Reis Sloveeniasse 1

Niimoodi juhtus, et selle aasta suurimaks eesmärgiks oli osaleda hästi Euroopa Meistrivõistlustel. Või siis üldse senine suurim sportlik eesmärk. Ja nüüd oli parasjagu kätte jõudnud aeg end sinnapoole sõitma sättida. Ehk siis algasid meie seekordsed seiklused laste deporteerimisega Haapsallu.

Vahemärkusena – tulenevalt ülimalt kiirelt kulgenud suvest ja tihedast tegevuskavast olen jah teadlikult jätnud unarusse siinse arvepidamise ja trennikirjelduse tabeli. Enamus võistlustulemusi ja trennitulemusi on küll kenasti Nokia kaadrisse jäetud aga näh, see aeg. Seega tagasi reisi juurde.

Reede. 25. juuni. Operatsioon lapsed hoiule saata.

See muidu nii tavapärane tegevus saab siin aga kajastatud tänu sellele, et kasutades õhtupoolikut jalutasime mööda linna tagalahe ääres olevat promenaadi. Sedasama, mis alles hiljuti avati. Ja mis veel tegelikult veel edasi ehitamisel on. Aga see oli äge – promenaad siis. Ja kuursaal. Ja plaanid seal. Sõnaga, midagi, mida kirjeldada keeruline. Pea võimatu. Tuleb vaadata. Seega, kui mõnel lugejal aega ja tahtmist nautida midagi ilusat me kodumaal, sõitku ja vaadaku. ÄGE! Ja minu lapsepõlvesõbra poolt tehtud originaljääkaru koopia. Ses mõttes, et ka ammustel aegadel üks jääkaru tagalahel iga suvi ringi hulpis. Koos muude ilusate asjadega. Kuniks töölisvõim tankidega oma kultuuriprogrammi toomisel elu ... . Nüüd on jälle ilus.

Laupäev. 26. Läänemaa Meistrivõistlused haavlilaskmises.

Tehtud. Lastud. Kuigi mõnede vigadega. Ise rahul. Siuke tore harjutamisvõimalus. Liiatigi veel olukorras, kus parema käe vigastus pole kadunud ja paistetus pöidla juures üleval. Tagasi linna. Asju pakkima.

Pühapäev. 27. Eelstart Pärnusse.

Eestit sõitis võistlustel esindama 9 laskurit ning minu manager, Katre siis ning K personaalne tugigrupp. Teised laskurid olid P, T ja V, kes rändasid lennukiga järgi või siis pigem ette. R, T1 ja T2, kes tulid Võrumaalt ning pidid minuni transportima A. Ning K ise ka. Kuna K ja tugigrupi stardikohaks sai Pärnu ja sealt oli meie ekipaazide kohtumispunktini sama palju kui Võru raketil, siis sai ka ise otsustatud startida Pärnust. K toetas Eesti sportlast soodsama hotellikohaga Aisa nimelises asutuses ning kokku sai lepitud stardiajaks 7:00 esmaspäeval. Või midagi sinnakanti. Aga me Katrega olime Pärnus juba nõks varem, kui uneleminekuks vaja. Seega väike tuur linnas ja kerge õhtueine. Einekohaks leidsime asutuse nimega Boca. Liharestoran. Argentiina oma. Aeglane teenindus. Vale õlu. Ja lihasupp, milles leidus küll hulgaliselt paprikat ja sibulat, kuid läbi suure otsimise vaid 5 killukest liha ning hakkliha lõhna. Nõme. Õhtu hiliseks lõpuks saabus ka K oma toetusgrupiga kenas sinises imeautos. Noh sellises, mis minu omast nats lühem. Noh, kui tagant otsast mõõtma hakata, siis algab minu väiksel suksul kapott kohast, kust too sinine ime juba otsa saab. Aga ime oli too sellepärast, et sinna mahtus tohutult palju. Üks suur toetaja, kaks eelteismelist toetajat, üks sabaga toetaja, kõikide asjad, gaasipliit, telk, püssid, padrunid ja mida kõike veel. Ma küll ei kujuta etta, aga arvatavasti on siiski võimalik tahkeid aineid samamoodi kokku pakkida, nagu gaasilisi. Sõnaga - auto ja pakkijad olid imet teinud. 

Esmaspäev. 28. Toit.

