iiumaa jaht

Siuke uvitav lugu juhtus, et nagu .. ää ..ee see, et traditsioon vist juba .. iiumaale jahile sai mindud. Ma ei ütle, kes süüdi, kuid igatahes seekordne reis ka + märgiga punkte pidi teenima. Seega 4 jahimeest ja 4 kaaslast. Erinali küll aga kaaslased täpselt needsamad, kellega koos elatakse, vähemasti enamusel ...
Et asi lihtsam ja nimetähtedega vähem geomeetriat kasutan siis kaaslase kohal + märki :) ja nime ikka välja ei ütle. Mine tea, kelle ülemus ja mille kohta juhuotsingu abil mõne vale järelduse teeb.
Sõnaga reedel minek ja ... esimene emane mõju oli hilisema praamireisi valik ja loobumine õhtusest jahist. Krt!
Mis seal ikka, 16 ja pool praam ning K ja R koos + ja + ootasid sadamas juba nõks enne 16-t. Ja jupp aega peale meid saabus sadamasse ka A, + kaasas ja veetnud just kena hunniku aega kaubandusvõrgus - mine tea, kas saarel midagi antakse. Etteruttavalt võib öelda, et antakse kui kui Selverisse järgi sõita. Sõnaga A auto pargitud ja üle terve sadama kümme kotti kaupa tassitud, hakatigi meid paati lubama.
Paadis oli ainsaks rõõmuks toidu ootamine. Seal on nimelt valem selline, et kui tellid kapa-kohila söökla toidu sellise raekoja platsi hinnaga, siis ei arvestatakse toitumise lõpu aeg samaks kohalejõudmisega. Seega, liiga vara seda ei saa. Äkki hakkab igav ja tellid veel midagi? Aga saadud praetud pelmeenid olid .. meil hästi valitud. Kaks praadi tähendas 2*1 ühikut. Pakk pelmeene oli läbi fritüüri lastud ja siis kahele taldrikule jaotatud. Sinna kõrvale oli pakk hapukoort kahele kenasti pakinurgast tühjaks plöristatud. Kerge salatilaaldne lusikatäis ka juures. Ei ütle jammi...
Dagen haus (dagen.ee) on igal juhul valikut väärt. Ja selle ühte lahedasse elamisse end sättisime. Saarel siis juba. Toad jagatud ja maha potsatatud, võtsid mõned ++ kohe tegutsemise oma kätte ja leiva kõrvale pakuti veel leiba ja saia. Lihakattega. Mis seal ikka, oli ju vaja veel sauna külastada ja juttu rääkida ja maailm ära parandada. Viimast ei saanud valmis ning korraks heitsime pikali. No täpselt korraks, sest kohe peale silma sulgemist oli äratuskell. Selge. Oli kell juba palju ka ja vaja ju metsa minna. K ja R ja A ja mina ja +. Poolviis olime igatahes jahijuhataja juures ja tema meid laiali kupatas. Minu saatuseks sai R imeautos juhipositsioon sisse võtta. Land Rover on midagi täiesti teistmoodi. Nojah, minu autol on seal sidur, kus sellel juba pidur. Sidur on seal, kus muudel jalatugi. Rooli asukoht eeldaks küll tooli veidi autost välja ulatumist, küll aga saab ju gaziga harjutanu hakkama. Pimedas leidsime vajalikud lülituskohad tänu led lambile. Mina ja + siis torni läksime. Ühe + tehtud lolluse jätan ka välja :), algajate metsakülastajate vead ju. Isegi teinud. Istusime ja imestasime, et sääsed kesk sügist taas väljas. No kohe mitu. Igatahes tornis vaiksemalt liigutamiseks jalast võetud saapad pidid tagasi jalga minema. Aga loomadel oli sel suvehommikul miski teine plaan. Meist erinev ja nii nad sinna metsa sisse jäid.
Kõigepealt metsast minnes poest täiendust otsides majutusse suundusime. Mets muide oli ühes servas ja magamine teises ning saarel oli 2 serva veel. Või sellist kergelt väljaulatuvat osa. Seega iga liikumine ca pool tunnikest võttis (majast metsa, metsast majja jne). Aga Käina pood on ikka imetegu. Ma pole eales nii väiksest poest nii kaua püüdnud miskit leida. Ülesanne õlu, shokolaad, vesi, kohvi tähendas umbes 6-t ringi läbi poe. Lõpetuseks haaras kassapidaja õlle omale ja lubas oma jalge... juures soojas hoida, et enne 10-t ei saa. Sai küll vihjatud, et ehk siiski kuskil külmas aga sellegipoolest polnud proua nii atraktiivne, et tema jalgejuures olevale õllele ka hiljem tahtnuks järgi minna. Mine tea ..
Aga ootas meid juba pooleliolev hommikusöök. Esimene ports sööjaid sai omletti ja teine täpselt sama retsepti järgi tehtud munaputru. K ja R nimelt ei tahtnud seda värki lihtsalt pannil ringi keerata.
Ja siis tekkis plaan ja päev ise aga kujunes minu loodetud silm kinni asemel hoopistükkis reisiretkeks. Seega tiir saarele peale. 15 minutiga oli seltskond R suures ja hoolimata imelikest omadustest lahedas autos. Esimene sihtkoht vastavalt saare sündmuste kalendrile laat. Ahjaa, kõige esimese sündmuse magasime maha - kuskil klubis olevat öösel olnud 2-3 või 3-4 happy hour. Ja metsa minnes üks tunninautleja õndsalt bussipeatuses ka puhkas. Aga me siis laadale. Lahe laat. Ühes hoovis ja müügilette rohkem kui külastajaid. Kuni meie tulekuni. Esimese leti taga loterii. Mu laps oleks selle kohta öelnud õumaigaad. Miskid värvilised paberirullid ja vastavalt võidetud värvile sai valida kolmest kastist asju. Kõige ägedamas olid vanad cd plaadid ning üks mänguasjade komplekt. Teistes olid lihtsamad vanad asjad. Nojah, pealinnas pannakse ka asjad 1.- eest osta.ee-sse üles või visatakse ära. Taaskasutuskeskusesse läheb juba veidi paremas korras kraam. Muude lettide taga siis mulgipuder ja kohvi ja mesi ja mõned kudumid. Ja mõned taimed ja kaks kassipoega. Mingit .. vanakraami ka. Aga ringi lõpus ootas meid üks suure publikumenuga müügimees. Temal letil kõik kodunt toodud vanad asjad. Midagi ei saa ära visata. Vana vikati tera (kõik ei olnud veel roostest ära kukkunud näiteks). K sai omale sealt "uued" uisud. Map tea, mida ta nendega dekoreerida kavatseb aga jalga lähevad nood küll parimal juhul mõnele ta koerale. Suuruse mõttes siis. Ühele uudistavale prouale pakuti näiteks kapinuppu - täispuit ja puha. Hind 5.- ja kohe tehti ka allahindlust. Onule kangesti meeldis rääkida ja pika jutuga rääkis ta müüdavat kaupa ka odavamaks. Me tegime järelduse, et kui onu käest piisavalt asja kohta küsida, äkki räägib oma kauba hinna nulli ja annab siis niisama... Tegelt, mis seal salata, talgi olid kaks päris asja ka - vikativarred. Üks oli kohe eriti omapärase käepidemega. Tänu laadal kohatud tuttavale jahimehele ja räägitud jahimuljetele jäid selle eriomadused kuulmata. Igal juhul lahe üritus oli. Te ikka teate, kuidas maapirn maitseb?
Järgmiseks siis pool tundi kaugemal asuvad tuletornid. Kõput me sihtisime ja avastasime sel poolsaarel kehtiva süsteemi - sügisest kevadeni kinni ja tulge mais jälle. Hea oli asja juures see, et ei pidanud tornitreppi kulutama. Halb aga see, et vaba metsaalust nähes mõned seenehullusid. Sirmikud ja miskid muud elukad neil peagi näpus olid. Kurat, ma vist asja eest ikka neid ei söö - tunduvad teised tugevalt sõltuvust tekitava toimega olevat. Noh, siis veel sealtkandi meeste jahisaak sai vaadatud ja jahimaja +++ näidatud (üks + jäi autosse, sest tõesti - jahisaaki oleks võind ka veidi teisiti eksponeerida). Nähtud sarved olid ilusad ja jahimaja jätkuvalt lahe. Mis seal siis ikka. Selver ja maja ja bjuutisliip ja supp ja taas metsa. 15 min und oli vist vähe. Aga metsas seekord asukohaks heinapalli kõrval maas olemine. Mina ja + ei saand tukastada ka mitte. Sääsed kurivaimud olid nii kallal. Mind pole kaks viimast aastat nii hullult rünnatud, kui nüüd - olemuselt sääsevabal ajal. Sisuliselt 4 tundi sääskede vehkimist tipnes + õnneks ka väikse elamusega. Noh, kuna me vehkisime tagasihoidlikult, tormasid ühel hetkel põldu kaks kitse. Üks noor sokk ja teine vast tema ema. Kõiksepealt selja taha, siis avastasid meid ja hakkasid sõimama. Kohe pikalt ja kordamööda. Astusid jälle mõned sammud edasi ja mölisesid. Vaatasid meid ka ja mölisesid. Oma 240 kraadi ümber meite tiirutasid ja sõid ja mölisesid. Mu + pole mind terve 16 aasta jooksul nii palju sõimand, kui need 20 minutiga. Aga vähemasti oli + kena elamus. Vahi ise kitsega 10 meetri pealt tõtt ilma, et loomaaia tara vahel oleks. Eks me tüdisime üksteisest lõpuks nats ära ja ma nuuskasin. Kitsed seepeale vaikselt metsaserva poole läksid ja jäid sinna aeg-ajalt veel kurjustama. Udu tuli maha ja me siis nähtavuse kaotanutena ka minema sättisime. Jahijuhata ka sõbralik hing oli tühjakotiküttidele valmis seadnud kausitäie värskelt praetud maksa, et me päris häbistatutena oma +++ juurde ei läheks.
Ootas. Söök siis. Ja saunagi sai jõutud. Aga maailmaparandamisest suurt miskit välja ei tulnud. Omiku ju vara üles vaja saada. Saimegi.
Pühapäeval oli saimegi hulgas mina, R ja A. Seega jäid Mati juurde ++++ ja K. Prõnn ja poole tunni pärast olimegi taas tuttavaid põlde vahetamas. Muuseas, meil oli kohe täitsa plaan sõidugraafik välja riputada - nii kenasti süstemaatiliselt sai mööda saareserva edasi-tagasi uhatud. Põllus mul kaitseks laenatud kindad ja sääsevõrk. Ja seekord teemaks jalutuskäik. Jalutasin siis mööda pimeduses põlluserva nats maad ära ja istusin miski põõsa serva maha. Ühel hetkel toetasin käe ka maha ja tulemuseks oli läbimärg kinnas. Kurat, tehakse ikka heast riidest pükse. Muuseas, need tõesti peavad vett. Aga loodus ärkas, päike pani tule vaikselt hõõguma ja mina hiilisin põllule tiiru peale. Statistikasse jäi üks sokk. No ma ei saa aru, talle ei sobi minuga ühes põllus olla? Aga jällegi olid tühjad pihud (jah, grapsi laul oli kõigil meeles) ja nii me põldudest seekord lahkusime. Või siiski, sääsesaak oli suur. Kui ma miskil hetkel optikast vaatamiseks võrku kergitasin, sain hetke pärast 20 tk jälle lõualt neid noppida.
Majas ootas puder ja moos, mida tuli suhkruga täiendada. Kes mind teavad, need mõistavad. Kerge saareekskursioon veel ja praamile. Sattusime teise ritta ja kassas hoiatati, et ei pruugi mahtuda. Osaliselt siiski mahtusime. R ja + jäid maha. Esimese autona!!! Me küll moosisime praamikorraldajat aga too kartis, et meite suksu võib viga saada ja tema mitte nõus ei ole meite pakutud positsioneerimisega. Ohh jahh, ehk oleks pidanud talle miskit meelehead pakkuma? Igatahes jäid R ja + kurvalt kahe tunni möödumist ootama. Nemad ja praamil söömiseks tehtud võileivad ...

