Tuleb päris õpetaja leida. Sõnaga otsis allakirjutanui kärmelt ühe broneeringu ning mõne aja pärast leidis Üllargi, et ega me nii edasi ka pole jõudnud. Seega siis varasel ennelõunal pidid kogunema rohkem ja vähem oskavad suusakunnid. See jättis parajasti aega enda soojemaks sõitmiseks ning ehtõpilaslikule õllele pahade poiste rivis (mina ju õlut ei joo, klõnks). Osav poiss Ago pidas paremaks oma suusaklambrid täpselt koolituse alguseks veidi segi sõita aga nõutud ajal ja väikse hilinemisega said mehed rivvi. Ilmusid üks tore suusaproua ning kena neiu (ausalt, ka esimesel päeval oleks sama öelnud). Proua haaras kamandada baaskursuse vahva neliku ning sai meilt eriülesande panna Tauno sõitma. Autori nelik aga kihutas kaunitari järgi punakassinisele oma oskusi demonstreerima. Tuli ikka välja küll, et teadmised on jube kõvad, aga pigem mäest kaugemal ja teoorias ning praktikas on tööd teha küll ja rohkem. PUHH. 1,5 h kadus nii imekiirelt, et kohe kahju hakkas. Taaskohtumisel oma teise grupipoolega avanes suurepärane võimalus neid kõrvalt jälgida ning edusamme märgata. Tauno SÕITIS!! Missioon Prantsusmaa oli täidetud. Saaks vaid tehase nüüd korra Eestisse tuua oleks 100%... Väsitav koolitus lõppes südamliku lahkuminekuga õpetajatest ning kerge humalajoogi ja kiire einega. Viimaseid laskumisi (ja fotosessiooni) püüdis osa seltskonda võtta nii kuis jaksas ja jaksas õnnelikult.
Loomulikult kuulusid mäejärgsesse lõdvestusprogrammi duššid ja õlled ja veinid kuid siis hakkas autoril kiire - paganama suusad olid NIIVÄGA meeldima hakanud, et tuli veel nendest rendifirmas rääkida. Et jutt saaks tugevam, tuli Üllar kaasa. Temal oli kindel plaan sellelt reisilt mitte midagi kaasa osta ning selle eesmärgi ta mittesaavutas kohe peale autoripoolset nõustumist suusahindadega. Sõnaga on Üllaril nüüd seljakaitse ja võib veelgi kiiremini sõita. Ei, siiski turvalisemalt.
Õhtupooliku naelaks oli Lauri telefoni haihtumine ühikatoast. Igati terve mõistuse vastaselt ja kordi kallimate asjade vahelt - no ei oska vargust kahtlustada (kuigi muid võimalusi ka eip jäänud).
Peagi saabus aeg minna söögijahile. Seekord eesmärgiks rohkem vaheldust ning peale plaani ja justnagu sihipärast ja samas kaootilist vantsimist oli vahva seltskond kenas ja vanas tänavarägastikus. Jõudsime lõpuks kuhugi tänavale, mis asus siit alla, sealt üles, veidi vasakule, kurvist alla, koridori laiusest tänavast läbi ja ümber nurga paremat kätt 30 m piljardiklubist edasi. Võttis meid vastu üks noor prantsuse kutt, kelle kohta ütleks, et tema ongi 100% Prantslase näidis. Ja siis tiirles meie ümber (tegelikult küll teenindas) pikemat kasvu ning huvitava tätoveeringuga neiu. Ja neljanda päeva mõju naelutas meeste silmad kole tihti eelpool mainitud mustrile. Söögile siis samavõrra vähem. Aga ometi kord midagi eriti prantsuspärast ehk liha ja seente ja saiafondüüd ning kõrvale veel kivitükil küpsetatud liha. NÄMMA (v.a. seened mida autor kategooriliselt keeldub aktsepteerimast). Kõht täis ja tätoveering kadunud (vabandust, neiu lahkunud) tekkis osal meist huvi minna jalgu keerutama. Tehtud-mõeldud täpselt kuni kõrtsu ukseni. Siis läks enamusel tuju üle ja vähemusel tugevamaks. Praktilistel kaalutlustel kuulusid autojuhid enamuse hulka. Aga vähemusel läks maru hästi - palju sõpru nad soetasid teab vaid ajalugu ning oma vaimustust väljendati ka põneva kella-nelja-kõnega. Kõneregistrist pärast kontrollisin - oli jah nii. Kahjuks ei valgustanud register kõne sisu...
VIIES PÄEV
sellel on alati omad eripärad - 90% naisterahvaid tunduvad täitsa kenad ja hommik on eriliselt raske. Peale 12-kordset äratust saime vaprama osa seltskonnast ka maast lahti ja toiduhävitamise käima. Autojuhid pääsesid kohustuslikust joogijäägi hävituspataljonist ning toiduülejääke oli kohe eriliselt palju. Kohe nii, et suur osa pakiti kaasa teepealseks piknikuks. Lauri telefon muidug välja ei ilmunud. Napp 20 min peale tähtaega oli ühikas korras ja missioon toome-suusad-ära võis alata. Kiire protseduur ning aidaa Alpe de Huez. Hüvasti mäed ning tänud GPS seadmele ja selle vananenud kaartidele eriti põneva tagasitee eest - täpselt sama kitsas ja põnev rallirada. Läbides põnevaid asulaid avastasimegi end Grenoblest ning peale autode parkimist sai ette võetud tutvumine südalinna huviväärsustega. Kõige huviväärsemaks osutus restoran päiksepaistel ja jõe kaldal. Ja kohalik suhtumine - kui restoranil ikka vaja, siis pannakse tänav ikka kinni küll. Käige ringi nee..id, meil siin business pooleli. Salat ja vein ja oligi aeg seada sammud edasi=tagasi. Kuna osa tarbitud vedeliike oli vaja restorani jätta oli seal ka pikkusekontroll. Üllar kontrolliski pea-kellamõõtu ehk kõrgusetähist ja pea võitis kella ees 1:0. Peale omanikupoolset pikka vabanduskõnet pääses ta siiski tulema. Ülisuur ja ülimagus jäätis sai täpselt auto juurde jõudes otsa. Viimane lõik lennujaama ning saimegi oma ülisuurtest autodest lahti. Toidujäägid leidsid ka oma mittesihipärase lõpu .. PIKNIK või... Järgmiseks oli vaja lahti saada veel kraadiga jääkidest. Raske ülesanne ja väike ajaressurss. Aga hakkama saime. KROOKS. Edasine käis juba kiirelt - Amsterdam ja ... vahejärelpala ühelt osaliselt ...
Kahetsusväärselt on märkimata jäänud juhtum Amsterdami lennujaamas. No neil vist ikka pole Lennujaam, vaid koht kus lennukid maas joomas käivad. LENNUjaam ainukesena EU-s on nüüd ikka Tallinnas.
Seisime siis seal allkorrusel osa seltskonnaga ja ootasime lennukit. Korraga Üllar vaatab ja ütleb ’’Kas nägite?’’.
Nägite muidugi, nägid isegi pimedad, just läks ligidalt meist mööda see tüdruk-ettekandja sealt baarist, selle tätoveeringuga!!!
No muidugi nägin minagi ja muidugi läks mööda.
Nõtke , sihvakas, kergelt lokkis juuksed.
Tema!
Lõhngi tundus tema, kui just ei liialda.
Läks, aga juba liiga kiiresti.
Õnneks nägin kuhu läks. Läks kempsu, õnneks ikka naise omasse.
No praadisin ma siis seal need minutid ja ootasin oma koha peal kuhu jäin.
Ega ma mingi naiste rajalt rebija pole, kuid seekord oli vaja au eest väljas olla. Oli vaja.
Ootasin seal, pilk uksel, millal tuleb välja.
Tuligi.
Kõrvetasin siis oma laserpilguga niikaua kui meie pilgud lõpuks kohtusid.
Esitasin talle eesti parimat naeratust. Lehvitasin.
Mõjus, hakkas tulema meie poole. Yeesss! Tehtud.
Kõnekaugusel, minu poolt ’’Hellou!!
Vastu ’’Hell..oo..uu! Ikka väääga iiimesatanud nägu takka peale.
Minult ’’Hellou!! Uuesti.
Ja midagi sellist ’’Are vei met yesturdai in Alpes?’’ Eesti parim smile jätkub.
Appi! Sealt tuli külm ja veenev ’’NO’’.
………..??
Kiiruga minu poolt olukorra lahendamiseks ’’Pardon, eksjuus mii!
Läkski ta juba, jäi palumata, et ta ikka näitaks kas tal tegelt ka tatoveeringut pole ja on tegelt vaid selle ettekandja väga lähedane sugulane.
Valjuhäälditest teatati, et lubatud on hakata lennukile peale minema.
... Tallinn jõudsid ilma edasilükkamisteta kohale, sest enam polnud põhjust ju viivitada. Aga mingi kotermann peab ju muidu toredal teel kaasas käima ja seekord aidati reisijaid 50% kaoga pagasist. Osale ülejäänust aga tehti lõikeid sisse (nelja päevaga tehti pärast korda).
Ning napp kuu peale reisi teatati, et minu krediidi kaardilt on maha võetud umbes 3 kilo Eesti raha, sest me olevat kasutanud valesid linu (huvitav, kus olid valed ja kus õiged?) ning koristus ei olevat olnud täielik (lisaks remondile olime teinud toa paremasse korda, kui see eales olnud oli). Tuleb ikka vist kasutada reisifirmade teenuseid majutuses ning keelduda oma krediidikaarte jagamast – las reisifirma garanteerib. Ja Residence L’Alpe Alpe de Huezis saab minult hinnangu 1 punkt – ärge kasutage!! Otsingutesse ka – Please do not use Residence L’Alpe in Alpe de Huez!
ESIMENE PÄEV
Algas meie kena reis kolma-varapäevase kokkusaamisega Tallinna Lennart Meri ehk siis LENNUjaamas. Reisiseltskond kogunes kenasti varakult ja juba grupeeritult. 15 minutit möödus riigi suurimas lennuterminalis üksteist nägemata igatahes kiirelt. Esimesena katkes kannatus Agol, kel ennegi lollilt lennukilt mahajäämise kogemusi. Igatahes hajus „udu“ ja tekkis nähtavus 20 m vahemaa taha, kus kaks gruppi imestasid, miks pooled hilinevad. Juba varakult planeeritud näita-iga-metallikübet-voor möödus sujuvalt ning lennukisse me jõudsimegi. Kuna esimeseks sihiks Amsterdam, siis oli tõenaoliselt kohalikel (seal siis) lennujuhtidel õhtune seen veel silmas. Igatahes udutati meie lennukile ootekorraldusi mitu. Tunnike seisvas lennukis istumist hakkas igavaks muutuma. Meeskond andis meile ka kena terminaliloa ning selle suutsime täita lõbusalt - järjekord-asjad kandikule-asjad – teada-anne kõlaritest - ruttu asjad tagasi ja ise ka tagasi lennukisse. Aga vähemasti huvitav tegevus.
Viuh ja Amsterdamis, kus ka IT areng toimunud - ilma igasuguse sabata aitas kohalik aparaat meil piletid uuele lennule seada ning kinkis lausa mitme euro ulatuses poodlemistalonge. Lahe äri. Peaks ka üle võtma - et kui meil mõni tarne hilineb, anname kliendile võimaluse meilt 5 euro eest tasuta 6000 eurose asja eest tasuda (loomulikult puuduv osa tuleb ju juurde maksta). No ok, 50 euro eest aga mitte riigihankehinnaga. Toorekalasai ja hea vein kaotasid ooteaja pea sootuks. Ning Lauri sai uue - õpetlase rolli ning näitas kohalikele, kuidas talongiga saab soodsaid kõnesid teha. Muuseas, lennujaama aknast ei paistnud uduhaisugi, seega jäi meie arvamus seentest kehtima. Kuid viivitused röövisid meilt planeeritud tehasekülastuse ning plaani jäid vaid isolatsioonikatsed.
Lyoni lennuväli oli peagi meie jalge all ja 75% pagasist ka. tulemuseks oli suurepärane võimalus suhelda meeldiva pagasikaotajatädiga. Margus sai talt lausa kena paki kingiks kuid Ago lobitöö ei olnud abiks tädi edasisele reisile kaasamisel. Ju siis allakirjutanu koos Üllariga liiga palju vahele segas. VABANDUST! Kuna iga reis peab kaasa tooma üllatusi, siis järgmine neist oli planeeritud autorendis. Nimelt olid eelbroneeritud Ranault Lagunad juba ära sõitnud. Selle asemel meelitati juhte väikeautodega Volvo XC90. Muidugi osutus 8 insenerist koosnev meeskond firma ajaloo meeldejäävamaiks - kõik rendi lisalehed said täidetud märgetega autodel olevatest tegelikest puudustest. Ja viuh minema, õppides liiklusmärkide ja 4 GPS seadme abil end õiges suunas keerama.
Et seiklused liiga ruttu otsa ei saaks, oli lihtsaim ülesanne sõita poodi. Ja siis üksteise järelt laiali kaduda ning 200 m ulatuses leia-meid-üles-mänge mängida. Kui pea juba tiirutamisest paks, võis ka poodi minna. No see oli juba jube – lõputust kassaderivist möödumine viis mõtte jalgrattavajadusele. Aga eip hullu. Kärukuhjamises oleme igatahes vägevad – kõik, mis vaja leiti üles ning pea iga kord oli reegliks, et esimesena leitakse asi mis sarnaneb eesmärgile kuid pole päris õige (peekon 3 katseringi, juust 2 katseringi, piim 2. katsel jne). Vaene kassapidaja, kelle väiksed käed kogu selle värgi läbi pidid kerima. Reisi jätkamine oli nüüd lõbusam - reisijatel avanes võimalus tarbida reisi kergendavaid vedelaid asjaolusid ning GPS leidis maailma kõige kitsama tee mägikülla jõudmiseks. Veeredes 15 km/h läbi järjekordsest pilust oletasime, et kod. Loeb sõidab sealt pea 10 korda kiiremini läbi.
Koos õhtuga saabus meie juurde või siis vastupidi ka mägiküla. Kuna meid teenindav kohalik firma sai kättesaadav olemisest veidi erinevalt aru, oli meile garanteeritud täiendav seiklus - leia üles majutus. Õnneks osutus süsteem - igaüks väikses külas tunneb kedagi ja restoranipidajad veelgi rohkemaid - meile abiks ning peale piskuest ootamist leitigi meile valmis pandud võti üles. VAU! No ja nii me oma ühikatoa üles leidsime. Tegelikult oli see isegi mõne grammi võrra parem kui TIPi omaaegne 1. või 2. ühikas - koridor potini ei olnud liiga pikk ja dušši alla ei pidanud keldrisse minema. Loksuv pott oli selle kõrval tühiasi. Väikesed avastused ja tubadeloterii ning võiski minna õhtusöögile. Seekord siis lahke abirestorani sisse. Olles studeerinud kohalikku menüüd mitut pidi ning pidades kohe juustuga alustamist liigselt koormavaks, valis osa seltskonnast toore liha nimega "beuf a la tartar". Allakirjutanu jõudis järeldusele, et seda toitu nad ikka teha ei oska. Kui keegi ei usu, lepime aja kokku ja tõestan. AUSÕNA. Kõhud punnis, küla ajalugu studeeritud, saigi sammud une poole seatud.
TEINE PÄEV
Neljapäevane hommik algas tõdemusega, et ilmaga on saadud jack-pot. Kiire peekon-muna-kõik-muu hommikusöök ning paar vigadeloendust kohalikule majutusorganisatsioonile. Kohalik pesumaja laenas lahkelt eurode eest ka käterätte lisaks. Peale pakkimist ning Marguse varustamist kollektiivsete tagavarariietega sihtisime sammud suusarenti leidma. Järjekordne kogemus, et 500 m mägedes ja suusasaabastes on pikk maa. Ja meie läbitud teekonna tunnistuseks oli selg-kõigil-märg tulemus. Aga suusad valis peremees meile välja lihtsalt - vaatas pikkust, kõrvade kuju ning järeldas meie vihjete järgi kogemuse. Saapad jalga pigistatud, ühispilt tehtud ning sammud mäkke. Ei, siiski piletikassasse. Ja siis algas reisi raskeim osa Tauno jaoks. Kujutage ise ette, et peate esimest korda elus ujuma ja siis 7 meest ümberringi ja ühjekorraga muudkui õpetavad ja annavad nõu. PAGAN niigi käib vesi kogu aeg üle pea ja need aina siblivad ja targutavad. Igatahes sai Tauno pehmete potsatuste saatel 1,5 tunniga esimesest mäest alla. Teiseks sõiduks võis treenerite nõukogu laiali saata ning individuaalne juhendamine ning värske kogemus aitasid mäest juba paarikümne minutiga alla. Veel mõned sõidud, rõõmusõnum lennufirmalt suuskade ja Marguse koti saabumise kohta ja käes see radade sulgemise aeg oligi.
