Sloveenia 4

Esmaspäev algas kellele kuidas. 

T2 näiteks ärkas viimasena. Ta oli mõni tund enne ärkamist magama minnes ka viimane. Igal juhul alustas seltskond pakkimisega. Korea teami kolis A tagasi ning lennukiteam sättis end linnu poole. Uhke renditud peugeotiga. Ja sinise ime sihiks sai Itaalia. Meie sihiks .. läheks ehk koopaid piiluma? Seega ilusad hüvastijätusõnad ja laiali me seltskond oligi. 

Teel koobaste poole tegime peatuse Ljubljanas. Et kui juba sealkandis, viskaks linnale pilgu peale. Viskasimegi. Parkimismaja august sisse sõites silmasin kuskil platsil seismas üht sinist masinat. Eesti numbriga. Ratastel IME! Lahe. 

Suvalises tänavakohvikus esimene pikem peatus, kaart laual ja reklaamitud linna vaatamist väärt kohad märgitud. Tuld. Mõni kuju, mõni maja nagu ikka ning lisaks veel loss. Kõrgel-kõrgel künka kohal. Üleüldse tundub siin riigis selline lugu olevat, et nii kui kohalikud omal ajal mõne künka otsa jõudsid, pidid nad sinna kohe ka lossi püsti ajama. Ja osadele lossidele ka hiljem linna järgi tegema. Loss selles linnas aga oli väga omamoodi. Meie riigi muinsuskaitsjad vist nõuaks tuleriidal põletamist sellise pühaduseteotuse eest. Aga meile vaatajatena oli vaheldus päris lõbus. Iseasi, kas ka sobiv... . Sõnaga, tegu oli sigrimigri-seguga moodsast betoonivalamisoskusest ja raudtaladega kombineerimisest ning endisaegsest lossist. Lisaks ülemise platsi täis igatmasti moodsaid valatud vorme.

Näihtud, käidud, oldud seadsime sammud ka kõhutäite poole. Kohalike soovituslistis miski prantsuse stiilis söögikoht meil ette ka jäi. Avastatud hinnakiri osutus küll üsna krõbedaks ja seetõttu valisime pasta ja salati. Minu pasta osutus üheks mõnusaks tuliseks elamuseks. Jah, sina K, kes sa seda loed, sulle see sobiks ka. Tehtud oli asi värske tsilliga. Katre salat aga oli lihtsalt hea. Seega, meie soovitame seda kohta ka. Lepti Pari. Või miskit sarnast. Aga täpset nimetust ei mäleta.

Õhtuks plaanisime kuhugi koopasuu ette magama end seada. Siiski Postojna linn paremini kõlas ning esimese turists sildi peale ka kuhugi hoovi keerasime. 50 eur siinkandis vist standardtaks hommikusöögiga voodi eest. 

Sobis. Jäime. Kirjutasin valmis ka kõige esimese reisijutu jupi. Lähedal asuvas hotellilobis siis. Loodan, et oli loetav. Söögiga läks nii, et peale linnale tiiru peale tegemist (hommikul  edasi sõites saime küll aimu, et olime vaid veerand linna läbi kõmpinud) leidsime üsna ööbimiskoha juures avatud söögimaja. Menüüs igatmasti huvitavaid asju. Mina, vana seenepeletis muidugi üle küsima – ega teil neid nõmedusi minu soovitud toidus pole. Ei ole lubati. Aga seda praadi ma ei söönud ja raha tolle eest ei maksnud. Kokal oli just mulle sööki tehes tulnud hea mõte seeni lisada. Lollakas.

Teisipäev. Ma ei tea mis kuupäeval.

Järgmiseks hommikuks olime endile selgeks saanud, et Škocja koopad hoopis huvitavamad tunduvad. (caves ja slovenia googeldamiseks) GPS orientiiri järgi küll koopaid päris ei leidnud. Siltide järgi küll. Kergelt püüdis ilm vihmapiisku alla saata ja me imestasime, miks seda õnne laskmise ajaks ei antud. Aga veidi pikemad riided selga ja koopasse. Üksiku planeeti lubatust oli sissepääs mõne euri võrra kallim ning sisse sai vaid grupi koosseisus. Meile sobiv rongkäik algas üsna pea. Jaotati see inimkari kaheks – sloveenia-ingliskeelsed ja saksa-itaaliakeelsed. Lubati ca. 500 trepiastet ja tuld. Pilti sees teha ei tohtinud. Vaikne saal ja jõega saal. Ülevalt ja alt kasvavad soolakivid. Stalaktiidid ja stalakmiidid siis. Lisaks veel teekonna lõpus olevad huvitavad looduslikud kausid. 

Päris hea elamus. Ja kui teekonna lõpuosas ühest august korra päikest paistis oli kohe palav. Aga edasi minnes oli mõnus põhjamaalase temperatuur. Kuni kord välja saime. Edasi pakuti kahte teed. Kas lisaboonusena veel 300 astet mööda huvitavat teed jala ise üles või eskalaator. Mina olen palju raha selle koopa eest maksnud ja pean saama kõik mugavused. Eskalaatorit siiski huvitavale teele ümber ei paigutatud ja võtsime selle jala ette. Ilm oli tolleks hetkeks kena 25-30 soojakraadi nunnult ette kerinud. Üks tädi rong rühkis ka meie ees ühel väiksel lõigul. Kahesillaveoga. Esisild püüdis käsipuid kaljudelt rebida. Aitähh head insenerid, kes piisava varuteguriga arvestasid.