Tuuletoetused

Tundub jah, et meie tuuletootjate keskorganisatsioon on nõrk. No ei oska teine õigeid asju välja tuua.
1. kõik tuulikud saavad kokku toetust maksimaalsel juhul 0,5 miljardit eeku - ideaalsel juhul. Täna, kui enamus tuuleparke on püstitamisel, saavad need olemasolevad üksikud toetust 0,84 senti kW/h ja see kajastub inimeste elektriarvel. Uued tuulepargid arvestavad täna juba kallimate liitumiste, rangemate liitumistingimuste ja seniste parkide rajamisest õpitud piirangutega. Seni püstitatud pargid on saanud paremad tuulekohad ja odavamad rajamistingimused. Neid ja uusi parke ei saagi tehniliselt võrrelda. Ometi konkurentsiamet seda poliitilise sabakergitamisena teeb.
2. Põlevkivielektrile makstakse peale järgnevate aastate jooksul 24 miljardit. See ei kajastu kodanike elektriarvetel, sest selle avalik näitamine igakuisel arvel ei oleks populaarne. Inimesed ei loe ju rahaeraldisi vaid oma elektriarvet.
3. Kahe eelneva punkti järeldusena - maksame ülikallile põlevkivile pealeja demagoogitseme rohelise elektri kalliks. Lõpptulemusena istume ja koristame läbu, mis põlevkivist jääb.
4. Et asi ilusam oleks, ajame puidukütte hinnad lakke ja toetame selle eest veel narva jaamu ... rohelised ju need

lage tee ja tühi maa

mulle meite maa ikka meeldib.

Nii eelmisel nädalal Saaremaale minnes, kui eile õhtal metsast tulles - üliüksikud autod. Tulin eile jah metsast linna poole ja mõtlesin, et haaraks kuskilt teeäärsest bensukast mõne suutäie. Aga vaadates seda liikluse olematust, polnud ka midagi imestada, miks hilisemadki neist maanteäärsetest uksed kinni pannud olid. Jah, öine alkomüük aitaks neid uksi kauem lahti hoida, iseküsimus on, kui kained need ostjad siis olla võivad. Viimane on küsimus, mitte väide! Aga ika lahe, sõidad 10 kilti ja 1 auto. Järgmise 10 pärast järgmine. Läänepoolsed riigid võivad ainult unistada. Nagu ka meie unistame vahel. Raudteest näiteks.

Mis siis vahepeal toimunud

Mitte midagi erilist.
Töönädal sassi löödud ja Saaremaal kokkutulekul käidud. Veidi parem korraldus, kui eelmisel aastal. Kuigi, jah, mitmed asjad venisid ja üldmärkus sama kõikidele korraldajatele. Tehke oma kambaga samalaadne kava läbi, siis näete, kus tekivad küsimused ja kuidas kulub aeg. Suurüritus pole nagu parim katsetamise koht.

Tööd ja trennid. Ja laskmisega miski tõsine häda sees.
Vasak käsi kipub märgil suure viske tegema. Kui algul kahtlustasin õlashoidmise probleemi, siis nüüd ei saa aru - isegi kõvasti püssi õlas hoides vise sees. Ja see pagan segab kõikide likuvate märkide laskmist. Teagi, kuidas sest üle saada.

Ja kui kellelgi vaja lastejalgrattaid - Osta.ee-s nüüd kuulutused üleval. Veel riputamata kujul voodi kahele+kummut+2*öökapp. Ootab huvilisi.


Tänaseks kõik :)

spordist

Pöhh. Reisilt tulnuna sain Katrelt veelkord kinnitust, et hull olen. No mis seal imelikku on, kui pühapäeval võistlus oli ja tundisn jaksu nats kaasa lüüa. Mitte, et ma oleks jõudnud natukenegi harjutada, aga sportlaskmine on ju üsna huvitav tegevus.
Sõnaga siis pühapäeval sai kaasa lastud Eesti meistrivõistlustel ja Vilbergide Karikale. Ega harjutamata seda kindlust saa, aga miskit siiski. Sõnaga 30+30 ja neljas koht. 20+20 ning imekombel kolmas. Üldarvestuses ehk karikale ka imekombel kolmas.
Esmaspäeval sai ka käidud põtra proovimas. Seega lühikese aja jooksul paras ümberlülitumine. Aga neljapäeval pean laskma Saaremaal kokutuleku laskmist.
Aga kokkutuleku laskmine on asi, millest tahtsin kirjutada. 
Ma ei saa aru nendest korraldajatest. Et mis pagana pärast peab kangekaelselt ajama oma rumalat jonni ja kritiseerijatele veel käru ka keerama? On kellelgi neist sellest parem, kui keerata teistele? Miks peavad kokkutulekule minevad laskjad kaks korda saaremaal käima. Korra laskmas ja siis eraldi veel kokkutulekule. Miks ei kõlvanud saarlastele läänemaa meeste abi, et saaks laskmise kokkutuleku ajal läbi viia? Miks peab laskma harjutust, mille kohta jahimeestena anname soovituse - palun ärge tehke, liiga suur oht ulukeid vigastada. Miks kirjutatakse juhendisse sisse lause, mis sisuliselt keelab kriitika (võimaldab võistlustelt eemaldamist)? Miks korraldavad võistlust mehed, kellest ei ole teada, et nad oleks enne võistlusi korraldanud? Ma saan aru, et saarlased võivad ja peavadki omamoodi olemise ja näoga olema. Aga miks just niiviisi? Viimastel päevadel olen suhelnud väga mitme maakonna meestega ja kõigil on peas samad küsimused ja sama kriitika. Ja kõik on saanud väga upsakaid vastuseid. Miks? Head saarlased, kas ülejäänud Eesti laskurid on teie vaenlased? Kas keegi on midagi halvasti teinud?
Kuna nüüd on võistluspäev pea käes, siis enam midagi muuta ei õnnestu. Sestap oleks vähemasti ilus, kui korraldajad ka mõistaks oma otsuseid ja seda, et nad on teistele käru keeranud ning vabandaksid osalejate ees. Minu ees pole vaja vabandada :)

Spordimeedia on ka asi, millest tahtsin kirjutada.
See Eesti spordimedia on vähe imelik asi. Ja jahilaskmise kajastamiseks selles .. ma ei oska enam arvata, mida tegema peaks. Pressiteadete saatmine ei paista õige tee olevat. Aga ehk juhtub mõni ajakirjanik sport.delfi.ee-st või postimehe spordikülgedelt või õhtulehe spordikülgedelt või päevalehe spordikülgedelt või mõnest muust portaalist täiesti kogemata siia ja tal pole kahju mõnd head nõu anda? Ahjaa, miks ma küsin - loomulikult isiklikust kasust. Igal sportimisel on kulud ja sponsorid aitaksid neid kanda. Sponsorid aga otsivad alasid, millel meediakajastus. Mina vana tola aga tahan tegelikult sponsoreid.

Sloveenia 5

Kolmapäevane põgenemine linnast. 

Kell 8 pidi tasuta parkimise aeg läbi saama ja nii me siis 2 minutit enne 8-t asjad autosse panime. Enam-vähem sihtpunkt rahvusparki ja plaaniks aeg-ajalt Nokiat segada. St ise paberkaardi järgi huvitavamale rajale keerata. Prnn ja .. mürts. See kuradi fiatidele mõeldud tänav on nii kitsas ja siis oli üks loll osanud veel selgelt paistva aia taustal sellest veidi ettepoole ühe posti panna. Nii madala, et aknast ei paistnud aga pagasiluugile täket tegema ulatus küll. Pamper on ka nüüd kole. Kuradi makaronid. Neil on vist ka keskid aasad ja baro..misiganes segased linna korraldama lastud. Veel hea näide liiklusest on enamusel tänavatel olevad liiklemiskeelu märgid, mis mitte kedagi ei sega...

Esimene hommikusööki sisaldav peatus sai tehtud suvalises Sloveenia väikelinnas, mis teele jäi. Jah, tagasi me ju tulime ja järeldasime, et kõige parem Itaalia on Sloveenias. Inimesed on viisakad, suhtlevad sinuga inglise keeles ja kõik on korras. Valdavalt vähemasti. Kirjutasin hommikueine kõrvale valmis miski kirja ja suhtlesin inimestega. Ja wifi lülitasin lihtsalt sisse, ilma, et oleks näinud ruutmeetri suuruseid silmi.

Lõunaks olime linnas nimega Skofija Loka. Või midagi sarnast. Igatahes üks Sloveenia vanemaid linnu. Ilus, väike, vana. Linn läbi kolatud, istusime suvalisse kohvikusse ja soovisime süüa. Teenindaja vabandas, et temal ei ole ja soovitas lähedal asuvat teist kohta – pidi linna parim olema ja kohalikud käivad ka seal. Oligi. Oligi hea.