Ühikatoas võis alata keskendumine lihale. 4 tundi plaanitud ahjusolemist muutus demokraatliku otsustusprotsessi abil kõrgema temperatuuriga 3 tunniks, mille vahele mahtus ka koka saunaskäik. See aga oli tänu Ago lahedale tegutsemisele ning kohalike veidrale arusaamale SAUNA tähendusest lõbus seiklus. See, et veekeeskus tasuta, ei tähenda ju ometi tasuta sauna. Vältimaks töötute liiga suurt armeed olid kohalikud pannud sauna valvama lausa 3 inimest. Istudes saunalaval ja vaadates sealt kena basseini hakkas juba eelmainitud kodanikul mõte veerema ning jahtumispausi ajal katkeski kannatus - aken lahti ja basseini poole teele. OSSAAA, kui kiirelt lendas kõrvaltaknast välja kena neiu hõisates kenal Krõõda häälel "zi vu ple-zi-vu-ple" aga ega see siis Eesti meest basseini kargamast pidurda. Pläuhhhh! Tagasisaabumisel sai Ago kuulda kena loengut, mille sisuks ja ainsaks sõnavaraks oli "it's forbiddden!". Saime just laval tundma hakata, et temperatuur on olemas, kui juba tehti uks lahti ja selgitati, et neil on saunas ikka rätikukultuur. Lahe. reeglid ongi täitmiseks. Aga vältimaks meie liigselt saunakasutamist selgitati meid poolenisti naha soojaks saamise ajal, et nüüd on pool tunnikest läbi ja head aega. Ei saa muidugi mainimata jätta asjaolu, et meid jälgiti peale pisikest basseiniseiklust vägagi tähelepanelikult.
Tagasi ühikasse, toidukõrvane juurde (salat+kartul) ning viimane lihv lihale. Ja see viimane oli viga - mesi-mis-pole-mesi andis väga tugeva kõrvalmaitse. Mõne asja kallal viriseks veel :) Õnneks kompenseeris seda salat, mis kohe kahel viisil (aitähh korteriomanikule kapipõhjas veiniäädika peitmise eest - enamus jäi järgi). Õhtused vestlusringid ning tootearendused liigutasid kella täpselt une kõrvale ja kui viimased tegematajätmised kenasti korda lubati ajada, võis magama minna (vihjeks, et lubadus oli kahe päevaga täidetud!!).
Mudugi oli õhtuks teada ka vastasmaja veiditasulise internetikohviku salasõna ning levi ulatus täpselt meie tuppa. Jätke meelde, et SPORTCLUBi kõrval basseinimaja wifinurga VPN on ainult täna 1234567890
KOLMAS PÄEV
Hommikuseks ülesandeks sai teema - leia tolmuimeja. Peale mitmekordset otsimist sai lisaks sellele veel muudki vajalikku tuvastatud justkui plommitud kapist. Ühe köögilambi pirnigi vahetus käis prantsuspäraselt - mitte esimese kutsumisega vaid ikka näidise üleandmisega majahaldajale. Seepeale tuli "elektrik" elektrike elamisse pirni vahetama. MÄKKE! Peale kerget ühist soojendust jagunes grupp tükkideks - algharjutused iseseisvalt ning kolm edasijõudnut kimasid kõige kõrgemalt mööda tumendatud toonis sinist rada alla. Aega too võttis ning slaalom selgeks sai aga pealelõunal saimegi kokku kenas päiksepaistelises restoranis. Pealelõunal sai pingutatud veel viimased laskumisvallutused ja katsetatud lumeisolatsiooni teist omadust - takistust, antud juhu siis hõõrdejõu oma. Kui hoida suusaninad kõrgemal, on takistus väiksem sai ühise järeldusena meelde jäetud. Seega, kui satute väga suure veesisaldusega lumele sõitma, proovige järgi. Meile langes osaks õnn ja suusaradagi aitas jõuda pea ühika kõrvale, kuid viimase lahenduse juures leidis Artur endas ootamatult poweri ning otsustas tutvuda allkülaga. Lihtsaim viis selleks oli oma teeotsast mööda kihutamine. Küla ja kirik talle meeldisid, samamoodi kui järgnev kilomeeter suusad õlal ja saapad jalas mäest üles kõmpida. AU KANGELASTELE!
Kui teise päeva juures mainimata, siis kolmandal oli päiksepaistel nabanäitamine juba kohustuslik õhtupooliku osa. Ja võttes päikest on nii tore vaadata suusasaabaste-jopedega rühkivaid kodanikke. Lõdvestusprogrammi kohustuslikuks osaks said ka esimene õlu ja .. vein. Aga peale pikka suusapäeva oli valgel veinil ikka hea mekk küll.
Õhtusöök sai plaanitud väljas ja nii võis alata seiklus - leia lahe restoran. Vaadates mitmest uksest aknast sisse jõudsime samasse restorani, kus kolm reisilist napp 2 a tagasi juba viibinud olid. Äratundmine muidugi sees olles. Teenindaja oli lõbus ja lahe ning teadagi - mehed juba mitmes päev kodunt eemal ja silmad vot-kus-kinni. Olles end ehtprantsaslikult toitu täis toppinud ehteestlasliku kiirusega tekkis ehtsuur liikumisvajadus (mis jahtus enamusel 100 m järel). Murdis aga väsimus kangemadki mehed pea maha ning maast päästis vaid ...
.. NELJAS PÄEV
oma järjekordselt imeilusa päiksepaiste ja ilmaga. Need vaated ja õhk ning ootus päevale. Päeva eesmärgiks oli ikkagi Taunole "rattad" alla saada ja nii me alustasime jälle õppesõiduga mööda rohelist mäge. Õigemini keeldus allakirjutanu lollil moel uskumast Üllari kogemusi ja pani esimeseks sõiduks mogulitele. AIA kui valus see on, kui end kohe kinni sõita. Kahe künka kaupa veered alla ja kirud oma lollust. Nonii, jõudsime kenasti esimese õppetunnini ja tegime ainult ühe järelduse - seekord enam ei piisa meie erakordsetest teadmistest ning suurepärastest õpetussõnadest. Tuleb päris õpetaja leida. Sõnaga otsis allakirjutanui kärmelt ühe broneeringu ning mõne aja pärast leidis Üllargi, et ega me nii edasi ka pole jõudnud. Seega siis varasel ennelõunal pidid kogunema rohkem ja vähem oskavad suusakunnid. See jättis parajasti aega enda soojemaks sõitmiseks ning ehtõpilaslikule õllele pahade poiste rivis (mina ju õlut ei joo, klõnks). Osav poiss Ago pidas paremaks oma suusaklambrid täpselt koolituse alguseks veidi segi sõita aga nõutud ajal ja väikse hilinemisega said mehed rivvi. Ilmusid üks tore suusaproua ning kena neiu (ausalt, ka esimesel päeval oleks sama öelnud). Proua haaras kamandada baaskursuse vahva neliku ning sai meilt eriülesande panna Tauno sõitma. Autori nelik aga kihutas kaunitari järgi punakassinisele oma oskusi demonstreerima. Tuli ikka välja küll, et teadmised on jube kõvad, aga pigem mäest kaugemal ja teoorias ning praktikas on tööd teha küll ja rohkem. PUHH. 1,5 h kadus nii imekiirelt, et kohe kahju hakkas. Taaskohtumisel oma teise grupipoolega avanes suurepärane võimalus neid kõrvalt jälgida ning edusamme märgata. Tauno SÕITIS!! Missioon Prantsusmaa oli täidetud. Saaks vaid tehase nüüd korra Eestisse tuua oleks 100%... Väsitav koolitus lõppes südamliku lahkuminekuga õpetajatest ning kerge humalajoogi ja kiire einega. Viimaseid laskumisi (ja fotosessiooni) püüdis osa seltskonda võtta nii kuis jaksas ja jaksas õnnelikult.
Loomulikult kuulusid mäejärgsesse lõdvestusprogrammi duššid ja õlled ja veinid kuid siis hakkas autoril kiire - paganama suusad olid NIIVÄGA meeldima hakanud, et tuli veel nendest rendifirmas rääkida. Et jutt saaks tugevam, tuli Üllar kaasa. Temal oli kindel plaan sellelt reisilt mitte midagi kaasa osta ning selle eesmärgi ta mittesaavutas kohe peale autoripoolset nõustumist suusahindadega. Sõnaga on Üllaril nüüd seljakaitse ja võib veelgi kiiremini sõita. Ei, siiski turvalisemalt.
Õhtupooliku naelaks oli Lauri telefoni haihtumine ühikatoast. Igati terve mõistuse vastaselt ja kordi kallimate asjade vahelt - no ei oska vargust kahtlustada (kuigi muid võimalusi ka eip jäänud).
Peagi saabus aeg minna söögijahile. Seekord eesmärgiks rohkem vaheldust ning peale plaani ja justnagu sihipärast ja samas kaootilist vantsimist oli vahva seltskond kenas ja vanas tänavarägastikus. Jõudsime lõpuks kuhugi tänavale, mis asus siit alla, sealt üles, veidi vasakule, kurvist alla, koridori laiusest tänavast läbi ja ümber nurga paremat kätt 30 m piljardiklubist edasi. Võttis meid vastu üks noor prantsuse kutt, kelle kohta ütleks, et tema ongi 100% Prantslase näidis. Ja siis tiirles meie ümber (tegelikult küll teenindas) pikemat kasvu ning huvitava tätoveeringuga neiu. Ja neljanda päeva mõju naelutas meeste silmad kole tihti eelpool mainitud mustrile. Söögile siis samavõrra vähem. Aga ometi kord midagi eriti prantsuspärast ehk liha ja seente ja saiafondüüd ning kõrvale veel kivitükil küpsetatud liha. NÄMMA (v.a. seened mida autor kategooriliselt keeldub aktsepteerimast). Kõht täis ja tätoveering kadunud (vabandust, neiu lahkunud) tekkis osal meist huvi minna jalgu keerutama. Tehtud-mõeldud täpselt kuni kõrtsu ukseni. Siis läks enamusel tuju üle ja vähemusel tugevamaks. Praktilistel kaalutlustel kuulusid autojuhid enamuse hulka. Aga vähemusel läks maru hästi - palju sõpru nad soetasid teab vaid ajalugu ning oma vaimustust väljendati ka põneva kella-nelja-kõnega. Kõneregistrist pärast kontrollisin - oli jah nii. Kahjuks ei valgustanud register kõne sisu...
VIIES PÄEV
sellel on alati omad eripärad - 90% naisterahvaid tunduvad täitsa kenad ja hommik on eriliselt raske. Peale 12-kordset äratust saime vaprama osa seltskonnast ka maast lahti ja toiduhävitamise käima. Autojuhid pääsesid kohustuslikust joogijäägi hävituspataljonist ning toiduülejääke oli kohe eriliselt palju. Kohe nii, et suur osa pakiti kaasa teepealseks piknikuks. Lauri telefon muidug välja ei ilmunud. Napp 20 min peale tähtaega oli ühikas korras ja missioon toome-suusad-ära võis alata. Kiire protseduur ning aidaa Alpe de Huez. Hüvasti mäed ning tänud GPS seadmele ja selle vananenud kaartidele eriti põneva tagasitee eest - täpselt sama kitsas ja põnev rallirada. Läbides põnevaid asulaid avastasimegi end Grenoblest ning peale autode parkimist sai ette võetud tutvumine südalinna huviväärsustega. Kõige huviväärsemaks osutus restoran päiksepaistel ja jõe kaldal. Ja kohalik suhtumine - kui restoranil ikka vaja, siis pannakse tänav ikka kinni küll. Käige ringi nee..id, meil siin business pooleli. Salat ja vein ja oligi aeg seada sammud edasi=tagasi. Kuna osa tarbitud vedeliike oli vaja restorani jätta oli seal ka pikkusekontroll. Üllar kontrolliski pea-kellamõõtu ehk kõrgusetähist ja pea võitis kella ees 1:0. Peale omanikupoolset pikka vabanduskõnet pääses ta siiski tulema. Ülisuur ja ülimagus jäätis sai täpselt auto juurde jõudes otsa. Viimane lõik lennujaama ning saimegi oma ülisuurtest autodest lahti. Toidujäägid leidsid ka oma mittesihipärase lõpu .. PIKNIK või... Järgmiseks oli vaja lahti saada veel kraadiga jääkidest. Raske ülesanne ja väike ajaressurss. Aga hakkama saime. KROOKS. Edasine käis juba kiirelt - Amsterdam ja ... vahejärelpala ühelt osaliselt ...
Kahetsusväärselt on märkimata jäänud juhtum Amsterdami lennujaamas. No neil vist ikka pole Lennujaam, vaid koht kus lennukid maas joomas käivad. LENNUjaam ainukesena EU-s on nüüd ikka Tallinnas.
Seisime siis seal allkorrusel osa seltskonnaga ja ootasime lennukit. Korraga Üllar vaatab ja ütleb ’’Kas nägite?’’.
Nägite muidugi, nägid isegi pimedad, just läks ligidalt meist mööda see tüdruk-ettekandja sealt baarist, selle tätoveeringuga!!!
No muidugi nägin minagi ja muidugi läks mööda.
Nõtke , sihvakas, kergelt lokkis juuksed.
Tema!
Lõhngi tundus tema, kui just ei liialda.
Läks, aga juba liiga kiiresti.
Õnneks nägin kuhu läks. Läks kempsu, õnneks ikka naise omasse.
No praadisin ma siis seal need minutid ja ootasin oma koha peal kuhu jäin.
Ega ma mingi naiste rajalt rebija pole, kuid seekord oli vaja au eest väljas olla. Oli vaja.
Ootasin seal, pilk uksel, millal tuleb välja.
Tuligi.
Kõrvetasin siis oma laserpilguga niikaua kui meie pilgud lõpuks kohtusid.
Esitasin talle eesti parimat naeratust. Lehvitasin.
Mõjus, hakkas tulema meie poole. Yeesss! Tehtud.
Kõnekaugusel, minu poolt ’’Hellou!!
Vastu ’’Hell..oo..uu! Ikka väääga iiimesatanud nägu takka peale.
Minult ’’Hellou!! Uuesti.
Ja midagi sellist ’’Are vei met yesturdai in Alpes?’’ Eesti parim smile jätkub.
Appi! Sealt tuli külm ja veenev ’’NO’’.
………..??
Kiiruga minu poolt olukorra lahendamiseks ’’Pardon, eksjuus mii!
Läkski ta juba, jäi palumata, et ta ikka näitaks kas tal tegelt ka tatoveeringut pole ja on tegelt vaid selle ettekandja väga lähedane sugulane.
Valjuhäälditest teatati, et lubatud on hakata lennukile peale minema.
... Tallinn jõudsid ilma edasilükkamisteta kohale, sest enam polnud põhjust ju viivitada. Aga mingi kotermann peab ju muidu toredal teel kaasas käima ja seekord aidati reisijaid 50% kaoga pagasist. Osale ülejäänust aga tehti lõikeid sisse (nelja päevaga tehti pärast korda).
Ning napp kuu peale reisi teatati, et minu krediidi kaardilt on maha võetud umbes 3 kilo Eesti raha, sest me olevat kasutanud valesid linu (huvitav, kus olid valed ja kus õiged?) ning koristus ei olevat olnud täielik (lisaks remondile olime teinud toa paremasse korda, kui see eales olnud oli). Tuleb ikka vist kasutada reisifirmade teenuseid majutuses ning keelduda oma krediidikaarte jagamast – las reisifirma garanteerib. Ja Residence L’Alpe Alpe de Huezis saab minult hinnangu 1 punkt – ärge kasutage!! Otsingutesse ka – Please do not use Residence L’Alpe in Alpe de Huez!
reede, 12. juuni 2009
Üks vana Poola reisi lugu
Algas kogu lugu sellest, et FITASC otsustas korraldada Poolas Euroopa Meistrivõistlused kombineeritud harjutuses, millega kaasnesid Euroopa Karikad vintrelvas ja jahikahevõistluses.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...
