Algas kogu lugu sellest, et FITASC otsustas korraldada Poolas Euroopa Meistrivõistlused kombineeritud harjutuses, millega kaasnesid Euroopa Karikad vintrelvas ja jahikahevõistluses.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...
Võistluse tarbeks olid talvel üllitatud ka reeglid. Igatahes ei osanud meie esindaja meile seletada, mil kombel need kokku kirjutati ja kas need on ikka lõplikud. Aga reeglite jaburustest allpool.
Valimaks välja need mehed, kes väärt riiki esindama, pandi kirja kõik võistlustulemused aastatel 2007/2008 ning seda nii kombis kui VSS-is. Parimateks kombilaskuriteks osutusid Veikko Tihvan, Tõnu Krooben, Ain Vihermets, Kaupo Kindsigo, Tauri Tamm, Tauno Tamm ning VSS-is allakirjutanu, Priit Roostfeldt, Veikko Tihvan, Airek Kolju, Mart Tasane ja Ain Vihermets. Vabanduste saatel taandasid end Kaupo ja Airek. Meie aga võisime välja panna ühe võistkonna ning kuus meest lisaks. Otsuseks oli maksimaalne esindatus Poola "kährikute" juures. Seega sai vastavalt võistlustulemustele juurde kutsutud Rivo Poltimäe, vanameister Tiit Karp, Valdu Reinaas ja Heino Sadam. Stabiilsus oli põhjuseks meeskonna nimetamiseks VSS tulemuste järgi.
Vastavalt võistluste juhendile haarasid kõik mehed kaasa ka oma siledaraudsed püssid, nn "nuiad". Hingestatud vindimeestel olid kaasas muidugi korralikud püssid. Isegi viimase pardijahijärgsed ämblikuvõrgud lükati välja. Priit hoidis nagu kulda oma 1961. aasta IZ-i, Heino kena 16 kaliibri nuia ning allairjutanu jupp nooremat, kuid kukkedega TOZ-i.
Teele!
Ärasõit oli 5. augustil mõnusa hilinemisega, kuid mis kõige tähtsam - kõva kõhutäie järel. Tõele au andes ignoreeris Veikko meid ning kihutas juba päevi varem koos oma laheda fännklubiga minema. Meie oma valge "noolega" (pilt 250) asusime aga teele Pärnu poole. Kaupo seitsme tärni villast saime lisaks heale kohvile kätte ka Võru panuse meie meeskonnas.
Vahepeal saime Tihvani tiimilt teada, et Poolas tiiru ikka veel ehitatakse, mitte ühtegi korraldajat ei ole veel näha ning poola keel on selles kohas rahvusvaheline keel.
Meie "nool" ei lasknud end sellest häirida ja suundus navigaatori hääle saatel tiiru poole edasi. 6. augustil kell 12 pidi algama ju treening. Olimegi kümne paiku kohal. Kõigil oli sõidust ka selge "kana harjutus" (kuidas istudes asendis peaga nokkida). Korraldajatega oli tõesti kitsas, nii nagu ka tiiru kasutamise ja söögivõimalustega... Igatahes kolis meeskond toidukohta otsima. Kinni paganad! Ja kui üks lahti tehti, siis oli tegelikust sisust erinev piltmenüü tellimisel suureks abiks. Aga juba kella kahe paiku avanes võimalus paaris kohas tiiruga harjuda.
Reeglid selgeks!
Õhtul toimus esindajate koosolek. Minu rekordiks jäi enim vihaseid pilke FITASC-i komisjoni esimehelt ning enim vaidlemisi ja küsimusi. Reeglid said lisaks oma suvalisusele veel väga veidra kalde. Kui seni oli juttu poolmantelkuulide mittekasutamisest, siis antud võistluse jaoks tõlgendati ja keelati ka omalaetud moona kasutamine. See sai suurimaks põntsuks kogu meie meeskonnale. Üllatuslikult võis püss olla 5150 g senise 5000 g asemel. Samas keelustati lisaraskused raua küljes. Anti pidulik lubadus mitte lasta vatiülikonnas või spetsiaalses laskuriülikonnas võistlejaid rajale mitte lasta. Päeva lõpetas igal juhul soe saun hotellis.
Järgmine päev algas
poemoona ostuga - et katsetada, kuidas see siis kellegi relvast jookseb. Saime igal juhul Euroopa kõige kallimad padrunid ja palju sõpru teistest riikidest, sest me ei tea riike, kus ei laetaks ise võistlusmoona. Seekord muidugi mõne erandiga, sest rootslastel oli kaasas juhuslikult hästi jooksev Norma moon ning soomlastel Sako tehasest tulnud Sierra mach kuuliga padrunid... Väljend Fair Play ei ole vist enamasti Fair.