Edasine mägedevaheline tee kulges nii, et mulle istus miski bemm sappa. Ja siis me nautisime kurvilisi teid ja püüdsime – mina teda maha raputada ja tema järgi jõuda. Ei, ma ei püüagi siinkohal väita, nagu oleks Mazda parema juhitavusega. Samahästi võiks väita, et Toyota Hiace on väga hea ralliauto. Aga ikka oli lahe. Kurvid, mäed, kiirus, adrenaliin. Õhtuse rahvusparki jõudmise mõtte matsime maha Bledi järve juures. 

Suvaline kodumajutus oli hea küll ning linna me jalutasime. Enne veel eelmine jutt valmis kirjutatud. Üleeelmine ikka. Ja kellegi avatud võrku tarvitatud. Tänu piltide laadimisele kukkus too küll pidevalt ära, kuid hilisõhtul sai tekst üles. Kolasime järve ääres ja vaatasime aerupaate. Üks kohalik pakkus ühte ka miski tasu eest sõiduks ja nii ma siis treenisin käe- ja seljalihaseid. Ümber kesk järve oleva kiriku. Kolasime ka kirikut ümritseval saarel ning tulime tagasi. Panin paadi kenasti võetud kohale ja ... paadi rentinud mees tuli ligi. Võttis käest kinni ja oli väga liigutatud. Ma olevat tema elu esimene klient, kes sõitis paadiga otse sinna kuhu tahtis ja pani paadi sinna, kust võttis, teistele paatidele ka ruumi jättes. Pooletunnine tänukõne sisaldas umbes viitkümmet lisakäepigistust ja suuri plaane, kus ta tahtis minuga koos Brasiiliasse paate müüma hakata ja kiitis veel Tito aegset korda. Saime ikka viisakalt tulema. Tagataskus lubadus järgmine paadisõit täiesti tasuta saada. Jätan meelde, kui sinna linna satun. 

Õhtusöök möödus jalgpallihelide saatel. Mitu korda tahtsin küll hõigata vahele: „Jaapan! Jaapan!“. Siiski jäi hõikamata ja publik sai mängu jälgida. Teistele mittejalgpallifännidele ka teadmiseks – Jaapan sel õhtul ei mänginud. Üsna ootamatult aga kolis teleka juurde lauda üks seltskond. Minu reaktsioon oli, et nõidadeklubil on luuavaba õhtu. Ja neil oli 2 väikelast kaasas ja nad suitsetasid lastega samas lauas. Välimused jätan siinkohal kirjeldamata. Ja õhtu lõppes nagu mainitud, lugejatele teksti saatmisega.

Neljapäev. Kalapäev.

Kas me tormame punktist punkti või võtame lõdvalt? Võtsime lõdvalt. Läksime randa, nautisime päikest. Seega olin mina ka 10 min pikali. Ja pea pool tundi veel nihelesin ja vaatasin randa tulnud .. ja järve. Ei, puhkus on ikka millegi tegemine. Ja lamamine on ainult une korral ok tegevus. Keset päikest mul küll und ei olnud. Jalad selga ja rattad alla. Seadsime sihiks miski Austria kõrge mäetipu ning kustutasime rahvuspargi selleks korraks plaanidest. Millised vaated ja millised teed. Kuskil kohe auto külje taga algas allavaade .. kilomeeter ja rohkem. Jõudnud miskisse kenasse väiksesse mägikülla, mis talvel suusaradade alguseks sai kaljuserval head Austria toitu nautida. Tähelepanu – mina sõin üle tüki aja kala. Ja siis tõstuki juurde minnes kõrvalt tõdeda – kirves, nõme. Tõstuk pannakse 15 min pärast kinni ja järgmine kord on .. pühapäeval. Tegelikult hea ju – 2*18 eur jäi alles. Järgmine siht kaardile ja tuld. Kilomeetri pärast ootas järgmine üllatus. Läbisõit 28 eur. Kust kurat nad selle tollipunkti keset teed olid pannud? Üleüldse on teedel miskid imelikud punktid siinkandis. Kahel korral tunnelimaks ja nüüd siis see. Aga summa tundus ilusa tee vaatamise eest nats liig ja keerasime otsa ringi. Alla laskudes tuli järgmine üllatus. Autol hakkas DPF ehk kübemefiltri tuli vilkuma. NÕME! Ma tahan autoga sõita, mitte remontida. Aga päeva lõpuks oli selge, et peab vist viimast ka tegema. Eks homme näis.

Reede. Tagasi.

Selline plaan siis, et hakkaks tagasi sõitma. Enne ehk teenindusest ka läbi. 

Teeninduses nõuti tungivalt õli vahetamist. See, et Eestis olin teenindust eelsesivast pikast reisist teavitanud, ei olnud aidanud. Meie teenindused vist ei suuda kuidagi 2 sammu ettepoole mõelda. Igatahes tehti Austrias 60 tuhhi hooldus sama hinnaga mis Eestis... . Aga umbes 14 Eesti aja järgi start kodu poole. Pärastlõunal püüdsime miskis Tsehhi väikelinnas leida a) poodi hää õlle kaasaostuks ning b) söögikohta. Järeldused: inglise keel on out. Sloveenia turistisõbralikkus unenägu. Kaardimakse on kosmos, mida tunnistavad vaid suurpoed. Normaalset söögikohta läbi linna sõites (peatänavad risti-rästi) ei leia. öääk ja minema. 

Faktireast siis veel öine Poola ja hommikupoolik vennasvabariikides. Neist Läti magasin isiklikult kõrvalistmel maha. Laupäeval 13 olime kodupoes. 1700 km ühes jutis selja taga. Kaasa arvatud raisatud tund Tsehhi kolkalinnas.

Järeldused

Seni nähtutest on Sloveenia kõige turistisõbralikum riik. Saad inglise keeles suhelda, kaardiga maksta, eurosid kasutada, elamised ja maakohad on korras, inimesed on toredad ja vastutulelikud. Järgmiseks oleks loetelus Austria. Vaid veidi vähem sõbralikkust ja veidi vähem inglise keelt. Ja Itaalia jääb viimaseks. Kunagi käin seal lõunaosas ka ära, ehk arvamus paraneb. 

Lõpetuseks üks söögiisu pilt turistist kuskil söögikohas :)

Sloveenia 4

Esmaspäev algas kellele kuidas. 

T2 näiteks ärkas viimasena. Ta oli mõni tund enne ärkamist magama minnes ka viimane. Igal juhul alustas seltskond pakkimisega. Korea teami kolis A tagasi ning lennukiteam sättis end linnu poole. Uhke renditud peugeotiga. Ja sinise ime sihiks sai Itaalia. Meie sihiks .. läheks ehk koopaid piiluma? Seega ilusad hüvastijätusõnad ja laiali me seltskond oligi. 

Teel koobaste poole tegime peatuse Ljubljanas. Et kui juba sealkandis, viskaks linnale pilgu peale. Viskasimegi. Parkimismaja august sisse sõites silmasin kuskil platsil seismas üht sinist masinat. Eesti numbriga. Ratastel IME! Lahe. 

Suvalises tänavakohvikus esimene pikem peatus, kaart laual ja reklaamitud linna vaatamist väärt kohad märgitud. Tuld. Mõni kuju, mõni maja nagu ikka ning lisaks veel loss. Kõrgel-kõrgel künka kohal. Üleüldse tundub siin riigis selline lugu olevat, et nii kui kohalikud omal ajal mõne künka otsa jõudsid, pidid nad sinna kohe ka lossi püsti ajama. Ja osadele lossidele ka hiljem linna järgi tegema. Loss selles linnas aga oli väga omamoodi. Meie riigi muinsuskaitsjad vist nõuaks tuleriidal põletamist sellise pühaduseteotuse eest. Aga meile vaatajatena oli vaheldus päris lõbus. Iseasi, kas ka sobiv... . Sõnaga, tegu oli sigrimigri-seguga moodsast betoonivalamisoskusest ja raudtaladega kombineerimisest ning endisaegsest lossist. Lisaks ülemise platsi täis igatmasti moodsaid valatud vorme.

Näihtud, käidud, oldud seadsime sammud ka kõhutäite poole. Kohalike soovituslistis miski prantsuse stiilis söögikoht meil ette ka jäi. Avastatud hinnakiri osutus küll üsna krõbedaks ja seetõttu valisime pasta ja salati. Minu pasta osutus üheks mõnusaks tuliseks elamuseks. Jah, sina K, kes sa seda loed, sulle see sobiks ka. Tehtud oli asi värske tsilliga. Katre salat aga oli lihtsalt hea. Seega, meie soovitame seda kohta ka. Lepti Pari. Või miskit sarnast. Aga täpset nimetust ei mäleta.

Õhtuks plaanisime kuhugi koopasuu ette magama end seada. Siiski Postojna linn paremini kõlas ning esimese turists sildi peale ka kuhugi hoovi keerasime. 50 eur siinkandis vist standardtaks hommikusöögiga voodi eest. 

Sobis. Jäime. Kirjutasin valmis ka kõige esimese reisijutu jupi. Lähedal asuvas hotellilobis siis. Loodan, et oli loetav. Söögiga läks nii, et peale linnale tiiru peale tegemist (hommikul  edasi sõites saime küll aimu, et olime vaid veerand linna läbi kõmpinud) leidsime üsna ööbimiskoha juures avatud söögimaja. Menüüs igatmasti huvitavaid asju. Mina, vana seenepeletis muidugi üle küsima – ega teil neid nõmedusi minu soovitud toidus pole. Ei ole lubati. Aga seda praadi ma ei söönud ja raha tolle eest ei maksnud. Kokal oli just mulle sööki tehes tulnud hea mõte seeni lisada. Lollakas.

Teisipäev. Ma ei tea mis kuupäeval.

Järgmiseks hommikuks olime endile selgeks saanud, et Škocja koopad hoopis huvitavamad tunduvad. (caves ja slovenia googeldamiseks) GPS orientiiri järgi küll koopaid päris ei leidnud. Siltide järgi küll. Kergelt püüdis ilm vihmapiisku alla saata ja me imestasime, miks seda õnne laskmise ajaks ei antud. Aga veidi pikemad riided selga ja koopasse. Üksiku planeeti lubatust oli sissepääs mõne euri võrra kallim ning sisse sai vaid grupi koosseisus. Meile sobiv rongkäik algas üsna pea. Jaotati see inimkari kaheks – sloveenia-ingliskeelsed ja saksa-itaaliakeelsed. Lubati ca. 500 trepiastet ja tuld. Pilti sees teha ei tohtinud. Vaikne saal ja jõega saal. Ülevalt ja alt kasvavad soolakivid. Stalaktiidid ja stalakmiidid siis. Lisaks veel teekonna lõpus olevad huvitavad looduslikud kausid. 