Võistluse tarbeks olid talvel üllitatud ka reeglid. Igatahes ei osanud meie esindaja meile seletada, mil kombel need kokku kirjutati ja kas need on ikka lõplikud. Aga reeglite jaburustest allpool.
Valimaks välja need mehed, kes väärt riiki esindama, pandi kirja kõik võistlustulemused aastatel 2007/2008 ning seda nii kombis kui VSS-is. Parimateks kombilaskuriteks osutusid Veikko Tihvan, Tõnu Krooben, Ain Vihermets, Kaupo Kindsigo, Tauri Tamm, Tauno Tamm ning VSS-is allakirjutanu, Priit Roostfeldt, Veikko Tihvan, Airek Kolju, Mart Tasane ja Ain Vihermets. Vabanduste saatel taandasid end Kaupo ja Airek. Meie aga võisime välja panna ühe võistkonna ning kuus meest lisaks. Otsuseks oli maksimaalne esindatus Poola "kährikute" juures. Seega sai vastavalt võistlustulemustele juurde kutsutud Rivo Poltimäe, vanameister Tiit Karp, Valdu Reinaas ja Heino Sadam. Stabiilsus oli põhjuseks meeskonna nimetamiseks VSS tulemuste järgi.
Vastavalt võistluste juhendile haarasid kõik mehed kaasa ka oma siledaraudsed püssid, nn "nuiad". Hingestatud vindimeestel olid kaasas muidugi korralikud püssid. Isegi viimase pardijahijärgsed ämblikuvõrgud lükati välja. Priit hoidis nagu kulda oma 1961. aasta IZ-i, Heino kena 16 kaliibri nuia ning allairjutanu jupp nooremat, kuid kukkedega TOZ-i.
Teele!
Ärasõit oli 5. augustil mõnusa hilinemisega, kuid mis kõige tähtsam - kõva kõhutäie järel. Tõele au andes ignoreeris Veikko meid ning kihutas juba päevi varem koos oma laheda fännklubiga minema. Meie oma valge "noolega" (pilt 250) asusime aga teele Pärnu poole. Kaupo seitsme tärni villast saime lisaks heale kohvile kätte ka Võru panuse meie meeskonnas.
Vahepeal saime Tihvani tiimilt teada, et Poolas tiiru ikka veel ehitatakse, mitte ühtegi korraldajat ei ole veel näha ning poola keel on selles kohas rahvusvaheline keel.
Meie "nool" ei lasknud end sellest häirida ja suundus navigaatori hääle saatel tiiru poole edasi. 6. augustil kell 12 pidi algama ju treening. Olimegi kümne paiku kohal. Kõigil oli sõidust ka selge "kana harjutus" (kuidas istudes asendis peaga nokkida). Korraldajatega oli tõesti kitsas, nii nagu ka tiiru kasutamise ja söögivõimalustega... Igatahes kolis meeskond toidukohta otsima. Kinni paganad! Ja kui üks lahti tehti, siis oli tegelikust sisust erinev piltmenüü tellimisel suureks abiks. Aga juba kella kahe paiku avanes võimalus paaris kohas tiiruga harjuda.
Reeglid selgeks!
Õhtul toimus esindajate koosolek. Minu rekordiks jäi enim vihaseid pilke FITASC-i komisjoni esimehelt ning enim vaidlemisi ja küsimusi. Reeglid said lisaks oma suvalisusele veel väga veidra kalde. Kui seni oli juttu poolmantelkuulide mittekasutamisest, siis antud võistluse jaoks tõlgendati ja keelati ka omalaetud moona kasutamine. See sai suurimaks põntsuks kogu meie meeskonnale. Üllatuslikult võis püss olla 5150 g senise 5000 g asemel. Samas keelustati lisaraskused raua küljes. Anti pidulik lubadus mitte lasta vatiülikonnas või spetsiaalses laskuriülikonnas võistlejaid rajale mitte lasta. Päeva lõpetas igal juhul soe saun hotellis.
Järgmine päev algas
poemoona ostuga - et katsetada, kuidas see siis kellegi relvast jookseb. Saime igal juhul Euroopa kõige kallimad padrunid ja palju sõpru teistest riikidest, sest me ei tea riike, kus ei laetaks ise võistlusmoona. Seekord muidugi mõne erandiga, sest rootslastel oli kaasas juhuslikult hästi jooksev Norma moon ning soomlastel Sako tehasest tulnud Sierra mach kuuliga padrunid... Väljend Fair Play ei ole vist enamasti Fair.
Teise päeva treeningukorralduseks oli kaos. Igatahes tegi Priit FITASC-i esindajale üliägeda peapesu ning üks jooksva märgi kohtunikest käis kõik järgnevad päevad Priidust 200 m ringiga mööda. Kuuldused Eesti meeste „paist” käisid meist ees kogu järgneva aja. Sportingu treeningrada jättis mullegi mulje nagu oleks haavlilaskmine käkitegu.
Meile näidatud (sest sedagi rada pääses proovima vaid kaks meie meest) VSS rada nr 2 oli üllatus ruudus. Kes käinud kunagi Keilas jooksvat märki laskmas, sel ka pilt kahaneva esiosaga laskeputkast. Ainult kohalikud olid selle ette ehitanud seina, milles oli „lukuauk“ (vt foto). Sellest tuli siis lasta. Meie esialgse kontrolli tulemusena määrati standardisse mahtuva laskuri mõned parameetrid – laseb paremast õlast ning on lühem kui 181 cm. Vastasel korral on enamus optikapildist täidetud seinaga. Kohalik mees lubas mulle seitse korda, et saab lasta ka putka kõrvalt, kui eelnevasse standardisse sisse ei mahu.
Hirmkallid treeningpiletid (mida kuidagi realiseerida ei jõudnud) said kenasti tagasi müüdud.
Avamistseremoonia esimeses osas loksutati osasid meist lahtise bussiga mööda linna ja näidati rahvale. Vahepeal pandi meid heade hammastega skaudiplika järgi seisma ning vaatama keskaegset võitlus- ja tantsukatkendit. Siis näidati jahimehi veelkord linnarahvale ning kolistati tiiru.
Tiirus alustati kena avamistseremooniaga. Pandi meeskonnad uuesti rivvi, meie ette toodi jälle skaudiplika ja vastavalt riigi hümnile saadeti jäägrid platsile. Jõudis järg meie ees olevate tšehhideni, lasti hümniks Eesti oma. Muidugi väljendasime korraldajale heameelt meie pisukese maa kiire "kosumise" üle. Hümni mängimine katkestati. Tehti ettekõndimise paus ja lasti igaks juhuks Eesti hümn uuesti.
Ja siis kutsutigi meid ette ning mängiti meite hümni juba kolmandat korda - lahe! Meie järgi tulnud soomlased aga said tõenäoliselt järgmise riigi noote kuulda. Tagasihoidlikud põhjanaabrid ei teinud sest suuremat asja ning näitasid meile, et me suu kinni hoiaks - mine tea, mis hullud eestlased järgmiseks korraldavad!
Mõne hetke pärast rivis astunud sakslased nii tagasihoidlikud ei olnud - võõra riigi hümni kuuldes pandi samm seisma, kuniks see jama kinni keerati.
Avakõned tõlgiti kõik kenasti inglise keelde. Siis hakati migeid kodanikke tutvustama. Meil tekkis vahepeal hirm, kas loetakse ja näidatakse ette kogu riigi parlament või on ehk mehi veidi vähem. Õnneks oli vähem.
Natuke pakuti liha ja siis näidati, kui vähe neil veini on. Kuna sportlased ei joo ja eestlased käivad saunas, siis sinna me ka suundusime. Saunatüdrukul olid silmad kui tõllarattad, nähes meid teist päeva saunas. Tal olevat kohe-kohe broneering tulemas. Seega paluti meil kärmelt teha ning me pidime tühise tunniga saunast läbi jooksma. Millegipärast tekitas küsimusi ka janukustutuseks tellitud humalalimonaad. Kuna neiu olevat hommikul kuuest haiglas alustanud, siis meiesugused viksid poisid teda väga ei kiusanud.
Peale sauna oli kergest einest hotelli restoranis kasu. Väsimuse järjekorras kolis meie meeskond kenasti tuttu. Eriti suure hilinemisega jõudis sinna varahommikul lobigrupp Tõnu+Priit. Nad nimelt leidsid Horvaatia jahikunnid ning FITASC-i ametniku (pilt 214). Kordamööda selgitasid Eesti karud neile elu- ja laskmistõdesid. Horvaatlastel olid seedesüsteemid hommikuks korras ja pilt sirge, aga nii vaevaliselt liikuvat ametnikku, kui järgmisel hommikul, ei olnud minu silmad ammu näinud.
Päev - reede
Aga nüüd täpsemalt reedese päeva juurde. Alustatud sai 8. 00 trapi harjutusega. Mulle täitsa meeldis – rabad püssi õlga ja tõmbad päästikut. Sihtima hakates läks jamaks, seega katsetasin sedagi kaheksa korda. Meie esikombilaskur Veikko vääratas paaril korral. Järgemööda said kõik mehed eri radadel käidud.
Oma põhialale VSS-i rajale aga läksime väikse värinaga. Toda rada polnud varem lahti tehtud ega ligi lastud. Tegemist oli pika katusealusega, kus kõik mehed vaheseinadeta kõrvuti ning märgid sõitsid laskjate kõrvalt meeste ette. Vähemasti mahtusid seal laskma ka "normaalsest" suuremad mehed.
Poola bioloogia valmistas üllatusi. Soku asendipuu oli jäme libe jurakas. Enamus mehi suutis lasu ajal sellel pinnal libiseda. Lamba kaigas oli aga veel libedam. Hakka või kahtlustama võistluseelset. Ma tean küll selle augu nime, kust enamus laskureid tahtis korraldajatele sama kaika sisse lükata. Hoidsime end tagasi, hoolimata nõrkadest tulemustest. Rebane erilisi üllatusi ei valmistanud. Aga ülalmainitud närvipinge raputas mitut kätt sea tabamisalast väljapoole. Ollallaa!
Kõikidelt meestelt, välja arvatud Tiit, hooaja nõrgim tulemus. SUURELT kohe.
Päeva esimene ametlik protest läks sakslaste poolt teele. Saateks tähekombinatsiooni „sch” sisaldavad ja mittesisaldavad väljendid. Palju õnne!.
Kombirada aga erines treeninguaegsest nagu telk talumajast. Eesmärgiks püstitasin tabada vähemalt üks märk. Neli tükki sain rohkem, esimese vist kohtuniku hea südame tõttu. Pärast sai kohtunik vastutasuks ka kuked vinna tõmmata ning mind poola keeles õpetada, kuidas peaksin püssi paremaks tegema. Mees ei saanud aru, et TOZ 66 on rariteet, mitte lego.
Mis seal ikka, tagasi hotelli. Saunaneiut oli juba hoiatatud: „Eestlased, 19-22!”.
Kuna jõudsime hotelli veidi varem, siis kulus õhtuoode marjaks ära. Iseäranis peale eriti õudsaid grillvorste tiirus, mis olevat lõunasöök. Igatahes teame me nüüd väga hästi, miks maailm midagi Poola köögist kuulnud ei ole. Hotellis oli vähemasti võimalus tšehhi humalalimonaadi tellida, sellel ei olnud tootenimes kirjaviga. Isegi meil püütakse õllejooke õlledest eristada.
Kell 19 avastasime aga saunast hõimukaaslased. Häid lambaid mahub ühte sauna palju, eestlasi veel rohkem. Saunanaine aga keelas leiliviskamise. Peale loengut saunakultuurist ning selgitusi saunade ja eestlaste kohta nõustus ta faktiga – iga meie mees teab saunast kordi rohkem kui kogu nende hotelli personal tükkis linna elanikega kokku. Ujukaid kandvad soomlased põgenesid saunast. Me ei hakanud seekord seletama. Jõuad sa siis iga kord kõiki harida. Järgnes õhtusöök ja põhku.
Päev - laupäev
Laupäev algas individuaal-laskuritele kell kaheksa ning meeskonnale 10.30. Seekord siis jooksev märk (ehk mäletate 6 m avas lippavat siga) ning seejärel sokk-lammas-rebane. Kusjuures sokk-lammas olid puukuuri harjutused. Vähemasti oli kohtunike maailmapilk avardunud ning lubati mõõdust väljas meestel putka kõrvalt lasta (st vihma käes).
Jooksva sea laskmisel astus kohtunik Priidule hingamiskaugusele ja kontrollis kullipilguga kõike võimalikku ja võimatut. Erinevalt eelmise päeva laskuritest pakuti meie esimesele mehele kohe 0 võimalust kuivaks jooksuks. Aitäh! Meeste töö kandis vilja ning 0 meelitati välja! Minu laskmise ajaks leiti aga uus taktika – peale neljandat lasku tuli ülikarm käsk laskmine pooleli jätta. Peale pisukest vaidlust meenus neile siiski paar pisiasja ning nad harisid end minu viieaastase poja tasemele – viie lasu kirjasaamiseks ei piisa neljast lasust. Veidi värisema hakanud kätega sai siiski 8 silma viimaseks lasuks kirja. Kellegi lõuale oleks väga tahtnud veel ühte kirja jätta... Kombirajal enam erilisi imesid ei sündinud. Õnneks lõpetas päeva teine trapp ning minu järjekordne tõdemus – 16 silma saamiseks ei ole vaja mitte midagi teha. Niikui miskit teed, läheb mööda. Näiteks sihtides. Vabandust, üks kord läks pihta ka – siis kui märk hakkas vindikaugusele jõudma.
Nüüd arvas üks kodanik korraldaja, et ta kutsub trikilaskuri kombi rajal puusaltlaskmisele välja. Eks nad said siis kordamööda üle poolte märkidest ka pihta ning särasid oma taseme üle. Õnneks on meie naabritel kõik parem kui meil. Jutt on siis Läti ainuesindajast. Temal sai igatahes siiber meeste terveksjäänud taldrikutest ning ta palus lahkelt luba sama rada puusalt lastes läbi teha. Kolm möödalasku kogu rajal ning esialgsed tähed kummardasid maani.
Igal juhul läks kodanikel korraldajatel tulemuste selgitamistega veel aega ning kehvi numbreid polnud põhjust oodata, eriti kui saun ootel. Igal juhul vajus saunaplika meid nähes täiesti jõuetult toolile ja haaras kätega peast. Aga ta kosus ruttu. Meieni olid jõudnud uudised Gruusiast ning sauna arvuti sobis uudisteportaalidega tutvumiseks suurepäraselt. Mingil hetkel tekkisid sauna jälle püksikandjatest põhjanaabrid.
Peale õhtusööki ja sisutihedaid diskussioone hakkasid meie read jälle hõrenema. Vapraimad parandasid tiheda vaidluse abil laskekorraldust pea hommikuni. Igatahes järgmise päeva lõpurivvi kaks meest ei jõudnud. Huvitav, kas Priit ja Tauri solvuvad, kui seda mainin...
Päev - pühapäev
Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Siis olin sunnitud irduma seltskonnast ning okupeerima hotelli arvuti, et panna kirja kõik ettepanekud FITASC-ile, sest lobi peaks ju ka paberil vormistatud kuju saama. Igal juhul olime pool tundi enne lõputseremooniat kohal ja paberid said kenasti enne tähtaega üle antud. Nagu Poola traditsioon ette näeb, algavad kõik üritused hilinemisega, et ikka nende kohalikke tooteid rohkem tarbitaks.
Siis kutsuti meid kolmel eri ajahetkel ja korral rivisse, aga toimuma hakkas miskit ainult viimasel korral. Jahisarvedega suudeti muidugi viis korda enne seda valehäireid tekitada. Poolakeelse kõnemulina ja mitte üldse kostva tõlke saatel jagati medalid-karikad kätte ning paluti kenasti lõpugrillile. Meiegi saime teada, mida sõna "grill" uues tähenduses sisaldab - kahte lapikut kausitäit tatart ja kapsast ning singivalikut. Nagu alguses mainitud, oli kogu Poola vein avamistseremoonia käigus otsa saanud. Aga mineraalvett jagus neil veel küll. Meie karske reis kodumaale võis alata. Tom-tom näitas palju aega veel kulub ning mehed alustasid turakamänguga. Seekord jällegi Laekvere reeglite järgi. Need on sellised reeglid, mille järgi Tõnul kõik kõige paremini välja tuleb. Õhtuhämaruses jõuti veel selgeks vaielda ühe märgi hind lasketiirus ning avastatud suhe tiiru toetamise ning laskurite arvukuse vahel. Et mida suurem on toetus, seda vähem on laskureid... kahjuks. Igal juhul ootavad kõik huviga järgmiste rajatiste - Konju ja Tartu tiirude valmimist - ehk on tegemist eranditega. Igal juhul tungis õhtu peale ja enne Leedu piiri sai veel külastatud "näita-kätega-mida-tellid" söögikohta. Ning vaikselt hakkas pihta minneski praktiseeritud "nokkimisharjutus". Hommikul lükati seltskonda järgemööda "valgest noolest" väljapoole ning Kuristiku tänavani jõudis vaid viis viimast vaprat.