Start oligi pea-aegu 7. Nimelt umbes kell 8. Eesmärgiks jõuda Warssavi külje alla. Ja reguleerida sõitjate jaotust erinevates liikurites. Võru raketiga kohtusime kuskil Riiale järgnevas tanklas. Selles, kuhu pea igal sinnapoole suunduval reisil oleme sattunud peatuma. A ja tema asjad meile. Kerge kütusetäiendus paakidesse. Sõit jätkus juba rohkem teksti raadiovahendusel jagades. Ikka toidu poole. Noh, või mis ta muud oli, kui nimeks Wok. Kõik teed viivad Warssavisse riigis. Läti ja Leedu möödusid kenasti ja sujuvalt. Ning Poola oli nagu vähegi valgel ajal kombeks, täielik õudukas. K tahtis juba loobuda möödasõitudest ja Katre otsis uuemaid silte viidetega Nokiast paremale teevalikule. Meeleheitlik katse päevaplaani lõpuosas ehk siltide järgimine GPSi asemel lõppes 10 km lisaringiga. Kuivõrd hull istus ainult meie auto roolis, siis olime peagi teistel järel. Aitas selles meid ka kiiruspiirangid näitav Kamikadze, kes juhtus samal lõigul oma Opelilt viimast pigistama. Aga 140 km/h saab oluliselt rohkematest ratastel kastidest mööda. Neistsamadest, mida kõik Poola teed täis on. Ja olimegi kohal .. varsti ... ehk õhtul miski 8 paiku. Kui autot toidu kõrvale parkides oli veel peas mõte, et ehk sõidame edasi, siis kaks sammu väljas astununa oli vaid üks mõte. MEIE täna ENAM ei SÕIDA! Aga palava ilma jaoks kerge humalajook esmalt. Ja siis üllatusvoor. Olime enne sõitu paar võimalikku ööbimiskohta üle helistanud ja uurinud vabade kohtade ja broneermisvajaduste kohta. Nüüd aga avastati, et meile on vaid neli kohta 6 inimese kohta pakkuda. K-l pidi olema miski broneering ka kuskil ning saabus ta just hetkel, kui hakkasime seda 4 kohta võtma. Ja siis, oh üllatust, tuli välja, et need 4 kohta ongi tema omad ja ka juba broneeritud. Möhh. Ega vaesel teenindajal enam miskit üle jäänud – me mitte ei jätnud teda enne rahule, kui olime uue koha saanud. Esmalt püüti küll kuskilt kataloogist meile eiteamida leida, kuid siis, oh üllatust, 200 m kaugusel oli miski hotell ja seal kohtigi. Noneh, sinna bronn tehtud, läks Katre seda meile kinnitama. Tuli tagasi, nägu moss. Pea 200 eur 6 hinge. Aga pidi kauplemisvõimalus olema. Meie ka mitte tagasihoidlikud ei olnud. Võtsime toidu teenindaja käevangu ja kõmpisime koos hotell. Misiganes keeleliste vabanduste saatel. Eks ta tundis vast ka oma kohtadepuuduse pärast veidi piinlikkust. Misiganes. Registratuuris järgnes vestlus kolmes .. ei, neljas keeles ning  90 euri juures ei viitsnud me enam edasi kaubelda. 3 tuba. Ehk 15 eur nägu. Deal. Asjad sisse ja toitu tagasi. K & Co juurde. Ja jalkat vaatma ja sööma. Ja no kordamööda tegid mina ja R ka tööd läbi kohaliku arvutiloksu. Taustaks käis jalgpall. Ja ühel tüübil saalis ja tema kaasal laual lipp. Brasiilia oma. Brasiilia mängis vist kah tol õhtal. Ja võitis keda iganes. Mängu lõppedes tekkis kerge vestlus ja vot nüüd tuli pauk. Tüübid olid Brasiiliast. Tegemas oma ümbermaailmatuuri ja otsaga parasjagu euroopas. Eestis juba käidud ja üks väheseid jamasid vaid Venemaale pääsuga. Sai küll soovitatud neil uuesti proovida – ikkagi oluline osa maailmast ja kultuuride kirevusest. Muidugi tekkis ka küsimus, kuis nad oma kaheaastast reisi finantseerivad. Siis tuli teine pauk. Blogiga. Kirjutavad teised oma maailmareisist ja kohalikud loevad, reklaam jookseb ja papp tuleb. Ma vist ei unistagi... Igatahes sai ülihilistel tundidel magama end sätitud.