Päris hea elamus. Ja kui teekonna lõpuosas ühest august korra päikest paistis oli kohe palav. Aga edasi minnes oli mõnus põhjamaalase temperatuur. Kuni kord välja saime. Edasi pakuti kahte teed. Kas lisaboonusena veel 300 astet mööda huvitavat teed jala ise üles või eskalaator. Mina olen palju raha selle koopa eest maksnud ja pean saama kõik mugavused. Eskalaatorit siiski huvitavale teele ümber ei paigutatud ja võtsime selle jala ette. Ilm oli tolleks hetkeks kena 25-30 soojakraadi nunnult ette kerinud. Üks tädi rong rühkis ka meie ees ühel väiksel lõigul. Kahesillaveoga. Esisild püüdis käsipuid kaljudelt rebida. Aitähh head insenerid, kes piisava varuteguriga arvestasid.

Oli, see local beer maitses selle trepi järgi üsna hästi. Toit oli ka hää. Ja toidu lõpus olnud äike samuti. Ühel täiesti tavalisel suutäiel märkasin, kuidas ühtäkki kõik puud kenasti kõverasse tõmbasid, päiksevarjud horisontaalasendi leidsid ja teenindajad viimaseid päästma tormasid. Edasistki oli söögimaja varikatuse kohalt lahe jälgida. Äike raius vasakul ja paremal ning küngaste vahel oli kõuekõminat kordamööda igast suunast. Sadu tonne vett kallati ühekorraga maha ning meie soov autoni minna asendus sooviga kohvi juua. Kiirelt alanud protsessid raugesid peagi ja lihtsalt kallava vihma tõttu ei tahtnud me enam niisama passida. Spurt läbi lompide, veidi niiskem olek ja olimegi teel Pirani poole. Igati äge väike linn. Parkimiskoha leidsime kuskil suvalisel künkal miski torni all. Torni all oli hää meelde jätta ja nii me linna läksime. Mööda tänavaid, kust lahtise vihmavajruga läbi ei mahtunud ja kust laiemad mehed ringi oleks pidanud minema. Keskväljakul tagusid poisikesed jalkat, päike piilus pilvede vahelt ja langev vesi kolis teise linna. Ahjaa, poiste üheks väravaks oli peasissepääs linnavalitsusse – hea postide vahe. Kui siuke napp postikõrvane värav teha oli uksekõrvane aken heaks märguandeheliks tabamisest. Kahju, et meie sealviibimise ajal sinna väravasse palli ei saadud. Aga mööduvad turistitki said lõbusast mängust söödu jagu osa võtta ning kõik olid selle üle rõõmsad. Meie ka. 

Lahe, lihtne ja vaba. Linn ise meenutas vägagi Veneetsiat. Vett küll majade vahel ei olnud aga stiil ja majad samamoodi. Paistis rikkust ja vaesust. Aga ei paistnud sedamoodi laga nagu Veneetsias. Sõnaga, nagu Veneetsia, ainult palju paremas korras. Ja palju sõbralikuma teenindusega. Ja inglise keelt räägitakse ka. Sõnaga, minu soovituseks on: Veneetsia = nimi, Piran = positiivne emotsioon. Ära minnes oli meile veel kingitus ka tehtud. Nad olid mul klaasipuhastaja vahele seekord küll kohalikus keeles teate pannud. Ma ei saanud päris aru aga tundus, et olen võitnud miski parkimisloteriiga ja arvatavasti umbes 40 euri. Nagu aru sain, viitas kontonumbri puudumine just sellele, et raha saajaks olen ikka mina – minu kontot neil ju ei ole. Kahjuks ei saanud päris hästiu aru, kuhu pean oma kontaktid teatama, et raha kätte saada. Seega las ta jääb, neil nii kena linn, äkki panevad mõne kuju või tänav ehitamise fondi?
Aga meil tuli kaarti vaadates loll mõte. Et Triestes paistis hotelle olevat, sinna sõita. Linna jõudes kahetsesime mõtet väga. Igal kohalikul makaronil on vist kaks autot, millega ta võtab võimaluse inimestel tänaval parkida – parkides lihtsalt absoluutselt kõik kohad kinni. Ning neli motorollerit millega TULEB hullumeelsel kiirusel ja teisi sõltumata anna teed märkidest igal pool nõeluda. Ma oleks pidanud enne linna sisenemist pudeli veini pidanud ära joom, et ses liikluses miskit aru saada. Leitud hotellidesse igatahes siseneda ei saanud, sest polnud kohta auto korrakski jätmiseks. V.a. viimane katse. Juhuslik auk ukse ees kümnekordse peatumist-parkimist keelava märgiga. Parkimiseks olevat paarisaja meetri kaugusel miski suuuuuuur plats. Asjad toas, parkla poole. Muidugimõista sellist parklat polnud juba viimased 5 aastat seal enam. Või 15. Aga ühesuunaliste rägastikus oli selge, et ma olin unustanud märkida GPSi oma hotelli asukoha. Katre siis suhtles teenindajaga. Aadress. Silmade pööritus ja visiitkaart. Kas teil wifi on? Mamma mia. Juuksed tõusid kodaniku peas püsti ja nägu tõmbus pikaks. Täielik emotsioon saabus küsimusele, kas tohiks GPS koordinaate paluda. Kui me oleks küsinud, kas tohiksime hotelli põlema panna, oleks ka rahulikumalt vastatud.

Esimeses söögikohas meist lihtsalt välja ei tehtud ja nii suundusime järgmist otsima. Seal räägiti inglise keelt ja toodi peale seenevaba prae lubamist praad seentega. Uus praad oli õnneks ilma. Paraja imena pakuti muidugi, et neil ei ole kuiva valget veini... . Ei, see ei ole veinimaa. Linnale tiir peale ja magama. 

Sloveenia 3 osa

Sloveenia 3

Laupäeval põhiala.

Mitte eip saa aru, kuid siinkandis on ärkamine kuidagi varajane. Maru varajane. 7 läheb uni hiljemalt minema. Tea, kas põhjuseks akna taga röökivad linnud või väike võistluspinge või miski muu. No aga peagi olin tiirus. Käes kohver ja süda tuksumas kiirenevas tempos. Pingest. Võistlusest. Palavusest. Veidi plaanitust varem ja tuld. Sokk. Küll ebastandartne kaigas kuid püss seisis. Kohe nii hästi pole ammu seisnud. Kaks lasku. Hmm, nats vasakule hoian vist ikka, veel kaks lasku, parem. Noh veel üks. Tehtud. 

Rebane. No ei saanud asendit päris heaks. Nats lohakas olin. Ses mõttes, et laskmishetkel valisin kohta, kuid lask ise liikus. Liiga. Lammas. Pinge kasvab. Aga püss seisis selle toki abil hästi ja tehtud, 4 lasku. Viies lask ja ..aaa miuke liikumine. Kas läks õnneks või jõudis püss ära sõita? Ja seisev siga. Süda omal peksis sees. Püss märgil enam mitte ei püsinud. Mis seal ikka, tuleb lasta. Ja lasu hetkel tekkis stabiliseerumine. Tõmbasin päästikut, püss seisatas kümne piirkonnas, käis lask ja värin jätkus. Saa siis aru. Märke vaatama läks korraga kogu tulejoonel olnud seltskond. Ilgelt näris sees see lamba lask. Mis seal siis ikka oli? Ja pinget kruvis see, et pidi ju vahepeal teiste tulemusi ootama. Sokk. Ideaalne leht. Rebane. Jah, laiali ja 9 sees. 

Lammas. Puhas. Alles nüüd jõudis kohale küsimus sea kohta – huvitav, kuidas see tegelikult läks. Ja läks. Üks 9. 198 silma! Selles pinges võis rahule jääda. Kaks haavlirada lasin üsna .. nõrgalt. No ei suutnud end ja tehnikat kontrollida. Eks veel vähe harjutatud ka aga rohkem ikka kõrvade vahele jäi kinni. Päeva lõpuks olid osad võistlejad oma vindilaskmise kõik laskmised ühele poole saanud. Ja ülivõimsa tulemusterivi olid ette kirjutanud soomlased. 397, 394, 393, 392, 391. Ja minul juba 5 miinust koos. Siiski tähendas see seda, et olin medalikonkurentsis. 0 viga järgmisel päeval tõotas konkurentsi 2. kohale ja 1-2 viga võimalust 3. kohale. 

Seega ei tohtinud enam eksida. Ja see teadmine ja tunne ajas sisemise pinge lakke. Ei mäleta enam, kuis möödus õhtune klubikoosolek. Igatahes loobusin teamleaderitele mõeldud õhtusest jõelsõidust ja veinijoomisest.

Pühapäev. Elu pinge.

Päev algas väga vara. Uni läks esimest korda ära 5 ajal. Ja alates kaheksast vaatasin närviliselt kella, millal ometi päev läbi saab. Haavlilaskmisele hommikul keskenduda ei suutnud. Ei tulnud midagi. Veel natuke marineerimist tiirus, et pealelõunane palavus suudaks ikka oma tipu noppida. 

Ja tuligi aeg. Minna. Tiiru. Süda tegi sees pumpamise asemel hüppeid, läbides igal korral kogu rinnakorvi. Kõhus keeras. Kurat. Nii hullu tunnet pole ammu olnud. Jälle sai veidi varem alustada. Pagan, pidin laskma jälle otse telgi sissepääsu vastas. Seega kõik liikumised otse selja taga. Sokk. Ei, enam ei seisnud püüs hästi. Mitte ka halvasti. Aga sain kuidagi lastud. Rebane. Iga lasu ajal kontrollisin üle, et asend oleks lukus. Mis siis, et enam ei seisnud püss nii ilusti sihtimas, kui eelmisel päeval. Esimene lask veidi üleval. Korrigeerisin. All. Korrigeerisin asendit. Ja ei saanud ühest lasust aru. Et kuhu see läks. 

