Itaalia 8
Pilved laskusid katustele ja linnud ei röökinud akna taga, meri oli sünge ja õhk vilu – ka selline võib olla spagettimaa suvehommik. Iga päev ei ole ju pühapäev, täna, näiteks, on laupäev. Kusagil sadas ka vihma, kuid meile paistis see kauge halli kardinana - siin, 120 km Roomast põhjapoole Tarquinia Lidos ei mäleta vist keegi, millal viimati vihma sadas – maa praguneb ja lõhedesse langevad suured männiokkad, õhk on tolmust paks ning meie auto värvi on vaevu tolmukorra alt näha. Võistluspaik on ju keset põldu, aga põllule viib tolmune kuubis külatee ja seda teed sõitsid täna sajad autod edasi-tagasi ja te võite arvata kui paks tolmukiht katab meie sõidukit ka seestpoolt. Ihaldatud spagettimaa! Lähedalt vaadates ei olegi see kuld, mis särab, on hoopis tolm, mis lendab.
Täna pidime leidma endale uue hotelli, sest vanast visati meid välja – aitab küll, tõite oma raha meile ära, minge nüüd mujale. Arles läks hommikul kell 8.00 vinti laskma ja mina hakkasin asju pakkima – tunni aja pärast olin oma kodinatega (uskuge, ma olin nagu mustlasema oma sumadani ja veel nelja märsiga) kokkulepitud uue hotelli fuajees. Ise küll jõudsin selle paarisaja meetri peal mõelda, et äkki ei oleks pidanud veel olemasolevat hotellituba ära andma, mine tea mis need italiaanod välja mõtlevad ja ennäe, sisetunne ei vedanud mind alt – eile õhtul oli tuba kahele üheks ööks olemas, kuid hommikuks seda enam ei olnud! Öösel oli keegi toa nahka pistnud! Italiano ettepaneku peale minna ca kuue kilomeetri kaugusele teise hotelli tegin mina oma kõige õnnetumat nägu (no tõesti seekord ei viitsinud minna uut peavarju otsima) ja siis viie minuti pärast leidus meile üks tuba. Milline vastutulek! Aga italiano ei pidanud tegelikult mitte midagi jälle tegema, sest ta andis meile graatsiliselt hotelli VIIMASE vaba toa võtme. Siit küsimus suurele ringile - kas te teate kuidas mutiurg seestpoolt välja näeb? Meie Arlesega nüüd teame – väike, mürksinise põranda, kardinate ja voodikatete ja sügava sinise rõduga pime tuba – ka keset päeva on mutiurus pime. Viva la Italia!
Katre@laupäev.masendus
Niisiis, üle tüki aja minu kord kirjutada. Kuna lohakaks läksin ja oma tulemuse (võimalikud olid kõik medalivärvid) ära rikkusin, siis on mürki keelel, mis hullu ... või siis mitte.
Väike vahe-koondkokkuvõte Itaaliast ja ehk siis ka paar sõna viimastest päevadest. Kõiksepealt, nii laisk ei anna olla, ei ole võimalik, nii poolikult ei tehta asju. Kui majal krohv maha kukub, siis tehakse korda kõige kriitilisem. Kui aknakatte hingede juurest tükid pudisevad, on parandamispõhjus peale mõlema hinge küljest kukkumist – enne ju üks neist hoiab. Kui on ülivana maja külge vaja panna elekter – väljapoole, sõltumata sellest, et mulje rikutud. Veetoru, paneme kõrvale, ja kaks vihmaveerenni. Maja vaja kommunikatsioonidega liita – kuhu mahub, suratakse kilp sisse. Meie ametnikud trahviks siinsed majaomanikud vist eluagsesse võlaorjusesse ja nats peale ka, kui vaid hammas peale hakkaks ning tervisekaitseinspektsioon „teeniks" riigile pappi igal sammul. Autol ei pea mölki (mandril mõlki) ja majal akent parandama.
Kui keegi ütleb, et itaallased on loomult ilusad ja moeteadlikud, siis hoidke arvamus endile. Siin ei kohta linnas ka kvartali peale nii palju ilusaid tüdrukuid kui meil 20 m kohta. Aga see eip takista inimestel olemast nõmedalt riides, moe asemel kompott ja stiiliks stiilitus. Fiati õudukad on kohaliku põhidisaini ja stiili ere näide. Paar viimastest mudelitest näevad head välja. Kenasid Alfasid on näha aga Bugatti jms – need on kurja silma eest varjus.
