Kena alpireis hiliskevadel

Tõelisi osalejaid teavad vaid vahetult seotud isikud 

ESIMENE PÄEV
Algas meie kena reis kolma-varapäevase kokkusaamisega Tallinna Lennart Meri ehk siis LENNUjaamas. Reisiseltskond kogunes kenasti varakult ja juba grupeeritult. 15 minutit möödus riigi suurimas lennuterminalis üksteist nägemata igatahes kiirelt. Esimesena katkes kannatus Agol, kel ennegi lollilt lennukilt mahajäämise kogemusi. Igatahes hajus „udu“ ja tekkis nähtavus 20 m vahemaa taha, kus kaks gruppi imestasid, miks pooled hilinevad. Juba varakult planeeritud näita-iga-metallikübet-voor möödus sujuvalt ning lennukisse me jõudsimegi. Kuna esimeseks sihiks Amsterdam, siis oli tõenaoliselt kohalikel (seal siis) lennujuhtidel õhtune seen veel silmas. Igatahes udutati meie lennukile ootekorraldusi mitu. Tunnike seisvas lennukis istumist hakkas igavaks muutuma. Meeskond andis meile ka kena terminaliloa ning selle suutsime täita lõbusalt - järjekord-asjad kandikule-asjad – teada-anne kõlaritest - ruttu asjad tagasi ja ise ka tagasi lennukisse. Aga vähemasti huvitav tegevus.
Viuh ja Amsterdamis, kus ka IT areng toimunud - ilma igasuguse sabata aitas kohalik aparaat meil piletid uuele lennule seada ning kinkis lausa mitme euro ulatuses poodlemistalonge. Lahe äri. Peaks ka üle võtma - et kui meil mõni tarne hilineb, anname kliendile võimaluse meilt 5 euro eest tasuta 6000 eurose asja eest tasuda (loomulikult puuduv osa tuleb ju juurde maksta). No ok, 50 euro eest aga mitte riigihankehinnaga. Toorekalasai ja hea vein kaotasid ooteaja pea sootuks. Ning Lauri sai uue - õpetlase rolli ning näitas kohalikele, kuidas talongiga saab soodsaid kõnesid teha. Muuseas, lennujaama aknast ei paistnud uduhaisugi, seega jäi meie arvamus seentest kehtima. Kuid viivitused röövisid meilt planeeritud tehasekülastuse ning plaani jäid vaid isolatsioonikatsed.
Lyoni lennuväli oli peagi meie jalge all ja 75% pagasist ka. tulemuseks oli suurepärane võimalus suhelda meeldiva pagasikaotajatädiga. Margus sai talt lausa kena paki kingiks kuid Ago lobitöö ei olnud abiks tädi edasisele reisile kaasamisel. Ju siis allakirjutanu koos Üllariga liiga palju vahele segas. VABANDUST! Kuna iga reis peab kaasa tooma üllatusi, siis järgmine neist oli planeeritud autorendis. Nimelt olid eelbroneeritud Ranault Lagunad juba ära sõitnud. Selle asemel meelitati juhte väikeautodega Volvo XC90. Muidugi osutus 8 insenerist koosnev meeskond firma ajaloo meeldejäävamaiks - kõik rendi lisalehed said täidetud märgetega autodel olevatest tegelikest puudustest. Ja viuh minema, õppides liiklusmärkide ja 4 GPS seadme abil end õiges suunas keerama.
