Sloveenia teel 2

Seekordne hommik ei alanud nii varase stardiga. Aga mitte ka hilisega. Siiski oli plaaniks jõuda kaugemale, kui esialgu plaanitud Tsehhi ning seetõttu lõime korea raketiga K & Co veeremist lahku. Ja hakkasime kulgema edasi. GPS küll jonnakalt suunas meid läbi kesklinna ja meie armetud püüdlused linna kaarti omamata seda eirata lõppesid täpselt samas ummikus. Oma 1,5-2 tundi läks sinna. Ja ummiku põhjuseks oli ühel rajal toimunud väike otsasõit. TERVE POOL LINNA SEISIS selle pärast. Igatahes veidi aeglasemalt kulgev sinine ime jõudis Tsehhi enne meid. Meie aga nautisime Tsehhis Brno linnas kultuuri. Ses mõttes, et vaatasime kohalikku kesklinna sööma kõmpides ka maju. Ja sõime vist nädala kalleima eine. Räige 150 eek per nägu J. Edasi kulgesime veidi linnast välja ja hakkasime plaanima ööbimist. Tankimispeatuse kõrval olev majutusasutus oli hirmkallis ja tänu Poola ummikutele (EI, MITTE MINGIL JUHUL EI TAHA SEDA RIIKI ENAM PÄEVAL LÄBIDA AUTOGA) väga pikalt ka edasi kulgeda ei tahtnud. Huupi valisin Nokia kaardist miski punkti Austria piiri lähedal ja palusin telefonil magamiskoht leida. Helisesime paar kohta läbi ja voila, oligi normaalne leitud. Saate aru – vaatad kaarti, leiad majutuskoha, avad selle info ja klikid kõnele. Ja sobivasse palud telefonil kohale sõita. See on Nokia. Igatahes olime peagi Austra kiirtelähedases väikelinnas, istusime majutusasutuses ja tegime teekonnalõpetuseks paar kaardimängu. Miskite kohalike imekaartidega. Pooli numbreid polnud, soldateid oli 8 ja mastid olid hoopis isemoodi. Ikka sai turakat taguda. Unele!

30. juuni. Tiiru.

Tegelikult ikka jupp Austria kiirteid ka. Ja Sloveenia piir. Kus jäime iseendaks. Lolliks siis. Kuna võistlustele registreerumisel oli piiril relvade näitamine eraldi rõhutatud ja üleküsimisele vastuseks saadud, et igal juhul peame relvi piiril näitama. Padruneid ka ja arvet pidama. Siis oli piiril tükk tegu kellegi leidmisega. Lõpuks, peale ootamist, teatas kohalik politseimaja suvaline inimene, et meil ikka täiesti mõttetu soov. Huvitav, kas korraldajad ise ka teavad, et neil piirid juba lahti on? Ok, tiir päeva olulisim eesmärk ja kohal me peagi olime. Veidi sebimist ja puurimist, kerge linnas veega täiendamine tehtud ja võisimegi trenni plaanida. Ehk siis, väga suur veevajadus selgus kohale jõudes täpselt 3 sekundit peale autoukse avamist. PALAV. 32 kraadi. Proovisime paari haavlirada ja kohalikku jooksvat siga ja seisva märgi tiiru. 

Vindipool oli muidugi pooleli. Vintrelvatiirudega tundub üldse euroopas miski jama olevat. Selles oli valmis suuuuur betoonplaat, kuulipüüdjate raamid ja ühes ka raudteeliiprid sees. Meile muidugi selline lahendus tiba ohtlik tundus – paneb ju kuul liiprist läbi, kaotab enamuse oma energiast ja kukub üsna peagi maha. See peagi oli üks haavlirada (mida õnneks sel võistlusel ei kasutatud). 

