Sloveenia 3 osa

Sloveenia 3

Laupäeval põhiala.

Mitte eip saa aru, kuid siinkandis on ärkamine kuidagi varajane. Maru varajane. 7 läheb uni hiljemalt minema. Tea, kas põhjuseks akna taga röökivad linnud või väike võistluspinge või miski muu. No aga peagi olin tiirus. Käes kohver ja süda tuksumas kiirenevas tempos. Pingest. Võistlusest. Palavusest. Veidi plaanitust varem ja tuld. Sokk. Küll ebastandartne kaigas kuid püss seisis. Kohe nii hästi pole ammu seisnud. Kaks lasku. Hmm, nats vasakule hoian vist ikka, veel kaks lasku, parem. Noh veel üks. Tehtud. 

Rebane. No ei saanud asendit päris heaks. Nats lohakas olin. Ses mõttes, et laskmishetkel valisin kohta, kuid lask ise liikus. Liiga. Lammas. Pinge kasvab. Aga püss seisis selle toki abil hästi ja tehtud, 4 lasku. Viies lask ja ..aaa miuke liikumine. Kas läks õnneks või jõudis püss ära sõita? Ja seisev siga. Süda omal peksis sees. Püss märgil enam mitte ei püsinud. Mis seal ikka, tuleb lasta. Ja lasu hetkel tekkis stabiliseerumine. Tõmbasin päästikut, püss seisatas kümne piirkonnas, käis lask ja värin jätkus. Saa siis aru. Märke vaatama läks korraga kogu tulejoonel olnud seltskond. Ilgelt näris sees see lamba lask. Mis seal siis ikka oli? Ja pinget kruvis see, et pidi ju vahepeal teiste tulemusi ootama. Sokk. Ideaalne leht. Rebane. Jah, laiali ja 9 sees. 

Lammas. Puhas. Alles nüüd jõudis kohale küsimus sea kohta – huvitav, kuidas see tegelikult läks. Ja läks. Üks 9. 198 silma! Selles pinges võis rahule jääda. Kaks haavlirada lasin üsna .. nõrgalt. No ei suutnud end ja tehnikat kontrollida. Eks veel vähe harjutatud ka aga rohkem ikka kõrvade vahele jäi kinni. Päeva lõpuks olid osad võistlejad oma vindilaskmise kõik laskmised ühele poole saanud. Ja ülivõimsa tulemusterivi olid ette kirjutanud soomlased. 397, 394, 393, 392, 391. Ja minul juba 5 miinust koos. Siiski tähendas see seda, et olin medalikonkurentsis. 0 viga järgmisel päeval tõotas konkurentsi 2. kohale ja 1-2 viga võimalust 3. kohale. 

Seega ei tohtinud enam eksida. Ja see teadmine ja tunne ajas sisemise pinge lakke. Ei mäleta enam, kuis möödus õhtune klubikoosolek. Igatahes loobusin teamleaderitele mõeldud õhtusest jõelsõidust ja veinijoomisest.

Pühapäev. Elu pinge.

Päev algas väga vara. Uni läks esimest korda ära 5 ajal. Ja alates kaheksast vaatasin närviliselt kella, millal ometi päev läbi saab. Haavlilaskmisele hommikul keskenduda ei suutnud. Ei tulnud midagi. Veel natuke marineerimist tiirus, et pealelõunane palavus suudaks ikka oma tipu noppida. 

Ja tuligi aeg. Minna. Tiiru. Süda tegi sees pumpamise asemel hüppeid, läbides igal korral kogu rinnakorvi. Kõhus keeras. Kurat. Nii hullu tunnet pole ammu olnud. Jälle sai veidi varem alustada. Pagan, pidin laskma jälle otse telgi sissepääsu vastas. Seega kõik liikumised otse selja taga. Sokk. Ei, enam ei seisnud püüs hästi. Mitte ka halvasti. Aga sain kuidagi lastud. Rebane. Iga lasu ajal kontrollisin üle, et asend oleks lukus. Mis siis, et enam ei seisnud püss nii ilusti sihtimas, kui eelmisel päeval. Esimene lask veidi üleval. Korrigeerisin. All. Korrigeerisin asendit. Ja ei saanud ühest lasust aru. Et kuhu see läks. 

Lammas. Sellise vibraga sain panustada vaid piirkonda laskmisele. Sihtimine ise käis ju nähtamatute märgijoonte tõttu turjakarvade järgi. Kogemus ja sisetunded aitasid. Lasud läksid enam-vähem. Aga aru ma ei saanud aukudes suhtest joontega. Igatahes teadsin, et kõige halvem võis olla üks rebase lask aga pigem mitte 8. Ja Lambas võis olla 1-2 9-t. Sest tõesti ei saanud aru.

Märke oodates tahtis süda rinnakorvi rebestada. Nii. Sokk. Kole. Aga korras. Rebane. Tümaki-tümaki-tümaki. Jesssssss, puhas. Lammas. Kas tuleb mõni miinus. Kas olen medalikonkurentsis. Ja nende segamini lehtede vahelt, minule eelneva numbri alt paistis üks 9-ga leht. 