Lammas. Sellise vibraga sain panustada vaid piirkonda laskmisele. Sihtimine ise käis ju nähtamatute märgijoonte tõttu turjakarvade järgi. Kogemus ja sisetunded aitasid. Lasud läksid enam-vähem. Aga aru ma ei saanud aukudes suhtest joontega. Igatahes teadsin, et kõige halvem võis olla üks rebase lask aga pigem mitte 8. Ja Lambas võis olla 1-2 9-t. Sest tõesti ei saanud aru.

Märke oodates tahtis süda rinnakorvi rebestada. Nii. Sokk. Kole. Aga korras. Rebane. Tümaki-tümaki-tümaki. Jesssssss, puhas. Lammas. Kas tuleb mõni miinus. Kas olen medalikonkurentsis. Ja nende segamini lehtede vahelt, minule eelneva numbri alt paistis üks 9-ga leht. 

Ei, see oli kellegi teise oma. PUHAS! 150 silma. 395 punkti, uus Eesti rekord ja vägagi medalile konkureeriv tulemus!! Südamel rõõmsad pöörded sees sai veel kord mindud tulemusi kontrollima. Ainult soomlaste eilsed tulemused olid ees ja mõnel sisse kandmata mehel võimalik teoreetiliselt saada 392 punkti. Seega ohtu polnud. Püss pakitud ja pingelang saadud istusime maha ja ootasime, millal võiks autasustamine alata. Igaks juhuks käisin veel tabeli läbi ja mis ma nägin. Minu eelmise päeva seisva sea tulemus oli vale!! 39 punkti. KURAT! Väike tige eestlane läks õiendama. Parandati ära. Peale ootamist. Palusin neil mulle, kui võistkonna esindajale anda veel enne autasustamist tulemused kontrolliks. Anti. Vaatasime üldtabeli üle, et rohkem prohmakaid ei oleks. Ja poole vaatamise peal kutsuti Popp juba ootamatult alanud autasustamisele. Popp?? Tänu kahele kohaletulnud naisele oli tehtud ootamatult naistearvestus. Ja Popp pani selle kinni! Kurat, oleks teadnud, oleksime terve bussitäie toonud ja rohkem karikaid noppinud. Järgmine oli noor. See tähendas, et ainus kohale tulnud noor kuulutati omas klassis võitjaks. Oot, aga veteranid? Ei neid oli üle kolme ja neid eraldi ei autasustatud. Siis tuli kombi esikolmik ja võistkond. Haavli esikolmik ja võistkond. Ja siis vindi autasustamine. Avamiselgi olnud teksades tüüp kuulutas, et neil on probleem – pole kolme soome lippu. Mismõttes? Ja kuulutatigi välja kolm esimest. Soomlased????? Mida kuradit! Igatahes keerati väikesel tigedal Eestil kops täiega üle maksa. Seega tegime kõvahäälse protesti ja palusime tseremoonia peatada. Fitasci esindaja oli näost valge ja peakorraldaja tulipunane. Seda pole ammu olnud. Aga ega neil üle midagi ei jäänud. Ja kui nad veel korra P-le otsa vaatasid oli järgi ainult üks võimalus. Minna ja kontrollidagi tulemused üle. Muidugi – nad lambad olid mu tulemuse ära parandanud, kuid auhinnasaajate nimekirja polnud mitte parandanud. Lambakari ma ütlen. Ja auhinna saamiseks tuleb tõesti sõna otseses mõttes viimase hetkeni võidelda. Igatahes pidi üks soomlastest karika loovutama ja teine koht jäi mulle. Eesmärk, mille olen ka siin blogis seadnud on üsna täidetud. Ma olen euroopa paremuselt teine vindilaskur. TÄIEGA!

Oluline vahesõna

Siinkohal siis tänusõnad. Kõigepealt Katre. See oli suur eesmärk ja saavutasin selle tänu tema suurele toele. Selle eesmärgi nimel on tema kanda jäänud enamus aasta nädalavahetustest. Arles oli ju võistlustel. Loomulikult ka lapsed. Aga tänud ka lastele, kes ilma isata palju aega on pidanud veetma.

Isa. See Aarne Taal, kes ühe õblukese 10 aastase poisikluti tiiru kaasa vedas ja kukkesid vinnastas. Ja sisimas rõõmustas, kui teda esmakordselt võitsin. Kes on ikka ja jälle seda laskmist toetanud, vedanud ja korraldanud. Sellegi reisi ja püssirohu taga on ka tema nimi.

Isa oli ju ka esimene treener. Ja edasi on sellest õpetusest mind ju aidanud Kristjan Alaküla ja Tõives Raudsaare õpetussõnad. Tänud teilegi!

Ja kõik ülejäänud, kes on mõttes mind toetanud. Ja ka need, kelle jaoks on see laskmine ühe suure mehe jaoks veider hobi tundunud. Et käib ja kulutab aega ja raha.

Autasustamine jätkus veel ka 15 parema kombilaskuri nimetamisega ning Eesti uue rekordi omanik Poltimäe sai uhkusega kanda 8. koha karikat. Seega, väike tige Eesti sai kolm karikat. Seega läks meil kokkuvõttes väga hästi! Mis sest, et meestel olid nii mõnedki ebaõnnestumised. Vindis olid Roostfeldt ja Poltimäe 12-13 kohal ning haavlis Tamm ja Tihvan 16-17 kohal. Arvestades pikka laskjaterivi olid needki väga kobedad numbrid.

Õhtuks oli meil nüüd vajadus ja põhjus leida kauplus. See tähendas avatud kauplust. Aga pühapäeval ja Sloveenias on tegemist mõttetu üritusega. Seega oli ainuke kauplus bensiinijaam. Järgnes shampuse ja viski ja jäägriklubi koosolek. Et värsked karikad lõhki ei kuivaks.

Sloveenia teel 2

Seekordne hommik ei alanud nii varase stardiga. Aga mitte ka hilisega. Siiski oli plaaniks jõuda kaugemale, kui esialgu plaanitud Tsehhi ning seetõttu lõime korea raketiga K & Co veeremist lahku. Ja hakkasime kulgema edasi. GPS küll jonnakalt suunas meid läbi kesklinna ja meie armetud püüdlused linna kaarti omamata seda eirata lõppesid täpselt samas ummikus. Oma 1,5-2 tundi läks sinna. Ja ummiku põhjuseks oli ühel rajal toimunud väike otsasõit. TERVE POOL LINNA SEISIS selle pärast. Igatahes veidi aeglasemalt kulgev sinine ime jõudis Tsehhi enne meid. Meie aga nautisime Tsehhis Brno linnas kultuuri. Ses mõttes, et vaatasime kohalikku kesklinna sööma kõmpides ka maju. Ja sõime vist nädala kalleima eine. Räige 150 eek per nägu J. Edasi kulgesime veidi linnast välja ja hakkasime plaanima ööbimist. Tankimispeatuse kõrval olev majutusasutus oli hirmkallis ja tänu Poola ummikutele (EI, MITTE MINGIL JUHUL EI TAHA SEDA RIIKI ENAM PÄEVAL LÄBIDA AUTOGA) väga pikalt ka edasi kulgeda ei tahtnud. Huupi valisin Nokia kaardist miski punkti Austria piiri lähedal ja palusin telefonil magamiskoht leida. Helisesime paar kohta läbi ja voila, oligi normaalne leitud. Saate aru – vaatad kaarti, leiad majutuskoha, avad selle info ja klikid kõnele. Ja sobivasse palud telefonil kohale sõita. See on Nokia. Igatahes olime peagi Austra kiirtelähedases väikelinnas, istusime majutusasutuses ja tegime teekonnalõpetuseks paar kaardimängu. Miskite kohalike imekaartidega. Pooli numbreid polnud, soldateid oli 8 ja mastid olid hoopis isemoodi. Ikka sai turakat taguda. Unele!

30. juuni. Tiiru.

Tegelikult ikka jupp Austria kiirteid ka. Ja Sloveenia piir. Kus jäime iseendaks. Lolliks siis. Kuna võistlustele registreerumisel oli piiril relvade näitamine eraldi rõhutatud ja üleküsimisele vastuseks saadud, et igal juhul peame relvi piiril näitama. Padruneid ka ja arvet pidama. Siis oli piiril tükk tegu kellegi leidmisega. Lõpuks, peale ootamist, teatas kohalik politseimaja suvaline inimene, et meil ikka täiesti mõttetu soov. Huvitav, kas korraldajad ise ka teavad, et neil piirid juba lahti on? Ok, tiir päeva olulisim eesmärk ja kohal me peagi olime. Veidi sebimist ja puurimist, kerge linnas veega täiendamine tehtud ja võisimegi trenni plaanida. Ehk siis, väga suur veevajadus selgus kohale jõudes täpselt 3 sekundit peale autoukse avamist. PALAV. 32 kraadi. Proovisime paari haavlirada ja kohalikku jooksvat siga ja seisva märgi tiiru. 

Vindipool oli muidugi pooleli. Vintrelvatiirudega tundub üldse euroopas miski jama olevat. Selles oli valmis suuuuur betoonplaat, kuulipüüdjate raamid ja ühes ka raudteeliiprid sees. Meile muidugi selline lahendus tiba ohtlik tundus – paneb ju kuul liiprist läbi, kaotab enamuse oma energiast ja kukub üsna peagi maha. See peagi oli üks haavlirada (mida õnneks sel võistlusel ei kasutatud). 

Siga oli väga teise näoga, kui see, mida meie harjunud laskma, kuid siiski üsna arusaadav ja sihitav. Erinevalt Poola võistluse udukogust. Seisva märgi tiiruks oli telk. Suur telk, milles oli laskjate jaoks hunnik kitsaid vahemikke. Esimesel päeval nähtud märgid olid muidugi .. kohalikud ja võistluspäeval neid enam ei näinud. Trennitaks oli 8 eur per rada. Seatiirus, kesk seda kõike raja jupsimist lasime kõik 5 kohalejõudnut ühe trennitaksi eest. Ja seisva tiirust kohtunik lihtsalt kadus. Sõnaga – ise lased, ise kleebid, ise maksad süsteem. Kuna rahavõtjat polnud, jäid eurod alles. Uuups, kesk treenimist ja ootamist oli kell juba paljumitu saanud. Infoleti sõnadele vastupidiselt oli tekkinud järgmiseks päevaks treeningplaan, mis pidi muutuma ja nimekiri võistlejatest ning numbritest. 

