Itaalia 9=14

Nonii karvased ja suletud. Long time ilma text. Põhjus ka – inimeselik laiskus või midagi sarnast. Ja nats väsitavad päevad on olnud, nii polegi jõudnud järjekordses wifivabas (või 32 eurosenti minut sooduspiirkonnas) alas panna jälle juttu arvutisse kirja, saata telefoni ja sealt siia. Palun vabandust. Aga seekordne kirjutamiskoht on väga hea ja mugav, ainult ropp külm.
Esmaspäeva õhtu möödus kenasti Roomas ja ka teisipäeva hommikul sai püütud nota-bene-tiktuse juurde saada aga eip miskit. Katile meeldinud suveniirid olid saanud mõistuse mõjutuse ja ei ahvatlenud enam niiväga. Leidsime ka Itaalia ainsa söögikoha, kus espressot=kohvi ei pakutud. Aga siis sai sihiks Milano. Teate ju küll, moepealinn ja muu sarnane. Meil küll esimese hooga miski asum selle kõrval – Guardamiglio nimeline. Algul palusime Nokial vältida tasulisi teid ja läheneda vahemerele ning seejärel lubasime talle ka kiiremaid lõike. Tulemuseks aitas tema meid veel viimaste vaadetega Vahemerele ning võimaldas nautida pühadelõpuaegseid ummikuid Milano ja muude suurte linnakeste suunal. Mainitud sihtasum ehk Guardimiglio hotell osutus varustatuks väga heal tasemel sisu ja meie ja teenindajatega. Me polnud nii hõreda asustusega harjunud ning liikusime lähimasse pisilinna (100 kiloinimest või nii). Ja meie kahe järgmise päeva võõrustaja juurde. Nimesid muutsin, kuna eipole luba avaldamiseks küsinud. A ja B olid saabunud juba keskpäeval ja niisama targa näoga hotelliteenindaja üksi askeldama jätnud. Ahjaa, sinna, 4-5 km kaugusel asuvasse linna sai tänu miski sillakese lagundumisele vaid kiirtee kaudu kerge 20 min sõiduga. Kuna A ja B põlnd mitte leidnud erilisel hulgal avatud kohti, olid nad sunnitud olnud jätma oma tagasihoidliku turistipanuse kohalikesse joogiasutustesse. Aga kuna panus oli tagasihoidlik, olid poisid kenasti viksid aga veidi näljased. Sõnaga itaaliapärane söök ja põhk.
Kolmapäev. Söögihommiku järel siis asumine eri suundadesse. Kati pidi minema eelmise õhtu linna (Piazensa) ja sealt rongiga Milanosse ning meie 500 m kaugusele tehasesse. Kati pani minema ja meie autot ootama. Sest 500 m kaugusele sai vaid autoga, mööda jalgsikäike ohtlikeks muutvaid radu ning 3 km ringi. Või rohkem. Igatahes tuli tehasemees vähem kui 15 min hilinemisega (järelikult pole enam nii itaallane??). Ja siis hakkasid peale ehk-itaaliapärased segadused. Nimelt jõudis tehasemees välja pakkuda meie Milanosse ümberasustamise plaani. Hello Kati, pea nüüd kinni ja oota järgmist kõnet ning tegelikult keera oma auto nina Milano poole ja mine sinna, saadan sulle varsti ehk ka hotelli aadressi kõne tuli teha minul või midagi sellist. Tollelegi eelnes hunnik strateegilist planeerimist – teemal – auto, rongijaam, kolm asumit, kohvrid-kompsud, väljakolimine, poolel teel Kati, transpordi ja parkimise ja broneerimisvajadused. Katile tehtud kõnele järgnes 10 min pärast tema oma. Et parkis auto kuhugi ja püüab nüüd aru saada, mis toimub. Omal hääles küsimus, et miks ma varahommikul ajan juttu nagu oleks tarbinud kes teb mida. Ei olnud, õigemini jutt tegelikult talle pea-aegu meeldis. Kuni selle realiseerumiseni. St. Sõnumiga saadetud hotelli aadress, tänavanimetused kaardil, tema nokias ja paberkaardil olid pideval erinevad. Ja suurlinna liiklus nagu ikka tagasihoidlik. Või siis mitte. Aga kohale ta sai. Meie jätkasime seadmetega tutvumist. Vahepeal jäi mulle küll mulje, et mina tutvun ja tutvustan, itaallane annab osa vastuseid veidi ebalevalt ning teised kuulavad. Olen ma siis nii uudishimulik? Tehas oli kena ja korralik ning minu pildis üsnagi võrreldav ühe eestimaisega. Kahjuks kõige paremasse nurka – sinna, kus arendustöid tehakse, meid eip lastud. Aga väga põnev ja lahe lahendus oli nende õhkvõimsuslüliti – tulevikutehnoloogia, millest energeetikainimesed ehk aru võivad. Lõuna kohalikus businessi klubis päästis Itaalia köögi maine. Jätke meelde - selle maa köögi maitsva osaga turistina tutvuda ei saa aga äri-inimesena ikka. Ja siis kohaliku tava kohane avastus, et aega väha ja tehasesse tagasi. Veel vaateid ja küsimusi, mille peale tuli teha mitu kõnet ning lõpuks kohale tuua müügijuht ja tootmisjuht. Eip küsinud ju miskit erilist? Vahepeal olime mitmel korral möödunud meid ootavast autojuhist. Algul lubati talle, et kolm minutit veel, poole tunni