P.S. Pildid asuvad aadressil http://www.teesoolk.ee/galerii/index.php?list=12
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...
Võistluse tarbeks olid talvel üllitatud ka reeglid. Igatahes ei osanud meie esindaja meile seletada, mil kombel need kokku kirjutati ja kas need on ikka lõplikud. Aga reeglite jaburustest allpool.
Valimaks välja need mehed, kes väärt riiki esindama, pandi kirja kõik võistlustulemused aastatel 2007/2008 ning seda nii kombis kui VSS-is. Parimateks kombilaskuriteks osutusid Veikko Tihvan, Tõnu Krooben, Ain Vihermets, Kaupo Kindsigo, Tauri Tamm, Tauno Tamm ning VSS-is allakirjutanu, Priit Roostfeldt, Veikko Tihvan, Airek Kolju, Mart Tasane ja Ain Vihermets. Vabanduste saatel taandasid end Kaupo ja Airek. Meie aga võisime välja panna ühe võistkonna ning kuus meest lisaks. Otsuseks oli maksimaalne esindatus Poola "kährikute" juures. Seega sai vastavalt võistlustulemustele juurde kutsutud Rivo Poltimäe, vanameister Tiit Karp, Valdu Reinaas ja Heino Sadam. Stabiilsus oli põhjuseks meeskonna nimetamiseks VSS tulemuste järgi.
Vastavalt võistluste juhendile haarasid kõik mehed kaasa ka oma siledaraudsed püssid, nn "nuiad". Hingestatud vindimeestel olid kaasas muidugi korralikud püssid. Isegi viimase pardijahijärgsed ämblikuvõrgud lükati välja. Priit hoidis nagu kulda oma 1961. aasta IZ-i, Heino kena 16 kaliibri nuia ning allairjutanu jupp nooremat, kuid kukkedega TOZ-i.
Teele!
Ärasõit oli 5. augustil mõnusa hilinemisega, kuid mis kõige tähtsam - kõva kõhutäie järel. Tõele au andes ignoreeris Veikko meid ning kihutas juba päevi varem koos oma laheda fännklubiga minema. Meie oma valge "noolega" (pilt 250) asusime aga teele Pärnu poole. Kaupo seitsme tärni villast saime lisaks heale kohvile kätte ka Võru panuse meie meeskonnas.
Vahepeal saime Tihvani tiimilt teada, et Poolas tiiru ikka veel ehitatakse, mitte ühtegi korraldajat ei ole veel näha ning poola keel on selles kohas rahvusvaheline keel.
Meie "nool" ei lasknud end sellest häirida ja suundus navigaatori hääle saatel tiiru poole edasi. 6. augustil kell 12 pidi algama ju treening. Olimegi kümne paiku kohal. Kõigil oli sõidust ka selge "kana harjutus" (kuidas istudes asendis peaga nokkida). Korraldajatega oli tõesti kitsas, nii nagu ka tiiru kasutamise ja söögivõimalustega... Igatahes kolis meeskond toidukohta otsima. Kinni paganad! Ja kui üks lahti tehti, siis oli tegelikust sisust erinev piltmenüü tellimisel suureks abiks. Aga juba kella kahe paiku avanes võimalus paaris kohas tiiruga harjuda.
Reeglid selgeks!
Õhtul toimus esindajate koosolek. Minu rekordiks jäi enim vihaseid pilke FITASC-i komisjoni esimehelt ning enim vaidlemisi ja küsimusi. Reeglid said lisaks oma suvalisusele veel väga veidra kalde. Kui seni oli juttu poolmantelkuulide mittekasutamisest, siis antud võistluse jaoks tõlgendati ja keelati ka omalaetud moona kasutamine. See sai suurimaks põntsuks kogu meie meeskonnale. Üllatuslikult võis püss olla 5150 g senise 5000 g asemel. Samas keelustati lisaraskused raua küljes. Anti pidulik lubadus mitte lasta vatiülikonnas või spetsiaalses laskuriülikonnas võistlejaid rajale mitte lasta. Päeva lõpetas igal juhul soe saun hotellis.
Järgmine päev algas
poemoona ostuga - et katsetada, kuidas see siis kellegi relvast jookseb. Saime igal juhul Euroopa kõige kallimad padrunid ja palju sõpru teistest riikidest, sest me ei tea riike, kus ei laetaks ise võistlusmoona. Seekord muidugi mõne erandiga, sest rootslastel oli kaasas juhuslikult hästi jooksev Norma moon ning soomlastel Sako tehasest tulnud Sierra mach kuuliga padrunid... Väljend Fair Play ei ole vist enamasti Fair.
Teise päeva treeningukorralduseks oli kaos. Igatahes tegi Priit FITASC-i esindajale üliägeda peapesu ning üks jooksva märgi kohtunikest käis kõik järgnevad päevad Priidust 200 m ringiga mööda. Kuuldused Eesti meeste „paist” käisid meist ees kogu järgneva aja. Sportingu treeningrada jättis mullegi mulje nagu oleks haavlilaskmine käkitegu.
Meile näidatud (sest sedagi rada pääses proovima vaid kaks meie meest) VSS rada nr 2 oli üllatus ruudus. Kes käinud kunagi Keilas jooksvat märki laskmas, sel ka pilt kahaneva esiosaga laskeputkast. Ainult kohalikud olid selle ette ehitanud seina, milles oli „lukuauk“ (vt foto). Sellest tuli siis lasta. Meie esialgse kontrolli tulemusena määrati standardisse mahtuva laskuri mõned parameetrid – laseb paremast õlast ning on lühem kui 181 cm. Vastasel korral on enamus optikapildist täidetud seinaga. Kohalik mees lubas mulle seitse korda, et saab lasta ka putka kõrvalt, kui eelnevasse standardisse sisse ei mahu.
Hirmkallid treeningpiletid (mida kuidagi realiseerida ei jõudnud) said kenasti tagasi müüdud.
Avamistseremoonia esimeses osas loksutati osasid meist lahtise bussiga mööda linna ja näidati rahvale. Vahepeal pandi meid heade hammastega skaudiplika järgi seisma ning vaatama keskaegset võitlus- ja tantsukatkendit. Siis näidati jahimehi veelkord linnarahvale ning kolistati tiiru.
Tiirus alustati kena avamistseremooniaga. Pandi meeskonnad uuesti rivvi, meie ette toodi jälle skaudiplika ja vastavalt riigi hümnile saadeti jäägrid platsile. Jõudis järg meie ees olevate tšehhideni, lasti hümniks Eesti oma. Muidugi väljendasime korraldajale heameelt meie pisukese maa kiire "kosumise" üle. Hümni mängimine katkestati. Tehti ettekõndimise paus ja lasti igaks juhuks Eesti hümn uuesti.
Ja siis kutsutigi meid ette ning mängiti meite hümni juba kolmandat korda - lahe! Meie järgi tulnud soomlased aga said tõenäoliselt järgmise riigi noote kuulda. Tagasihoidlikud põhjanaabrid ei teinud sest suuremat asja ning näitasid meile, et me suu kinni hoiaks - mine tea, mis hullud eestlased järgmiseks korraldavad!
Mõne hetke pärast rivis astunud sakslased nii tagasihoidlikud ei olnud - võõra riigi hümni kuuldes pandi samm seisma, kuniks see jama kinni keerati.
Avakõned tõlgiti kõik kenasti inglise keelde. Siis hakati migeid kodanikke tutvustama. Meil tekkis vahepeal hirm, kas loetakse ja näidatakse ette kogu riigi parlament või on ehk mehi veidi vähem. Õnneks oli vähem.
Natuke pakuti liha ja siis näidati, kui vähe neil veini on. Kuna sportlased ei joo ja eestlased käivad saunas, siis sinna me ka suundusime. Saunatüdrukul olid silmad kui tõllarattad, nähes meid teist päeva saunas. Tal olevat kohe-kohe broneering tulemas. Seega paluti meil kärmelt teha ning me pidime tühise tunniga saunast läbi jooksma. Millegipärast tekitas küsimusi ka janukustutuseks tellitud humalalimonaad. Kuna neiu olevat hommikul kuuest haiglas alustanud, siis meiesugused viksid poisid teda väga ei kiusanud.
Peale sauna oli kergest einest hotelli restoranis kasu. Väsimuse järjekorras kolis meie meeskond kenasti tuttu. Eriti suure hilinemisega jõudis sinna varahommikul lobigrupp Tõnu+Priit. Nad nimelt leidsid Horvaatia jahikunnid ning FITASC-i ametniku (pilt 214). Kordamööda selgitasid Eesti karud neile elu- ja laskmistõdesid. Horvaatlastel olid seedesüsteemid hommikuks korras ja pilt sirge, aga nii vaevaliselt liikuvat ametnikku, kui järgmisel hommikul, ei olnud minu silmad ammu näinud.
Päev - reede
Aga nüüd täpsemalt reedese päeva juurde. Alustatud sai 8. 00 trapi harjutusega. Mulle täitsa meeldis – rabad püssi õlga ja tõmbad päästikut. Sihtima hakates läks jamaks, seega katsetasin sedagi kaheksa korda. Meie esikombilaskur Veikko vääratas paaril korral. Järgemööda said kõik mehed eri radadel käidud.
Oma põhialale VSS-i rajale aga läksime väikse värinaga. Toda rada polnud varem lahti tehtud ega ligi lastud. Tegemist oli pika katusealusega, kus kõik mehed vaheseinadeta kõrvuti ning märgid sõitsid laskjate kõrvalt meeste ette. Vähemasti mahtusid seal laskma ka "normaalsest" suuremad mehed.
Poola bioloogia valmistas üllatusi. Soku asendipuu oli jäme libe jurakas. Enamus mehi suutis lasu ajal sellel pinnal libiseda. Lamba kaigas oli aga veel libedam. Hakka või kahtlustama võistluseelset. Ma tean küll selle augu nime, kust enamus laskureid tahtis korraldajatele sama kaika sisse lükata. Hoidsime end tagasi, hoolimata nõrkadest tulemustest. Rebane erilisi üllatusi ei valmistanud. Aga ülalmainitud närvipinge raputas mitut kätt sea tabamisalast väljapoole. Ollallaa!
Kõikidelt meestelt, välja arvatud Tiit, hooaja nõrgim tulemus. SUURELT kohe.
Päeva esimene ametlik protest läks sakslaste poolt teele. Saateks tähekombinatsiooni „sch” sisaldavad ja mittesisaldavad väljendid. Palju õnne!.
Kombirada aga erines treeninguaegsest nagu telk talumajast. Eesmärgiks püstitasin tabada vähemalt üks märk. Neli tükki sain rohkem, esimese vist kohtuniku hea südame tõttu. Pärast sai kohtunik vastutasuks ka kuked vinna tõmmata ning mind poola keeles õpetada, kuidas peaksin püssi paremaks tegema. Mees ei saanud aru, et TOZ 66 on rariteet, mitte lego.
Mis seal ikka, tagasi hotelli. Saunaneiut oli juba hoiatatud: „Eestlased, 19-22!”.
Kuna jõudsime hotelli veidi varem, siis kulus õhtuoode marjaks ära. Iseäranis peale eriti õudsaid grillvorste tiirus, mis olevat lõunasöök. Igatahes teame me nüüd väga hästi, miks maailm midagi Poola köögist kuulnud ei ole. Hotellis oli vähemasti võimalus tšehhi humalalimonaadi tellida, sellel ei olnud tootenimes kirjaviga. Isegi meil püütakse õllejooke õlledest eristada.
Kell 19 avastasime aga saunast hõimukaaslased. Häid lambaid mahub ühte sauna palju, eestlasi veel rohkem. Saunanaine aga keelas leiliviskamise. Peale loengut saunakultuurist ning selgitusi saunade ja eestlaste kohta nõustus ta faktiga – iga meie mees teab saunast kordi rohkem kui kogu nende hotelli personal tükkis linna elanikega kokku. Ujukaid kandvad soomlased põgenesid saunast. Me ei hakanud seekord seletama. Jõuad sa siis iga kord kõiki harida. Järgnes õhtusöök ja põhku.
Päev - laupäev
Laupäev algas individuaal-laskuritele kell kaheksa ning meeskonnale 10.30. Seekord siis jooksev märk (ehk mäletate 6 m avas lippavat siga) ning seejärel sokk-lammas-rebane. Kusjuures sokk-lammas olid puukuuri harjutused. Vähemasti oli kohtunike maailmapilk avardunud ning lubati mõõdust väljas meestel putka kõrvalt lasta (st vihma käes).
Jooksva sea laskmisel astus kohtunik Priidule hingamiskaugusele ja kontrollis kullipilguga kõike võimalikku ja võimatut. Erinevalt eelmise päeva laskuritest pakuti meie esimesele mehele kohe 0 võimalust kuivaks jooksuks. Aitäh! Meeste töö kandis vilja ning 0 meelitati välja! Minu laskmise ajaks leiti aga uus taktika – peale neljandat lasku tuli ülikarm käsk laskmine pooleli jätta. Peale pisukest vaidlust meenus neile siiski paar pisiasja ning nad harisid end minu viieaastase poja tasemele – viie lasu kirjasaamiseks ei piisa neljast lasust. Veidi värisema hakanud kätega sai siiski 8 silma viimaseks lasuks kirja. Kellegi lõuale oleks väga tahtnud veel ühte kirja jätta... Kombirajal enam erilisi imesid ei sündinud. Õnneks lõpetas päeva teine trapp ning minu järjekordne tõdemus – 16 silma saamiseks ei ole vaja mitte midagi teha. Niikui miskit teed, läheb mööda. Näiteks sihtides. Vabandust, üks kord läks pihta ka – siis kui märk hakkas vindikaugusele jõudma.
Nüüd arvas üks kodanik korraldaja, et ta kutsub trikilaskuri kombi rajal puusaltlaskmisele välja. Eks nad said siis kordamööda üle poolte märkidest ka pihta ning särasid oma taseme üle. Õnneks on meie naabritel kõik parem kui meil. Jutt on siis Läti ainuesindajast. Temal sai igatahes siiber meeste terveksjäänud taldrikutest ning ta palus lahkelt luba sama rada puusalt lastes läbi teha. Kolm möödalasku kogu rajal ning esialgsed tähed kummardasid maani.
Igal juhul läks kodanikel korraldajatel tulemuste selgitamistega veel aega ning kehvi numbreid polnud põhjust oodata, eriti kui saun ootel. Igal juhul vajus saunaplika meid nähes täiesti jõuetult toolile ja haaras kätega peast. Aga ta kosus ruttu. Meieni olid jõudnud uudised Gruusiast ning sauna arvuti sobis uudisteportaalidega tutvumiseks suurepäraselt. Mingil hetkel tekkisid sauna jälle püksikandjatest põhjanaabrid.
Peale õhtusööki ja sisutihedaid diskussioone hakkasid meie read jälle hõrenema. Vapraimad parandasid tiheda vaidluse abil laskekorraldust pea hommikuni. Igatahes järgmise päeva lõpurivvi kaks meest ei jõudnud. Huvitav, kas Priit ja Tauri solvuvad, kui seda mainin...
Päev - pühapäev
Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Siis olin sunnitud irduma seltskonnast ning okupeerima hotelli arvuti, et panna kirja kõik ettepanekud FITASC-ile, sest lobi peaks ju ka paberil vormistatud kuju saama. Igal juhul olime pool tundi enne lõputseremooniat kohal ja paberid said kenasti enne tähtaega üle antud. Nagu Poola traditsioon ette näeb, algavad kõik üritused hilinemisega, et ikka nende kohalikke tooteid rohkem tarbitaks.