Teise päeva treeningukorralduseks oli kaos. Igatahes tegi Priit FITASC-i esindajale üliägeda peapesu ning üks jooksva märgi kohtunikest käis kõik järgnevad päevad Priidust 200 m ringiga mööda. Kuuldused Eesti meeste „paist” käisid meist ees kogu järgneva aja. Sportingu treeningrada jättis mullegi mulje nagu oleks haavlilaskmine käkitegu.
Meile näidatud (sest sedagi rada pääses proovima vaid kaks meie meest) VSS rada nr 2 oli üllatus ruudus. Kes käinud kunagi Keilas jooksvat märki laskmas, sel ka pilt kahaneva esiosaga laskeputkast. Ainult kohalikud olid selle ette ehitanud seina, milles oli „lukuauk“ (vt foto). Sellest tuli siis lasta. Meie esialgse kontrolli tulemusena määrati standardisse mahtuva laskuri mõned parameetrid – laseb paremast õlast ning on lühem kui 181 cm. Vastasel korral on enamus optikapildist täidetud seinaga. Kohalik mees lubas mulle seitse korda, et saab lasta ka putka kõrvalt, kui eelnevasse standardisse sisse ei mahu.
Hirmkallid treeningpiletid (mida kuidagi realiseerida ei jõudnud) said kenasti tagasi müüdud.
Avamistseremoonia esimeses osas loksutati osasid meist lahtise bussiga mööda linna ja näidati rahvale. Vahepeal pandi meid heade hammastega skaudiplika järgi seisma ning vaatama keskaegset võitlus- ja tantsukatkendit. Siis näidati jahimehi veelkord linnarahvale ning kolistati tiiru.
Tiirus alustati kena avamistseremooniaga. Pandi meeskonnad uuesti rivvi, meie ette toodi jälle skaudiplika ja vastavalt riigi hümnile saadeti jäägrid platsile. Jõudis järg meie ees olevate tšehhideni, lasti hümniks Eesti oma. Muidugi väljendasime korraldajale heameelt meie pisukese maa kiire "kosumise" üle. Hümni mängimine katkestati. Tehti ettekõndimise paus ja lasti igaks juhuks Eesti hümn uuesti.
Ja siis kutsutigi meid ette ning mängiti meite hümni juba kolmandat korda - lahe! Meie järgi tulnud soomlased aga said tõenäoliselt järgmise riigi noote kuulda. Tagasihoidlikud põhjanaabrid ei teinud sest suuremat asja ning näitasid meile, et me suu kinni hoiaks - mine tea, mis hullud eestlased järgmiseks korraldavad!
Mõne hetke pärast rivis astunud sakslased nii tagasihoidlikud ei olnud - võõra riigi hümni kuuldes pandi samm seisma, kuniks see jama kinni keerati.
Avakõned tõlgiti kõik kenasti inglise keelde. Siis hakati migeid kodanikke tutvustama. Meil tekkis vahepeal hirm, kas loetakse ja näidatakse ette kogu riigi parlament või on ehk mehi veidi vähem. Õnneks oli vähem.
Natuke pakuti liha ja siis näidati, kui vähe neil veini on. Kuna sportlased ei joo ja eestlased käivad saunas, siis sinna me ka suundusime. Saunatüdrukul olid silmad kui tõllarattad, nähes meid teist päeva saunas. Tal olevat kohe-kohe broneering tulemas. Seega paluti meil kärmelt teha ning me pidime tühise tunniga saunast läbi jooksma. Millegipärast tekitas küsimusi ka janukustutuseks tellitud humalalimonaad. Kuna neiu olevat hommikul kuuest haiglas alustanud, siis meiesugused viksid poisid teda väga ei kiusanud.
Peale sauna oli kergest einest hotelli restoranis kasu. Väsimuse järjekorras kolis meie meeskond kenasti tuttu. Eriti suure hilinemisega jõudis sinna varahommikul lobigrupp Tõnu+Priit. Nad nimelt leidsid Horvaatia jahikunnid ning FITASC-i ametniku (pilt 214). Kordamööda selgitasid Eesti karud neile elu- ja laskmistõdesid. Horvaatlastel olid seedesüsteemid hommikuks korras ja pilt sirge, aga nii vaevaliselt liikuvat ametnikku, kui järgmisel hommikul, ei olnud minu silmad ammu näinud.