Siga oli väga teise näoga, kui see, mida meie harjunud laskma, kuid siiski üsna arusaadav ja sihitav. Erinevalt Poola võistluse udukogust. Seisva märgi tiiruks oli telk. Suur telk, milles oli laskjate jaoks hunnik kitsaid vahemikke. Esimesel päeval nähtud märgid olid muidugi .. kohalikud ja võistluspäeval neid enam ei näinud. Trennitaks oli 8 eur per rada. Seatiirus, kesk seda kõike raja jupsimist lasime kõik 5 kohalejõudnut ühe trennitaksi eest. Ja seisva tiirust kohtunik lihtsalt kadus. Sõnaga – ise lased, ise kleebid, ise maksad süsteem. Kuna rahavõtjat polnud, jäid eurod alles. Uuups, kesk treenimist ja ootamist oli kell juba paljumitu saanud. Infoleti sõnadele vastupidiselt oli tekkinud järgmiseks päevaks treeningplaan, mis pidi muutuma ja nimekiri võistlejatest ning numbritest. 

Süsteem siis nii, et võistlejad määrati 6 liikmelistesse gruppidesse, kes eri harjutusi pidi pidid koos liikuma. Meid oli jagatud 4 grupi vahel – koondvõistkond koosseisus Poltimäe, Tihvan, Kindsigo, Tamm, Tamm ja Karp ning kolm individuaalvõistlejat – Roostfeldt ühes, Popp teises ja Taal kolmandas. Perekonnanimed siis eesnimede asemel lugejate narrimiseks.  Kohale saabusid ka 3 lennanut ja K. Nemad sel päeval harjutada ei tahtnud. Õigupoolest ei tahtnud seda ka algul üldse teha P ja V. Lennuk oli kodanikud kohale toonud üsna vara ja tiiru tulemise asemel olid kodanikud meie ööbimiskohas veetnud. 

Ööbimiskoht ptüi, mis see nüüd oligi .. jah, Ptuj linnas (onju hea reis – wok ptüi...). Voodid asusid asjas, mil nimeks mobile home. Olete isegi vast teede ääres näinud siukest majamoodi asja, mil 2 ratast all ja treileriga võib suvalisse kohta neljale kivile kohale tuua. No vot, meil oli ka iga 3-se grupi kohta (K & Co moodustasid koos sabaga 5 liikmelise erandi) üks taoline majake. Ainult täpselt poole väiksem Eestis nähtust. Ülimalt kompaktne nagu tavalises haagismajas. WC-sse oli kasulik õigetpidi siseneda, ühe magamistoa põranda täitis täielikult voodi (tegelikult mahtus jalg ka ühtepidi), keskruum koos pliidi, suvaliselt töötava konditsioneeri, külmkapi ja saatevaba telekaga, teise magamistoa sisuks veel kaks voodit 10 cm vahega ning selle kõrval dussinurk ja kraanikauss. Kõik seinad olid optimeeritud ühekordseteks ning ruumide vahel olid maailma kõige õhemad uksed. Kapihingedel. Ukse ees veel kena rõdu ka. Minimaalne ja samas optimaalne. Tagantjärgi arvaks hinna ja kauba suhte üsna heaks. Ahjaa, enne meid jõudnud võistlejad olid teenindajale väga selgeks teinud, et Eesti lipu puudumine seinal teiste hulgast on solvav. Meie jõudmiseks oli neil värviskaala selge ja teistest suurem Eesti lipp seinal. Tublid. Õhtusöögile järgnes teami koosolek, mis venis osadele õlleklubi koosolekuks. Arutati mitmeid tssth-klõnks punkte ja jäädi üsna hiljapeale. Mõnda tuli lausa kõvahäälselt horisontaalile kutsuda. Kutsuja ja kutsutav jäägu laiale avalikkusele saladuseks J aga eks nad ise teavad. Meie teadsime ka. Oma järgmise päeva trenniaegu, mis kõigil üsna erinevad. Minul näiteks oli kogu päev plaanitud paaritunniste vahedega harjutamist/palavas kudemist täis. Nõme. Ja päeva lõpuks veel teamleaderite koosolek. Aga sellest juba järgneva päeva juures.