Ei, see oli kellegi teise oma. PUHAS! 150 silma. 395 punkti, uus Eesti rekord ja vägagi medalile konkureeriv tulemus!! Südamel rõõmsad pöörded sees sai veel kord mindud tulemusi kontrollima. Ainult soomlaste eilsed tulemused olid ees ja mõnel sisse kandmata mehel võimalik teoreetiliselt saada 392 punkti. Seega ohtu polnud. Püss pakitud ja pingelang saadud istusime maha ja ootasime, millal võiks autasustamine alata. Igaks juhuks käisin veel tabeli läbi ja mis ma nägin. Minu eelmise päeva seisva sea tulemus oli vale!! 39 punkti. KURAT! Väike tige eestlane läks õiendama. Parandati ära. Peale ootamist. Palusin neil mulle, kui võistkonna esindajale anda veel enne autasustamist tulemused kontrolliks. Anti. Vaatasime üldtabeli üle, et rohkem prohmakaid ei oleks. Ja poole vaatamise peal kutsuti Popp juba ootamatult alanud autasustamisele. Popp?? Tänu kahele kohaletulnud naisele oli tehtud ootamatult naistearvestus. Ja Popp pani selle kinni! Kurat, oleks teadnud, oleksime terve bussitäie toonud ja rohkem karikaid noppinud. Järgmine oli noor. See tähendas, et ainus kohale tulnud noor kuulutati omas klassis võitjaks. Oot, aga veteranid? Ei neid oli üle kolme ja neid eraldi ei autasustatud. Siis tuli kombi esikolmik ja võistkond. Haavli esikolmik ja võistkond. Ja siis vindi autasustamine. Avamiselgi olnud teksades tüüp kuulutas, et neil on probleem – pole kolme soome lippu. Mismõttes? Ja kuulutatigi välja kolm esimest. Soomlased????? Mida kuradit! Igatahes keerati väikesel tigedal Eestil kops täiega üle maksa. Seega tegime kõvahäälse protesti ja palusime tseremoonia peatada. Fitasci esindaja oli näost valge ja peakorraldaja tulipunane. Seda pole ammu olnud. Aga ega neil üle midagi ei jäänud. Ja kui nad veel korra P-le otsa vaatasid oli järgi ainult üks võimalus. Minna ja kontrollidagi tulemused üle. Muidugi – nad lambad olid mu tulemuse ära parandanud, kuid auhinnasaajate nimekirja polnud mitte parandanud. Lambakari ma ütlen. Ja auhinna saamiseks tuleb tõesti sõna otseses mõttes viimase hetkeni võidelda. Igatahes pidi üks soomlastest karika loovutama ja teine koht jäi mulle. Eesmärk, mille olen ka siin blogis seadnud on üsna täidetud. Ma olen euroopa paremuselt teine vindilaskur. TÄIEGA!

Oluline vahesõna

Siinkohal siis tänusõnad. Kõigepealt Katre. See oli suur eesmärk ja saavutasin selle tänu tema suurele toele. Selle eesmärgi nimel on tema kanda jäänud enamus aasta nädalavahetustest. Arles oli ju võistlustel. Loomulikult ka lapsed. Aga tänud ka lastele, kes ilma isata palju aega on pidanud veetma.

Isa. See Aarne Taal, kes ühe õblukese 10 aastase poisikluti tiiru kaasa vedas ja kukkesid vinnastas. Ja sisimas rõõmustas, kui teda esmakordselt võitsin. Kes on ikka ja jälle seda laskmist toetanud, vedanud ja korraldanud. Sellegi reisi ja püssirohu taga on ka tema nimi.

Isa oli ju ka esimene treener. Ja edasi on sellest õpetusest mind ju aidanud Kristjan Alaküla ja Tõives Raudsaare õpetussõnad. Tänud teilegi!

Ja kõik ülejäänud, kes on mõttes mind toetanud. Ja ka need, kelle jaoks on see laskmine ühe suure mehe jaoks veider hobi tundunud. Et käib ja kulutab aega ja raha.

Autasustamine jätkus veel ka 15 parema kombilaskuri nimetamisega ning Eesti uue rekordi omanik Poltimäe sai uhkusega kanda 8. koha karikat. Seega, väike tige Eesti sai kolm karikat. Seega läks meil kokkuvõttes väga hästi! Mis sest, et meestel olid nii mõnedki ebaõnnestumised. Vindis olid Roostfeldt ja Poltimäe 12-13 kohal ning haavlis Tamm ja Tihvan 16-17 kohal. Arvestades pikka laskjaterivi olid needki väga kobedad numbrid.

Õhtuks oli meil nüüd vajadus ja põhjus leida kauplus. See tähendas avatud kauplust. Aga pühapäeval ja Sloveenias on tegemist mõttetu üritusega. Seega oli ainuke kauplus bensiinijaam. Järgnes shampuse ja viski ja jäägriklubi koosolek. Et värsked karikad lõhki ei kuivaks.