Päev - reede
Aga nüüd täpsemalt reedese päeva juurde. Alustatud sai 8. 00 trapi harjutusega. Mulle täitsa meeldis – rabad püssi õlga ja tõmbad päästikut. Sihtima hakates läks jamaks, seega katsetasin sedagi kaheksa korda. Meie esikombilaskur Veikko vääratas paaril korral. Järgemööda said kõik mehed eri radadel käidud.
Oma põhialale VSS-i rajale aga läksime väikse värinaga. Toda rada polnud varem lahti tehtud ega ligi lastud. Tegemist oli pika katusealusega, kus kõik mehed vaheseinadeta kõrvuti ning märgid sõitsid laskjate kõrvalt meeste ette. Vähemasti mahtusid seal laskma ka "normaalsest" suuremad mehed.
Poola bioloogia valmistas üllatusi. Soku asendipuu oli jäme libe jurakas. Enamus mehi suutis lasu ajal sellel pinnal libiseda. Lamba kaigas oli aga veel libedam. Hakka või kahtlustama võistluseelset. Ma tean küll selle augu nime, kust enamus laskureid tahtis korraldajatele sama kaika sisse lükata. Hoidsime end tagasi, hoolimata nõrkadest tulemustest. Rebane erilisi üllatusi ei valmistanud. Aga ülalmainitud närvipinge raputas mitut kätt sea tabamisalast väljapoole. Ollallaa!
Kõikidelt meestelt, välja arvatud Tiit, hooaja nõrgim tulemus. SUURELT kohe.
Päeva esimene ametlik protest läks sakslaste poolt teele. Saateks tähekombinatsiooni „sch” sisaldavad ja mittesisaldavad väljendid. Palju õnne!.
Kombirada aga erines treeninguaegsest nagu telk talumajast. Eesmärgiks püstitasin tabada vähemalt üks märk. Neli tükki sain rohkem, esimese vist kohtuniku hea südame tõttu. Pärast sai kohtunik vastutasuks ka kuked vinna tõmmata ning mind poola keeles õpetada, kuidas peaksin püssi paremaks tegema. Mees ei saanud aru, et TOZ 66 on rariteet, mitte lego.
Mis seal ikka, tagasi hotelli. Saunaneiut oli juba hoiatatud: „Eestlased, 19-22!”.
Kuna jõudsime hotelli veidi varem, siis kulus õhtuoode marjaks ära. Iseäranis peale eriti õudsaid grillvorste tiirus, mis olevat lõunasöök. Igatahes teame me nüüd väga hästi, miks maailm midagi Poola köögist kuulnud ei ole. Hotellis oli vähemasti võimalus tšehhi humalalimonaadi tellida, sellel ei olnud tootenimes kirjaviga. Isegi meil püütakse õllejooke õlledest eristada.
Kell 19 avastasime aga saunast hõimukaaslased. Häid lambaid mahub ühte sauna palju, eestlasi veel rohkem. Saunanaine aga keelas leiliviskamise. Peale loengut saunakultuurist ning selgitusi saunade ja eestlaste kohta nõustus ta faktiga – iga meie mees teab saunast kordi rohkem kui kogu nende hotelli personal tükkis linna elanikega kokku. Ujukaid kandvad soomlased põgenesid saunast. Me ei hakanud seekord seletama. Jõuad sa siis iga kord kõiki harida. Järgnes õhtusöök ja põhku.
Päev - laupäev
Laupäev algas individuaal-laskuritele kell kaheksa ning meeskonnale 10.30. Seekord siis jooksev märk (ehk mäletate 6 m avas lippavat siga) ning seejärel sokk-lammas-rebane. Kusjuures sokk-lammas olid puukuuri harjutused. Vähemasti oli kohtunike maailmapilk avardunud ning lubati mõõdust väljas meestel putka kõrvalt lasta (st vihma käes).