1. juuli ja neljapäev. Palav trenn.

No mis ta muud oli, kui termomeeter 34 pügalat ette kerinud. Seismine paigal ajas higistama, mõtlemine palju higistama ja liigutamine ... . Tahame öösel lasta. Trennid läksid, kuidas läksid. Searajal aga taheti harjutamiseks anda vaid 2 lasku. 8 euri eest!!!!! Arles sai 6 lasku. Väikesed tigedad eestlased. Teamleaderite koosolekuks oli lauale toodud 4. versioon võistluspäevade ajakavast. Peale meie ja rootslaste otseseid küsimusi tehti kava veel paar korda ringi. Ei saa nii, et räägitav jutt ja paberil kava risti vastu. Ja pole kõigil võimalik kõikjal olla. Jälle need eestlased. Aga erinevalt eelmistest aastatest möödus koosolek üsna kiirelt. Vast ka seetõttu, et üks S tähega kodanik Fitascist sealt puudus. Siiski jäi kõlama mõte, et kui me oleme miskit kokku leppinud, ei tohiks organisatsiooni funktsionärid seda peapeale keerata ja iga aasta jälle miskeid uusi ja jaburaid reegleid produtseerida. Vigaste parandamise asemel siis. Enne tiirust lahkumist suutsime rootslastega veel korra korraldajad tõmblema panna – teamleaderitele antud ja infotahvlil olevad ajakavad olid täiesti erinevad.

Järgnes avamispidu. Linna ei mindud – tiiru platsist piisas. Rongkäiku ei tehtud – astuti 4 sammu. Kenasid sildikandjaid ei toodud – asendas kohalik rahvatantsurühm sõleke. Needki andsid sildid peagi meeskondadele ja esitasid rongikava. Teadustas miski lontis teksade ja plätudega kohalik vana. Tema suutis küll kesk miskit kava üle pea lavalt alla kukkuda. Kõnesid pidasid üks ja teine ja kolmas. Lühikesi kõnesid kuulati ja pikad ... seiske ise kesk lõõskavat päikest ja oodake kuni tähtis nina miskit pateetilist mulli suust välja ajab. Sõnaga, keegi ei kuulanud. Sõleke eesotsas vedurisuuruse tädiga tegi veel ühe hingiste kaabude vahetamise keksu ning võistlus kuulutati avatuks. Järgnes kõigi aegade halvimale lauale kandideeriv rootsi laud. Või oli selline Tsehhis? Või Poolas? Igatahes üks neist.

Väike poeskäik sai ka tehtud. Kohalikku suurpoodi. Nii Selveri suurusse. Ja tähelepanuväärseks osutus seal kassa. Umbes 1,5-2 kassa laiuselt oli auk, kus neli iseteenindusega kassaaparaati. Ja üks müügiassistent hädalisi aitamas. Ülilahe. Millal ometi meile ka tuleb. Õhtul oli veel maeimäleta kumb koosolek ja puhkeasendisse.

2. juuli. Pingekasv.