Siis kutsuti meid kolmel eri ajahetkel ja korral rivisse, aga toimuma hakkas miskit ainult viimasel korral. Jahisarvedega suudeti muidugi viis korda enne seda valehäireid tekitada. Poolakeelse kõnemulina ja mitte üldse kostva tõlke saatel jagati medalid-karikad kätte ning paluti kenasti lõpugrillile. Meiegi saime teada, mida sõna "grill" uues tähenduses sisaldab - kahte lapikut kausitäit tatart ja kapsast ning singivalikut. Nagu alguses mainitud, oli kogu Poola vein avamistseremoonia käigus otsa saanud. Aga mineraalvett jagus neil veel küll. Meie karske reis kodumaale võis alata. Tom-tom näitas palju aega veel kulub ning mehed alustasid turakamänguga. Seekord jällegi Laekvere reeglite järgi. Need on sellised reeglid, mille järgi Tõnul kõik kõige paremini välja tuleb. Õhtuhämaruses jõuti veel selgeks vaielda ühe märgi hind lasketiirus ning avastatud suhe tiiru toetamise ning laskurite arvukuse vahel. Et mida suurem on toetus, seda vähem on laskureid... kahjuks. Igal juhul ootavad kõik huviga järgmiste rajatiste - Konju ja Tartu tiirude valmimist - ehk on tegemist eranditega. Igal juhul tungis õhtu peale ja enne Leedu piiri sai veel külastatud "näita-kätega-mida-tellid" söögikohta. Ning vaikselt hakkas pihta minneski praktiseeritud "nokkimisharjutus". Hommikul lükati seltskonda järgemööda "valgest noolest" väljapoole ning Kuristiku tänavani jõudis vaid viis viimast vaprat.
P.S. Pildid asuvad aadressil http://www.teesoolk.ee/galerii/index.php?list=12
laupäev, 6. juuni 2009
Itaalia 9=14
Nonii karvased ja suletud. Long time ilma text. Põhjus ka – inimeselik laiskus või midagi sarnast. Ja nats väsitavad päevad on olnud, nii polegi jõudnud järjekordses wifivabas (või 32 eurosenti minut sooduspiirkonnas) alas panna jälle juttu arvutisse kirja, saata telefoni ja sealt siia. Palun vabandust. Aga seekordne kirjutamiskoht on väga hea ja mugav, ainult ropp külm.
Esmaspäeva õhtu möödus kenasti Roomas ja ka teisipäeva hommikul sai püütud nota-bene-tiktuse juurde saada aga eip miskit. Katile meeldinud suveniirid olid saanud mõistuse mõjutuse ja ei ahvatlenud enam niiväga. Leidsime ka Itaalia ainsa söögikoha, kus espressot=kohvi ei pakutud. Aga siis sai sihiks Milano. Teate ju küll, moepealinn ja muu sarnane. Meil küll esimese hooga miski asum selle kõrval – Guardamiglio nimeline. Algul palusime Nokial vältida tasulisi teid ja läheneda vahemerele ning seejärel lubasime talle ka kiiremaid lõike. Tulemuseks aitas tema meid veel viimaste vaadetega Vahemerele ning võimaldas nautida pühadelõpuaegseid ummikuid Milano ja muude suurte linnakeste suunal. Mainitud sihtasum ehk Guardimiglio hotell osutus varustatuks väga heal tasemel sisu ja meie ja teenindajatega. Me polnud nii hõreda asustusega harjunud ning liikusime lähimasse pisilinna (100 kiloinimest või nii). Ja meie kahe järgmise päeva võõrustaja juurde. Nimesid muutsin, kuna eipole luba avaldamiseks küsinud. A ja B olid saabunud juba keskpäeval ja niisama targa näoga hotelliteenindaja üksi askeldama jätnud. Ahjaa, sinna, 4-5 km kaugusel asuvasse linna sai tänu miski sillakese lagundumisele vaid kiirtee kaudu kerge 20 min sõiduga. Kuna A ja B põlnd mitte leidnud erilisel hulgal avatud kohti, olid nad sunnitud olnud jätma oma tagasihoidliku turistipanuse kohalikesse joogiasutustesse. Aga kuna panus oli tagasihoidlik, olid poisid kenasti viksid aga veidi näljased. Sõnaga itaaliapärane söök ja põhk.
Kolmapäev. Söögihommiku järel siis asumine eri suundadesse. Kati pidi minema eelmise õhtu linna (Piazensa) ja sealt rongiga Milanosse ning meie 500 m kaugusele tehasesse. Kati pani minema ja meie autot ootama. Sest 500 m kaugusele sai vaid autoga, mööda jalgsikäike ohtlikeks muutvaid radu ning 3 km ringi. Või rohkem. Igatahes tuli tehasemees vähem kui 15 min hilinemisega (järelikult pole enam nii itaallane??). Ja siis hakkasid peale ehk-itaaliapärased segadused. Nimelt jõudis tehasemees välja pakkuda meie Milanosse ümberasustamise plaani. Hello Kati, pea nüüd kinni ja oota järgmist kõnet ning tegelikult keera oma auto nina Milano poole ja mine sinna, saadan sulle varsti ehk ka hotelli aadressi kõne tuli teha minul või midagi sellist. Tollelegi eelnes hunnik strateegilist planeerimist – teemal – auto, rongijaam, kolm asumit, kohvrid-kompsud, väljakolimine, poolel teel Kati, transpordi ja parkimise ja broneerimisvajadused. Katile tehtud kõnele järgnes 10 min pärast tema oma. Et parkis auto kuhugi ja püüab nüüd aru saada, mis toimub. Omal hääles küsimus, et miks ma varahommikul ajan juttu nagu oleks tarbinud kes teb mida. Ei olnud, õigemini jutt tegelikult talle pea-aegu meeldis. Kuni selle realiseerumiseni. St. Sõnumiga saadetud hotelli aadress, tänavanimetused kaardil, tema nokias ja paberkaardil olid pideval erinevad. Ja suurlinna liiklus nagu ikka tagasihoidlik. Või siis mitte. Aga kohale ta sai. Meie jätkasime seadmetega tutvumist. Vahepeal jäi mulle küll mulje, et mina tutvun ja tutvustan, itaallane annab osa vastuseid veidi ebalevalt ning teised kuulavad. Olen ma siis nii uudishimulik? Tehas oli kena ja korralik ning minu pildis üsnagi võrreldav ühe eestimaisega. Kahjuks kõige paremasse nurka – sinna, kus arendustöid tehakse, meid eip lastud. Aga väga põnev ja lahe lahendus oli nende õhkvõimsuslüliti – tulevikutehnoloogia, millest energeetikainimesed ehk aru võivad. Lõuna kohalikus businessi klubis päästis Itaalia köögi maine. Jätke meelde - selle maa köögi maitsva osaga turistina tutvuda ei saa aga äri-inimesena ikka. Ja siis kohaliku tava kohane avastus, et aega väha ja tehasesse tagasi. Veel vaateid ja küsimusi, mille peale tuli teha mitu kõnet ning lõpuks kohale tuua müügijuht ja tootmisjuht. Eip küsinud ju miskit erilist? Vahepeal olime mitmel korral möödunud meid ootavast autojuhist. Algul lubati talle, et kolm minutit veel, poole tunni pärast, et kaks ja 20 min pärast, et kohe tuleme. Ja olimegi veerandtunni pärast olemas. Et nüüd siis teate, kui mõni tolle riigi esindaja teile helistab ja lubab miskit veerand tunniga teha. Reaalsus on nii nädala ja tunni vahel. Tõenäoliselt aga mitte alati. Eino, vahva tehas igati aga aidaa. Sõidul Milano hotelli kujutasime elavalt ette, kui lihtne Katil seda leida oli. Või siis mitte. Kui teed tead, siis 40 pööramist. Suvaliselt. Õhtusel jalutuskäigul ses kuulsas linnas ei tuvastanud me endiselt erilisel hulgal ilusaid inimesi (loe naisterahvaid) ja moeteadlikkust. Ja tuvastasime miski kiriku, eip, katedraali. Kohutav, kui palju nad selle külge ornamente on pannud. Jube. Ilus. Ja miuke meeletu vaev. Nimi oli ka tollel – Milano toomkirik. Restoraniotsingud peaplatsil lõppesid hinnakirja juures ning leidisme miski koha kuskil poolkõrvalises kohas. Menüüs oli ka metssigaliha ning muidugi tahtsin ma teada, mismoodi see küll maitseb. Ei maitsenud. Veis, veidi vanem ja pehmeks keedetud, üle maitsestatud ja nõmedas leemes. Vist ka külmutatud ja sulatatud ja miskit veel. AGA MITTE METSSIGA. Lamba olid nad A-le suutnud lambana teha ja B-le reklaamida, et sellist lammast nad küll ei paku. Kati sai ka oma, üsna söödava, versiooni 3 Kreeka salatist. Arve tasumisel selgus, et üks rida rohkem, kirjaga caperta ja 4 ühikut. Kelnerilt tolle kohta pärides, kaotas too oma ingliskeele oskuse ja viitas laual asuvatele rätikutele – Caperta! Kurat, meil ikka vedas, et tooli ja nõude kasutamise eest raha ei võetud, ainult rätikud. Vägivaldsed me polnud ning rätikuid me talle ... . Tagasiteel hotelli, eip saanud enam parki nautida – väravad olid kinni ja kogu pargivalgustus säras. Pagan, nii mitmes kohas oli müür täitsa olematu, oleks ikka pidanud minema. Lihtsalt. Õhtusöögi ajal tuli ka mõte, järgmine öö veeta Krakovis. Plaanitud
Neljapäev. Ärkasime 9 ajal varahommikul. Nii hommikusöögi kõrvale palusin Nokial leida ka teekond Krakovisse. Erinevad variandid andsid nii 1377-1322 km sõitu. Ja üle 12 h sõiduaega. Eks plaan kohandatud – ees veel ka Viin ja Bratislava, kus mõlemas pidama saab jääda. Ei jäänud, mis juhtub nende inimeste päädes, kel kodusiht silme ees? Meil küpses mõte läbida Poola ja seda öösel. Itaalia kulges vahepeal täitse mõnnalt ning olimegi Austrias, kus söögiks oli päris liha. Ja varsti sellegi lõpus. Seal ootas miski teetõke ja palve meile veid kõrvale sõita. Igati lahe ametnik meile asja seletamas – oleks meil ka politseinikud nii toredad. Peatamise põhjuseks meie aknalt puuduv kleeps. Et igal Austriasse sõidul selline on. Ja sisuks kiirtee tasumise maks. Meil ei olnud, siltki oli nii arusaamatu olnud, nii me tost mööda olimegi uhanud. 120 eur trahvi tasumisel otsisime Slovakkias paaniliselt kohta, kus sealse pandi saaks maha jätta. Õnnestumine tabas meid alles kuskil suvas bensukas. Hiliseõhtul saabus arusaamatuid käike pidi Tsehhi ning sama arusaamatul kombel Poola. Me vist kasutasime tõelisi tagauksi. Poola ise kulges väga lahedalt - vähe autosid, kõik olid vist ära kolinud, ja vähe veoautosid. Üks tukkumise peatus siiski „kiirtee“äärses bensukas. Ja vastava kiirtee kirumine. On ju 2+2 rida ja ohutusriba aga ikka on miski maa tagant 70 ala ja foor. Tukutud 1,5 h tähendas peale Varssavit meile vast lisapooltunni liikuma saanud aeglaste veokite taga aga hullemast olime pääsenud. Leedu ja peaaegu kodus. No igatahes see käis ju ruttu. Leedu paarsada kilti, Läti paarsada ja oligi Eesti. Kuna pliksid olid raporteerinud ülakorruse hävitatud toiduvarudest, siis veel pood ka ette ja kohal. Reede õhtuks ja 31 tunniga. Läbitud siis Rohuneeme, Kaunas, Dresden, Mestre, Veneetsia, Tarquinia Lido, Tuscania, Canino, Spinicci, Tarquinia, Rooma, Guardimiglio, Piazensa, Milano, Rohuneeme. Viimases on üks eriti hea voodi ja eriti head padjad – kaks ööd proovitud. No pole neil hotellides selliseid. Ja kolme vahvat tüüpi seal ka polnud. Dekoreeritud tubade ja ootusärevusega.
Kui nüüd keski küsiks, kas järgmise korra läheks auto või lennukiga, siis vaatleks päevi ja kaarte. Itaaliasse tahaks nüüd taha otsa minna ja vahepealne kõik nähtud – vast lennukiga+rendiauto. Aga lähemale ja piisava liikumisvabaduse olemasolul (aeg) oleks autol üsnagi palju eeliseid. Sama reisi teeks autoga uuesti küll. Ainult Poola läbiks ka minnes öösel.
Esmaspäeva õhtu möödus kenasti Roomas ja ka teisipäeva hommikul sai püütud nota-bene-tiktuse juurde saada aga eip miskit. Katile meeldinud suveniirid olid saanud mõistuse mõjutuse ja ei ahvatlenud enam niiväga. Leidsime ka Itaalia ainsa söögikoha, kus espressot=kohvi ei pakutud. Aga siis sai sihiks Milano. Teate ju küll, moepealinn ja muu sarnane. Meil küll esimese hooga miski asum selle kõrval – Guardamiglio nimeline. Algul palusime Nokial vältida tasulisi teid ja läheneda vahemerele ning seejärel lubasime talle ka kiiremaid lõike. Tulemuseks aitas tema meid veel viimaste vaadetega Vahemerele ning võimaldas nautida pühadelõpuaegseid ummikuid Milano ja muude suurte linnakeste suunal. Mainitud sihtasum ehk Guardimiglio hotell osutus varustatuks väga heal tasemel sisu ja meie ja teenindajatega. Me polnud nii hõreda asustusega harjunud ning liikusime lähimasse pisilinna (100 kiloinimest või nii). Ja meie kahe järgmise päeva võõrustaja juurde. Nimesid muutsin, kuna eipole luba avaldamiseks küsinud. A ja B olid saabunud juba keskpäeval ja niisama targa näoga hotelliteenindaja üksi askeldama jätnud. Ahjaa, sinna, 4-5 km kaugusel asuvasse linna sai tänu miski sillakese lagundumisele vaid kiirtee kaudu kerge 20 min sõiduga. Kuna A ja B põlnd mitte leidnud erilisel hulgal avatud kohti, olid nad sunnitud olnud jätma oma tagasihoidliku turistipanuse kohalikesse joogiasutustesse. Aga kuna panus oli tagasihoidlik, olid poisid kenasti viksid aga veidi näljased. Sõnaga itaaliapärane söök ja põhk.
Kolmapäev. Söögihommiku järel siis asumine eri suundadesse. Kati pidi minema eelmise õhtu linna (Piazensa) ja sealt rongiga Milanosse ning meie 500 m kaugusele tehasesse. Kati pani minema ja meie autot ootama. Sest 500 m kaugusele sai vaid autoga, mööda jalgsikäike ohtlikeks muutvaid radu ning 3 km ringi. Või rohkem. Igatahes tuli tehasemees vähem kui 15 min hilinemisega (järelikult pole enam nii itaallane??). Ja siis hakkasid peale ehk-itaaliapärased segadused. Nimelt jõudis tehasemees välja pakkuda meie Milanosse ümberasustamise plaani. Hello Kati, pea nüüd kinni ja oota järgmist kõnet ning tegelikult keera oma auto nina Milano poole ja mine sinna, saadan sulle varsti ehk ka hotelli aadressi kõne tuli teha minul või midagi sellist. Tollelegi eelnes hunnik strateegilist planeerimist – teemal – auto, rongijaam, kolm asumit, kohvrid-kompsud, väljakolimine, poolel teel Kati, transpordi ja parkimise ja broneerimisvajadused. Katile tehtud kõnele järgnes 10 min pärast tema oma. Et parkis auto kuhugi ja püüab nüüd aru saada, mis toimub. Omal hääles küsimus, et miks ma varahommikul ajan juttu nagu oleks tarbinud kes teb mida. Ei olnud, õigemini jutt tegelikult talle pea-aegu meeldis. Kuni selle realiseerumiseni. St. Sõnumiga saadetud hotelli aadress, tänavanimetused kaardil, tema nokias ja paberkaardil olid pideval erinevad. Ja suurlinna liiklus nagu ikka tagasihoidlik. Või siis mitte. Aga kohale ta sai. Meie jätkasime seadmetega tutvumist. Vahepeal jäi mulle küll mulje, et mina tutvun ja tutvustan, itaallane annab osa vastuseid veidi ebalevalt ning teised kuulavad. Olen ma siis nii uudishimulik? Tehas oli kena ja korralik ning minu pildis üsnagi võrreldav ühe eestimaisega. Kahjuks kõige paremasse nurka – sinna, kus arendustöid tehakse, meid eip lastud. Aga väga põnev ja lahe lahendus oli nende õhkvõimsuslüliti – tulevikutehnoloogia, millest energeetikainimesed ehk aru võivad. Lõuna kohalikus businessi klubis päästis Itaalia köögi maine. Jätke meelde - selle maa köögi maitsva osaga turistina tutvuda ei saa aga äri-inimesena ikka. Ja siis kohaliku tava kohane avastus, et aega väha ja tehasesse tagasi. Veel vaateid ja küsimusi, mille peale tuli teha mitu kõnet ning lõpuks kohale tuua müügijuht ja tootmisjuht. Eip küsinud ju miskit erilist? Vahepeal olime mitmel korral möödunud meid ootavast autojuhist. Algul lubati talle, et kolm minutit veel, poole tunni pärast, et kaks ja 20 min pärast, et kohe tuleme. Ja olimegi veerandtunni pärast olemas. Et nüüd siis teate, kui mõni tolle riigi esindaja teile helistab ja lubab miskit veerand tunniga teha. Reaalsus on nii nädala ja tunni vahel. Tõenäoliselt aga mitte alati. Eino, vahva tehas igati aga aidaa. Sõidul Milano hotelli kujutasime elavalt ette, kui lihtne Katil seda leida oli. Või siis mitte. Kui teed tead, siis 40 pööramist. Suvaliselt. Õhtusel jalutuskäigul ses kuulsas linnas ei tuvastanud me endiselt erilisel hulgal ilusaid inimesi (loe naisterahvaid) ja moeteadlikkust. Ja tuvastasime miski kiriku, eip, katedraali. Kohutav, kui palju nad selle külge ornamente on pannud. Jube. Ilus. Ja miuke meeletu vaev. Nimi oli ka tollel – Milano toomkirik. Restoraniotsingud peaplatsil lõppesid hinnakirja juures ning leidisme miski koha kuskil poolkõrvalises kohas. Menüüs oli ka metssigaliha ning muidugi tahtsin ma teada, mismoodi see küll maitseb. Ei maitsenud. Veis, veidi vanem ja pehmeks keedetud, üle maitsestatud ja nõmedas leemes. Vist ka külmutatud ja sulatatud ja miskit veel. AGA MITTE METSSIGA. Lamba olid nad A-le suutnud lambana teha ja B-le reklaamida, et sellist lammast nad küll ei paku. Kati sai ka oma, üsna söödava, versiooni 3 Kreeka salatist. Arve tasumisel selgus, et üks rida rohkem, kirjaga caperta ja 4 ühikut. Kelnerilt tolle kohta pärides, kaotas too oma ingliskeele oskuse ja viitas laual asuvatele rätikutele – Caperta! Kurat, meil ikka vedas, et tooli ja nõude kasutamise eest raha ei võetud, ainult rätikud. Vägivaldsed me polnud ning rätikuid me talle ... . Tagasiteel hotelli, eip saanud enam parki nautida – väravad olid kinni ja kogu pargivalgustus säras. Pagan, nii mitmes kohas oli müür täitsa olematu, oleks ikka pidanud minema. Lihtsalt. Õhtusöögi ajal tuli ka mõte, järgmine öö veeta Krakovis. Plaanitud
Neljapäev. Ärkasime 9 ajal varahommikul. Nii hommikusöögi kõrvale palusin Nokial leida ka teekond Krakovisse. Erinevad variandid andsid nii 1377-1322 km sõitu. Ja üle 12 h sõiduaega. Eks plaan kohandatud – ees veel ka Viin ja Bratislava, kus mõlemas pidama saab jääda. Ei jäänud, mis juhtub nende inimeste päädes, kel kodusiht silme ees? Meil küpses mõte läbida Poola ja seda öösel. Itaalia kulges vahepeal täitse mõnnalt ning olimegi Austrias, kus söögiks oli päris liha. Ja varsti sellegi lõpus. Seal ootas miski teetõke ja palve meile veid kõrvale sõita. Igati lahe ametnik meile asja seletamas – oleks meil ka politseinikud nii toredad. Peatamise põhjuseks meie aknalt puuduv kleeps. Et igal Austriasse sõidul selline on. Ja sisuks kiirtee tasumise maks. Meil ei olnud, siltki oli nii arusaamatu olnud, nii me tost mööda olimegi uhanud. 120 eur trahvi tasumisel otsisime Slovakkias paaniliselt kohta, kus sealse pandi saaks maha jätta. Õnnestumine tabas meid alles kuskil suvas bensukas. Hiliseõhtul saabus arusaamatuid käike pidi Tsehhi ning sama arusaamatul kombel Poola. Me vist kasutasime tõelisi tagauksi. Poola ise kulges väga lahedalt - vähe autosid, kõik olid vist ära kolinud, ja vähe veoautosid. Üks tukkumise peatus siiski „kiirtee“äärses bensukas. Ja vastava kiirtee kirumine. On ju 2+2 rida ja ohutusriba aga ikka on miski maa tagant 70 ala ja foor. Tukutud 1,5 h tähendas peale Varssavit meile vast lisapooltunni liikuma saanud aeglaste veokite taga aga hullemast olime pääsenud. Leedu ja peaaegu kodus. No igatahes see käis ju ruttu. Leedu paarsada kilti, Läti paarsada ja oligi Eesti. Kuna pliksid olid raporteerinud ülakorruse hävitatud toiduvarudest, siis veel pood ka ette ja kohal. Reede õhtuks ja 31 tunniga. Läbitud siis Rohuneeme, Kaunas, Dresden, Mestre, Veneetsia, Tarquinia Lido, Tuscania, Canino, Spinicci, Tarquinia, Rooma, Guardimiglio, Piazensa, Milano, Rohuneeme. Viimases on üks eriti hea voodi ja eriti head padjad – kaks ööd proovitud. No pole neil hotellides selliseid. Ja kolme vahvat tüüpi seal ka polnud. Dekoreeritud tubade ja ootusärevusega.
Kui nüüd keski küsiks, kas järgmise korra läheks auto või lennukiga, siis vaatleks päevi ja kaarte. Itaaliasse tahaks nüüd taha otsa minna ja vahepealne kõik nähtud – vast lennukiga+rendiauto. Aga lähemale ja piisava liikumisvabaduse olemasolul (aeg) oleks autol üsnagi palju eeliseid. Sama reisi teeks autoga uuesti küll. Ainult Poola läbiks ka minnes öösel.
teisipäev, 2. juuni 2009
Itaalia 8
Pilved laskusid katustele ja linnud ei röökinud akna taga, meri oli sünge ja õhk vilu – ka selline võib olla spagettimaa suvehommik. Iga päev ei ole ju pühapäev, täna, näiteks, on laupäev. Kusagil sadas ka vihma, kuid meile paistis see kauge halli kardinana - siin, 120 km Roomast põhjapoole Tarquinia Lidos ei mäleta vist keegi, millal viimati vihma sadas – maa praguneb ja lõhedesse langevad suured männiokkad, õhk on tolmust paks ning meie auto värvi on vaevu tolmukorra alt näha. Võistluspaik on ju keset põldu, aga põllule viib tolmune kuubis külatee ja seda teed sõitsid täna sajad autod edasi-tagasi ja te võite arvata kui paks tolmukiht katab meie sõidukit ka seestpoolt. Ihaldatud spagettimaa! Lähedalt vaadates ei olegi see kuld, mis särab, on hoopis tolm, mis lendab.
Täna pidime leidma endale uue hotelli, sest vanast visati meid välja – aitab küll, tõite oma raha meile ära, minge nüüd mujale. Arles läks hommikul kell 8.00 vinti laskma ja mina hakkasin asju pakkima – tunni aja pärast olin oma kodinatega (uskuge, ma olin nagu mustlasema oma sumadani ja veel nelja märsiga) kokkulepitud uue hotelli fuajees. Ise küll jõudsin selle paarisaja meetri peal mõelda, et äkki ei oleks pidanud veel olemasolevat hotellituba ära andma, mine tea mis need italiaanod välja mõtlevad ja ennäe, sisetunne ei vedanud mind alt – eile õhtul oli tuba kahele üheks ööks olemas, kuid hommikuks seda enam ei olnud! Öösel oli keegi toa nahka pistnud! Italiano ettepaneku peale minna ca kuue kilomeetri kaugusele teise hotelli tegin mina oma kõige õnnetumat nägu (no tõesti seekord ei viitsinud minna uut peavarju otsima) ja siis viie minuti pärast leidus meile üks tuba. Milline vastutulek! Aga italiano ei pidanud tegelikult mitte midagi jälle tegema, sest ta andis meile graatsiliselt hotelli VIIMASE vaba toa võtme. Siit küsimus suurele ringile - kas te teate kuidas mutiurg seestpoolt välja näeb? Meie Arlesega nüüd teame – väike, mürksinise põranda, kardinate ja voodikatete ja sügava sinise rõduga pime tuba – ka keset päeva on mutiurus pime. Viva la Italia!
Katre@laupäev.masendus
Niisiis, üle tüki aja minu kord kirjutada. Kuna lohakaks läksin ja oma tulemuse (võimalikud olid kõik medalivärvid) ära rikkusin, siis on mürki keelel, mis hullu ... või siis mitte.
Väike vahe-koondkokkuvõte Itaaliast ja ehk siis ka paar sõna viimastest päevadest. Kõiksepealt, nii laisk ei anna olla, ei ole võimalik, nii poolikult ei tehta asju. Kui majal krohv maha kukub, siis tehakse korda kõige kriitilisem. Kui aknakatte hingede juurest tükid pudisevad, on parandamispõhjus peale mõlema hinge küljest kukkumist – enne ju üks neist hoiab. Kui on ülivana maja külge vaja panna elekter – väljapoole, sõltumata sellest, et mulje rikutud. Veetoru, paneme kõrvale, ja kaks vihmaveerenni. Maja vaja kommunikatsioonidega liita – kuhu mahub, suratakse kilp sisse. Meie ametnikud trahviks siinsed majaomanikud vist eluagsesse võlaorjusesse ja nats peale ka, kui vaid hammas peale hakkaks ning tervisekaitseinspektsioon „teeniks" riigile pappi igal sammul. Autol ei pea mölki (mandril mõlki) ja majal akent parandama.
Kui keegi ütleb, et itaallased on loomult ilusad ja moeteadlikud, siis hoidke arvamus endile. Siin ei kohta linnas ka kvartali peale nii palju ilusaid tüdrukuid kui meil 20 m kohta. Aga see eip takista inimestel olemast nõmedalt riides, moe asemel kompott ja stiiliks stiilitus. Fiati õudukad on kohaliku põhidisaini ja stiili ere näide. Paar viimastest mudelitest näevad head välja. Kenasid Alfasid on näha aga Bugatti jms – need on kurja silma eest varjus.
Maa on ise-enesest ilus kuid mulje eemalt on nagu ikka oluliselt parem kohapealsest. Pitsat sööge kodus ja paksu põhjaga, või siis normaalsega. Katteid valige mõnuga ning maitse on hää. Pastaroogi nautige pigem CC sola kino vastas asuvas itaaliapärases söögikas. Lasanjele pange midagi hääd vahele ning kohalik sai on oma maitsepuudulikkuses ja jäikuses tõeline meistriteos. Tehke kodu ise seda aga täiendage originaalset menüüd maitsega. Tahate vaatamisväärsusi – videod ja fotod on tehtud ilusatest külgedest, õnnelikud näod on peal normaalse temperatuuriga hetkedel ja avatud poed on siestast erineval ajal. Pildil ja jutustustest on kadunud hais kõrvaltänavatest ja kesk tänavaid olevatest prügikastidest, kaadrisse on jäänud kenad süsimustade juustega neiud.
Itaallased on kuumad. Eino temperamentsed on nad küll, aga palju kisa vähe villa. Kogu asjade juurde käiva vahu ja tormlemise juures on nad ikka ääretult aeglased ja ebaefektiivsed. Tegelikult on neil aega küll ja veel. Miks peab kiirustama, kui saab ka venides. Ei kehti viimane küll liikluse kohta. Viimane on kohalike arvates ainult kulgemine – sujuvalt ja suvaliselt. Maha joonistatud joontel ei ole mingit tähendust ning kui mahub kahe auto vahele keerama, seda ka tehakse. Oma viga, kui ei pidurda, ruumi ju oli... Parkimist reguleerivad enamuses kohtades mingid märgid, kuid jälle ei oma need mingit sisulist tähendust. Ja kollased jooned – need on kunstielement teetähistusena. Auto jäetakse pea alati suvaliselt ja sujuvalt, kus juhil mugavam, kasvõi keset teed. Kasvõi moodustades teise parkimisrea kesk sõidurada. Kasvõi maanteel. Nii oli ju mugavam. Õnneks omavad foorituled reguleerivat mõju, muidu eip saaks enam üldse aru, kuidas saab sõita.
Müstiline on kogu pulli juures see, et pagana paljud asjad saavad ikka tehtud. Põldudelt on hein niidetud, vili on maas ja viinamarjad rivis. Teedel tehakse remonte ja kohalike asjade viimasele minutile jätmine paistab vaid „pisiasjadest" – nagu teepiirded ja majaremondid.
Tagasi meie seikluste juurde. Reede oli meil avamine ja esimene võistluspäev. Tühine tunnike möödus grupis seistes ja avamisrongikäiku oodates puude vilus, samas kui vähestele pealtvaatajatele lauskpäikeses sõud tehti. Lahedad puud, varjavad ikka maru hästi päikest ja kuuma. Kui meil on kuused vaese mehe kasukaks, siis siin päästavad nood puud (seedriga männid) vast ka kuumarabandusest. Vaese mehe konditsioneer. Kohe peale avamise tseremooniat lubati jagada pakikesi numbrite ja muuga ning kohe peale seda ka kerget einet pakkuda. Mõistagi tähendas kohe pikka passimist ja iga asi toimuski omal ajal või oluliselt hiljem.
Laskma minekuks saabusin pooltunnikese varem, vaatasin tiiru üle ja imestasin vaikuse üle ümberringi. Olles grupis nr 1 ja seljanumbriga 4 pidin laskma kohe alguses. Kui eelmisel õhtul sain teada, et alustan sea märgist, siis nüüd sai selleks sujuvalt sokk. Ja tsehhide meeskonnal oli tõsine segadus, sest kõik tõsteti ringi. Seda, kuidas asjad kulgema hakkavad ei teadnud vahepeal ei kohtunikud ega võistlejad. Istusin seal pingil ja vaatasid seda jubedat sahmerdamist. Minuga samas grupis laskev poolakas pidi lolliks kätte minema, sest kuidagi eip võinud ta aru, kus, kunas ja mida ta laskma peab. Eht itaaliapärasel kombel sujus kõik lõpuks paika. Viis lasku seitsme minuti jooksul ning 10 min ootamist, kuni kohtunikud märgivahetused ja meestenumbrid paika sagisid. Seega sain kaks vahetust oodata (4 positsiooni ja 6 meest grupis) enne seamärgini asumist. Laadides oma viimast lasku ja nähes kellalt aega – 2 min veel, astus ligi kohtunik ja ütles, et jäänud vaid minut. Krõks, seni olid närvid vastu pidanud aga nüüd oli nõksti miskit sassis. Eip suutnudki korralikult kontsentreeruda ning nõks kiire lask tuli. Lamba asendis, kus kõik kindel ja sujuv oli, sujus asi vist liiga hästi ning sest kergsusest piisavalt keskendumata jäämine ja 9 jälle sees. Ja juba poole tunni pärast saimegi tulemusi näha. 197. Vähe. Üsna heades laskmistingimustes.
Laupäev ja äratus 6:30, väljasõit 7:00 ning tiiru jõudmine siis 7:30. Tingimused head, asjad sujusid paremini ning tunne super. Sokk puhas. Ootepaus kaks vahetust ja siga. Üks lask vist läks veidi alla ja üks üles. Hästi ei näinud. Rebane. Kolm lasku ilusad ja tuju juba hea. Ja siis, neljas lask ning üks lollakas ei keskendunud laskmisele. Püss polnud õlas ja 8. Ja suure parandamistuhinaga kohe kolm sinna kõrvale. IDIKAS!!! Ega enam lambale eip suutnudki keskenduda. 186 silma. 7 viimase lasu pärast. Graafikus, kus 199 oli käeulatuses. Vist võitja saigi 199+197. Peame järgmisel aastal parandama. Õhtune haavlilaskmine läks tujutult ning imepärased 9 ja 8 punni – kurat sest aru saab, kuidas pihta läksid. Peaks vist korra õppima seda laskmist?
Igatahes oli õhtul istumine FITASCI presidendiga. Ja meie ala vastutaja Charlesiga. Ausõna, nad on väga ühes paadis ja näevad jahilaskmisena vaid haavlilaskmist ning kombineeritud harjutust. Eraldi korralikku tiitlit vindilaskmisele need mehed küll välja ei ole nõus andma. Algatatud diskussioonid nende poolt vastaval teemal olid rohkete sõnade ja väga suure sõnaga. Vindilaskmise poolt julgesin sõna võtta vaid mina. Kokku sai lepitud, et kõik maad saadavad oma ettepanekud 1. juuliks Fiocchi'le ja siis vaadatakse edasi. Minu eraldi ja isiklikule pöördumisele (teamleaderite poole) vindilaskmise toetuseks eip juletud alla kirjutada, sest arvati omal pädevus puuduvat. Paluti saata kiri mailiga. Austerlased lubasid toetada, poolakad vast ka. Rootslased on vist väga kahe näoga. Soomlased pole vast probleemi.
Pühapäev. 8:00 jälle laskmine, seekord trap. No ei ole võimalik – 17 punni, ise tulid. Kust, kuidas ja mille eest ei saanud hästi aru. Jupp passimist ning CSP. Hellõu, 10 punni siitki. Kui harjutaks, saaks vast rohkemgi? Igal juhul oli Tarquinia Lidost, selle hotellidest, messist ja jorutamisest siiber ning minema me läksime. Maa esindaja jäi ju lõputseremooniale. Külastasime etruske. Neid ei olnud kodus. Aga hauad olid lahti kaevatud. Sõnaga kolasime kenasti läbi linnakese, mille vanemad säilinud majad olid 12. sajandist ning elati seal juba 4 sajandit enne toda pikkade juustega veest veinivõlurit (kõik loevad tema järgi nüüd aastaid). Ja nii siis oligi mõne kohapeal ülivanale majale sisse raiutud 7 kilpi ning välissein kaunistatud torude ja juhtmetega. Eino, tore on. Ja mõnes kohas on seina nats lapitud. Kõik majavahed muidugi täidetud parkivate ja rallivate autodega. Edasi aga leidsime suuna, kus etruskid ise pidid olema. Suur plats ja sissepääsu esimese hooga ei märganud. Auto parkisime suvalisse kohta sõidutee äärde ning vaatasime, et kena plats, väikeste majakestega. Kas ikka tõesti nii vanad majad või mis. Pagana aed oli ees. Pätt mina oli mõne hetke pärast tesipool aeda ja miskid italiano noored vaatasid mind kui ilmaimet. Jätsin neile targu eestikeelse tere ütlemata. Piilun mina ühe putka ukse vahelt sisse ja käin all – trepist siis. Seal tühi tuba, kenad, kuid kulunud punase värviga pildid seinal. Aga tuba ise väike ning näha sai vaid läbi klaasukse. Kodus polnud, nagu juba mainitud, kedagi. Tulen mina üles ja mis ma näen – miniseelikuga Kati on nagu vana kratt kunagi üle aia saanud ja ka uurimas. Itaalia tagasipöörduvad noored tegid nats väiksemad silmad, kui nende pead. Suud jäid kinni. Ja nii seal siis oligi platsitäis putkasid, osad kinni osad lahti, igas trepp alla sees. All tühi tuba või paar. Me enam kõigis ei käinud. Leidmise ajal olevat siiski tegu olnud pealt tasase või veidi künkas maaga ning uue aja sissepääsuks putkad peal. Siuksed 14-16. sajandi stiilis. Mööda teid väljapääsu otsides saime teada ka pilkude põhjuse – selle platsitäie putkade nägemise eest küsiti 8 eur per nägu. See on ju terve vein restoranis kahepeale. Palusime Nokial end nüüd Rooma viia. Keelasime igaks juhuks tasulised teed. Ja suvalisest juhatatud põlluvaheteest sai vaadet küll – terve põllutäis oli nii hullult piiramata surnuaia putkasid. Kaua sa ikka surnuaial haudadesse piilud ning meiegi vaatasime vaid eemalt. Ja siis oli tolle raja kõrval kena vana akvedukt ehk kanal aia peal. Kitsas küll aga ikkagi. Omal ajal vist ikka meeletu töö sisse pandud.
Ootas meid vaid seiklus „rooma ja maja" või käis see suure tähega? Sõnaga valisime kaardilt suvalise rauast tee jaama juurde miski sihtpunkti ja panime selle poole minema. Esimene maandumispaik oli täiega slumm. Tekkis lausa küss, et kui üks hotelli poole vatab, peab äkki teine püssiga ... ok, muidugi polnud nii hull. Sõnaga slumm eip sobinud. Lasime Nokial leida järgmises majagrupis ja ikka relsside läheduses miski hotelli. Kuidagi eip kutsunud seegi sisse minema. Järgmine katse viis meid jälle sammu keskusele lähemale ja nüüd sai läbi käidud kohe päris mitu (pakkumises oli 240 eur eest sviit ja ainult see). Tiirutades segaste majade vahel ja avastades eri riikide saatkondi. Täis ja kirve hinnaga ja ilma parklata. Uus katse järgmisse majade piirkonda ja näkkas. Parkla ja hotell ja normaalne hind ja mitmed tärnid lisaks. OIles end sisse seadnud avastasime, et oleme nii mõnesaja meetri kaugusel miskist asumist nimega Vatikan. Eks tõstsime klaasi paavsti auks oma õhtusöögil. Muidu põlnd häda keskit, kui vaid üks kelneritest poleks olnd toriseva olekuga hamster. Oleks varem teadnud, oleks talle peotäie pähkleid reisikotist haaranud.
Esmaspäev, riigipüha. Ärkamine. VIHM. No kuulge, keerake kinni, meil oli jalgsiralli läbi Rooma broneeritud! Hello! Äkki homme või hoopis järgmine nädal? Aga ei, ikka tuli veidi seda vett. Aga hommikusöök oli täitsa norm peekon ja LEIB!!, küll saksa oma ja kilepakis aga leib siiski. Sinki oli ja kõike jagus kõigile. Ning avastus, ümberringi olid põhjamaade inimesed ja sakslased.
Aga kiled peale ja linna, mis seal ikka. Kõiksepealt Vatikan. Ahjaa, enne seda esimene metroojaam ja vihmavarjujaht. Leidsime, miski must müüs. Teine must oli kõrval. Terve päev olid meie meelest samad mehed igal pool ja müüsid kõiki asju, eelkõige vihmavarje. Ju nad meie pärast jälitasid ja tassisid varjatud kujul sodi kaasas. Vatikani esimene avatud külg oli miski jube müür ja kadalipp ning kohutav mass inimesi järjekorras. Nii, päev jäi vatikani muuseumi järjekorda matmata. Teinekord, võib-olla. Kui siiski või ehk nii noh, et talvel on neid vähem? Pikki müüri ja turvakaameraid edasi ning avastasime uue sissepääsu. Neli vormis matsi ees. No, et miski privaat ja ei saa ja nii edasi. No me ju ka kaugelt tulime ja vaja ikka see papi ära näha, ehk saaks ikka kokku. Ei lubatud. Ma ei saa aru, no oli tal siis raske korra oma ürt selga vedada. Oleks käind, klaasi veini võtnud, veidi maailmapoliitikast rääkinud ja edasi läind, ehk oleks mõne kena nunna saatjakski saand aga eip mitte. Ja siis oli miski suur plats. Servad suured ja sammastega, ülal miskid kivist tolad. Ja plats jälle rahvast täis. Järjekord! Meil küll järjekorra vastu allergia vene ajast saadik aga neile vist meeldis. Sixtusel miski kabel kui väljanäitus ja neil vaja vahtida. No ma küll eip oleks mallanud tunde selle nimel passida. Teine kord, palun broneerida ja laske autoga lähemale. Ametliku hotelli legendi järgi pidime Rooma keskele minekuks kasutama metrood. Me legendi unustasime ja liikusime mööda ametliku kava järgi olulisi punkte. Tipa tapa. Basiilika (sant angelo) või miski muu maitsetaime ääres kohtasime peata ratsanikku. Taga küljes teine. Lisaks peale oli kuhugi ka ratsu kadunud. Siis läksime pizza nuovole. Kati küll kutsus neid platse piazzadeks aga mis seal suurt vahet. Täitsa lahe, miskid kujud pigistasid kesk platsi kaladest vett välja ja kena oli vaadata. Siis tuli miski panteon. See on kena sammastega kuppel, mis keskpäeval valgeks pidada minema. Kuna pilv segas, siis meil väga ei läinud. Edasi otsisime ajamasinat. Oleks keski varem öelnud, et see vaid kinuvilm, poleks läind. Aga järjekorras kapitoolium. Täitsa lahe, õigemini siis vaade varemetele hoopis. Varemete vahele minekuks aga aeg pausiks, et ikka häste ära kannataks kohalike veidrused. Ja neid jagus. Seega siis veini ja kerge eine paus. Ning siis 12 eur nägu pääses varemete vahele. Igati huvitav lähedalt näha kõiki neid ehitisi, küll jäänustena aga ikkagi. Samas on jube raske aru saada, mis ja millal ehitet, sest segamini on ehitatud ja paigatud lapid ja jupid nii graniidist, marmorist (ehk liivakivi eri variantidest) ning punaste telliste ja segu kogumist. Mõnel pool ka ehedast betoonist. Ning nii mõndagi kremplit hoidmas andeka leiutisena torudest struktuur. Samal ajal kui insenerleiutisena üksteise külge kinnitatavad torud ise olid lahe nägemine ja saavutus, oli nende rakendus kõike muud kui optimaalne ja sihipärane. Ikka kõikjale ja suvalisel hulgal. Tegelikult peaks tollel platsil oma einekorv kaasas olema ja terve päeva seal veetma. Forum romanum ja palatinus olid nende nimed. Amfiteater nimega colosseum. Cara ja calla termid, kust viimane oli just ära länud ja värava esmaspäeva puhul varem lukku pannud. Lateraani basiilika ehk hiiglasuur kirik ootas meid just enne metrooni jõudmist ees. Eino, kirikutest mina ar ei või, samuti kui muudest võimu või usuga seotud ehitistest. Võimuga seotud platsidel on tihtilugu ja Roomas veel eriti miski mast püsti – nagu juba Kivirähk vist kunagi mainis – fallose auks. No milleks, ei või aru. Aga kirikud ja muud ülisuured ning meie aja mõistes kallid asjad. Kas see kõigekõrgem austab siis rohkem või valitsejal on p..m? Igatahes meeletu töö ja papp on sinna alla pandud. Mille nimel ja auks tegelikult eip võta ratsionaalne mõtlemine kinni. Vana Rooma aegsed kujud jätsid inimestest mulje kui rõõmsatest ja lahedatest vähemasti. Aga staff peale eelmainitud veinihipit oli selline kurbade ja mõtlike inimeste värk. Justkui rõhudes inimeste väiksusele, alandlikkusele ja tühisusele. Ideaalne viis võimule nende inimestega manipuleerimiseks. Kurb. Loodan, et ükski usklik lugeja nüüd eip solvunud. Usk ju ongi üks inimesi väliselt arusaamatult tegutsema panev jõud.
Ja lõpetuseks, vein on jõud, mis paneb kohalikke taluma ja neist aru saama.
Mõned lood veel ja olengi tagasi ratsionaalsete inimeste maal.
Arles@esmaspäev.roomas
Pilved laskusid katustele ja linnud ei röökinud akna taga, meri oli sünge ja õhk vilu – ka selline võib olla spagettimaa suvehommik. Iga päev ei ole ju pühapäev, täna, näiteks, on laupäev. Kusagil sadas ka vihma, kuid meile paistis see kauge halli kardinana - siin, 120 km Roomast põhjapoole Tarquinia Lidos ei mäleta vist keegi, millal viimati vihma sadas – maa praguneb ja lõhedesse langevad suured männiokkad, õhk on tolmust paks ning meie auto värvi on vaevu tolmukorra alt näha. Võistluspaik on ju keset põldu, aga põllule viib tolmune kuubis külatee ja seda teed sõitsid täna sajad autod edasi-tagasi ja te võite arvata kui paks tolmukiht katab meie sõidukit ka seestpoolt. Ihaldatud spagettimaa! Lähedalt vaadates ei olegi see kuld, mis särab, on hoopis tolm, mis lendab.
Täna pidime leidma endale uue hotelli, sest vanast visati meid välja – aitab küll, tõite oma raha meile ära, minge nüüd mujale. Arles läks hommikul kell 8.00 vinti laskma ja mina hakkasin asju pakkima – tunni aja pärast olin oma kodinatega (uskuge, ma olin nagu mustlasema oma sumadani ja veel nelja märsiga) kokkulepitud uue hotelli fuajees. Ise küll jõudsin selle paarisaja meetri peal mõelda, et äkki ei oleks pidanud veel olemasolevat hotellituba ära andma, mine tea mis need italiaanod välja mõtlevad ja ennäe, sisetunne ei vedanud mind alt – eile õhtul oli tuba kahele üheks ööks olemas, kuid hommikuks seda enam ei olnud! Öösel oli keegi toa nahka pistnud! Italiano ettepaneku peale minna ca kuue kilomeetri kaugusele teise hotelli tegin mina oma kõige õnnetumat nägu (no tõesti seekord ei viitsinud minna uut peavarju otsima) ja siis viie minuti pärast leidus meile üks tuba. Milline vastutulek! Aga italiano ei pidanud tegelikult mitte midagi jälle tegema, sest ta andis meile graatsiliselt hotelli VIIMASE vaba toa võtme. Siit küsimus suurele ringile - kas te teate kuidas mutiurg seestpoolt välja näeb? Meie Arlesega nüüd teame – väike, mürksinise põranda, kardinate ja voodikatete ja sügava sinise rõduga pime tuba – ka keset päeva on mutiurus pime. Viva la Italia!
Katre@laupäev.masendus
Niisiis, üle tüki aja minu kord kirjutada. Kuna lohakaks läksin ja oma tulemuse (võimalikud olid kõik medalivärvid) ära rikkusin, siis on mürki keelel, mis hullu ... või siis mitte.
Väike vahe-koondkokkuvõte Itaaliast ja ehk siis ka paar sõna viimastest päevadest. Kõiksepealt, nii laisk ei anna olla, ei ole võimalik, nii poolikult ei tehta asju. Kui majal krohv maha kukub, siis tehakse korda kõige kriitilisem. Kui aknakatte hingede juurest tükid pudisevad, on parandamispõhjus peale mõlema hinge küljest kukkumist – enne ju üks neist hoiab. Kui on ülivana maja külge vaja panna elekter – väljapoole, sõltumata sellest, et mulje rikutud. Veetoru, paneme kõrvale, ja kaks vihmaveerenni. Maja vaja kommunikatsioonidega liita – kuhu mahub, suratakse kilp sisse. Meie ametnikud trahviks siinsed majaomanikud vist eluagsesse võlaorjusesse ja nats peale ka, kui vaid hammas peale hakkaks ning tervisekaitseinspektsioon „teeniks" riigile pappi igal sammul. Autol ei pea mölki (mandril mõlki) ja majal akent parandama.
Kui keegi ütleb, et itaallased on loomult ilusad ja moeteadlikud, siis hoidke arvamus endile. Siin ei kohta linnas ka kvartali peale nii palju ilusaid tüdrukuid kui meil 20 m kohta. Aga see eip takista inimestel olemast nõmedalt riides, moe asemel kompott ja stiiliks stiilitus. Fiati õudukad on kohaliku põhidisaini ja stiili ere näide. Paar viimastest mudelitest näevad head välja. Kenasid Alfasid on näha aga Bugatti jms – need on kurja silma eest varjus.
Maa on ise-enesest ilus kuid mulje eemalt on nagu ikka oluliselt parem kohapealsest. Pitsat sööge kodus ja paksu põhjaga, või siis normaalsega. Katteid valige mõnuga ning maitse on hää. Pastaroogi nautige pigem CC sola kino vastas asuvas itaaliapärases söögikas. Lasanjele pange midagi hääd vahele ning kohalik sai on oma maitsepuudulikkuses ja jäikuses tõeline meistriteos. Tehke kodu ise seda aga täiendage originaalset menüüd maitsega. Tahate vaatamisväärsusi – videod ja fotod on tehtud ilusatest külgedest, õnnelikud näod on peal normaalse temperatuuriga hetkedel ja avatud poed on siestast erineval ajal. Pildil ja jutustustest on kadunud hais kõrvaltänavatest ja kesk tänavaid olevatest prügikastidest, kaadrisse on jäänud kenad süsimustade juustega neiud.