Et seiklused liiga ruttu otsa ei saaks, oli lihtsaim ülesanne sõita poodi. Ja siis üksteise järelt laiali kaduda ning 200 m ulatuses leia-meid-üles-mänge mängida. Kui pea juba tiirutamisest paks, võis ka poodi minna. No see oli juba jube – lõputust kassaderivist möödumine viis mõtte jalgrattavajadusele. Aga eip hullu. Kärukuhjamises oleme igatahes vägevad – kõik, mis vaja leiti üles ning pea iga kord oli reegliks, et esimesena leitakse asi mis sarnaneb eesmärgile kuid pole päris õige (peekon 3 katseringi, juust 2 katseringi, piim 2. katsel jne). Vaene kassapidaja, kelle väiksed käed kogu selle värgi läbi pidid kerima. Reisi jätkamine oli nüüd lõbusam - reisijatel avanes võimalus tarbida reisi kergendavaid vedelaid asjaolusid ning GPS leidis maailma kõige kitsama tee mägikülla jõudmiseks. Veeredes 15 km/h läbi järjekordsest pilust oletasime, et kod. Loeb sõidab sealt pea 10 korda kiiremini läbi.
Koos õhtuga saabus meie juurde või siis vastupidi ka mägiküla. Kuna meid teenindav kohalik firma sai kättesaadav olemisest veidi erinevalt aru, oli meile garanteeritud täiendav seiklus - leia üles majutus. Õnneks osutus süsteem - igaüks väikses külas tunneb kedagi ja restoranipidajad veelgi rohkemaid - meile abiks ning peale piskuest ootamist leitigi meile valmis pandud võti üles. VAU! No ja nii me oma ühikatoa üles leidsime. Tegelikult oli see isegi mõne grammi võrra parem kui TIPi omaaegne 1. või 2. ühikas - koridor potini ei olnud liiga pikk ja dušši alla ei pidanud keldrisse minema. Loksuv pott oli selle kõrval tühiasi. Väikesed avastused ja tubadeloterii ning võiski minna õhtusöögile. Seekord siis lahke abirestorani sisse. Olles studeerinud kohalikku menüüd mitut pidi ning pidades kohe juustuga alustamist liigselt koormavaks, valis osa seltskonnast toore liha nimega "beuf a la tartar". Allakirjutanu jõudis järeldusele, et seda toitu nad ikka teha ei oska. Kui keegi ei usu, lepime aja kokku ja tõestan. AUSÕNA. Kõhud punnis, küla ajalugu studeeritud, saigi sammud une poole seatud.
TEINE PÄEV
Neljapäevane hommik algas tõdemusega, et ilmaga on saadud jack-pot. Kiire peekon-muna-kõik-muu hommikusöök ning paar vigadeloendust kohalikule majutusorganisatsioonile. Kohalik pesumaja laenas lahkelt eurode eest ka käterätte lisaks. Peale pakkimist ning Marguse varustamist kollektiivsete tagavarariietega sihtisime sammud suusarenti leidma. Järjekordne kogemus, et 500 m mägedes ja suusasaabastes on pikk maa. Ja meie läbitud teekonna tunnistuseks oli selg-kõigil-märg tulemus. Aga suusad valis peremees meile välja lihtsalt - vaatas pikkust, kõrvade kuju ning järeldas meie vihjete järgi kogemuse. Saapad jalga pigistatud, ühispilt tehtud ning sammud mäkke. Ei, siiski piletikassasse. Ja siis algas reisi raskeim osa Tauno jaoks. Kujutage ise ette, et peate esimest korda elus ujuma ja siis 7 meest ümberringi ja ühjekorraga muudkui õpetavad ja annavad nõu. PAGAN niigi käib vesi kogu aeg üle pea ja need aina siblivad ja targutavad. Igatahes sai Tauno pehmete potsatuste saatel 1,5 tunniga esimesest mäest alla. Teiseks sõiduks võis treenerite nõukogu laiali saata ning individuaalne juhendamine ning värske kogemus aitasid mäest juba paarikümne minutiga alla. Veel mõned sõidud, rõõmusõnum lennufirmalt suuskade ja Marguse koti saabumise kohta ja käes see radade sulgemise aeg oligi.
Ühikatoas võis alata keskendumine lihale. 4 tundi plaanitud ahjusolemist muutus demokraatliku otsustusprotsessi abil kõrgema temperatuuriga 3 tunniks, mille vahele mahtus ka koka saunaskäik. See aga oli tänu Ago lahedale tegutsemisele ning kohalike veidrale arusaamale SAUNA tähendusest lõbus seiklus. See, et veekeeskus tasuta, ei tähenda ju ometi tasuta sauna. Vältimaks töötute liiga suurt armeed olid kohalikud pannud sauna valvama lausa 3 inimest. Istudes saunalaval ja vaadates sealt kena basseini hakkas juba eelmainitud kodanikul mõte veerema ning jahtumispausi ajal katkeski kannatus - aken lahti ja basseini poole teele. OSSAAA, kui kiirelt lendas kõrvaltaknast välja kena neiu hõisates kenal Krõõda häälel "zi vu ple-zi-vu-ple" aga ega see siis Eesti meest basseini kargamast pidurda. Pläuhhhh! Tagasisaabumisel sai Ago kuulda kena loengut, mille sisuks ja ainsaks sõnavaraks oli "it's forbiddden!". Saime just laval tundma hakata, et temperatuur on olemas, kui juba tehti uks lahti ja selgitati, et neil on saunas ikka rätikukultuur. Lahe. reeglid ongi täitmiseks. Aga vältimaks meie liigselt saunakasutamist selgitati meid poolenisti naha soojaks saamise ajal, et nüüd on pool tunnikest läbi ja head aega. Ei saa muidugi mainimata jätta asjaolu, et meid jälgiti peale pisikest basseiniseiklust vägagi tähelepanelikult.
Tagasi ühikasse, toidukõrvane juurde (salat+kartul) ning viimane lihv lihale. Ja see viimane oli viga - mesi-mis-pole-mesi andis väga tugeva kõrvalmaitse. Mõne asja kallal viriseks veel :) Õnneks kompenseeris seda salat, mis kohe kahel viisil (aitähh korteriomanikule kapipõhjas veiniäädika peitmise eest - enamus jäi järgi). Õhtused vestlusringid ning tootearendused liigutasid kella täpselt une kõrvale ja kui viimased tegematajätmised kenasti korda lubati ajada, võis magama minna (vihjeks, et lubadus oli kahe päevaga täidetud!!).
Mudugi oli õhtuks teada ka vastasmaja veiditasulise internetikohviku salasõna ning levi ulatus täpselt meie tuppa. Jätke meelde, et SPORTCLUBi kõrval basseinimaja wifinurga VPN on ainult täna 1234567890
KOLMAS PÄEV
Hommikuseks ülesandeks sai teema - leia tolmuimeja. Peale mitmekordset otsimist sai lisaks sellele veel muudki vajalikku tuvastatud justkui plommitud kapist. Ühe köögilambi pirnigi vahetus käis prantsuspäraselt - mitte esimese kutsumisega vaid ikka näidise üleandmisega majahaldajale. Seepeale tuli "elektrik" elektrike elamisse pirni vahetama. MÄKKE! Peale kerget ühist soojendust jagunes grupp tükkideks - algharjutused iseseisvalt ning kolm edasijõudnut kimasid kõige kõrgemalt mööda tumendatud toonis sinist rada alla. Aega too võttis ning slaalom selgeks sai aga pealelõunal saimegi kokku kenas päiksepaistelises restoranis. Pealelõunal sai pingutatud veel viimased laskumisvallutused ja katsetatud lumeisolatsiooni teist omadust - takistust, antud juhu siis hõõrdejõu oma. Kui hoida suusaninad kõrgemal, on takistus väiksem sai ühise järeldusena meelde jäetud. Seega, kui satute väga suure veesisaldusega lumele sõitma, proovige järgi. Meile langes osaks õnn ja suusaradagi aitas jõuda pea ühika kõrvale, kuid viimase lahenduse juures leidis Artur endas ootamatult poweri ning otsustas tutvuda allkülaga. Lihtsaim viis selleks oli oma teeotsast mööda kihutamine. Küla ja kirik talle meeldisid, samamoodi kui järgnev kilomeeter suusad õlal ja saapad jalas mäest üles kõmpida. AU KANGELASTELE!
Kui teise päeva juures mainimata, siis kolmandal oli päiksepaistel nabanäitamine juba kohustuslik õhtupooliku osa. Ja võttes päikest on nii tore vaadata suusasaabaste-jopedega rühkivaid kodanikke. Lõdvestusprogrammi kohustuslikuks osaks said ka esimene õlu ja .. vein. Aga peale pikka suusapäeva oli valgel veinil ikka hea mekk küll.
Õhtusöök sai plaanitud väljas ja nii võis alata seiklus - leia lahe restoran. Vaadates mitmest uksest aknast sisse jõudsime samasse restorani, kus kolm reisilist napp 2 a tagasi juba viibinud olid. Äratundmine muidugi sees olles. Teenindaja oli lõbus ja lahe ning teadagi - mehed juba mitmes päev kodunt eemal ja silmad vot-kus-kinni. Olles end ehtprantsaslikult toitu täis toppinud ehteestlasliku kiirusega tekkis ehtsuur liikumisvajadus (mis jahtus enamusel 100 m järel). Murdis aga väsimus kangemadki mehed pea maha ning maast päästis vaid ...
.. NELJAS PÄEV
oma järjekordselt imeilusa päiksepaiste ja ilmaga. Need vaated ja õhk ning ootus päevale. Päeva eesmärgiks oli ikkagi Taunole "rattad" alla saada ja nii me alustasime jälle õppesõiduga mööda rohelist mäge. Õigemini keeldus allakirjutanu lollil moel uskumast Üllari kogemusi ja pani esimeseks sõiduks mogulitele. AIA kui valus see on, kui end kohe kinni sõita. Kahe künka kaupa veered alla ja kirud oma lollust. Nonii, jõudsime kenasti esimese õppetunnini ja tegime ainult ühe järelduse - seekord enam ei piisa meie erakordsetest teadmistest ning suurepärastest õpetussõnadest. Tuleb päris õpetaja leida. Sõnaga otsis allakirjutanui kärmelt ühe broneeringu ning mõne aja pärast leidis Üllargi, et ega me nii edasi ka pole jõudnud. Seega siis varasel ennelõunal pidid kogunema rohkem ja vähem oskavad suusakunnid. See jättis parajasti aega enda soojemaks sõitmiseks ning ehtõpilaslikule õllele pahade poiste rivis (mina ju õlut ei joo, klõnks). Osav poiss Ago pidas paremaks oma suusaklambrid täpselt koolituse alguseks veidi segi sõita aga nõutud ajal ja väikse hilinemisega said mehed rivvi. Ilmusid üks tore suusaproua ning kena neiu (ausalt, ka esimesel päeval oleks sama öelnud). Proua haaras kamandada baaskursuse vahva neliku ning sai meilt eriülesande panna Tauno sõitma. Autori nelik aga kihutas kaunitari järgi punakassinisele oma oskusi demonstreerima. Tuli ikka välja küll, et teadmised on jube kõvad, aga pigem mäest kaugemal ja teoorias ning praktikas on tööd teha küll ja rohkem. PUHH. 1,5 h kadus nii imekiirelt, et kohe kahju hakkas. Taaskohtumisel oma teise grupipoolega avanes suurepärane võimalus neid kõrvalt jälgida ning edusamme märgata. Tauno SÕITIS!! Missioon Prantsusmaa oli täidetud. Saaks vaid tehase nüüd korra Eestisse tuua oleks 100%... Väsitav koolitus lõppes südamliku lahkuminekuga õpetajatest ning kerge humalajoogi ja kiire einega. Viimaseid laskumisi (ja fotosessiooni) püüdis osa seltskonda võtta nii kuis jaksas ja jaksas õnnelikult.
Loomulikult kuulusid mäejärgsesse lõdvestusprogrammi duššid ja õlled ja veinid kuid siis hakkas autoril kiire - paganama suusad olid NIIVÄGA meeldima hakanud, et tuli veel nendest rendifirmas rääkida. Et jutt saaks tugevam, tuli Üllar kaasa. Temal oli kindel plaan sellelt reisilt mitte midagi kaasa osta ning selle eesmärgi ta mittesaavutas kohe peale autoripoolset nõustumist suusahindadega. Sõnaga on Üllaril nüüd seljakaitse ja võib veelgi kiiremini sõita. Ei, siiski turvalisemalt.
Õhtupooliku naelaks oli Lauri telefoni haihtumine ühikatoast. Igati terve mõistuse vastaselt ja kordi kallimate asjade vahelt - no ei oska vargust kahtlustada (kuigi muid võimalusi ka eip jäänud).
Peagi saabus aeg minna söögijahile. Seekord eesmärgiks rohkem vaheldust ning peale plaani ja justnagu sihipärast ja samas kaootilist vantsimist oli vahva seltskond kenas ja vanas tänavarägastikus. Jõudsime lõpuks kuhugi tänavale, mis asus siit alla, sealt üles, veidi vasakule, kurvist alla, koridori laiusest tänavast läbi ja ümber nurga paremat kätt 30 m piljardiklubist edasi. Võttis meid vastu üks noor prantsuse kutt, kelle kohta ütleks, et tema ongi 100% Prantslase näidis. Ja siis tiirles meie ümber (tegelikult küll teenindas) pikemat kasvu ning huvitava tätoveeringuga neiu. Ja neljanda päeva mõju naelutas meeste silmad kole tihti eelpool mainitud mustrile. Söögile siis samavõrra vähem. Aga ometi kord midagi eriti prantsuspärast ehk liha ja seente ja saiafondüüd ning kõrvale veel kivitükil küpsetatud liha. NÄMMA (v.a. seened mida autor kategooriliselt keeldub aktsepteerimast). Kõht täis ja tätoveering kadunud (vabandust, neiu lahkunud) tekkis osal meist huvi minna jalgu keerutama. Tehtud-mõeldud täpselt kuni kõrtsu ukseni. Siis läks enamusel tuju üle ja vähemusel tugevamaks. Praktilistel kaalutlustel kuulusid autojuhid enamuse hulka. Aga vähemusel läks maru hästi - palju sõpru nad soetasid teab vaid ajalugu ning oma vaimustust väljendati ka põneva kella-nelja-kõnega. Kõneregistrist pärast kontrollisin - oli jah nii. Kahjuks ei valgustanud register kõne sisu...
VIIES PÄEV
sellel on alati omad eripärad - 90% naisterahvaid tunduvad täitsa kenad ja hommik on eriliselt raske. Peale 12-kordset äratust saime vaprama osa seltskonnast ka maast lahti ja toiduhävitamise käima. Autojuhid pääsesid kohustuslikust joogijäägi hävituspataljonist ning toiduülejääke oli kohe eriliselt palju. Kohe nii, et suur osa pakiti kaasa teepealseks piknikuks. Lauri telefon muidug välja ei ilmunud. Napp 20 min peale tähtaega oli ühikas korras ja missioon toome-suusad-ära võis alata. Kiire protseduur ning aidaa Alpe de Huez. Hüvasti mäed ning tänud GPS seadmele ja selle vananenud kaartidele eriti põneva tagasitee eest - täpselt sama kitsas ja põnev rallirada. Läbides põnevaid asulaid avastasimegi end Grenoblest ning peale autode parkimist sai ette võetud tutvumine südalinna huviväärsustega. Kõige huviväärsemaks osutus restoran päiksepaistel ja jõe kaldal. Ja kohalik suhtumine - kui restoranil ikka vaja, siis pannakse tänav ikka kinni küll. Käige ringi nee..id, meil siin business pooleli. Salat ja vein ja oligi aeg seada sammud edasi=tagasi. Kuna osa tarbitud vedeliike oli vaja restorani jätta oli seal ka pikkusekontroll. Üllar kontrolliski pea-kellamõõtu ehk kõrgusetähist ja pea võitis kella ees 1:0. Peale omanikupoolset pikka vabanduskõnet pääses ta siiski tulema. Ülisuur ja ülimagus jäätis sai täpselt auto juurde jõudes otsa. Viimane lõik lennujaama ning saimegi oma ülisuurtest autodest lahti. Toidujäägid leidsid ka oma mittesihipärase lõpu .. PIKNIK või... Järgmiseks oli vaja lahti saada veel kraadiga jääkidest. Raske ülesanne ja väike ajaressurss. Aga hakkama saime. KROOKS. Edasine käis juba kiirelt - Amsterdam ja ... vahejärelpala ühelt osaliselt ...
Kahetsusväärselt on märkimata jäänud juhtum Amsterdami lennujaamas. No neil vist ikka pole Lennujaam, vaid koht kus lennukid maas joomas käivad. LENNUjaam ainukesena EU-s on nüüd ikka Tallinnas.
Seisime siis seal allkorrusel osa seltskonnaga ja ootasime lennukit. Korraga Üllar vaatab ja ütleb ’’Kas nägite?’’.
Nägite muidugi, nägid isegi pimedad, just läks ligidalt meist mööda see tüdruk-ettekandja sealt baarist, selle tätoveeringuga!!!
No muidugi nägin minagi ja muidugi läks mööda.
Nõtke , sihvakas, kergelt lokkis juuksed.
Tema!
Lõhngi tundus tema, kui just ei liialda.
Läks, aga juba liiga kiiresti.
Õnneks nägin kuhu läks. Läks kempsu, õnneks ikka naise omasse.
No praadisin ma siis seal need minutid ja ootasin oma koha peal kuhu jäin.
Ega ma mingi naiste rajalt rebija pole, kuid seekord oli vaja au eest väljas olla. Oli vaja.
Ootasin seal, pilk uksel, millal tuleb välja.
Tuligi.
Kõrvetasin siis oma laserpilguga niikaua kui meie pilgud lõpuks kohtusid.
Esitasin talle eesti parimat naeratust. Lehvitasin.
Mõjus, hakkas tulema meie poole. Yeesss! Tehtud.
Kõnekaugusel, minu poolt ’’Hellou!!
Vastu ’’Hell..oo..uu! Ikka väääga iiimesatanud nägu takka peale.
Minult ’’Hellou!! Uuesti.
Ja midagi sellist ’’Are vei met yesturdai in Alpes?’’ Eesti parim smile jätkub.
Appi! Sealt tuli külm ja veenev ’’NO’’.
………..??
Kiiruga minu poolt olukorra lahendamiseks ’’Pardon, eksjuus mii!
Läkski ta juba, jäi palumata, et ta ikka näitaks kas tal tegelt ka tatoveeringut pole ja on tegelt vaid selle ettekandja väga lähedane sugulane.

Valjuhäälditest teatati, et lubatud on hakata lennukile peale minema.
... Tallinn jõudsid ilma edasilükkamisteta kohale, sest enam polnud põhjust ju viivitada. Aga mingi kotermann peab ju muidu toredal teel kaasas käima ja seekord aidati reisijaid 50% kaoga pagasist. Osale ülejäänust aga tehti lõikeid sisse (nelja päevaga tehti pärast korda).
Ning napp kuu peale reisi teatati, et minu krediidi kaardilt on maha võetud umbes 3 kilo Eesti raha, sest me olevat kasutanud valesid linu (huvitav, kus olid valed ja kus õiged?) ning koristus ei olevat olnud täielik (lisaks remondile olime teinud toa paremasse korda, kui see eales olnud oli). Tuleb ikka vist kasutada reisifirmade teenuseid majutuses ning keelduda oma krediidikaarte jagamast – las reisifirma garanteerib. Ja Residence L’Alpe Alpe de Huezis saab minult hinnangu 1 punkt – ärge kasutage!! Otsingutesse ka – Please do not use Residence L’Alpe in Alpe de Huez!