Team alustas kell 9. Mina ise aga 10 ajal. Ja team, üsna haavlilaskurite moodi suutis lihtsal rajal teha mitmeid vigu. Liigagi mitmeid. Ja tuua vähe punkte. Liiga vähe nende oskuste kohta. Mina alustasin aga jooksva seaga. Harjutusega, mida ise kõige enam pelgasin. Pelgasin aga seepärast, et aeg ajalt suudan liikuvas märgis teha käega miski viske – viske, mis kipub lehest väljas olema. Ja trennis see liigagi palju oli juhtunud. Seega üsna pingega rajale, kogu tähelepanu keskendumisele ja algus päris kena. 5 pingelist lasku. Esimene kena, teine vastassuunas aga rahutu. Kolmas lask jälle kena ja neljas ...aaa, kohutav hüpe päästmishetkel üles. Viies lask jälle korralik. Ja nüüd oli pinge laes. Kas pääsesin või mitte. Märkide kontrollimiseks toodi kõik lehed võistlejatele näha. Ja seda pidi ootama. Fitasci reeglites on märgitud, et tiirus peab olema cable return system for targets. Seal tähendas see cable arvatavasti ratturi ketti ja return edasi tagasi sõitvat jalgratturit. Tuli lõpuks. Ühele poole leht .. uhh, korras, 3*10. Teine leht, miski auk üsna kõrgel .. puhh, 8 punkti joon!! Ja teine auk 9. 47 silma 50-st. Harjutuses, milles suudan ka 100-st 100 lasta... . Pinge, mis muud. Pean veel endaga tööd tegema. Aga tähendasid need 3 miinust, et konkurentsis püsimiseks pean kõik ülejäänud lasud ülimalt hästi tegema. Kõik järgneva võistluse 35 lasku vintrelvast. Vintrelvalaskmine koosnes nimelt kolmest osast: 20 lasku 4 seisva märgi pihta, 15 lasku kolme seisva märgi pihta (ilma seata) ning 5 lasku liikuva sea pihta. Ja järjekord kõigil nii, et liikuv märk vastavalt ajagraafiku loosile ning esimene seisva märgi ring 20 ning teine 15 lasku. 

Samal ajal minu seaga lasi P seisvaid märke. Ja tabas ühe laskja sohki tegemas aga kohtunik pätitegemist enam ei näinud. Lahtrid olid kitsad, kesk lahtrit veel ka post soku asendi jaoks ning osad laskjad kohtunikust kaugel. Kodanik siis toetas siga lastes soku postile. Ja sai 199. Kuradi pätt!! Muuseas, pikali lastes oli kolm varianti - lasta kõrvallaskuriga jalad risti, asendis mis päris kilu või kõrvallaskurit hirmutades. P vaatas oma kõrval laiutada püüdvale tüübile lihtsalt otsa... Aga P ise sai üsna talutava tulemuse – üle 190. Läbi suure higi ja sihtides nähtamatute ringidega lammast. Tehtud. Infotabloo juures tabas mind ehmatus – meie team peab laskma jooksvat märki! Ei ole võimalik. Teamleaderitele oli ometigi antud kava, mille kohta oli kokkulepe – ainult see kehtib. Igaks juhuks käik seatiiru ja seal oodati rootslasi. Nemad jälle lugesid tahvlilt, et nad lasevad muul ajal. Lollimaja.

Minul jäi lasta üks haavlirada, A-l oli selja taga haavlirada ja ees seisvad märgid, P ootas liikuva märgi laskmist ja meeskond seisvaid märke. Ja siis A lajatas. Seisvates 196. Teamis nii kõrgele ei ulatatud. Hoopis tõsist praaki tehti. Mitmetel meestel nullid sees. Seisvas seas enamasti. Üks pääses 5-ga. Eks see ole pea olematu vinditrenni tagajärg ka. Lootused kombiarvestuses meeskondlikult midagi saavutada kadusid. Täiesti. P tegi veel päeva lõpetuseks üsna mõistliku jooksva 46 ning mina tegin CSP rajal endalegi uskumatu 23. Päev kirjas. Basseiniaeg.