Maa on ise-enesest ilus kuid mulje eemalt on nagu ikka oluliselt parem kohapealsest. Pitsat sööge kodus ja paksu põhjaga, või siis normaalsega. Katteid valige mõnuga ning maitse on hää. Pastaroogi nautige pigem CC sola kino vastas asuvas itaaliapärases söögikas. Lasanjele pange midagi hääd vahele ning kohalik sai on oma maitsepuudulikkuses ja jäikuses tõeline meistriteos. Tehke kodu ise seda aga täiendage originaalset menüüd maitsega. Tahate vaatamisväärsusi – videod ja fotod on tehtud ilusatest külgedest, õnnelikud näod on peal normaalse temperatuuriga hetkedel ja avatud poed on siestast erineval ajal. Pildil ja jutustustest on kadunud hais kõrvaltänavatest ja kesk tänavaid olevatest prügikastidest, kaadrisse on jäänud kenad süsimustade juustega neiud.
Itaallased on kuumad. Eino temperamentsed on nad küll, aga palju kisa vähe villa. Kogu asjade juurde käiva vahu ja tormlemise juures on nad ikka ääretult aeglased ja ebaefektiivsed. Tegelikult on neil aega küll ja veel. Miks peab kiirustama, kui saab ka venides. Ei kehti viimane küll liikluse kohta. Viimane on kohalike arvates ainult kulgemine – sujuvalt ja suvaliselt. Maha joonistatud joontel ei ole mingit tähendust ning kui mahub kahe auto vahele keerama, seda ka tehakse. Oma viga, kui ei pidurda, ruumi ju oli... Parkimist reguleerivad enamuses kohtades mingid märgid, kuid jälle ei oma need mingit sisulist tähendust. Ja kollased jooned – need on kunstielement teetähistusena. Auto jäetakse pea alati suvaliselt ja sujuvalt, kus juhil mugavam, kasvõi keset teed. Kasvõi moodustades teise parkimisrea kesk sõidurada. Kasvõi maanteel. Nii oli ju mugavam. Õnneks omavad foorituled reguleerivat mõju, muidu eip saaks enam üldse aru, kuidas saab sõita.
Müstiline on kogu pulli juures see, et pagana paljud asjad saavad ikka tehtud. Põldudelt on hein niidetud, vili on maas ja viinamarjad rivis. Teedel tehakse remonte ja kohalike asjade viimasele minutile jätmine paistab vaid „pisiasjadest" – nagu teepiirded ja majaremondid.
Tagasi meie seikluste juurde. Reede oli meil avamine ja esimene võistluspäev. Tühine tunnike möödus grupis seistes ja avamisrongikäiku oodates puude vilus, samas kui vähestele pealtvaatajatele lauskpäikeses sõud tehti. Lahedad puud, varjavad ikka maru hästi päikest ja kuuma. Kui meil on kuused vaese mehe kasukaks, siis siin päästavad nood puud (seedriga männid) vast ka kuumarabandusest. Vaese mehe konditsioneer. Kohe peale avamise tseremooniat lubati jagada pakikesi numbrite ja muuga ning kohe peale seda ka kerget einet pakkuda. Mõistagi tähendas kohe pikka passimist ja iga asi toimuski omal ajal või oluliselt hiljem.
Laskma minekuks saabusin pooltunnikese varem, vaatasin tiiru üle ja imestasin vaikuse üle ümberringi. Olles grupis nr 1 ja seljanumbriga 4 pidin laskma kohe alguses. Kui eelmisel õhtul sain teada, et alustan sea märgist, siis nüüd sai selleks sujuvalt sokk. Ja tsehhide meeskonnal oli tõsine segadus, sest kõik tõsteti ringi. Seda, kuidas asjad kulgema hakkavad ei teadnud vahepeal ei kohtunikud ega võistlejad. Istusin seal pingil ja vaatasid seda jubedat sahmerdamist. Minuga samas grupis laskev poolakas pidi lolliks kätte minema, sest kuidagi eip võinud ta aru, kus, kunas ja mida ta laskma peab. Eht itaaliapärasel kombel sujus kõik lõpuks paika. Viis lasku seitsme minuti jooksul ning 10 min ootamist, kuni kohtunikud märgivahetused ja meestenumbrid paika sagisid. Seega sain kaks vahetust oodata (4 positsiooni ja 6 meest grupis) enne seamärgini asumist. Laadides oma viimast lasku ja nähes kellalt aega – 2 min veel, astus ligi kohtunik ja ütles, et jäänud vaid minut. Krõks, seni olid närvid vastu pidanud aga nüüd oli nõksti miskit sassis. Eip suutnudki korralikult kontsentreeruda ning nõks kiire lask tuli. Lamba asendis, kus kõik kindel ja sujuv oli, sujus asi vist liiga hästi ning sest kergsusest piisavalt keskendumata jäämine ja 9 jälle sees. Ja juba poole tunni pärast saimegi tulemusi näha. 197. Vähe. Üsna heades laskmistingimustes.