pärast, et kaks ja 20 min pärast, et kohe tuleme. Ja olimegi veerandtunni pärast olemas. Et nüüd siis teate, kui mõni tolle riigi esindaja teile helistab ja lubab miskit veerand tunniga teha. Reaalsus on nii nädala ja tunni vahel. Tõenäoliselt aga mitte alati. Eino, vahva tehas igati aga aidaa. Sõidul Milano hotelli kujutasime elavalt ette, kui lihtne Katil seda leida oli. Või siis mitte. Kui teed tead, siis 40 pööramist. Suvaliselt. Õhtusel jalutuskäigul ses kuulsas linnas ei tuvastanud me endiselt erilisel hulgal ilusaid inimesi (loe naisterahvaid) ja moeteadlikkust. Ja tuvastasime miski kiriku, eip, katedraali. Kohutav, kui palju nad selle külge ornamente on pannud. Jube. Ilus. Ja miuke meeletu vaev. Nimi oli ka tollel – Milano toomkirik. Restoraniotsingud peaplatsil lõppesid hinnakirja juures ning leidisme miski koha kuskil poolkõrvalises kohas. Menüüs oli ka metssigaliha ning muidugi tahtsin ma teada, mismoodi see küll maitseb. Ei maitsenud. Veis, veidi vanem ja pehmeks keedetud, üle maitsestatud ja nõmedas leemes. Vist ka külmutatud ja sulatatud ja miskit veel. AGA MITTE METSSIGA. Lamba olid nad A-le suutnud lambana teha ja B-le reklaamida, et sellist lammast nad küll ei paku. Kati sai ka oma, üsna söödava, versiooni 3 Kreeka salatist. Arve tasumisel selgus, et üks rida rohkem, kirjaga caperta ja 4 ühikut. Kelnerilt tolle kohta pärides, kaotas too oma ingliskeele oskuse ja viitas laual asuvatele rätikutele – Caperta! Kurat, meil ikka vedas, et tooli ja nõude kasutamise eest raha ei võetud, ainult rätikud. Vägivaldsed me polnud ning rätikuid me talle ... . Tagasiteel hotelli, eip saanud enam parki nautida – väravad olid kinni ja kogu pargivalgustus säras. Pagan, nii mitmes kohas oli müür täitsa olematu, oleks ikka pidanud minema. Lihtsalt. Õhtusöögi ajal tuli ka mõte, järgmine öö veeta Krakovis. Plaanitud
Neljapäev. Ärkasime 9 ajal varahommikul. Nii hommikusöögi kõrvale palusin Nokial leida ka teekond Krakovisse. Erinevad variandid andsid nii 1377-1322 km sõitu. Ja üle 12 h sõiduaega. Eks plaan kohandatud – ees veel ka Viin ja Bratislava, kus mõlemas pidama saab jääda. Ei jäänud, mis juhtub nende inimeste päädes, kel kodusiht silme ees? Meil küpses mõte läbida Poola ja seda öösel. Itaalia kulges vahepeal täitse mõnnalt ning olimegi Austrias, kus söögiks oli päris liha. Ja varsti sellegi lõpus. Seal ootas miski teetõke ja palve meile veid kõrvale sõita. Igati lahe ametnik meile asja seletamas – oleks meil ka politseinikud nii toredad. Peatamise põhjuseks meie aknalt puuduv kleeps. Et igal Austriasse sõidul selline on. Ja sisuks kiirtee tasumise maks. Meil ei olnud, siltki oli nii arusaamatu olnud, nii me tost mööda olimegi uhanud. 120 eur trahvi tasumisel otsisime Slovakkias paaniliselt kohta, kus sealse pandi saaks maha jätta. Õnnestumine tabas meid alles kuskil suvas bensukas. Hiliseõhtul saabus arusaamatuid käike pidi Tsehhi ning sama arusaamatul kombel Poola. Me vist kasutasime tõelisi tagauksi. Poola ise kulges väga lahedalt - vähe autosid, kõik olid vist ära kolinud, ja vähe veoautosid. Üks tukkumise peatus siiski „kiirtee“äärses bensukas. Ja vastava kiirtee kirumine. On ju 2+2 rida ja ohutusriba aga ikka on miski maa tagant 70 ala ja foor. Tukutud 1,5 h tähendas peale Varssavit meile vast lisapooltunni liikuma saanud aeglaste veokite taga aga hullemast olime pääsenud. Leedu ja peaaegu kodus. No igatahes see käis ju ruttu. Leedu paarsada kilti, Läti paarsada ja oligi Eesti. Kuna pliksid olid raporteerinud ülakorruse hävitatud toiduvarudest, siis veel pood ka ette ja kohal. Reede õhtuks ja 31 tunniga. Läbitud siis Rohuneeme, Kaunas, Dresden, Mestre, Veneetsia, Tarquinia Lido, Tuscania, Canino, Spinicci, Tarquinia, Rooma, Guardimiglio, Piazensa, Milano, Rohuneeme. Viimases on üks eriti hea voodi ja eriti head padjad – kaks ööd proovitud. No pole neil hotellides selliseid. Ja kolme vahvat tüüpi seal ka polnud. Dekoreeritud tubade ja ootusärevusega.
Kui nüüd keski küsiks, kas järgmise korra läheks auto või lennukiga, siis vaatleks päevi ja kaarte. Itaaliasse tahaks nüüd taha otsa minna ja vahepealne kõik nähtud – vast lennukiga+rendiauto. Aga lähemale ja piisava liikumisvabaduse olemasolul (aeg) oleks autol üsnagi palju eeliseid. Sama reisi teeks autoga uuesti küll. Ainult Poola läbiks ka minnes öösel.