Süsteem siis nii, et võistlejad määrati 6 liikmelistesse gruppidesse, kes eri harjutusi pidi pidid koos liikuma. Meid oli jagatud 4 grupi vahel – koondvõistkond koosseisus Poltimäe, Tihvan, Kindsigo, Tamm, Tamm ja Karp ning kolm individuaalvõistlejat – Roostfeldt ühes, Popp teises ja Taal kolmandas. Perekonnanimed siis eesnimede asemel lugejate narrimiseks.  Kohale saabusid ka 3 lennanut ja K. Nemad sel päeval harjutada ei tahtnud. Õigupoolest ei tahtnud seda ka algul üldse teha P ja V. Lennuk oli kodanikud kohale toonud üsna vara ja tiiru tulemise asemel olid kodanikud meie ööbimiskohas veetnud. 

Ööbimiskoht ptüi, mis see nüüd oligi .. jah, Ptuj linnas (onju hea reis – wok ptüi...). Voodid asusid asjas, mil nimeks mobile home. Olete isegi vast teede ääres näinud siukest majamoodi asja, mil 2 ratast all ja treileriga võib suvalisse kohta neljale kivile kohale tuua. No vot, meil oli ka iga 3-se grupi kohta (K & Co moodustasid koos sabaga 5 liikmelise erandi) üks taoline majake. Ainult täpselt poole väiksem Eestis nähtust. Ülimalt kompaktne nagu tavalises haagismajas. WC-sse oli kasulik õigetpidi siseneda, ühe magamistoa põranda täitis täielikult voodi (tegelikult mahtus jalg ka ühtepidi), keskruum koos pliidi, suvaliselt töötava konditsioneeri, külmkapi ja saatevaba telekaga, teise magamistoa sisuks veel kaks voodit 10 cm vahega ning selle kõrval dussinurk ja kraanikauss. Kõik seinad olid optimeeritud ühekordseteks ning ruumide vahel olid maailma kõige õhemad uksed. Kapihingedel. Ukse ees veel kena rõdu ka. Minimaalne ja samas optimaalne. Tagantjärgi arvaks hinna ja kauba suhte üsna heaks. Ahjaa, enne meid jõudnud võistlejad olid teenindajale väga selgeks teinud, et Eesti lipu puudumine seinal teiste hulgast on solvav. Meie jõudmiseks oli neil värviskaala selge ja teistest suurem Eesti lipp seinal. Tublid. Õhtusöögile järgnes teami koosolek, mis venis osadele õlleklubi koosolekuks. Arutati mitmeid tssth-klõnks punkte ja jäädi üsna hiljapeale. Mõnda tuli lausa kõvahäälselt horisontaalile kutsuda. Kutsuja ja kutsutav jäägu laiale avalikkusele saladuseks J aga eks nad ise teavad. Meie teadsime ka. Oma järgmise päeva trenniaegu, mis kõigil üsna erinevad. Minul näiteks oli kogu päev plaanitud paaritunniste vahedega harjutamist/palavas kudemist täis. Nõme. Ja päeva lõpuks veel teamleaderite koosolek. Aga sellest juba järgneva päeva juures.

1. juuli ja neljapäev. Palav trenn.

No mis ta muud oli, kui termomeeter 34 pügalat ette kerinud. Seismine paigal ajas higistama, mõtlemine palju higistama ja liigutamine ... . Tahame öösel lasta. Trennid läksid, kuidas läksid. Searajal aga taheti harjutamiseks anda vaid 2 lasku. 8 euri eest!!!!! Arles sai 6 lasku. Väikesed tigedad eestlased. Teamleaderite koosolekuks oli lauale toodud 4. versioon võistluspäevade ajakavast. Peale meie ja rootslaste otseseid küsimusi tehti kava veel paar korda ringi. Ei saa nii, et räägitav jutt ja paberil kava risti vastu. Ja pole kõigil võimalik kõikjal olla. Jälle need eestlased. Aga erinevalt eelmistest aastatest möödus koosolek üsna kiirelt. Vast ka seetõttu, et üks S tähega kodanik Fitascist sealt puudus. Siiski jäi kõlama mõte, et kui me oleme miskit kokku leppinud, ei tohiks organisatsiooni funktsionärid seda peapeale keerata ja iga aasta jälle miskeid uusi ja jaburaid reegleid produtseerida. Vigaste parandamise asemel siis. Enne tiirust lahkumist suutsime rootslastega veel korra korraldajad tõmblema panna – teamleaderitele antud ja infotahvlil olevad ajakavad olid täiesti erinevad.

Järgnes avamispidu. Linna ei mindud – tiiru platsist piisas. Rongkäiku ei tehtud – astuti 4 sammu. Kenasid sildikandjaid ei toodud – asendas kohalik rahvatantsurühm sõleke. Needki andsid sildid peagi meeskondadele ja esitasid rongikava. Teadustas miski lontis teksade ja plätudega kohalik vana. Tema suutis küll kesk miskit kava üle pea lavalt alla kukkuda. Kõnesid pidasid üks ja teine ja kolmas. Lühikesi kõnesid kuulati ja pikad ... seiske ise kesk lõõskavat päikest ja oodake kuni tähtis nina miskit pateetilist mulli suust välja ajab. Sõnaga, keegi ei kuulanud. Sõleke eesotsas vedurisuuruse tädiga tegi veel ühe hingiste kaabude vahetamise keksu ning võistlus kuulutati avatuks. Järgnes kõigi aegade halvimale lauale kandideeriv rootsi laud. Või oli selline Tsehhis? Või Poolas? Igatahes üks neist.

Väike poeskäik sai ka tehtud. Kohalikku suurpoodi. Nii Selveri suurusse. Ja tähelepanuväärseks osutus seal kassa. Umbes 1,5-2 kassa laiuselt oli auk, kus neli iseteenindusega kassaaparaati. Ja üks müügiassistent hädalisi aitamas. Ülilahe. Millal ometi meile ka tuleb. Õhtul oli veel maeimäleta kumb koosolek ja puhkeasendisse.

2. juuli. Pingekasv.

Team alustas kell 9. Mina ise aga 10 ajal. Ja team, üsna haavlilaskurite moodi suutis lihtsal rajal teha mitmeid vigu. Liigagi mitmeid. Ja tuua vähe punkte. Liiga vähe nende oskuste kohta. Mina alustasin aga jooksva seaga. Harjutusega, mida ise kõige enam pelgasin. Pelgasin aga seepärast, et aeg ajalt suudan liikuvas märgis teha käega miski viske – viske, mis kipub lehest väljas olema. Ja trennis see liigagi palju oli juhtunud. Seega üsna pingega rajale, kogu tähelepanu keskendumisele ja algus päris kena. 5 pingelist lasku. Esimene kena, teine vastassuunas aga rahutu. Kolmas lask jälle kena ja neljas ...aaa, kohutav hüpe päästmishetkel üles. Viies lask jälle korralik. Ja nüüd oli pinge laes. Kas pääsesin või mitte. Märkide kontrollimiseks toodi kõik lehed võistlejatele näha. Ja seda pidi ootama. Fitasci reeglites on märgitud, et tiirus peab olema cable return system for targets. Seal tähendas see cable arvatavasti ratturi ketti ja return edasi tagasi sõitvat jalgratturit. Tuli lõpuks. Ühele poole leht .. uhh, korras, 3*10. Teine leht, miski auk üsna kõrgel .. puhh, 8 punkti joon!! Ja teine auk 9. 47 silma 50-st. Harjutuses, milles suudan ka 100-st 100 lasta... . Pinge, mis muud. Pean veel endaga tööd tegema. Aga tähendasid need 3 miinust, et konkurentsis püsimiseks pean kõik ülejäänud lasud ülimalt hästi tegema. Kõik järgneva võistluse 35 lasku vintrelvast. Vintrelvalaskmine koosnes nimelt kolmest osast: 20 lasku 4 seisva märgi pihta, 15 lasku kolme seisva märgi pihta (ilma seata) ning 5 lasku liikuva sea pihta. Ja järjekord kõigil nii, et liikuv märk vastavalt ajagraafiku loosile ning esimene seisva märgi ring 20 ning teine 15 lasku. 

Samal ajal minu seaga lasi P seisvaid märke. Ja tabas ühe laskja sohki tegemas aga kohtunik pätitegemist enam ei näinud. Lahtrid olid kitsad, kesk lahtrit veel ka post soku asendi jaoks ning osad laskjad kohtunikust kaugel. Kodanik siis toetas siga lastes soku postile. Ja sai 199. Kuradi pätt!! Muuseas, pikali lastes oli kolm varianti - lasta kõrvallaskuriga jalad risti, asendis mis päris kilu või kõrvallaskurit hirmutades. P vaatas oma kõrval laiutada püüdvale tüübile lihtsalt otsa... Aga P ise sai üsna talutava tulemuse – üle 190. Läbi suure higi ja sihtides nähtamatute ringidega lammast. Tehtud. Infotabloo juures tabas mind ehmatus – meie team peab laskma jooksvat märki! Ei ole võimalik. Teamleaderitele oli ometigi antud kava, mille kohta oli kokkulepe – ainult see kehtib. Igaks juhuks käik seatiiru ja seal oodati rootslasi. Nemad jälle lugesid tahvlilt, et nad lasevad muul ajal. Lollimaja.

Minul jäi lasta üks haavlirada, A-l oli selja taga haavlirada ja ees seisvad märgid, P ootas liikuva märgi laskmist ja meeskond seisvaid märke. Ja siis A lajatas. Seisvates 196. Teamis nii kõrgele ei ulatatud. Hoopis tõsist praaki tehti. Mitmetel meestel nullid sees. Seisvas seas enamasti. Üks pääses 5-ga. Eks see ole pea olematu vinditrenni tagajärg ka. Lootused kombiarvestuses meeskondlikult midagi saavutada kadusid. Täiesti. P tegi veel päeva lõpetuseks üsna mõistliku jooksva 46 ning mina tegin CSP rajal endalegi uskumatu 23. Päev kirjas. Basseiniaeg.