Laupäev ja äratus 6:30, väljasõit 7:00 ning tiiru jõudmine siis 7:30. Tingimused head, asjad sujusid paremini ning tunne super. Sokk puhas. Ootepaus kaks vahetust ja siga. Üks lask vist läks veidi alla ja üks üles. Hästi ei näinud. Rebane. Kolm lasku ilusad ja tuju juba hea. Ja siis, neljas lask ning üks lollakas ei keskendunud laskmisele. Püss polnud õlas ja 8. Ja suure parandamistuhinaga kohe kolm sinna kõrvale. IDIKAS!!! Ega enam lambale eip suutnudki keskenduda. 186 silma. 7 viimase lasu pärast. Graafikus, kus 199 oli käeulatuses. Vist võitja saigi 199+197. Peame järgmisel aastal parandama. Õhtune haavlilaskmine läks tujutult ning imepärased 9 ja 8 punni – kurat sest aru saab, kuidas pihta läksid. Peaks vist korra õppima seda laskmist?
Igatahes oli õhtul istumine FITASCI presidendiga. Ja meie ala vastutaja Charlesiga. Ausõna, nad on väga ühes paadis ja näevad jahilaskmisena vaid haavlilaskmist ning kombineeritud harjutust. Eraldi korralikku tiitlit vindilaskmisele need mehed küll välja ei ole nõus andma. Algatatud diskussioonid nende poolt vastaval teemal olid rohkete sõnade ja väga suure sõnaga. Vindilaskmise poolt julgesin sõna võtta vaid mina. Kokku sai lepitud, et kõik maad saadavad oma ettepanekud 1. juuliks Fiocchi'le ja siis vaadatakse edasi. Minu eraldi ja isiklikule pöördumisele (teamleaderite poole) vindilaskmise toetuseks eip juletud alla kirjutada, sest arvati omal pädevus puuduvat. Paluti saata kiri mailiga. Austerlased lubasid toetada, poolakad vast ka. Rootslased on vist väga kahe näoga. Soomlased pole vast probleemi.
Pühapäev. 8:00 jälle laskmine, seekord trap. No ei ole võimalik – 17 punni, ise tulid. Kust, kuidas ja mille eest ei saanud hästi aru. Jupp passimist ning CSP. Hellõu, 10 punni siitki. Kui harjutaks, saaks vast rohkemgi? Igal juhul oli Tarquinia Lidost, selle hotellidest, messist ja jorutamisest siiber ning minema me läksime. Maa esindaja jäi ju lõputseremooniale. Külastasime etruske. Neid ei olnud kodus. Aga hauad olid lahti kaevatud. Sõnaga kolasime kenasti läbi linnakese, mille vanemad säilinud majad olid 12. sajandist ning elati seal juba 4 sajandit enne toda pikkade juustega veest veinivõlurit (kõik loevad tema järgi nüüd aastaid). Ja nii siis oligi mõne kohapeal ülivanale majale sisse raiutud 7 kilpi ning välissein kaunistatud torude ja juhtmetega. Eino, tore on. Ja mõnes kohas on seina nats lapitud. Kõik majavahed muidugi täidetud parkivate ja rallivate autodega. Edasi aga leidsime suuna, kus etruskid ise pidid olema. Suur plats ja sissepääsu esimese hooga ei märganud. Auto parkisime suvalisse kohta sõidutee äärde ning vaatasime, et kena plats, väikeste majakestega. Kas ikka tõesti nii vanad majad või mis. Pagana aed oli ees. Pätt mina oli mõne hetke pärast tesipool aeda ja miskid italiano noored vaatasid mind kui ilmaimet. Jätsin neile targu eestikeelse