Itaalia 7
Ongi juba pea terve nädal Euroopat vallutatud – tundub nagu oleks see ilmatu pikk aeg, iga päev täis uusi inimesi, juhtumisi ja vähem-rohkem uskumatuid tõdemusi. Kas maailm on ebaõiglane, küsisime Arlesega teineteisele otsa vaadates – italianod ei pea mitte midagi tegema, et omale kliente saada – soe kliima meelitab päikesekummardajaid nagu meepott Puhhi ning italiano ei liiguta lillegi rohkem kui on hädavjalik. Tänavad võivad olla räpased, teenindajad ei pea oskama ühtegi teist rahvusvahelist keelt peale emakeele ja meri võib olla ujuvaid taimejäänuseid täis – inimesed tulevad ikka pühas usus ja veendumuses, et siin on parim paik päikest võtta ja suve nautida. Ja mida peab tegema eestlane, et meelitada turiste oma külmale ja kargele põhjamaale – vaja on kõlavat loosungit welcome to estonia (kusjuures üks rastapatsidega mees kui öö püüdis mulle täna rannas mingeid cd-sid müüa ja vastusele, et olen Eestist, küsis ta kas see on Ameerikas...), viimase peal euroremonti ja luksuslikke hotelle, säravaid ajusid turundus- ja müügistrageeiate jaoks, viisakat teenindust, hulgaliselt lisaboonuseid ja tont teab mida veel ning ikkagi sellest ei piisa. Seega, maailm ongi ebaõiglane ja kahjuks või õnneks ongi ebaõigus üks nendest teguritest, mis muudavad maailma eripalgeliseks ja elu edasi viivad.
Aga täna oli esimene päev, mil Arles püssi palgele võttis ja oma esimesed võistluslasud tegi – sai hea tulemuse. Tema peamine konkuret – Arles – küll praegu magab, aga hommikul kell 8 on ta jälle platsis, et oma 20 pauku ära teha. Täna avati ametlikult ka second European game shooting ehk meest mängud. Kohal on seitse võistkonda ja ca 77 võistlejat 11 euroopa riigist – austria, tshehhi, eesti, sloveenia, slovakkia, ungari, poola, itaalia, soome, rootsi, horvaatia. Kuna Eestit esindab üks mees, siis Arles = Eesti, seda on pärast ka fotodelt näha Arlesel ei olegi vaja Napoleon olla, et kogu riiki valitseda – piisab osavõtust meeste mängudest Kõik võistluste korraldusliku poolega seonduvat kinnitas ka tänane päev – kellaajad ei tähenda endiselt midagi vaike segadus ja peataolek on asjade loomulik osa. Avatseremoonia toimus keskpäeval lauspäikese all – pealtvaatajad kõrbesid tribüünil samal ajal, kui võistlejad kolmveerand tundi suurte seedrimändide all oma etteastet rongkäigus ootasid. Ei ole head ilma halvata – nii nagu võistlejatel jäi nägemata suurejooneline avatseremoonia, jäid nad ka ilma kõrvetavast päikeselõõsast, sest kohalikud võimsad seedrimännid on osutunud üllatavalt heaks päikesevarjuks – nende võra on nii tihe, et sealt paistab vaevalt valguski läbi. No pole midagi, lisaks päikesele nägime me kuidas kohalikud hobustega mägiveiseid ajavad, kuidas elustati rooma-aegsed kaarikuajajad ja kuidas peeti gladiaatorite võitlust, kuidas koer lambakarja ajas (muide, see oli päeva parim vaatemäng – koer nägi välja kui krants, ent lambad, va lambad, kuuletusid talle suurepäraselt) ning kohalikud profid hobustega ratsutasid. No ja lõpuks lubati võistlejad ka platsile. Aga siis ütles tehnika üles – mingi tehniline jama ei lubanud mängida riikide hümne ja nii siis astusid võistlejad kuumale areenile suvalise marsimuusika saatel. Aga asi seegi – sai ju pikalt oodatud. Tähtsad mehed pidasid tähtsaid kõnesid, õnneks mitte väga pikalt ja - uhh, läbi sai see tseremoonia – ruttu mändide alla varju!
Järgnes väikene segadus – pidi jagatama võistlejanumbrid, mingit nänni ja veel veidi mingit infot – paarkümmend minutit ootamist, et mis nüüd saab ja saigi väikesele aperitivole – lõpuks ometi sai saia vahelt tükikese tõelist singimoodi liha – nad narrid panevad suure kuiva saiakukli vahele ühe viilu sinki ja pakuvad külalistele. Eestlane, praktiline inimene, ja pealagi antud juhul juba kolm päeva ainult pizza peal elanud, võttis ruttu singiviilu saia vahelt välja ja pistis suhu. Kujutage ette, et te võtate endale hommikuks ühe hamburgerikukli ja panete lihtsalt singiviilu vahele – ei võid, juustu, tomatit ega midagi muud peale singiviilu? Igatahes need kuklid jäid kõik meil söömata ja singiviilud said kõik söödud Aga seal ikka oli head paremat ka – esimest korda itaalias oleku jooksul saime natuke lihamoodi asju süüa, mmm, küll maitses hästi!
Pärast sellist praadimist päikese käes, oli aeg siestaks – minul venis see kolme tunni pikkuseks – selle aja jooksul jõudis Arles veidi tukkuda, tiiru sõita, oma võistluslasud ära teha, oodata, oodata ja oodata – tulemusi - ja hakata mõtlema tagasisiõidule. Aga selle eest tegin oma selle aasta esimese mereskäigu – vahemeri alles soojeneb, on teine Eesti tüüpilise suvise merevee temperatuuriga, nii 22 kraadi, aga väga mõnus soolane ja värskendav. Homme peab veel minema - mine tea millal jälle saab.
Teate kui ilus on õhtu vahemere rannikul? Punane päike jätab endast järele punase taeva ja sillerdava vee, õhk on soe ja tuul pehme – millal on Eestis võimalik niimoodi terve õhtu lühikese seeliku ja lühikeste varrukatega rannaäärses restos istuda ja külma valget veini õhtusöögi kõrvale mekkida? No hea küll, paaril päeval aastas ehk on see võimalik. Aga tõepoolest, siin Rooma lähistel ei ole suvehooaeg veel alanud – rannad on päeval tühjad, tänavad ja restod on valmis puhkajaid vastu võtma ning ilmataat pingutab, et merevett soojendada ja suvitajatele meelepärane olla. See kõik on suure suve ootusärevus.
Päikest kõigile!