Nimelt oli meil majutuse hinnas ka vaba pääs kõrvalasuvasse veekeskusse ning mina olin üks väheseid, kes polnud seda jõudnud veel kasutada. Mõnusa vee elamus asendus ruttu vastiku kloori nimetusega. Aga pidime ju ometi ka mõne toru ära proovima. Kuna tööjõud on vaja palgal hoida, siis töötajaid jagus. Iga toru alguses üks tüüp seisis ja vaatas, et vahed piisavad oleks. Esimeses läks Katre ees. Tüüp lasi piisava vahe sisse, ootasin veel korra ja läks. Basseini maandusin täpselt Katre seljas. Mida paganat see jobu seal üleval tegi?? Niigi kulgesin aeglaselt. Järgmisse pugesin ise ees. Enne mind kedagi ei paistnud ja luba ka saadud. Kiire keerlemine välisservas ja maandusin eelmise laskuja seljas basseini... . Istusime siis basseiniserval ning mõtlesime, kas miskit veel teha. Midgi vähem teistel seljas maanduvat. Ja märkasime üht toru, kus sai vaikselt rõngas alla sulistada. Ok, läheme. Nägu kõndimise poole, jalg basseiniservale tõusin ja ... maandusin. Püsti tõustes polnud ma märganud miskit metallsilda, mis üle jalgtee tõusis. Ja panin täie tõusmise pealt peaga selle vastu. RAISK!! Püüdsin just seal neljakäpukil olle mõistatada, kui hull see pauk oli, kui Katre kõrvalt röögatas VERI. Lahe, see veel puudus. Teekond esmaabinurga poole viis ainult natuke läbi basseini astudes ja keegi pidi vist edasi ujuma paari tilga võrra roosamas basseinis. Kohalikud tüübid sidusid pea kinni ja nühkisid suurema vere kehalt maha. Katre raporteeris miskit suurest haavast peas ja nõudis kiirabi, samal ajal kui ise nuputasin, kas asi ikka nii hull saab olla. Ja kuidas see jama võistlemisele mõjub. Ülejäänud rahvale oli see puhastamine ja veri ja sidumine muidugi paras teater ja nii kogunes rahvas vaatama. Jah, ma mõistan, miks gladiaatorid ja veri nii popid vanasti olid J. Ambulantsi masinasse sai astuda läbi restorani. Kohalik üks-mees-bänd esitas parasjagu laulu what a wonderful world.... Kiirabiautos oli lahe – loksutati läbi linna kõikide kurvide ja aukude ning aknast midagi ei paistnud. Vähemasti minu istmelt. Ja pärast küsiti, ega mul süda paha polnud. Lollakad J. Vaadati, uuriti ja puuriti siis mu pead, raporteeriti natuke katki olekust ja öeldi, et liimivad kinni. Mõned juuksed likvideeriti peast ja siis liimiti - oli ilgelt terav valu. Miskid mõned sekundid. Liimitud. Imelik värk. Igaks juhuks tehti kuplist kaks pilti ka ja oligi korras. 60 euri palun. Oot, kindlustus mul on aga haigekassa rahvusvahelist mitte. Pagan. Miskit jäi puudu ja nii leppisimegi kokku, et korraldame asja järgmine päev lõpuni. Ujukate väel, nagu ma seal olin, polnud ju paljusid asju kaasas. Mis teha. Tagasi kämpingusse kõmpisime vaikselt läbi linna. Ööbimiskoha kõige paremal rõdul (miks muidu kõik rahvas enamuse õhtuid seal veetis) ootas meid meie seltskond. Ja avastasime, et söögiaeg juba kohalikus asutuses läbi. Sai siis veel väike tiir Ptuj linnas tehtud ja otsitud mõistlikku söögikohta. Lõpuks maandusime kohas, mida A ja Katre reklaamisid, et nad ükspäev käinud ja teenindaja suhtleb inglise keeles. Suhtles ta jee. Aga teadis ta umbes pooli oma töös vajaminevaid sõnu. St. saime täiesti edukalt hakkama. Kui veini tellimine välja arvata. Sest parima kohaliku punase veini pähe toodi meile mingisugune väga eriline õudukas. Jätame selle kirjeldamata, kuid pärast kaasa võetud jääkidega sai veel nii mõnigi nägu krimpsu tõmmatud. Peale tagasijõudmisjärgset õhtukoosolekut magama. 

Reis Sloveeniasse 1

Niimoodi juhtus, et selle aasta suurimaks eesmärgiks oli osaleda hästi Euroopa Meistrivõistlustel. Või siis üldse senine suurim sportlik eesmärk. Ja nüüd oli parasjagu kätte jõudnud aeg end sinnapoole sõitma sättida. Ehk siis algasid meie seekordsed seiklused laste deporteerimisega Haapsallu.

Vahemärkusena – tulenevalt ülimalt kiirelt kulgenud suvest ja tihedast tegevuskavast olen jah teadlikult jätnud unarusse siinse arvepidamise ja trennikirjelduse tabeli. Enamus võistlustulemusi ja trennitulemusi on küll kenasti Nokia kaadrisse jäetud aga näh, see aeg. Seega tagasi reisi juurde.

Reede. 25. juuni. Operatsioon lapsed hoiule saata.

See muidu nii tavapärane tegevus saab siin aga kajastatud tänu sellele, et kasutades õhtupoolikut jalutasime mööda linna tagalahe ääres olevat promenaadi. Sedasama, mis alles hiljuti avati. Ja mis veel tegelikult veel edasi ehitamisel on. Aga see oli äge – promenaad siis. Ja kuursaal. Ja plaanid seal. Sõnaga, midagi, mida kirjeldada keeruline. Pea võimatu. Tuleb vaadata. Seega, kui mõnel lugejal aega ja tahtmist nautida midagi ilusat me kodumaal, sõitku ja vaadaku. ÄGE! Ja minu lapsepõlvesõbra poolt tehtud originaljääkaru koopia. Ses mõttes, et ka ammustel aegadel üks jääkaru tagalahel iga suvi ringi hulpis. Koos muude ilusate asjadega. Kuniks töölisvõim tankidega oma kultuuriprogrammi toomisel elu ... . Nüüd on jälle ilus.

Laupäev. 26. Läänemaa Meistrivõistlused haavlilaskmises.

Tehtud. Lastud. Kuigi mõnede vigadega. Ise rahul. Siuke tore harjutamisvõimalus. Liiatigi veel olukorras, kus parema käe vigastus pole kadunud ja paistetus pöidla juures üleval. Tagasi linna. Asju pakkima.

Pühapäev. 27. Eelstart Pärnusse.

Eestit sõitis võistlustel esindama 9 laskurit ning minu manager, Katre siis ning K personaalne tugigrupp. Teised laskurid olid P, T ja V, kes rändasid lennukiga järgi või siis pigem ette. R, T1 ja T2, kes tulid Võrumaalt ning pidid minuni transportima A. Ning K ise ka. Kuna K ja tugigrupi stardikohaks sai Pärnu ja sealt oli meie ekipaazide kohtumispunktini sama palju kui Võru raketil, siis sai ka ise otsustatud startida Pärnust. K toetas Eesti sportlast soodsama hotellikohaga Aisa nimelises asutuses ning kokku sai lepitud stardiajaks 7:00 esmaspäeval. Või midagi sinnakanti. Aga me Katrega olime Pärnus juba nõks varem, kui uneleminekuks vaja. Seega väike tuur linnas ja kerge õhtueine. Einekohaks leidsime asutuse nimega Boca. Liharestoran. Argentiina oma. Aeglane teenindus. Vale õlu. Ja lihasupp, milles leidus küll hulgaliselt paprikat ja sibulat, kuid läbi suure otsimise vaid 5 killukest liha ning hakkliha lõhna. Nõme. Õhtu hiliseks lõpuks saabus ka K oma toetusgrupiga kenas sinises imeautos. Noh sellises, mis minu omast nats lühem. Noh, kui tagant otsast mõõtma hakata, siis algab minu väiksel suksul kapott kohast, kust too sinine ime juba otsa saab. Aga ime oli too sellepärast, et sinna mahtus tohutult palju. Üks suur toetaja, kaks eelteismelist toetajat, üks sabaga toetaja, kõikide asjad, gaasipliit, telk, püssid, padrunid ja mida kõike veel. Ma küll ei kujuta etta, aga arvatavasti on siiski võimalik tahkeid aineid samamoodi kokku pakkida, nagu gaasilisi. Sõnaga - auto ja pakkijad olid imet teinud. 

Esmaspäev. 28. Toit.

Start oligi pea-aegu 7. Nimelt umbes kell 8. Eesmärgiks jõuda Warssavi külje alla. Ja reguleerida sõitjate jaotust erinevates liikurites. Võru raketiga kohtusime kuskil Riiale järgnevas tanklas. Selles, kuhu pea igal sinnapoole suunduval reisil oleme sattunud peatuma. A ja tema asjad meile. Kerge kütusetäiendus paakidesse. Sõit jätkus juba rohkem teksti raadiovahendusel jagades. Ikka toidu poole. Noh, või mis ta muud oli, kui nimeks Wok. Kõik teed viivad Warssavisse riigis. Läti ja Leedu möödusid kenasti ja sujuvalt. Ning Poola oli nagu vähegi valgel ajal kombeks, täielik õudukas. K tahtis juba loobuda möödasõitudest ja Katre otsis uuemaid silte viidetega Nokiast paremale teevalikule. Meeleheitlik katse päevaplaani lõpuosas ehk siltide järgimine GPSi asemel lõppes 10 km lisaringiga. Kuivõrd hull istus ainult meie auto roolis, siis olime peagi teistel järel. Aitas selles meid ka kiiruspiirangid näitav Kamikadze, kes juhtus samal lõigul oma Opelilt viimast pigistama. Aga 140 km/h saab oluliselt rohkematest ratastel kastidest mööda. Neistsamadest, mida kõik Poola teed täis on. Ja olimegi kohal .. varsti ... ehk õhtul miski 8 paiku. Kui autot toidu kõrvale parkides oli veel peas mõte, et ehk sõidame edasi, siis kaks sammu väljas astununa oli vaid üks mõte. MEIE täna ENAM ei SÕIDA! Aga palava ilma jaoks kerge humalajook esmalt. Ja siis üllatusvoor. Olime enne sõitu paar võimalikku ööbimiskohta üle helistanud ja uurinud vabade kohtade ja broneermisvajaduste kohta. Nüüd aga avastati, et meile on vaid neli kohta 6 inimese kohta pakkuda. K-l pidi olema miski broneering ka kuskil ning saabus ta just hetkel, kui hakkasime seda 4 kohta võtma. Ja siis, oh üllatust, tuli välja, et need 4 kohta ongi tema omad ja ka juba broneeritud. Möhh. Ega vaesel teenindajal enam miskit üle jäänud – me mitte ei jätnud teda enne rahule, kui olime uue koha saanud. Esmalt püüti küll kuskilt kataloogist meile eiteamida leida, kuid siis, oh üllatust, 200 m kaugusel oli miski hotell ja seal kohtigi. Noneh, sinna bronn tehtud, läks Katre seda meile kinnitama. Tuli tagasi, nägu moss. Pea 200 eur 6 hinge. Aga pidi kauplemisvõimalus olema. Meie ka mitte tagasihoidlikud ei olnud. Võtsime toidu teenindaja käevangu ja kõmpisime koos hotell. Misiganes keeleliste vabanduste saatel. Eks ta tundis vast ka oma kohtadepuuduse pärast veidi piinlikkust. Misiganes. Registratuuris järgnes vestlus kolmes .. ei, neljas keeles ning  90 euri juures ei viitsnud me enam edasi kaubelda. 3 tuba. Ehk 15 eur nägu. Deal. Asjad sisse ja toitu tagasi. K & Co juurde. Ja jalkat vaatma ja sööma. Ja no kordamööda tegid mina ja R ka tööd läbi kohaliku arvutiloksu. Taustaks käis jalgpall. Ja ühel tüübil saalis ja tema kaasal laual lipp. Brasiilia oma. Brasiilia mängis vist kah tol õhtal. Ja võitis keda iganes. Mängu lõppedes tekkis kerge vestlus ja vot nüüd tuli pauk. Tüübid olid Brasiiliast. Tegemas oma ümbermaailmatuuri ja otsaga parasjagu euroopas. Eestis juba käidud ja üks väheseid jamasid vaid Venemaale pääsuga. Sai küll soovitatud neil uuesti proovida – ikkagi oluline osa maailmast ja kultuuride kirevusest. Muidugi tekkis ka küsimus, kuis nad oma kaheaastast reisi finantseerivad. Siis tuli teine pauk. Blogiga. Kirjutavad teised oma maailmareisist ja kohalikud loevad, reklaam jookseb ja papp tuleb. Ma vist ei unistagi... Igatahes sai ülihilistel tundidel magama end sätitud. 