Jooksva sea laskmisel astus kohtunik Priidule hingamiskaugusele ja kontrollis kullipilguga kõike võimalikku ja võimatut. Erinevalt eelmise päeva laskuritest pakuti meie esimesele mehele kohe 0 võimalust kuivaks jooksuks. Aitäh! Meeste töö kandis vilja ning 0 meelitati välja! Minu laskmise ajaks leiti aga uus taktika – peale neljandat lasku tuli ülikarm käsk laskmine pooleli jätta. Peale pisukest vaidlust meenus neile siiski paar pisiasja ning nad harisid end minu viieaastase poja tasemele – viie lasu kirjasaamiseks ei piisa neljast lasust. Veidi värisema hakanud kätega sai siiski 8 silma viimaseks lasuks kirja. Kellegi lõuale oleks väga tahtnud veel ühte kirja jätta... Kombirajal enam erilisi imesid ei sündinud. Õnneks lõpetas päeva teine trapp ning minu järjekordne tõdemus – 16 silma saamiseks ei ole vaja mitte midagi teha. Niikui miskit teed, läheb mööda. Näiteks sihtides. Vabandust, üks kord läks pihta ka – siis kui märk hakkas vindikaugusele jõudma.
Nüüd arvas üks kodanik korraldaja, et ta kutsub trikilaskuri kombi rajal puusaltlaskmisele välja. Eks nad said siis kordamööda üle poolte märkidest ka pihta ning särasid oma taseme üle. Õnneks on meie naabritel kõik parem kui meil. Jutt on siis Läti ainuesindajast. Temal sai igatahes siiber meeste terveksjäänud taldrikutest ning ta palus lahkelt luba sama rada puusalt lastes läbi teha. Kolm möödalasku kogu rajal ning esialgsed tähed kummardasid maani.
Igal juhul läks kodanikel korraldajatel tulemuste selgitamistega veel aega ning kehvi numbreid polnud põhjust oodata, eriti kui saun ootel. Igal juhul vajus saunaplika meid nähes täiesti jõuetult toolile ja haaras kätega peast. Aga ta kosus ruttu. Meieni olid jõudnud uudised Gruusiast ning sauna arvuti sobis uudisteportaalidega tutvumiseks suurepäraselt. Mingil hetkel tekkisid sauna jälle püksikandjatest põhjanaabrid.
Peale õhtusööki ja sisutihedaid diskussioone hakkasid meie read jälle hõrenema. Vapraimad parandasid tiheda vaidluse abil laskekorraldust pea hommikuni. Igatahes järgmise päeva lõpurivvi kaks meest ei jõudnud. Huvitav, kas Priit ja Tauri solvuvad, kui seda mainin...
Päev - pühapäev
Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Siis olin sunnitud irduma seltskonnast ning okupeerima hotelli arvuti, et panna kirja kõik ettepanekud FITASC-ile, sest lobi peaks ju ka paberil vormistatud kuju saama. Igal juhul olime pool tundi enne lõputseremooniat kohal ja paberid said kenasti enne tähtaega üle antud. Nagu Poola traditsioon ette näeb, algavad kõik üritused hilinemisega, et ikka nende kohalikke tooteid rohkem tarbitaks.
Siis kutsuti meid kolmel eri ajahetkel ja korral rivisse, aga toimuma hakkas miskit ainult viimasel korral. Jahisarvedega suudeti muidugi viis korda enne seda valehäireid tekitada. Poolakeelse kõnemulina ja mitte üldse kostva tõlke saatel jagati medalid-karikad kätte ning paluti kenasti lõpugrillile. Meiegi saime teada, mida sõna "grill" uues tähenduses sisaldab - kahte lapikut kausitäit tatart ja kapsast ning singivalikut. Nagu alguses mainitud, oli kogu Poola vein avamistseremoonia käigus otsa saanud. Aga mineraalvett jagus neil veel küll. Meie karske reis kodumaale võis alata. Tom-tom näitas palju aega veel kulub ning mehed alustasid turakamänguga. Seekord jällegi Laekvere reeglite järgi. Need on sellised reeglid, mille järgi Tõnul kõik kõige paremini välja tuleb. Õhtuhämaruses jõuti veel selgeks vaielda ühe märgi hind lasketiirus ning avastatud suhe tiiru toetamise ning laskurite arvukuse vahel. Et mida suurem on toetus, seda vähem on laskureid... kahjuks. Igal juhul ootavad kõik huviga järgmiste rajatiste - Konju ja Tartu tiirude valmimist - ehk on tegemist eranditega. Igal juhul tungis õhtu peale ja enne Leedu piiri sai veel külastatud "näita-kätega-mida-tellid" söögikohta. Ning vaikselt hakkas pihta minneski praktiseeritud "nokkimisharjutus". Hommikul lükati seltskonda järgemööda "valgest noolest" väljapoole ning Kuristiku tänavani jõudis vaid viis viimast vaprat.
P.S. Pildid asuvad aadressil http://www.teesoolk.ee/galerii/index.php?list=12
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar