Sloveenia 5

Kolmapäevane põgenemine linnast. 

Kell 8 pidi tasuta parkimise aeg läbi saama ja nii me siis 2 minutit enne 8-t asjad autosse panime. Enam-vähem sihtpunkt rahvusparki ja plaaniks aeg-ajalt Nokiat segada. St ise paberkaardi järgi huvitavamale rajale keerata. Prnn ja .. mürts. See kuradi fiatidele mõeldud tänav on nii kitsas ja siis oli üks loll osanud veel selgelt paistva aia taustal sellest veidi ettepoole ühe posti panna. Nii madala, et aknast ei paistnud aga pagasiluugile täket tegema ulatus küll. Pamper on ka nüüd kole. Kuradi makaronid. Neil on vist ka keskid aasad ja baro..misiganes segased linna korraldama lastud. Veel hea näide liiklusest on enamusel tänavatel olevad liiklemiskeelu märgid, mis mitte kedagi ei sega...

Esimene hommikusööki sisaldav peatus sai tehtud suvalises Sloveenia väikelinnas, mis teele jäi. Jah, tagasi me ju tulime ja järeldasime, et kõige parem Itaalia on Sloveenias. Inimesed on viisakad, suhtlevad sinuga inglise keeles ja kõik on korras. Valdavalt vähemasti. Kirjutasin hommikueine kõrvale valmis miski kirja ja suhtlesin inimestega. Ja wifi lülitasin lihtsalt sisse, ilma, et oleks näinud ruutmeetri suuruseid silmi.

Lõunaks olime linnas nimega Skofija Loka. Või midagi sarnast. Igatahes üks Sloveenia vanemaid linnu. Ilus, väike, vana. Linn läbi kolatud, istusime suvalisse kohvikusse ja soovisime süüa. Teenindaja vabandas, et temal ei ole ja soovitas lähedal asuvat teist kohta – pidi linna parim olema ja kohalikud käivad ka seal. Oligi. Oligi hea.

Edasine mägedevaheline tee kulges nii, et mulle istus miski bemm sappa. Ja siis me nautisime kurvilisi teid ja püüdsime – mina teda maha raputada ja tema järgi jõuda. Ei, ma ei püüagi siinkohal väita, nagu oleks Mazda parema juhitavusega. Samahästi võiks väita, et Toyota Hiace on väga hea ralliauto. Aga ikka oli lahe. Kurvid, mäed, kiirus, adrenaliin. Õhtuse rahvusparki jõudmise mõtte matsime maha Bledi järve juures. 

Suvaline kodumajutus oli hea küll ning linna me jalutasime. Enne veel eelmine jutt valmis kirjutatud. Üleeelmine ikka. Ja kellegi avatud võrku tarvitatud. Tänu piltide laadimisele kukkus too küll pidevalt ära, kuid hilisõhtul sai tekst üles. Kolasime järve ääres ja vaatasime aerupaate. Üks kohalik pakkus ühte ka miski tasu eest sõiduks ja nii ma siis treenisin käe- ja seljalihaseid. Ümber kesk järve oleva kiriku. Kolasime ka kirikut ümritseval saarel ning tulime tagasi. Panin paadi kenasti võetud kohale ja ... paadi rentinud mees tuli ligi. Võttis käest kinni ja oli väga liigutatud. Ma olevat tema elu esimene klient, kes sõitis paadiga otse sinna kuhu tahtis ja pani paadi sinna, kust võttis, teistele paatidele ka ruumi jättes. Pooletunnine tänukõne sisaldas umbes viitkümmet lisakäepigistust ja suuri plaane, kus ta tahtis minuga koos Brasiiliasse paate müüma hakata ja kiitis veel Tito aegset korda. Saime ikka viisakalt tulema. Tagataskus lubadus järgmine paadisõit täiesti tasuta saada. Jätan meelde, kui sinna linna satun. 