Oli, see local beer maitses selle trepi järgi üsna hästi. Toit oli ka hää. Ja toidu lõpus olnud äike samuti. Ühel täiesti tavalisel suutäiel märkasin, kuidas ühtäkki kõik puud kenasti kõverasse tõmbasid, päiksevarjud horisontaalasendi leidsid ja teenindajad viimaseid päästma tormasid. Edasistki oli söögimaja varikatuse kohalt lahe jälgida. Äike raius vasakul ja paremal ning küngaste vahel oli kõuekõminat kordamööda igast suunast. Sadu tonne vett kallati ühekorraga maha ning meie soov autoni minna asendus sooviga kohvi juua. Kiirelt alanud protsessid raugesid peagi ja lihtsalt kallava vihma tõttu ei tahtnud me enam niisama passida. Spurt läbi lompide, veidi niiskem olek ja olimegi teel Pirani poole. Igati äge väike linn. Parkimiskoha leidsime kuskil suvalisel künkal miski torni all. Torni all oli hää meelde jätta ja nii me linna läksime. Mööda tänavaid, kust lahtise vihmavajruga läbi ei mahtunud ja kust laiemad mehed ringi oleks pidanud minema. Keskväljakul tagusid poisikesed jalkat, päike piilus pilvede vahelt ja langev vesi kolis teise linna. Ahjaa, poiste üheks väravaks oli peasissepääs linnavalitsusse – hea postide vahe. Kui siuke napp postikõrvane värav teha oli uksekõrvane aken heaks märguandeheliks tabamisest. Kahju, et meie sealviibimise ajal sinna väravasse palli ei saadud. Aga mööduvad turistitki said lõbusast mängust söödu jagu osa võtta ning kõik olid selle üle rõõmsad. Meie ka. 

Lahe, lihtne ja vaba. Linn ise meenutas vägagi Veneetsiat. Vett küll majade vahel ei olnud aga stiil ja majad samamoodi. Paistis rikkust ja vaesust. Aga ei paistnud sedamoodi laga nagu Veneetsias. Sõnaga, nagu Veneetsia, ainult palju paremas korras. Ja palju sõbralikuma teenindusega. Ja inglise keelt räägitakse ka. Sõnaga, minu soovituseks on: Veneetsia = nimi, Piran = positiivne emotsioon. Ära minnes oli meile veel kingitus ka tehtud. Nad olid mul klaasipuhastaja vahele seekord küll kohalikus keeles teate pannud. Ma ei saanud päris aru aga tundus, et olen võitnud miski parkimisloteriiga ja arvatavasti umbes 40 euri. Nagu aru sain, viitas kontonumbri puudumine just sellele, et raha saajaks olen ikka mina – minu kontot neil ju ei ole. Kahjuks ei saanud päris hästiu aru, kuhu pean oma kontaktid teatama, et raha kätte saada. Seega las ta jääb, neil nii kena linn, äkki panevad mõne kuju või tänav ehitamise fondi?
Aga meil tuli kaarti vaadates loll mõte. Et Triestes paistis hotelle olevat, sinna sõita. Linna jõudes kahetsesime mõtet väga. Igal kohalikul makaronil on vist kaks autot, millega ta võtab võimaluse inimestel tänaval parkida – parkides lihtsalt absoluutselt kõik kohad kinni. Ning neli motorollerit millega TULEB hullumeelsel kiirusel ja teisi sõltumata anna teed märkidest igal pool nõeluda. Ma oleks pidanud enne linna sisenemist pudeli veini pidanud ära joom, et ses liikluses miskit aru saada. Leitud hotellidesse igatahes siseneda ei saanud, sest polnud kohta auto korrakski jätmiseks. V.a. viimane katse. Juhuslik auk ukse ees kümnekordse peatumist-parkimist keelava märgiga. Parkimiseks olevat paarisaja meetri kaugusel miski suuuuuuur plats. Asjad toas, parkla poole. Muidugimõista sellist parklat polnud juba viimased 5 aastat seal enam. Või 15. Aga ühesuunaliste rägastikus oli selge, et ma olin unustanud märkida GPSi oma hotelli asukoha. Katre siis suhtles teenindajaga. Aadress. Silmade pööritus ja visiitkaart. Kas teil wifi on? Mamma mia. Juuksed tõusid kodaniku peas püsti ja nägu tõmbus pikaks. Täielik emotsioon saabus küsimusele, kas tohiks GPS koordinaate paluda. Kui me oleks küsinud, kas tohiksime hotelli põlema panna, oleks ka rahulikumalt vastatud.

Esimeses söögikohas meist lihtsalt välja ei tehtud ja nii suundusime järgmist otsima. Seal räägiti inglise keelt ja toodi peale seenevaba prae lubamist praad seentega. Uus praad oli õnneks ilma. Paraja imena pakuti muidugi, et neil ei ole kuiva valget veini... . Ei, see ei ole veinimaa. Linnale tiir peale ja magama.