Itaallased on kuumad. Eino temperamentsed on nad küll, aga palju kisa vähe villa. Kogu asjade juurde käiva vahu ja tormlemise juures on nad ikka ääretult aeglased ja ebaefektiivsed. Tegelikult on neil aega küll ja veel. Miks peab kiirustama, kui saab ka venides. Ei kehti viimane küll liikluse kohta. Viimane on kohalike arvates ainult kulgemine – sujuvalt ja suvaliselt. Maha joonistatud joontel ei ole mingit tähendust ning kui mahub kahe auto vahele keerama, seda ka tehakse. Oma viga, kui ei pidurda, ruumi ju oli... Parkimist reguleerivad enamuses kohtades mingid märgid, kuid jälle ei oma need mingit sisulist tähendust. Ja kollased jooned – need on kunstielement teetähistusena. Auto jäetakse pea alati suvaliselt ja sujuvalt, kus juhil mugavam, kasvõi keset teed. Kasvõi moodustades teise parkimisrea kesk sõidurada. Kasvõi maanteel. Nii oli ju mugavam. Õnneks omavad foorituled reguleerivat mõju, muidu eip saaks enam üldse aru, kuidas saab sõita.
Müstiline on kogu pulli juures see, et pagana paljud asjad saavad ikka tehtud. Põldudelt on hein niidetud, vili on maas ja viinamarjad rivis. Teedel tehakse remonte ja kohalike asjade viimasele minutile jätmine paistab vaid „pisiasjadest" – nagu teepiirded ja majaremondid.
Tagasi meie seikluste juurde. Reede oli meil avamine ja esimene võistluspäev. Tühine tunnike möödus grupis seistes ja avamisrongikäiku oodates puude vilus, samas kui vähestele pealtvaatajatele lauskpäikeses sõud tehti. Lahedad puud, varjavad ikka maru hästi päikest ja kuuma. Kui meil on kuused vaese mehe kasukaks, siis siin päästavad nood puud (seedriga männid) vast ka kuumarabandusest. Vaese mehe konditsioneer. Kohe peale avamise tseremooniat lubati jagada pakikesi numbrite ja muuga ning kohe peale seda ka kerget einet pakkuda. Mõistagi tähendas kohe pikka passimist ja iga asi toimuski omal ajal või oluliselt hiljem.
Laskma minekuks saabusin pooltunnikese varem, vaatasin tiiru üle ja imestasin vaikuse üle ümberringi. Olles grupis nr 1 ja seljanumbriga 4 pidin laskma kohe alguses. Kui eelmisel õhtul sain teada, et alustan sea märgist, siis nüüd sai selleks sujuvalt sokk. Ja tsehhide meeskonnal oli tõsine segadus, sest kõik tõsteti ringi. Seda, kuidas asjad kulgema hakkavad ei teadnud vahepeal ei kohtunikud ega võistlejad. Istusin seal pingil ja vaatasid seda jubedat sahmerdamist. Minuga samas grupis laskev poolakas pidi lolliks kätte minema, sest kuidagi eip võinud ta aru, kus, kunas ja mida ta laskma peab. Eht itaaliapärasel kombel sujus kõik lõpuks paika. Viis lasku seitsme minuti jooksul ning 10 min ootamist, kuni kohtunikud märgivahetused ja meestenumbrid paika sagisid. Seega sain kaks vahetust oodata (4 positsiooni ja 6 meest grupis) enne seamärgini asumist. Laadides oma viimast lasku ja nähes kellalt aega – 2 min veel, astus ligi kohtunik ja ütles, et jäänud vaid minut. Krõks, seni olid närvid vastu pidanud aga nüüd oli nõksti miskit sassis. Eip suutnudki korralikult kontsentreeruda ning nõks kiire lask tuli. Lamba asendis, kus kõik kindel ja sujuv oli, sujus asi vist liiga hästi ning sest kergsusest piisavalt keskendumata jäämine ja 9 jälle sees. Ja juba poole tunni pärast saimegi tulemusi näha. 197. Vähe. Üsna heades laskmistingimustes.
Laupäev ja äratus 6:30, väljasõit 7:00 ning tiiru jõudmine siis 7:30. Tingimused head, asjad sujusid paremini ning tunne super. Sokk puhas. Ootepaus kaks vahetust ja siga. Üks lask vist läks veidi alla ja üks üles. Hästi ei näinud. Rebane. Kolm lasku ilusad ja tuju juba hea. Ja siis, neljas lask ning üks lollakas ei keskendunud laskmisele. Püss polnud õlas ja 8. Ja suure parandamistuhinaga kohe kolm sinna kõrvale. IDIKAS!!! Ega enam lambale eip suutnudki keskenduda. 186 silma. 7 viimase lasu pärast. Graafikus, kus 199 oli käeulatuses. Vist võitja saigi 199+197. Peame järgmisel aastal parandama. Õhtune haavlilaskmine läks tujutult ning imepärased 9 ja 8 punni – kurat sest aru saab, kuidas pihta läksid. Peaks vist korra õppima seda laskmist?
Igatahes oli õhtul istumine FITASCI presidendiga. Ja meie ala vastutaja Charlesiga. Ausõna, nad on väga ühes paadis ja näevad jahilaskmisena vaid haavlilaskmist ning kombineeritud harjutust. Eraldi korralikku tiitlit vindilaskmisele need mehed küll välja ei ole nõus andma. Algatatud diskussioonid nende poolt vastaval teemal olid rohkete sõnade ja väga suure sõnaga. Vindilaskmise poolt julgesin sõna võtta vaid mina. Kokku sai lepitud, et kõik maad saadavad oma ettepanekud 1. juuliks Fiocchi'le ja siis vaadatakse edasi. Minu eraldi ja isiklikule pöördumisele (teamleaderite poole) vindilaskmise toetuseks eip juletud alla kirjutada, sest arvati omal pädevus puuduvat. Paluti saata kiri mailiga. Austerlased lubasid toetada, poolakad vast ka. Rootslased on vist väga kahe näoga. Soomlased pole vast probleemi.
Pühapäev. 8:00 jälle laskmine, seekord trap. No ei ole võimalik – 17 punni, ise tulid. Kust, kuidas ja mille eest ei saanud hästi aru. Jupp passimist ning CSP. Hellõu, 10 punni siitki. Kui harjutaks, saaks vast rohkemgi? Igal juhul oli Tarquinia Lidost, selle hotellidest, messist ja jorutamisest siiber ning minema me läksime. Maa esindaja jäi ju lõputseremooniale. Külastasime etruske. Neid ei olnud kodus. Aga hauad olid lahti kaevatud. Sõnaga kolasime kenasti läbi linnakese, mille vanemad säilinud majad olid 12. sajandist ning elati seal juba 4 sajandit enne toda pikkade juustega veest veinivõlurit (kõik loevad tema järgi nüüd aastaid). Ja nii siis oligi mõne kohapeal ülivanale majale sisse raiutud 7 kilpi ning välissein kaunistatud torude ja juhtmetega. Eino, tore on. Ja mõnes kohas on seina nats lapitud. Kõik majavahed muidugi täidetud parkivate ja rallivate autodega. Edasi aga leidsime suuna, kus etruskid ise pidid olema. Suur plats ja sissepääsu esimese hooga ei märganud. Auto parkisime suvalisse kohta sõidutee äärde ning vaatasime, et kena plats, väikeste majakestega. Kas ikka tõesti nii vanad majad või mis. Pagana aed oli ees. Pätt mina oli mõne hetke pärast tesipool aeda ja miskid italiano noored vaatasid mind kui ilmaimet. Jätsin neile targu eestikeelse tere ütlemata. Piilun mina ühe putka ukse vahelt sisse ja käin all – trepist siis. Seal tühi tuba, kenad, kuid kulunud punase värviga pildid seinal. Aga tuba ise väike ning näha sai vaid läbi klaasukse. Kodus polnud, nagu juba mainitud, kedagi. Tulen mina üles ja mis ma näen – miniseelikuga Kati on nagu vana kratt kunagi üle aia saanud ja ka uurimas. Itaalia tagasipöörduvad noored tegid nats väiksemad silmad, kui nende pead. Suud jäid kinni. Ja nii seal siis oligi platsitäis putkasid, osad kinni osad lahti, igas trepp alla sees. All tühi tuba või paar. Me enam kõigis ei käinud. Leidmise ajal olevat siiski tegu olnud pealt tasase või veidi künkas maaga ning uue aja sissepääsuks putkad peal. Siuksed 14-16. sajandi stiilis. Mööda teid väljapääsu otsides saime teada ka pilkude põhjuse – selle platsitäie putkade nägemise eest küsiti 8 eur per nägu. See on ju terve vein restoranis kahepeale. Palusime Nokial end nüüd Rooma viia. Keelasime igaks juhuks tasulised teed. Ja suvalisest juhatatud põlluvaheteest sai vaadet küll – terve põllutäis oli nii hullult piiramata surnuaia putkasid. Kaua sa ikka surnuaial haudadesse piilud ning meiegi vaatasime vaid eemalt. Ja siis oli tolle raja kõrval kena vana akvedukt ehk kanal aia peal. Kitsas küll aga ikkagi. Omal ajal vist ikka meeletu töö sisse pandud.
Ootas meid vaid seiklus „rooma ja maja" või käis see suure tähega? Sõnaga valisime kaardilt suvalise rauast tee jaama juurde miski sihtpunkti ja panime selle poole minema. Esimene maandumispaik oli täiega slumm. Tekkis lausa küss, et kui üks hotelli poole vatab, peab äkki teine püssiga ... ok, muidugi polnud nii hull. Sõnaga slumm eip sobinud. Lasime Nokial leida järgmises majagrupis ja ikka relsside läheduses miski hotelli. Kuidagi eip kutsunud seegi sisse minema. Järgmine katse viis meid jälle sammu keskusele lähemale ja nüüd sai läbi käidud kohe päris mitu (pakkumises oli 240 eur eest sviit ja ainult see). Tiirutades segaste majade vahel ja avastades eri riikide saatkondi. Täis ja kirve hinnaga ja ilma parklata. Uus katse järgmisse majade piirkonda ja näkkas. Parkla ja hotell ja normaalne hind ja mitmed tärnid lisaks. OIles end sisse seadnud avastasime, et oleme nii mõnesaja meetri kaugusel miskist asumist nimega Vatikan. Eks tõstsime klaasi paavsti auks oma õhtusöögil. Muidu põlnd häda keskit, kui vaid üks kelneritest poleks olnd toriseva olekuga hamster. Oleks varem teadnud, oleks talle peotäie pähkleid reisikotist haaranud.
Esmaspäev, riigipüha. Ärkamine. VIHM. No kuulge, keerake kinni, meil oli jalgsiralli läbi Rooma broneeritud! Hello! Äkki homme või hoopis järgmine nädal? Aga ei, ikka tuli veidi seda vett. Aga hommikusöök oli täitsa norm peekon ja LEIB!!, küll saksa oma ja kilepakis aga leib siiski. Sinki oli ja kõike jagus kõigile. Ning avastus, ümberringi olid põhjamaade inimesed ja sakslased.
Aga kiled peale ja linna, mis seal ikka. Kõiksepealt Vatikan. Ahjaa, enne seda esimene metroojaam ja vihmavarjujaht. Leidsime, miski must müüs. Teine must oli kõrval. Terve päev olid meie meelest samad mehed igal pool ja müüsid kõiki asju, eelkõige vihmavarje. Ju nad meie pärast jälitasid ja tassisid varjatud kujul sodi kaasas. Vatikani esimene avatud külg oli miski jube müür ja kadalipp ning kohutav mass inimesi järjekorras. Nii, päev jäi vatikani muuseumi järjekorda matmata. Teinekord, võib-olla. Kui siiski või ehk nii noh, et talvel on neid vähem? Pikki müüri ja turvakaameraid edasi ning avastasime uue sissepääsu. Neli vormis matsi ees. No, et miski privaat ja ei saa ja nii edasi. No me ju ka kaugelt tulime ja vaja ikka see papi ära näha, ehk saaks ikka kokku. Ei lubatud. Ma ei saa aru, no oli tal siis raske korra oma ürt selga vedada. Oleks käind, klaasi veini võtnud, veidi maailmapoliitikast rääkinud ja edasi läind, ehk oleks mõne kena nunna saatjakski saand aga eip mitte. Ja siis oli miski suur plats. Servad suured ja sammastega, ülal miskid kivist tolad. Ja plats jälle rahvast täis. Järjekord! Meil küll järjekorra vastu allergia vene ajast saadik aga neile vist meeldis. Sixtusel miski kabel kui väljanäitus ja neil vaja vahtida. No ma küll eip oleks mallanud tunde selle nimel passida. Teine kord, palun broneerida ja laske autoga lähemale. Ametliku hotelli legendi järgi pidime Rooma keskele minekuks kasutama metrood. Me legendi unustasime ja liikusime mööda ametliku kava järgi olulisi punkte. Tipa tapa. Basiilika (sant angelo) või miski muu maitsetaime ääres kohtasime peata ratsanikku. Taga küljes teine. Lisaks peale oli kuhugi ka ratsu kadunud. Siis läksime pizza nuovole. Kati küll kutsus neid platse piazzadeks aga mis seal suurt vahet. Täitsa lahe, miskid kujud pigistasid kesk platsi kaladest vett välja ja kena oli vaadata. Siis tuli miski panteon. See on kena sammastega kuppel, mis keskpäeval valgeks pidada minema. Kuna pilv segas, siis meil väga ei läinud. Edasi otsisime ajamasinat. Oleks keski varem öelnud, et see vaid kinuvilm, poleks läind. Aga järjekorras kapitoolium. Täitsa lahe, õigemini siis vaade varemetele hoopis. Varemete vahele minekuks aga aeg pausiks, et ikka häste ära kannataks kohalike veidrused. Ja neid jagus. Seega siis veini ja kerge eine paus. Ning siis 12 eur nägu pääses varemete vahele. Igati huvitav lähedalt näha kõiki neid ehitisi, küll jäänustena aga ikkagi. Samas on jube raske aru saada, mis ja millal ehitet, sest segamini on ehitatud ja paigatud lapid ja jupid nii graniidist, marmorist (ehk liivakivi eri variantidest) ning punaste telliste ja segu kogumist. Mõnel pool ka ehedast betoonist. Ning nii mõndagi kremplit hoidmas andeka leiutisena torudest struktuur. Samal ajal kui insenerleiutisena üksteise külge kinnitatavad torud ise olid lahe nägemine ja saavutus, oli nende rakendus kõike muud kui optimaalne ja sihipärane. Ikka kõikjale ja suvalisel hulgal. Tegelikult peaks tollel platsil oma einekorv kaasas olema ja terve päeva seal veetma. Forum romanum ja palatinus olid nende nimed. Amfiteater nimega colosseum. Cara ja calla termid, kust viimane oli just ära länud ja värava esmaspäeva puhul varem lukku pannud. Lateraani basiilika ehk hiiglasuur kirik ootas meid just enne metrooni jõudmist ees. Eino, kirikutest mina ar ei või, samuti kui muudest võimu või usuga seotud ehitistest. Võimuga seotud platsidel on tihtilugu ja Roomas veel eriti miski mast püsti – nagu juba Kivirähk vist kunagi mainis – fallose auks. No milleks, ei või aru. Aga kirikud ja muud ülisuured ning meie aja mõistes kallid asjad. Kas see kõigekõrgem austab siis rohkem või valitsejal on p..m? Igatahes meeletu töö ja papp on sinna alla pandud. Mille nimel ja auks tegelikult eip võta ratsionaalne mõtlemine kinni. Vana Rooma aegsed kujud jätsid inimestest mulje kui rõõmsatest ja lahedatest vähemasti. Aga staff peale eelmainitud veinihipit oli selline kurbade ja mõtlike inimeste värk. Justkui rõhudes inimeste väiksusele, alandlikkusele ja tühisusele. Ideaalne viis võimule nende inimestega manipuleerimiseks. Kurb. Loodan, et ükski usklik lugeja nüüd eip solvunud. Usk ju ongi üks inimesi väliselt arusaamatult tegutsema panev jõud.
Ja lõpetuseks, vein on jõud, mis paneb kohalikke taluma ja neist aru saama.
Mõned lood veel ja olengi tagasi ratsionaalsete inimeste maal.
Arles@esmaspäev.roomas
Tellimine:
Postitused (Atom)