Õhtusöök möödus jalgpallihelide saatel. Mitu korda tahtsin küll hõigata vahele: „Jaapan! Jaapan!“. Siiski jäi hõikamata ja publik sai mängu jälgida. Teistele mittejalgpallifännidele ka teadmiseks – Jaapan sel õhtul ei mänginud. Üsna ootamatult aga kolis teleka juurde lauda üks seltskond. Minu reaktsioon oli, et nõidadeklubil on luuavaba õhtu. Ja neil oli 2 väikelast kaasas ja nad suitsetasid lastega samas lauas. Välimused jätan siinkohal kirjeldamata. Ja õhtu lõppes nagu mainitud, lugejatele teksti saatmisega.

Neljapäev. Kalapäev.

Kas me tormame punktist punkti või võtame lõdvalt? Võtsime lõdvalt. Läksime randa, nautisime päikest. Seega olin mina ka 10 min pikali. Ja pea pool tundi veel nihelesin ja vaatasin randa tulnud .. ja järve. Ei, puhkus on ikka millegi tegemine. Ja lamamine on ainult une korral ok tegevus. Keset päikest mul küll und ei olnud. Jalad selga ja rattad alla. Seadsime sihiks miski Austria kõrge mäetipu ning kustutasime rahvuspargi selleks korraks plaanidest. Millised vaated ja millised teed. Kuskil kohe auto külje taga algas allavaade .. kilomeeter ja rohkem. Jõudnud miskisse kenasse väiksesse mägikülla, mis talvel suusaradade alguseks sai kaljuserval head Austria toitu nautida. Tähelepanu – mina sõin üle tüki aja kala. Ja siis tõstuki juurde minnes kõrvalt tõdeda – kirves, nõme. Tõstuk pannakse 15 min pärast kinni ja järgmine kord on .. pühapäeval. Tegelikult hea ju – 2*18 eur jäi alles. Järgmine siht kaardile ja tuld. Kilomeetri pärast ootas järgmine üllatus. Läbisõit 28 eur. Kust kurat nad selle tollipunkti keset teed olid pannud? Üleüldse on teedel miskid imelikud punktid siinkandis. Kahel korral tunnelimaks ja nüüd siis see. Aga summa tundus ilusa tee vaatamise eest nats liig ja keerasime otsa ringi. Alla laskudes tuli järgmine üllatus. Autol hakkas DPF ehk kübemefiltri tuli vilkuma. NÕME! Ma tahan autoga sõita, mitte remontida. Aga päeva lõpuks oli selge, et peab vist viimast ka tegema. Eks homme näis.

Reede. Tagasi.

Selline plaan siis, et hakkaks tagasi sõitma. Enne ehk teenindusest ka läbi. 

Teeninduses nõuti tungivalt õli vahetamist. See, et Eestis olin teenindust eelsesivast pikast reisist teavitanud, ei olnud aidanud. Meie teenindused vist ei suuda kuidagi 2 sammu ettepoole mõelda. Igatahes tehti Austrias 60 tuhhi hooldus sama hinnaga mis Eestis... . Aga umbes 14 Eesti aja järgi start kodu poole. Pärastlõunal püüdsime miskis Tsehhi väikelinnas leida a) poodi hää õlle kaasaostuks ning b) söögikohta. Järeldused: inglise keel on out. Sloveenia turistisõbralikkus unenägu. Kaardimakse on kosmos, mida tunnistavad vaid suurpoed. Normaalset söögikohta läbi linna sõites (peatänavad risti-rästi) ei leia. öääk ja minema. 

Faktireast siis veel öine Poola ja hommikupoolik vennasvabariikides. Neist Läti magasin isiklikult kõrvalistmel maha. Laupäeval 13 olime kodupoes. 1700 km ühes jutis selja taga. Kaasa arvatud raisatud tund Tsehhi kolkalinnas.

Järeldused

Seni nähtutest on Sloveenia kõige turistisõbralikum riik. Saad inglise keeles suhelda, kaardiga maksta, eurosid kasutada, elamised ja maakohad on korras, inimesed on toredad ja vastutulelikud. Järgmiseks oleks loetelus Austria. Vaid veidi vähem sõbralikkust ja veidi vähem inglise keelt. Ja Itaalia jääb viimaseks. Kunagi käin seal lõunaosas ka ära, ehk arvamus paraneb. 

Lõpetuseks üks söögiisu pilt turistist kuskil söögikohas :)