jääääre thuuled

Reede. Kontsert. Käsmus. Sadas. Päev läbi. Korraks jäi järele. Siis käisimegi. Käsmus. Kuulamas. Thulet. Esinesid. Natuke Jääääre moodi. Mitte liiga palju. Ja Jäääärt. Esinesid. Natuke Thule moodi. Küll hoopis vähem. Kui eelmised. Thulet mõtlen. Ei, tegelikult lahe oli. Igati. Kui mõlemad bändid on. Lemmikud siis. Minul muidugi. Seda enam tore oli. Teistmoodi. Nende lugusid kuulatagi. Mingil hetkel võrdlus. Peas tekkis. Et kui Padar tegi. Plaadi siis. Veidi valjem kui vaikus. Seesama. Vanade lugudega. Teises võtmes küll. Kohe lood heaks said. Thule jäi. Heaks ikka.
Peaks veel. Mõnele minema. Kontserdile siis. Onju. Maailmas pidi küla olema. Mitu head esitust ka. Saatpalu rääkis. Ja mängis. Rõõsikates ette. Selle mehe muusikavalik. Meeldib. Mitte esitus. Ja mõned kommentaarid. Humanitaar selline :). Asjade toimimisest ei taipa. Aga möliseb.
Püssi käisin laskmas ka. Kuidas muidu. Laupäeval. Ja pühapäeval. Kuidas muidu. Haavlit. Laekveres. 200 taldrikut. Vaja katki teha. 130 sain. Paistes käsi polnud kõige hullem. Tuul oli. Pean vist triikraua. Järgmine kord. Tasku panema. Et ära ei viiks. Tuul. Mind siis. Ei saanud aru. Kui mõtled. Enne lasku. Mida peab tegema. Küsid. Näed märki. Tõstad püssi. Ja teed mida iganes. Mitte seda. Mida peaks. EI SIHIGI. Ei saa aru.

No pilt täna!
Päikest!

Kolimisest ja uuest kohast ka

Alustuseks, Ervin, tänud!! Palju suurem töö oli, kui algselt arvatud. OKmovers on ka täitsa ok firma. Päeval alustatud kolimine lõppes kell .. pool kaks öösel. Jah, käed on tagasi saanud oma endise pikkuse. V.a. pöial - see on veel remondis. Aga õrritamiseks panen siia kõrvale ka mõned vaatepildid rõdult ja läbi minu ootamatult populaarseks osutunud vaatetorust. Sõnaga, järgmisel päeval majaelanikud kallale ei tulnud.

Selgus, et inimestel on kombeks enese kõrvale koguda üüratult palju asju, kasutada neid väha ja hoida alles siis ka, kui juba aeg ammu möödas. Seega on meilgi üle asju mitmeid. Kes küsib, saab pilte näha või vaatama tulla. Aga sobimatu loetelu siia (hind kõigel kokkuleppel):

lasteratas 2-3 aastastele vast
lasteratas 4-5 aastastele
plikade ratas kuni 140-150 cm pikkuseni
plikade ratas kuni 130-140 cm pikkuseni
vanaaegne puhvetkapp
kaheinimese voodi ilma madrtsiteta - täiesti puidust
Midagi oli nagu veel, eks püüan täiendada. Ja kui reaktsioone ei järgne, osta-sse riputada.

Tänaseks enamus kaste lahti ja ainult hetkel kõige vajaminevamad asjad kuskile kastipõhja kadunud. Teate ju küll, kuidas isand Murphy aitab sellistel puhkudel. Traditsioonidest erinevalt on siin põrandaliistud paigas ja vaja vaid pisiasju teha +  köök vahetada ja esikusse kapp tellida. Ja veel natuke pisiasju teha - seega, võite arvestada, et tegevuse puudust veel ei ole. Ok, seda pole mul vist veel lähematelk aastatel. Muidugi v.a. juhtumid kus sunnin end tegema mittemidagi või veel vähem. On ju ütlemata haige tegemata asjade lahendamisega terve elu end lolliks joosta.

Sestap ärge imestage külla sattudes, et miskit ikka pooleli :).
Aga kolimisjärgselt sai käidud grillikursustel. Kiika Kööki tegi. Grillikäru oli kohal. See auto haagise täis kööki. Peremees ise õpetas meid ja andis päris huvitavaid nippe. Eks ikka vaja treenida ka. Mul ikka veel küljes häda liha liiga palju küpsetada ja nüüd tasapisi õpin.
Tõin siin ühel kenal päeval paar kanatükki koju. Noh, kolm pakendit. Pikad vaatasid peale ja ütlesid: "Fuihhhh. Toores kana, see näeb välja nagu kopsud ... ". Pagan. Peab korra mõned kopsud neile koju tooma, siis ei võrdle nad enam kanaga.

Väike mop ja kerge kuumus ja tabasin plikad hetkelt, kus just natuke juurde tõsteti.
Kui ma siin kabinetis suudan veidi korda luua, siis heal juhul riputan mõne pildi. Ülejäänud pildid aga .. magamistoast? Böö

Kui hästi läheb, kirjutan varsti jälle. Kui veel paremini läheb, siis ei ole aega kirjutada :)

pole ammu kirjutanud

Kohe päris mitu võistlust ja treeningut kajastamata. Tea, kas mõtet ongi neid tagantjärgi siia panna. Läbi saja muu tegevuse ja kontsentreerumiseta. Pgn, mõtlen, kui aega saan, ehk topin. Ja pildid riputan siis juurde.
Sõnaga, jätame vahepeale agu ja alustame kuskilt eelmise nädalavahetuse võistlusest. Või siis eelnevatest emotsioonidest. Oli seega kolitud ja venitatud ja natuke trennigi tehtud. Tulemuseks .. paistes parem käsi. Aga valu ei tapnud ja elada lasi. Kombivõistlus Konju tiirus laupäeval. 50 taldrikut ja 20 lasku vindist. Lihtne. Esimene taldrikurada oli huvitav ja veidi omanäoline. Eks järgmine kord veidi enam ohutust vaadatakse.

Aga lasketiirude kauged naabrid on omanäolised. Eriti head inimesed kutsuvad igaks juhuks politsei. Kuigi laupäevase tuulega palju ju kosta need paugud eip saanud. Siis ühel kenal hetkel tuligi selja taha sireen ja politsei käskis relvad tühjaks laadida, sest tegemist loata üritusega - nende arvates. Ausõna, esimest korda selline sündmus minu laskekogemuste hulgas. Pärast tuli küll välja, et load olemas ja politseigi informeeritud...

Aga eitea, mida oma tulemustega tegin, kuid trapi märkidele pihta eip osanud saada ja vindis rabasin ka laske ära. Aga CSP läks hästi. Seega haavlis 20+13 ja vindis 193 silma. Jah, sea ja rebasega ei tohi lohakas olla. Lambas ka mingi üksik äratõmme sees. Ähh, no ei saand korda. Jälle ei olnud vajadust võistluse lõppu oodata - juba mitmes kord sel aastal. Pgn!
Järgmisel päeval veel inglise sporting Männikul. See on siuke paugutamine, kus grupp seltsimehi rändab mööda tiiru - ajad ja laskekohad ootamas. Igas kohas laseb laskja 4 korda järjest lendavaid märke. Siis järgmine ja nii terve grupp - ning edasi järgmisele kohale. Mõne koha peal tuli täitsa välja. Kui numbri sain, kästi pooled märgid alla tuua. Nats rohkem sain. Mõlemad tulemused peaksid juba ejsl.ee lehel ka rippuma. Või siis kohe saama.

Esmaspäeval tiiru. No pagan sellest seast jagu ei saa. Ja R ning K soovisid ülevaatamist. Seega ise lasin kolm korda sea asendist ja aitasin teisi. Kõikuv aga miski parendusvõtte sain kätte. ehk siis kõikse väsinum laskmine ja laumise pildi ülemine osa. Järgmine kord tiiru jõuan, kontrollin üle.

Ja vahepealsel pildil on veel üks kuul, mida katsetasin. Esimest lasku ei leidnud lehest üles ja ülejäänud padrunid ei mahtunud rauda...
Ning veel -lõpupilt, ühe padruni väsimine oli ka tore - sellestki väike fotomeenutus. Just nii juhtus, et peale lasku see parempoolne jupp kestast vaid kättesaadav oli ja seejärel punnisin jupp aega teise poole leidmiseks.

Eile ka koos kuulikomisjoni koosolekuga ka pisuke laskmine Lutakul. Lõppes sellega, et ca. 175 taldrikut mul sihiks olid.. ja täna pean tänu üles paistetanud käele trenni vahele jätma...