Nimelt oli meil majutuse hinnas ka vaba pääs kõrvalasuvasse veekeskusse ning mina olin üks väheseid, kes polnud seda jõudnud veel kasutada. Mõnusa vee elamus asendus ruttu vastiku kloori nimetusega. Aga pidime ju ometi ka mõne toru ära proovima. Kuna tööjõud on vaja palgal hoida, siis töötajaid jagus. Iga toru alguses üks tüüp seisis ja vaatas, et vahed piisavad oleks. Esimeses läks Katre ees. Tüüp lasi piisava vahe sisse, ootasin veel korra ja läks. Basseini maandusin täpselt Katre seljas. Mida paganat see jobu seal üleval tegi?? Niigi kulgesin aeglaselt. Järgmisse pugesin ise ees. Enne mind kedagi ei paistnud ja luba ka saadud. Kiire keerlemine välisservas ja maandusin eelmise laskuja seljas basseini... . Istusime siis basseiniserval ning mõtlesime, kas miskit veel teha. Midgi vähem teistel seljas maanduvat. Ja märkasime üht toru, kus sai vaikselt rõngas alla sulistada. Ok, läheme. Nägu kõndimise poole, jalg basseiniservale tõusin ja ... maandusin. Püsti tõustes polnud ma märganud miskit metallsilda, mis üle jalgtee tõusis. Ja panin täie tõusmise pealt peaga selle vastu. RAISK!! Püüdsin just seal neljakäpukil olle mõistatada, kui hull see pauk oli, kui Katre kõrvalt röögatas VERI. Lahe, see veel puudus. Teekond esmaabinurga poole viis ainult natuke läbi basseini astudes ja keegi pidi vist edasi ujuma paari tilga võrra roosamas basseinis. Kohalikud tüübid sidusid pea kinni ja nühkisid suurema vere kehalt maha. Katre raporteeris miskit suurest haavast peas ja nõudis kiirabi, samal ajal kui ise nuputasin, kas asi ikka nii hull saab olla. Ja kuidas see jama võistlemisele mõjub. Ülejäänud rahvale oli see puhastamine ja veri ja sidumine muidugi paras teater ja nii kogunes rahvas vaatama. Jah, ma mõistan, miks gladiaatorid ja veri nii popid vanasti olid J. Ambulantsi masinasse sai astuda läbi restorani. Kohalik üks-mees-bänd esitas parasjagu laulu what a wonderful world.... Kiirabiautos oli lahe – loksutati läbi linna kõikide kurvide ja aukude ning aknast midagi ei paistnud. Vähemasti minu istmelt. Ja pärast küsiti, ega mul süda paha polnud. Lollakad J. Vaadati, uuriti ja puuriti siis mu pead, raporteeriti natuke katki olekust ja öeldi, et liimivad kinni. Mõned juuksed likvideeriti peast ja siis liimiti - oli ilgelt terav valu. Miskid mõned sekundid. Liimitud. Imelik värk. Igaks juhuks tehti kuplist kaks pilti ka ja oligi korras. 60 euri palun. Oot, kindlustus mul on aga haigekassa rahvusvahelist mitte. Pagan. Miskit jäi puudu ja nii leppisimegi kokku, et korraldame asja järgmine päev lõpuni. Ujukate väel, nagu ma seal olin, polnud ju paljusid asju kaasas. Mis teha. Tagasi kämpingusse kõmpisime vaikselt läbi linna. Ööbimiskoha kõige paremal rõdul (miks muidu kõik rahvas enamuse õhtuid seal veetis) ootas meid meie seltskond. Ja avastasime, et söögiaeg juba kohalikus asutuses läbi. Sai siis veel väike tiir Ptuj linnas tehtud ja otsitud mõistlikku söögikohta. Lõpuks maandusime kohas, mida A ja Katre reklaamisid, et nad ükspäev käinud ja teenindaja suhtleb inglise keeles. Suhtles ta jee. Aga teadis ta umbes pooli oma töös vajaminevaid sõnu. St. saime täiesti edukalt hakkama. Kui veini tellimine välja arvata. Sest parima kohaliku punase veini pähe toodi meile mingisugune väga eriline õudukas. Jätame selle kirjeldamata, kuid pärast kaasa võetud jääkidega sai veel nii mõnigi nägu krimpsu tõmmatud. Peale tagasijõudmisjärgset õhtukoosolekut magama.