tere ütlemata. Piilun mina ühe putka ukse vahelt sisse ja käin all – trepist siis. Seal tühi tuba, kenad, kuid kulunud punase värviga pildid seinal. Aga tuba ise väike ning näha sai vaid läbi klaasukse. Kodus polnud, nagu juba mainitud, kedagi. Tulen mina üles ja mis ma näen – miniseelikuga Kati on nagu vana kratt kunagi üle aia saanud ja ka uurimas. Itaalia tagasipöörduvad noored tegid nats väiksemad silmad, kui nende pead. Suud jäid kinni. Ja nii seal siis oligi platsitäis putkasid, osad kinni osad lahti, igas trepp alla sees. All tühi tuba või paar. Me enam kõigis ei käinud. Leidmise ajal olevat siiski tegu olnud pealt tasase või veidi künkas maaga ning uue aja sissepääsuks putkad peal. Siuksed 14-16. sajandi stiilis. Mööda teid väljapääsu otsides saime teada ka pilkude põhjuse – selle platsitäie putkade nägemise eest küsiti 8 eur per nägu. See on ju terve vein restoranis kahepeale. Palusime Nokial end nüüd Rooma viia. Keelasime igaks juhuks tasulised teed. Ja suvalisest juhatatud põlluvaheteest sai vaadet küll – terve põllutäis oli nii hullult piiramata surnuaia putkasid. Kaua sa ikka surnuaial haudadesse piilud ning meiegi vaatasime vaid eemalt. Ja siis oli tolle raja kõrval kena vana akvedukt ehk kanal aia peal. Kitsas küll aga ikkagi. Omal ajal vist ikka meeletu töö sisse pandud.
Ootas meid vaid seiklus „rooma ja maja" või käis see suure tähega? Sõnaga valisime kaardilt suvalise rauast tee jaama juurde miski sihtpunkti ja panime selle poole minema. Esimene maandumispaik oli täiega slumm. Tekkis lausa küss, et kui üks hotelli poole vatab, peab äkki teine püssiga ... ok, muidugi polnud nii hull. Sõnaga slumm eip sobinud. Lasime Nokial leida järgmises majagrupis ja ikka relsside läheduses miski hotelli. Kuidagi eip kutsunud seegi sisse minema. Järgmine katse viis meid jälle sammu keskusele lähemale ja nüüd sai läbi käidud kohe päris mitu (pakkumises oli 240 eur eest sviit ja ainult see). Tiirutades segaste majade vahel ja avastades eri riikide saatkondi. Täis ja kirve hinnaga ja ilma parklata. Uus katse järgmisse majade piirkonda ja näkkas. Parkla ja hotell ja normaalne hind ja mitmed tärnid lisaks. OIles end sisse seadnud avastasime, et oleme nii mõnesaja meetri kaugusel miskist asumist nimega Vatikan. Eks tõstsime klaasi paavsti auks oma õhtusöögil. Muidu põlnd häda keskit, kui vaid üks kelneritest poleks olnd toriseva olekuga hamster. Oleks varem teadnud, oleks talle peotäie pähkleid reisikotist haaranud.
Esmaspäev, riigipüha. Ärkamine. VIHM. No kuulge, keerake kinni, meil oli jalgsiralli läbi Rooma broneeritud! Hello! Äkki homme või hoopis järgmine nädal? Aga ei, ikka tuli veidi seda vett. Aga hommikusöök oli täitsa norm peekon ja LEIB!!, küll saksa oma ja kilepakis aga leib siiski. Sinki oli ja kõike jagus kõigile. Ning avastus, ümberringi olid põhjamaade inimesed ja sakslased.
Aga kiled peale ja linna, mis seal ikka. Kõiksepealt Vatikan. Ahjaa, enne seda esimene metroojaam ja vihmavarjujaht. Leidsime, miski must müüs. Teine must oli kõrval. Terve päev olid meie meelest samad mehed igal pool ja müüsid kõiki asju, eelkõige vihmavarje. Ju nad meie pärast jälitasid ja tassisid varjatud kujul sodi kaasas. Vatikani esimene avatud külg oli miski jube müür ja kadalipp ning kohutav mass inimesi järjekorras. Nii, päev jäi vatikani muuseumi järjekorda matmata. Teinekord, võib-olla. Kui siiski või ehk nii noh, et talvel on neid vähem? Pikki müüri ja turvakaameraid edasi ning avastasime uue sissepääsu. Neli vormis matsi ees. No, et miski privaat ja ei saa ja nii edasi. No me ju ka kaugelt tulime ja vaja ikka see papi ära näha, ehk saaks ikka kokku. Ei lubatud. Ma ei saa aru, no oli tal siis raske korra oma ürt selga vedada. Oleks käind, klaasi veini võtnud, veidi maailmapoliitikast rääkinud ja edasi läind, ehk oleks mõne kena nunna saatjakski saand aga eip mitte. Ja siis oli miski suur plats. Servad suured ja sammastega, ülal miskid kivist tolad. Ja plats jälle rahvast täis. Järjekord! Meil küll järjekorra vastu allergia vene ajast saadik aga neile vist meeldis. Sixtusel miski kabel kui väljanäitus ja neil vaja vahtida. No ma küll eip oleks mallanud tunde selle nimel passida. Teine kord, palun broneerida ja laske autoga lähemale. Ametliku hotelli legendi järgi pidime Rooma keskele minekuks kasutama metrood. Me legendi unustasime ja liikusime mööda ametliku kava järgi olulisi punkte. Tipa tapa. Basiilika (sant angelo) või miski muu maitsetaime ääres kohtasime peata ratsanikku. Taga küljes teine. Lisaks peale oli kuhugi ka ratsu kadunud. Siis läksime pizza nuovole. Kati küll kutsus neid platse piazzadeks aga mis seal suurt vahet. Täitsa lahe, miskid kujud pigistasid kesk platsi kaladest vett välja ja kena oli vaadata. Siis tuli miski panteon. See on kena sammastega kuppel, mis keskpäeval valgeks pidada minema. Kuna pilv segas, siis meil väga ei läinud. Edasi otsisime ajamasinat. Oleks keski varem öelnud, et see vaid kinuvilm, poleks läind. Aga järjekorras kapitoolium. Täitsa lahe, õigemini siis vaade varemetele hoopis. Varemete vahele minekuks aga aeg pausiks, et ikka häste ära kannataks kohalike veidrused. Ja neid jagus. Seega siis veini ja kerge eine paus. Ning siis 12 eur nägu pääses varemete vahele. Igati huvitav lähedalt näha kõiki neid ehitisi, küll jäänustena aga ikkagi. Samas on jube raske aru saada, mis ja millal ehitet, sest segamini on ehitatud ja paigatud lapid ja jupid nii graniidist, marmorist (ehk liivakivi eri variantidest) ning punaste telliste ja segu kogumist. Mõnel pool ka ehedast betoonist. Ning nii mõndagi kremplit hoidmas andeka leiutisena torudest struktuur. Samal ajal kui insenerleiutisena üksteise külge kinnitatavad torud ise olid lahe nägemine ja saavutus, oli nende rakendus kõike muud kui optimaalne ja sihipärane. Ikka kõikjale ja suvalisel hulgal. Tegelikult peaks tollel platsil oma einekorv kaasas olema ja terve päeva seal veetma. Forum romanum ja palatinus olid nende nimed. Amfiteater nimega colosseum. Cara ja calla termid, kust viimane oli just ära länud ja värava esmaspäeva puhul varem lukku pannud. Lateraani basiilika ehk hiiglasuur kirik ootas meid just enne metrooni jõudmist ees. Eino, kirikutest mina ar ei või, samuti kui muudest võimu või usuga seotud ehitistest. Võimuga seotud platsidel on tihtilugu ja Roomas veel eriti miski mast püsti – nagu juba Kivirähk vist kunagi mainis – fallose auks. No milleks, ei või aru. Aga kirikud ja muud ülisuured ning meie aja mõistes kallid asjad. Kas see kõigekõrgem austab siis rohkem või valitsejal on p..m? Igatahes meeletu töö ja papp on sinna alla pandud. Mille nimel ja auks tegelikult eip võta ratsionaalne mõtlemine kinni. Vana Rooma aegsed kujud jätsid inimestest mulje kui rõõmsatest ja lahedatest vähemasti. Aga staff peale eelmainitud veinihipit oli selline kurbade ja mõtlike inimeste värk. Justkui rõhudes inimeste väiksusele, alandlikkusele ja tühisusele. Ideaalne viis võimule nende inimestega manipuleerimiseks. Kurb. Loodan, et ükski usklik lugeja nüüd eip solvunud. Usk ju ongi üks inimesi väliselt arusaamatult tegutsema panev jõud.
Ja lõpetuseks, vein on jõud, mis paneb kohalikke taluma ja neist aru saama.
Mõned lood veel ja olengi tagasi ratsionaalsete inimeste maal.
Arles@esmaspäev.roomas